Täna sai siis Melli soovitusel teha midagi muud.
4 minti soojendust, 10 minti kõndi, 5 minti sörki, 5 minti venitusi, 9 minti harjutusi, tagasitulek kõndides, 5 minti venitusi. Kokku 55 minti.
Vahepeal lõi jälle valu puusa nagu üleeile, aga lonkamiseta sai ilusti hakkama. Harjutuste ajal tuli maks pulss 199, kell ei valetanud. Harjutuste ajal olid üldse pulsid kõrged. Alla 170 ei tulnud, kõõlus 180 kandis.
Pulsid 5 minuti jooksu ajal pärast iga minti: 169, 179, 177, 178, 187.
ET: vahelduseks taas superrrrmo!
Saturday, July 31, 2010
Friday, July 30, 2010
Thursday, July 29, 2010
12. päev, oi kuri!
Olgu, rästikuhirmust sain üle. Nüüd uus probleem. Ootasin päev otsa Ussitaltsutaja järel, et saaks julgemini trenni minna. Siis, kui Ussitaltsutaja koju jõudis oli pilves ja kaugustes välgutas õrnalt.
Savi. Kui on trenn, siis trenn. Endorfiinidest on kerge sõltuvusse jääda ja võõrutusnähud on nagu narkomaanil. Ma olin juba vihane, et ei saa teele asutud ja peab ootama mingit müstilist pilvitut ilma. Ja läksin aina vihasemaks.
Ussitaltsutajast sai hr Piksevarras, kes autoga tuli turvama ning suurema välgu korral sisse võis kutsuda.
Kui aga teele asusin, siis LOOMULIKULT juba sadas ja välgutas tugevamini ja terve tee kuulasin, milline loll ma olen, et sellise ilmaga väljas tuian. Sammupinge (otsi tähendust guuglist, siia ei saa millegi pärast kopida) vähendamiseks kõndisin tibatillukeste sammudega. 15 minti jõudsin porinat ja kurjustamist kannatada ja astusin kurjalt autosse. Siis olin veel kuri. Siis tegin toas kurjalt 5 minti lihaseharjutusi. 50 kõhulihast (gaad, alles paar kuud tagasi jõudsin 350), 25 seljalihast, 25 kükki, 5 kätekõverdust, 30 säärelihast.
Olen ikka kuri ja plaanin tagasi teele minna... Vaatab, mis hr Piksevarras ütleb...
EDIT: Yeah baby! Läksime ikka oma ringile. Saatus üritab mulle öelda, et ma peaksin pigem kudumisega tegelema hakkama - 39. minutil, minut enne lõppu lõi puusa valu ja lonkasin koju. Palju õnne....
Savi. Kui on trenn, siis trenn. Endorfiinidest on kerge sõltuvusse jääda ja võõrutusnähud on nagu narkomaanil. Ma olin juba vihane, et ei saa teele asutud ja peab ootama mingit müstilist pilvitut ilma. Ja läksin aina vihasemaks.
Ussitaltsutajast sai hr Piksevarras, kes autoga tuli turvama ning suurema välgu korral sisse võis kutsuda.
Kui aga teele asusin, siis LOOMULIKULT juba sadas ja välgutas tugevamini ja terve tee kuulasin, milline loll ma olen, et sellise ilmaga väljas tuian. Sammupinge (otsi tähendust guuglist, siia ei saa millegi pärast kopida) vähendamiseks kõndisin tibatillukeste sammudega. 15 minti jõudsin porinat ja kurjustamist kannatada ja astusin kurjalt autosse. Siis olin veel kuri. Siis tegin toas kurjalt 5 minti lihaseharjutusi. 50 kõhulihast (gaad, alles paar kuud tagasi jõudsin 350), 25 seljalihast, 25 kükki, 5 kätekõverdust, 30 säärelihast.
Olen ikka kuri ja plaanin tagasi teele minna... Vaatab, mis hr Piksevarras ütleb...
EDIT: Yeah baby! Läksime ikka oma ringile. Saatus üritab mulle öelda, et ma peaksin pigem kudumisega tegelema hakkama - 39. minutil, minut enne lõppu lõi puusa valu ja lonkasin koju. Palju õnne....
Wednesday, July 28, 2010
11. päev, loobumismõtted
Oeh, täna on väga raske olnud.
