Saturday, October 30, 2010

105. päev, siirdume puhkama

Eilse raske treeningu täiesti valeks järjeks said 2 klaasi veini ja rasvane wrap, spordijook ka. Õhtu otsa ja ka terve öö iiveldasin, põhi lendas alt ja muidu oli väga rõve ja halb olla. Täna pakin asju ja siirdun mõneks ajaks Indiasse puhkama. Näeme novembri keskel!

Friday, October 29, 2010

104. päev, pool tundi 186 pulsiga - tehke järele või makske kinni!

Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.

Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.

Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.

Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.

"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.

Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.

Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.

Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02

Maksimaalne pulss 196.

Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.

Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...

Thursday, October 28, 2010

103. päev, elu esimene fartlek

Tänane fartlek oli sissejuhatuseks päris jooksumaailma :) põhimõte on Meli fartlekil iseenesest lihtne: esiteks aitab see treening kohaneda tugevamate treeningutega ja teiseks valmistab organismi ette suuremateks koormusteks. Nii sissejuhatav nö soojendussörk kui ka põhitempost kiiremate jooksude järel joostav osa peaks olema tavalisest sörkjooksust kiirem ja seda tempot peab jõudma säilitada treeningu lõpuni. Sama põhimõte kehtib kiiretel jooksudel hea ja tiheda jooksurütmi säilitamisel koos enese jooksutehnika kontrollimisega. Esimese fartleki skeem oli järgmine: 9' + 8x30" / 2' 30" . Viimane sutsakas oli täna 40 sekki. Pärast väikest pausi lõppu veel JH 4x50m/50m + K 4x50m/50m ja lõdvestussörk autoni ca 6 minti.
Fartleki AVG vastutuules minnes 170 ja tulles teine pool 180, kokku 175. Taastumine: 191, 180, 154 max pulss 191, taastus 2.23.

Ei miskit rasket, ookaa. Olin täna maru asjalik, hakkamist täis ja sain kõigega kenasti toime vaatamata Meli korduvatele lootusetutele üritustele eest ära joosta :)

Wednesday, October 27, 2010

102. päev, kapsapuder

Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.

Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.

Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..

Tuesday, October 26, 2010

101. päev, 100 kriitikavaba möödas

Valitsusele antakse tavaliselt 100 kriitikavaba päeva, minu 100 lõppes siis eilsega. Nüüd on lubatud mölisemine ja õiendamine :o)

Täna oli taas väga hea päev. 50 minti hõljumist. Tagasiteel oli väga kerge, õrn, märkamatu vastutuul, aeglasem olin ca 5 seki jagu.

Kõik oli korras, kulges kenasti, mitte mingit probleemi, raskust, väga lihtne ja kerge. Ainukesena ajas närvi totakas Adi tasku, mis on vigurdanud juba ammu ning nüüd üle 100 päeva taas endast märku andis. Tõmbasin lukud kinni. Ja no loomulikult sinna, kus mobla oli, jäi vooder vahele ja rohkem taskut lahti ei saanud. See lugu kuulub seeriasse "Pamela totakad juhtumised". Tagasiteel sain kõne. Siis keerasin kõhu paljaks ja tuuleka vastu kõrva ning karjusin torusse, et mul jäi telefon taskusse kinni ja ei saa hästi niimoodi napakas asendis rääkida.

Lõpuks jõuga tõmbasin totaka luku lahti, oleks peaaegu juba hammastega rebima hakanud. Urr!

Aga muidu oli kena. 75% minekuteest kõikus pulss 155-165 vahel. Siis ülejäänud aja kõikus 165-173 kandis. Mistõttu oli minu hämmeldus, et keskmine pulss oli 178. Aga no jusiis minu matemaatika ääretult vilets, et sellistest arvudest keskmiseks 178 ei saa. Lammas, mis teha.
Taastumine autos istudes: 169, 138, 116. See teeb taastumise keskmiseks 196. Ma just arvutasin mutipeletaja abil.

Sunday, October 24, 2010

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.

Saturday, October 23, 2010

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

Friday, October 22, 2010

97. päev, lumehelves taob silma peast

Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.

Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...

Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.

Wednesday, October 20, 2010

95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.

Monday, October 18, 2010

3 kuud täis

Täna siis taaskord tähtpäev - 3 kuud täis. Kui kolm kuud tagasi oli mulle paras koormus 1 minut jooksu, no nähtavasti oleks ka 5ga hakkama saanud, siis täna tähistasin sündmust 1 h sörgikesega. Ja ka tänasel juhul oleks jõudnud rohkemgi teha. Seega kolme kuuga jõudsin ühest minutist ühe tunnini. Normaalne!

Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.

Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.

Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.

Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta

Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...

Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(

Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!

Sunday, October 17, 2010

92. päev, täna ma jooksin

Eile oli "puhkus". Ehk siis 4.40 üles, 100 km autoga Tallinna, 80 km lindaliiniga Helsinki, trammiga messukeskusesse, 3 h tervisemessil trampimist, sama teema tagasi. 21.30 magasin sügavat und ja nii peaaegu 12 h järjest- uuuull verk.

Täna ca 13 ringile. Minnes oli praktiliselt tuulevaikus. Riietusin omaloominguliselt, sest poole trenniriided olid pesus. Omaloomingulisusega oli igatahes 100% paras - ei külm, ei palav.

Kohe minnes tundsin, et ooo, milline kergus. Samm oli väga hea, kõik klappis imeliselt. Tempo tundus olevat kiirem kui tavaline loivamine. Seetõttu ka pulss kohe alguses 160 kandis ja veidi kiiremini 170 peale jõudis.

Jõudsin 3 km tähiseni ja sealt edasi lugesin 900 sammu, sai 25 minti täis ja pöördusin tagasi. Tagasi tundsin kerget vastutuult. Siis juba tajusin oma vana head mannavahtu ka. Taaskord 40. minutil tekkis lõpmatuse tunne. 44. minutil tõstsin tempot ja panin pikema sammuga lõpuni. Siis lendas pulss lõpuks ka 180ndatesse ja lõpus 190 juurde.

Keskmist pulssi näitas kell 190, mis on täiesti vale. Vaevalt 2 minuti jagu 190neid keskmise kohe samaks tõstsid. Rääkimata sellest, et 80% teest oli nagu 170ga midagi. Aga taastumine autos istudes võis küll nii olla: 181, 145, 138.

ET: Super! Kergus... hea tunne... jaks.... uhuhuuuu!!

Friday, October 15, 2010

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.

Thursday, October 14, 2010

89. päev, villis käed

Alles said mu jalavillid ravitud, nüüd siis käte kord. Kerge nostalgia tuleb peale mõhnasid vaadates. Pole neid juba päris kaua aega näinud.

2 km sõudsin soojenduseks, aeg 10.33 (pagana Concepti jalapaelad olid läbi ja pidin neid ca 7 korda taassiduma). 2,5 aastat tagasi üritasin hoida aega 9.45 kandis - kõva kukkumine.

Seejärel harjutused jalgadele, seljale, kätele ja kõhule. Koguaeg jõusaalis 50 min.

Lõdvestuseks 1 km ujumist, sips alla 35 minuti. Käsi krampi enam ei kiskunud - keha on ujumisega harjunud.

Aga nendele tainapeadele, kes ei oska enda järelt raskuseid ära koristada: ###### ###### #####!!!!!!
Ma saan aru jah, et olete ilgelt kõvad mehed ja suudate hack pressil 130 kilo suruda, aga kuidas te nii kõvad pole, et neid raskuseid sealt pärast tagasi tõsta? Kuidas te mõtlete, kuidas ma peaks oma kehakaalu suuruse raskuse sealt otsast ära kiskuma??!?
Ühe kangutasin ära ja lasin peaaegu varbale kukkuda - 50 kg oleks jalale kukkudes isegi veidi tunda! Teine variant, et see oleks kukkunud läbi põranda alla massaažisalongi.

Paraku oli 80 kg pressiks minu jaoks siiski liiga raske ja see masin jäi minu poolt kasutamata. Ja kõikide ülejäänud masinate puhul kulus mul pool trennist raskuste äravõtmisele. Tainad!!