Kõnnin-jooksen ju siin samas külavahel. Selleks, et naabrimehe koer kannikast ei haaraks, käin oma koeraga, keda siis naabrimehe koer kardab.
Üks marsruut, mis lõppes vanal Tamsalu-Türi raudteetammil, jäi lühikeseks ja oli vaja mööda tammi joosta, kus tee küllaltki umbes - sain puuke.
Valisin uue marsruudi, mis lõppeb jõe ääres, sips pikem ja suurest sõiduteest rohkem eemal ja
pole vaja koera taltsutatada.
Oeh...
Läksin küllaltki rõõmsa meelega.. seda nii kaua kuni rästik jooksis nina alt ja koera jalgevahelt läbi. Sain tõsise šoki. Helistasin paanikas A-le. Nutsin toru otsas. Pulss oli 145 pealt kohe 170. Siis pidin kõne ära lõpetama, sest järgmine jooksuminut oli algamas... Sain minuti lõpetatud ja kõndisin suuuuurima hirmuga edasi.. Kujutasin ette, kuidas ma oma mürgise jalaga oleks jäänud teele lebama, kuhugi mahajäetud kruusateele, kaugele kodust, siis nutsin veel. Siis tuletasin meelde kellegi juttu, kuidas ussid on kolinud puu otsa ja kuidas tee ääres olevad kased viskavad kohe rästiku mulle krae vahele. Siis iga puutükk maas oli uus rästik ja jala vastu käiv jalatsipael on jalgevahel roomav uss.
Ah, hirmus oli ikka küll. Minu jaoks. Ei kujuta ette, kuhu nüüd siis minema peaks.. variante pole.. Ja hirm oli ikka nii suur, et loobumismõtted tulvasid kohe kosena pähe... Või tuleb lihtsalt kurg teise keti otsa panna ja kahe loomaga hirme peletama minna..
Pulsid: 173, 177, 179, 181, 185, 182, 183, 183.
Muidu kõlkus kõnni ajal 145-155 vahel - väga äge.
Kõnnin-jooksen ju siin samas külavahel. Selleks, et naabrimehe koer kannikast ei haaraks, käin oma koeraga, keda siis naabrimehe koer kardab.
Üks marsruut, mis lõppes vanal Tamsalu-Türi raudteetammil, jäi lühikeseks ja oli vaja mööda tammi joosta, kus tee küllaltki umbes - sain puuke.
Valisin uue marsruudi, mis lõppeb jõe ääres, sips pikem ja suurest sõiduteest rohkem eemal ja
pole vaja koera taltsutatada.
Oeh...
Läksin küllaltki rõõmsa meelega.. seda nii kaua kuni rästik jooksis nina alt ja koera jalgevahelt läbi. Sain tõsise šoki. Helistasin paanikas A-le. Nutsin toru otsas. Pulss oli 145 pealt kohe 170. Siis pidin kõne ära lõpetama, sest järgmine jooksuminut oli algamas... Sain minuti lõpetatud ja kõndisin suuuuurima hirmuga edasi.. Kujutasin ette, kuidas ma oma mürgise jalaga oleks jäänud teele lebama, kuhugi mahajäetud kruusateele, kaugele kodust, siis nutsin veel. Siis tuletasin meelde kellegi juttu, kuidas ussid on kolinud puu otsa ja kuidas tee ääres olevad kased viskavad kohe rästiku mulle krae vahele. Siis iga puutükk maas oli uus rästik ja jala vastu käiv jalatsipael on jalgevahel roomav uss.
Ah, hirmus oli ikka küll. Minu jaoks. Ei kujuta ette, kuhu nüüd siis minema peaks.. variante pole.. Ja hirm oli ikka nii suur, et loobumismõtted tulvasid kohe kosena pähe... Või tuleb lihtsalt kurg teise keti otsa panna ja kahe loomaga hirme peletama minna..
Pulsid: 173, 177, 179, 181, 185, 182, 183, 183.
Muidu kõlkus kõnni ajal 145-155 vahel - väga äge.
10. päev, vesi
10. päev möödust veetustumise tähe all. Kõigepealt oli meil 5-tunnine sõit Võrru ja tagasi (lugege Tervis Plussi septembrinumbrit) ning auto konditsioneer oli katki. Mis tähendas tohutut rõvedat palavust, kleepuvaid riideid. Kus kehaosad omavahel kokku puutusid, sealt hakkas nagu puu vahel vaiku, vett tulema. Koju jõudes roomasin diivanile jooma (vett muidugi). Aga üsna ruttu peksin end üles, sest muidu oleks sinna jäänud.
Kummalisel kombel ka kogu treening tõmbas tohutult mahlu välja. Ilm oli tavapäraselt lämbe, aga higistasin tavapärasest rohkem... nagu külm veinipudel soojas toas.
Seejärel hiline õhtusöök kell 21 (nagu ma lubasin, siis söön endiselt valimatult ja suuremat tähelepanu sellele pööramata. Mis ei tähenda seda, et ma muidu väga ebatervislikult toituksin). Ämma peenralt korjatud kurgi, salati, sibula imemaitsev salat, lambasooles grillvorstikesed - mmmm, jammi.
Seejärel sai "puhkuse" tähistamiseks veini võetud, mida ma üldiselt teen üliharva. Alkohol oli siis päeva 3. veetustaja. Muide - alkoholi ei tasu saunas ega ka soojas vannis tarbida, sest lisaks üldisele soojale, mis mahlu välja ajab, annab lisapaugu ka alkohol. Mistõttu alkohol on kole halb janukustutaja.. Õigemini polegi. See siis minu filosoofia.
Ning neljandaks veetustajaks osutus õhtune ülikuum saun. Kui oli mulle sobilik 50 kraadi, siis ei jõudnud minna ning pärast oli juba 60+ ja ma voolasin lava peal nagu Dali kell.
Trennist on ka pilte ning varsti saab nendega blogi täiendada.
Eilseid pulsse ei tea, kuid loodetavasti varsti saab neidki.
Kummalisel kombel ka kogu treening tõmbas tohutult mahlu välja. Ilm oli tavapäraselt lämbe, aga higistasin tavapärasest rohkem... nagu külm veinipudel soojas toas.
Seejärel hiline õhtusöök kell 21 (nagu ma lubasin, siis söön endiselt valimatult ja suuremat tähelepanu sellele pööramata. Mis ei tähenda seda, et ma muidu väga ebatervislikult toituksin). Ämma peenralt korjatud kurgi, salati, sibula imemaitsev salat, lambasooles grillvorstikesed - mmmm, jammi.
Seejärel sai "puhkuse" tähistamiseks veini võetud, mida ma üldiselt teen üliharva. Alkohol oli siis päeva 3. veetustaja. Muide - alkoholi ei tasu saunas ega ka soojas vannis tarbida, sest lisaks üldisele soojale, mis mahlu välja ajab, annab lisapaugu ka alkohol. Mistõttu alkohol on kole halb janukustutaja.. Õigemini polegi. See siis minu filosoofia.
Ning neljandaks veetustajaks osutus õhtune ülikuum saun. Kui oli mulle sobilik 50 kraadi, siis ei jõudnud minna ning pärast oli juba 60+ ja ma voolasin lava peal nagu Dali kell.
Trennist on ka pilte ning varsti saab nendega blogi täiendada.
Eilseid pulsse ei tea, kuid loodetavasti varsti saab neidki.
Monday, July 26, 2010
9. päev
Kui saab rohkem beseesseminevamat treeningut läbida, siis palun teada anda.
Kõigepealt oli üle kahe päeva taas lämbe, pulsid kohe alguses kõrgemad kui muidu. Viimasel ajal on ikka 140ndate 150ndate kandis tiirelnud kõndimise ajal, nüüd 150ndad 160ndad.
Raske oli. Pulsid pärast jooksu näitavad sama. Seejärel oli tagasitulek üks jura teise otsa. Kõigepealt läks taevas ootamatult mustaks, tõusis tuul ja kuna ma jooksen täiesti lageda põllu ääres, siis polnud muud kui täiskäik edasi ja ilma erilisteta puhkepausideta makskiirusel kodu poole tormata. Välgu kätte eriti jääda ei soovinud. Pulss viskas muidugi selle vana hea 195 ette ja hing, hea kui paelaga kaelaski oli.
Seejärel lendas mingi nälkjas mulle otse silmaauku ja hammustas silmamunast. Siis ma jooksin üks silm kaetud, mõlemad pisaraid valamas, endiselt täiskiirusel ikka edasi.