Aga no see selleks. Trenn oli ikka normaljuk ja homme näeb siis, mis lihased tegelikult tööd said ja valusaks jäid.. mmmmm.. hää trenn! hää trenn!

Wednesday, October 13, 2010

88. päev, asfalt, kruus, põld, mets

Atsihhh!!! Terviseks!
Täna: 50 minti sörki
Tee: asfalt, kruus, põld, metsavahe
Keskmine pulss: 173
Taastumine püstijalu pulksirgelt tuule käes: 174, 160, 149
ET: Väga hea
Tuule käes oli raske, muidu kena ja njetu problemo.

Tuesday, October 12, 2010

87. päev, maru-maru!

Betti Alveri "Maru 2" kõlbaks siinkohal hästi. Möödunud marud on poisikesed tänase kõrval. Itsitasin isegi tee otsas, sest jooksin sõna otses mõttes kohapeal kuna tuulesein oli ees mis ees.
Vägev maru! Plaperdasin nii kõvasti nagu tuulelipp, vahepeal puhkuse mõttes toetusin tuulele ja jooksin kreenis. Või pigem siis tippisin kreenis. Jooksmisest suurt juttu ei saanud olla. Koera kõrvad ja keel plaperdasid nagu kapselehed. Täna oli vahva!

Aeg: 35 minti
Keskmine pulss: 166
Püstijalu taastumine: 169, 145, 128

Monday, October 11, 2010

86. päev, kus on, kus on kurva kooduuu

See on ainus meloodia, mis mulle tänase lihasevaluga meenub. Ma isegi ei saa aru, kust kohast mul EI valuta. No nii suurt lihastevalu ei mäleta ma küll, millal viimati oleks olnud.

Aga mis sest. Kuigi liikusin ringi nagu 300-aastane vana kõbi, siis õue sai ikka siirdutud. 5 minti rahulikku kõndimist, ai kui külm tuul ja jahe, aiai, 15 minti kiiremat kõndimist, 5 minti venitusi metsavahel, 5 minti tagasi kõndimist ja 20 minti sörki+10 minutit koduseid venitusi.

Tagasi tulles oli põõsaste vahel selline rapsimine, et isegi koeral võttis junni jahedaks. Rääkimata must, konnakulleste kartjast. Mingi suurem ja aeglasem kohutav kolekoll seal igatahes oli.

20minutilise alguse keskmine pulss suutis olla lausa 122. 20minutilise sörgi keskmine 163. Kuigi ma toas toolilt tõusen nagu oleks iga sentimeetri küljes 100kilone sangpomm, siis ometi oli joosta niivõrd kerge ja hea - lõpmatuseni jooksmise tunne. Taaskord kinnitamas teooriat - väga rämedale treeningule järgneb kerge ja lihtne järgmise päeva treening.
Taastumine püstijalu: 158, 131, 112.

Nüüd tagasi toas ja kõbitsemas.

83., 84., 85. päev - lihased valutavad, järelikult nad on olemas


83. päev oli ka põhimõtteliselt puhkus - 15 min sörki, 30 minti harjutusi ja venitusi.

84. päeval käisime Meliga jooksuveteran Tiina Idavainu sügisjooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks tohutu pettumus. Võistlus oli kena, aga mina olin endale pettumus.

Olud tundusid olevat okeid. Eelmisel päeval ei töötanud 8 tundi ehitusel, magasin veidi paremini kui enne Kirna-Türit. Siiski ärkasin öösel taas üles, vahtisin lakke või nägin unes, kuidas jooksen (õudne ju!). Kuid puhanud olin siiski.

Ehk kaks puhkepäeva enne jooksu mõjusid sedamoodi. Ise arvan küll nii. Igatahes anti start ning 6 km sai alguse. Rada kulges kaks korda ümber järve ja metsa sees. Metsa sees mulle meeldis. Oli porine, juurikaid täis, ligane, hunnikutes sildu ja silmatorkavaid oksi. Pehme ja mõnus. Tempo sai valitud alguses liiga kiire. Kuid tundsin, et võin lõpuni vedada. Eksisin. Teisel ringil hakkas pistma ja kindlasti hullemini kui Kirna-Türil.