No ja kui ma koduõuele jõudsin, 5 minutit planeeritud treeninguajast varem, siis oli nälkjas silmast läinud ja pilved laiali hajunud. KURAT!
Koguaeg: ca 46 minti
Taastumine: 190, 144, 133
Pulsid mobiili toksitud kellaaja järgi:
17.54 184
17.49 179
17.59 187
18.04 184
18.09 180
18.14 179
18.19 187
Siit läks täie hakklihakastmega lidumiseks:
18.25 193
18.27 195
18.35 190
ET: treeningu pärast mõnus, viperuste pärast kuri
Kõigepealt oli üle kahe päeva taas lämbe, pulsid kohe alguses kõrgemad kui muidu. Viimasel ajal on ikka 140ndate 150ndate kandis tiirelnud kõndimise ajal, nüüd 150ndad 160ndad.
Raske oli. Pulsid pärast jooksu näitavad sama. Seejärel oli tagasitulek üks jura teise otsa. Kõigepealt läks taevas ootamatult mustaks, tõusis tuul ja kuna ma jooksen täiesti lageda põllu ääres, siis polnud muud kui täiskäik edasi ja ilma erilisteta puhkepausideta makskiirusel kodu poole tormata. Välgu kätte eriti jääda ei soovinud. Pulss viskas muidugi selle vana hea 195 ette ja hing, hea kui paelaga kaelaski oli.
Seejärel lendas mingi nälkjas mulle otse silmaauku ja hammustas silmamunast. Siis ma jooksin üks silm kaetud, mõlemad pisaraid valamas, endiselt täiskiirusel ikka edasi.
No ja kui ma koduõuele jõudsin, 5 minutit planeeritud treeninguajast varem, siis oli nälkjas silmast läinud ja pilved laiali hajunud. KURAT!
Koguaeg: ca 46 minti
Taastumine: 190, 144, 133
Pulsid mobiili toksitud kellaaja järgi:
17.54 184
17.49 179
17.59 187
18.04 184
18.09 180
18.14 179
18.19 187
Siit läks täie hakklihakastmega lidumiseks:
18.25 193
18.27 195
18.35 190
ET: treeningu pärast mõnus, viperuste pärast kuri
Soovilaul
Selle laulu pühendan eesti keele arutelu lõpetuseks Mellile, kes ütles: "ära kasuta sõna botased... see lõikab nagu nüri noaga. see on sama kui iga auto kohta öelda sapakas. botaseid müüdi eestis viimati 70-ndate alguses tehas bata".
Aga mille peale mina ütlesin: "botas <13:-e> toss (tossu) argi (spordijalats), ÕS."
Ja teema ilusamaks lõpetamiseks soovilugu siis selline:
Aga mille peale mina ütlesin: "botas <13:-e> toss (tossu) argi (spordijalats), ÕS."
Ja teema ilusamaks lõpetamiseks soovilugu siis selline:
Sunday, July 25, 2010
8. päev, täna
Täna sai kummi venitatud piiikalt. Aga hea, et lõpuks ikka tagument voodist sai lahti kangutatud ning teele astutud. Täna siis esmakordselt 40 mindi asemel 50 minti kehalist pingutust.
Kellaaeg, mil tulemus sai mobiili toksitud ja pulss:
19.55 175
19.57 171
20.05 175
20.08 185
20.13 185
20.17 175
20.22 174
20.29 175
20.32 177
20.40 177
Ja jälle ei mingit 190t!! Taas ülim rahulolu.
Taastumine: 177, 133, 119.
Aga seekord ei pidanud ka koeraga võitlema, nagu eelnevatel kordadel. Koerajalutaja oli õnneks seekord ka kaasas :)
Olen enda üle tõsiselt uhke, võrreldes kõigest paaripäevataguste sissekannetega – ei taha hästi uskuda...
Ainuke asi, mis mind täna kurvaks tegi, oli see, et tagasi tulles avastasin jala küljest sisse imenud puugi. Määrisin jalga pärast küüslauguga. Jäägem terveks!
Kellaaeg, mil tulemus sai mobiili toksitud ja pulss:
19.55 175
19.57 171
20.05 175
20.08 185
20.13 185
20.17 175
20.22 174
20.29 175
20.32 177
20.40 177
Ja jälle ei mingit 190t!! Taas ülim rahulolu.
Taastumine: 177, 133, 119.
Aga seekord ei pidanud ka koeraga võitlema, nagu eelnevatel kordadel. Koerajalutaja oli õnneks seekord ka kaasas :)
Olen enda üle tõsiselt uhke, võrreldes kõigest paaripäevataguste sissekannetega – ei taha hästi uskuda...
Ainuke asi, mis mind täna kurvaks tegi, oli see, et tagasi tulles avastasin jala küljest sisse imenud puugi. Määrisin jalga pärast küüslauguga. Jäägem terveks!
7. päev, 24.07
Hea, et 6. päev sai maha magatud – väsimus oli tohutu ning trennimine oleks vaid tohutuks ülekoormuseks olnud. Kuid miks puhkepäev oli ikkagi hea, sellel on veel rõõmustavaid põhjuseid. Ma ei tahaks neid põhjuseid mitte sugugi esmakordselt nende päevade jooksul ilmnenud jahedama ilma tänuks panna. Hea meelega usuks, et mu vorm on imekombel ja üleöö paranenud.
Kui kaheksanda treeninguminuti tiksudes näitas pulss numbreid 130st 145ni, siis tõusid suunurgad kulmukaarteni ja olin tõsiselt üllatunud ja õnnelik. Jooksusamm oli kergem ja üldiselt hea minek.
Pulsid pärast mindilist jooksu (viimane jooks oli ca 1.30 minti, et koduväravani jõuda :o)): 170/ 175/ 177/ 188/ 184/ 175/ 177/ 182.
Taastumine (pärast viimast jooksu/ pärast 30 sek / pärast 1 min): 182/ 145/ 129. 3 mindi pärast viskas kellale ka 110 ette.
Pisar tuli ka peaaegu silma. Olen enda üle tõsiselt uhke!
ET: no, mis arvad?! S-U-P-E-R-M-O!
Kui kaheksanda treeninguminuti tiksudes näitas pulss numbreid 130st 145ni, siis tõusid suunurgad kulmukaarteni ja olin tõsiselt üllatunud ja õnnelik. Jooksusamm oli kergem ja üldiselt hea minek.
Pulsid pärast mindilist jooksu (viimane jooks oli ca 1.30 minti, et koduväravani jõuda :o)): 170/ 175/ 177/ 188/ 184/ 175/ 177/ 182.
Taastumine (pärast viimast jooksu/ pärast 30 sek / pärast 1 min): 182/ 145/ 129. 3 mindi pärast viskas kellale ka 110 ette.
Pisar tuli ka peaaegu silma. Olen enda üle tõsiselt uhke!
ET: no, mis arvad?! S-U-P-E-R-M-O!
5. päev, 22.07
Seisud pärast mindilist jooksu:
170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195
Taastumine: 190/ 155/ 145
ET: 3 h pärast trenni tekkis räige väsimus, suruti sangpommid kopsudele, raske hingata, kestis ca 3 h.
Edit: MM konsulteerides ja dr guuglit kasutades tuli tõdeda, et eilne shish enesetunne oli seotud vedelikupuudusega. Enne trenni eriti vist ei joonudki, trenni ajal ka mitte. Läksin veel ca 14 paiku, kui päike lõõskas mõnuga. Kuid samas pärast trenni sai ikka taasikese vett joodud ja rahulikult vegeteeritud. Nähtavasti siiski vedelikupuudus. Eile jäi muidugi ka arbuusimanustamine ära.
170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195
Taastumine: 190/ 155/ 145
ET: 3 h pärast trenni tekkis räige väsimus, suruti sangpommid kopsudele, raske hingata, kestis ca 3 h.
Edit: MM konsulteerides ja dr guuglit kasutades tuli tõdeda, et eilne shish enesetunne oli seotud vedelikupuudusega. Enne trenni eriti vist ei joonudki, trenni ajal ka mitte. Läksin veel ca 14 paiku, kui päike lõõskas mõnuga. Kuid samas pärast trenni sai ikka taasikese vett joodud ja rahulikult vegeteeritud. Nähtavasti siiski vedelikupuudus. Eile jäi muidugi ka arbuusimanustamine ära.
3. tehtud, 20.07
Keskmine pulss 170 kanti, max 225, aga selge see, et kunagi pidi see pulsikell hullu ka panema hakkama, mistõttu usaldan maksimaalseks näiduks 197. Ma veel kuni tagasiteeni uskusin, et seekord jääbki alla 190, aga 5 minti enne lõppu pidi ikka selle koleduse ette viskama. Koguaeg: 40,40 min, tagasitee ca 30 sekki aeglasem. Enesetunne endiselt supermo! Magusaisu pole, kõigi eelduste vastaselt, suurenenud.
4. päeva taastumine
30 seki pärast 145
1 min pärast 135
126 1m21
120 1,55
4. päeva taastumine
30 seki pärast 145
1 min pärast 135
126 1m21
120 1,55
2. tehtud, 19.07
Hurraa! Suutsin vähemalt teise treeningu ka ära teha. Ahh, ja milline tunne! Endorfiinid praegu peavad Samba karnevali ja meil on omavahel vägagi mõnus olemine. Ma ei tea, miks ma küll iga kord sellest tundest pikaks ajaks loobun. Muidugi tean – botased on alati liiga kaugel.
Treeningust. Kestus 40 min + ca 5 minti venitusi. 4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.
Minnes oli aeg 19,30 minti, tagasitulles 20,20 ehk siis 50 seki võrra jäin aeglasemaks. Treening oli mõnus, veremaitset suus polnud. Sain rahulikult läbi nina hingata. Pea ainult hakkas kergelt valutama. Temperatuur oli ka 25 kraadi kandis, kuid palavus suurt muret ei tekitanud.
Pole ammu nii rõõmus olnud. Ah, tahtejõudu kui vaid jaguks.
Treeningust. Kestus 40 min + ca 5 minti venitusi. 4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.
Minnes oli aeg 19,30 minti, tagasitulles 20,20 ehk siis 50 seki võrra jäin aeglasemaks. Treening oli mõnus, veremaitset suus polnud. Sain rahulikult läbi nina hingata. Pea ainult hakkas kergelt valutama. Temperatuur oli ka 25 kraadi kandis, kuid palavus suurt muret ei tekitanud.
Pole ammu nii rõõmus olnud. Ah, tahtejõudu kui vaid jaguks.
Kas nüüd õnnestub?
Tont teab ainult seda, kas see sissekanne jääb esimeseks ja viimaseks, kuid taon end takka, et see ei jääks nii.
Ehk siis – kas nüüd õnnestub mul minna ja jääda treeningusoonele või mitte? Minemist ma isegi natuke usun, jäämises kahtlen tõsiselt. Kuid mis kõige tähtsam – ma ju vähemalt proovin!
Eile (18.07) tegin jooksuekspert Meelis Minniga trenni esimest korda üle... oeh, mulle tõesõna ei meenugi, mil ma viimati trenni tegin. Tantsutreeningu jäävad kindlasti aasta taha, ujumas käisin paaril korral sügisel, võimlemis-venitamisperiood oli mul aasta alguses isegi üle kuu, juunis mõned nädalad iga päev ca 30 minti kõndi ja kõik.
Eile pühkisin jooksusussid tolmust, klohmisin pikad mustad dressid sirgeks ning valmis olingi. Kell oli ca 12 ja päike küttis mõnuga, kuid see ei osutunud mingiks probleemiks.
Kui 2 aastat tagasi alustasin „jooksutreeningutega“, siis käisin enne 1,5 kuud jalutamas ja see oli ilgelt tüütu. Pulss oli seejuures 120-130 ringis, kõndisin ca 45 minti, igavlesin, pärast ei tundnud rammestust ega midagi. Aga lõpuks sörkima hakates oli väga hea ja tore ning mitte mingit pingutust. Ei anna võrreldagi nende üritustega, kus sai päevapealt otsustatud jooksma hakata ning siis näost punasena hapnikuvõlas tee ääres vedrutatud.
Aga eilsest trennist. Kõndisin, nagu ikka. Pulss oli ca 160 (hehee...). Mel soovitas pidevalt lühemaid samme võtta, aga kui oled eluaeg kõndinud pikkade sammudega, siis on see väga ebaloogiline. Seega lendasid kahjuks soovitused tuulega kõrvust mööda. Aga püüame parandada.
Kiire kõnni vahele sai pikitud üheminutilisi sörke. Need olid minu jaoks täiesti jõukohased, suutsin isegi nina kaudu hingata rahulikult, pulss oli küll 185 kanti. Kuskil poole peal tegime venitusi ja jooksharjutusi. Kooliajast tuttavad sääretõste-, põlvetõstejooks jne. Ja siis põrutasime tuldud teed pidi tagasi. „Ära aja pead kuklasse, lase põsed lõdvaks, ära hüppa!“ jne. Jooksmine on keerulisem kui surfilaual hakkamasaamine. Siis lõppu veel taastumise mõõtmine, venitusi ning tunniajaline trenn oligi läbi.
Aga vot sellist mõnusat enesetunnet pole juba ammu tundnud. Teate küll ju endorfiinilaksu – pärast ülikuuma sauna jahtunud ja pestud kehaga diivanil istudes, pärast rasket pikka treeningut maas mõnuledes, pärast pikka päeva aiatöid tehes voodil puhates. Ainus häda, et selle tunde peab meelde jätma, sest loobumine on nii lihtne tulema. Hetkel on veel tunne meeles. Aga nagu ütles Erki Nool kord suusarajal trenni tehes ja intervjuud andes: kõige raskem distants on diivanilt välisukseni.
Aga juba need kuradi botased on niiiiii kaugel...
Ehk siis – kas nüüd õnnestub mul minna ja jääda treeningusoonele või mitte? Minemist ma isegi natuke usun, jäämises kahtlen tõsiselt. Kuid mis kõige tähtsam – ma ju vähemalt proovin!
Eile (18.07) tegin jooksuekspert Meelis Minniga trenni esimest korda üle... oeh, mulle tõesõna ei meenugi, mil ma viimati trenni tegin. Tantsutreeningu jäävad kindlasti aasta taha, ujumas käisin paaril korral sügisel, võimlemis-venitamisperiood oli mul aasta alguses isegi üle kuu, juunis mõned nädalad iga päev ca 30 minti kõndi ja kõik.
Eile pühkisin jooksusussid tolmust, klohmisin pikad mustad dressid sirgeks ning valmis olingi. Kell oli ca 12 ja päike küttis mõnuga, kuid see ei osutunud mingiks probleemiks.
Kui 2 aastat tagasi alustasin „jooksutreeningutega“, siis käisin enne 1,5 kuud jalutamas ja see oli ilgelt tüütu. Pulss oli seejuures 120-130 ringis, kõndisin ca 45 minti, igavlesin, pärast ei tundnud rammestust ega midagi. Aga lõpuks sörkima hakates oli väga hea ja tore ning mitte mingit pingutust. Ei anna võrreldagi nende üritustega, kus sai päevapealt otsustatud jooksma hakata ning siis näost punasena hapnikuvõlas tee ääres vedrutatud.
Aga eilsest trennist. Kõndisin, nagu ikka. Pulss oli ca 160 (hehee...). Mel soovitas pidevalt lühemaid samme võtta, aga kui oled eluaeg kõndinud pikkade sammudega, siis on see väga ebaloogiline. Seega lendasid kahjuks soovitused tuulega kõrvust mööda. Aga püüame parandada.
Kiire kõnni vahele sai pikitud üheminutilisi sörke. Need olid minu jaoks täiesti jõukohased, suutsin isegi nina kaudu hingata rahulikult, pulss oli küll 185 kanti. Kuskil poole peal tegime venitusi ja jooksharjutusi. Kooliajast tuttavad sääretõste-, põlvetõstejooks jne. Ja siis põrutasime tuldud teed pidi tagasi. „Ära aja pead kuklasse, lase põsed lõdvaks, ära hüppa!“ jne. Jooksmine on keerulisem kui surfilaual hakkamasaamine. Siis lõppu veel taastumise mõõtmine, venitusi ning tunniajaline trenn oligi läbi.
Aga vot sellist mõnusat enesetunnet pole juba ammu tundnud. Teate küll ju endorfiinilaksu – pärast ülikuuma sauna jahtunud ja pestud kehaga diivanil istudes, pärast rasket pikka treeningut maas mõnuledes, pärast pikka päeva aiatöid tehes voodil puhates. Ainus häda, et selle tunde peab meelde jätma, sest loobumine on nii lihtne tulema. Hetkel on veel tunne meeles. Aga nagu ütles Erki Nool kord suusarajal trenni tehes ja intervjuud andes: kõige raskem distants on diivanilt välisukseni.
Aga juba need kuradi botased on niiiiii kaugel...
Subscribe to:
Posts (Atom)