Pistis raskelt ning pidin isegi kõndima, mitte miski muu ei aidanud. Ja see oli tohutu pettumus. Üle kahe kuu harjutamist ja ma jõuan vaid kõndida?!?!?!? Võitlesin tõsiselt pisaratega. Olin iseendas pettunud. See nagu tõestas mu terve elu ponnistusi, et ükskõik kui palju ma ka ei liiguks - ma ei jõua ju nagunii. Läbi suurte valude, mis sugugi polnud nii valusad kui pettumus iseendas, tegin lõpuni.

Pärast nutsin ja haletsesin end autos. Lubasin endale sellised tunded preemiaks. Aga nagu ikka. Saad vastu tatti. Köhid hambad välja. Ja naeratad ühe-hamba-naeratust sama rõõmsalt edasi.

85. päev - poksitrenn (pildil).
Lähem ülevaade selle kohta ilmub Tervis Plussi novembrinumbris. Igatahes tänasel 86. päeval pole ma võimeline muud tegema kui sõrmi liigutama (õnneks). Vetsupaberilehekese rebimine on ülikeerukas, banaani võtsin külmkapist 7 minutit välja, taskurätti tagataskust pole siiani kätte saanud.

Thursday, October 7, 2010

Wednesday, October 6, 2010

81. päev, 50,9

Täna siis seitsmes järjestikune treeningpäev, enesetunne aina parem ja toredam. Päeva alustasin 25minutilise venituse ja mõninga lihasharjutusega. Hommikuse müsli ja jogurti najal katsetasin 12.30 50-minutilist sörki.

Minekud on alati rasked, ca 40. minuti paiku tekkis kergus ja meeldiv tunne. Täpset distantsi öelda ei oska, aga 7 km kanti.

Kellaga möllasin taas, nagu ikka. Paar 190st näitu (mida kindlasti olla ei saanud - rääkimata algusest, kus pulss oli üldse 140 peal) sipsis kindlasti keskmist numbrit.
50 mindi keskmine pulss 170. Tagasitulek kerges vastutuules.
Taastumine autos istudes: 177, 138, 119.

Ahjaa, 50,9st ka. Ma pole üldiselt kirjutanud oma strateegilistest näitajatest, mis enamike naisinimeste treeningukihu põhjuseks. Kuna kaalulangetus minu eesmärk pole kunagi olnud, siis pole ka sellele tähelepanu pööranud. Kui see aga oleks nii, siis pidanuks juba ammu toidusedelit muutma. Seda ei taha kahel põhjusel - mulle meeldib see, mida söön, eriti šokolaadid ja kommid, ning teiseks olen kehaga nagunii rahul.

Paratamatul kombel mingid kehalised muutused hakkavad treenides nagunii varem või hiljem toimuma. Natuke isegi kahju, et alguseski kirja ei pannud, mis mu kaal või mõõdud siis võisid olla.

Tavaliselt toob suvi mulle lisakilosid. Möödunud aastal jõudsin numbrini 56, tundsin lõua all juba segavat faktorit ning singid muutusid saetavaks. Teatud meetodite ja olude abil kukkusin 50,6 peale, mida ma pole kunagi varem oma kaalul näinudki. Tänavu kevadeks olin taas stabiilne 52. Õnneks jäi sellesuvine kaalutõus ära (peaasjalikult seetõttu, et ma enam võrkkiiges lamades päevast päeva jäätisekokteile ei luristanud nagu mullu). 51+ grammikesi kõikus pidevalt.
Treenima hakates tuli kuskil kilo juurde - 52+, peaaegu 53. Need kõikumised on muidugi imeväikesed. Aga täna paistis kaalult lausa 50,9. Seega on kadunud või ümber jaotunud peaaegu 2 kilo. Mis iseenesest on vaid 2 kilost suhkrukotikest.

Palju tähtsam oleks välja uurida, mis mu rasvaprotsent võib olla. ca 1,5 aastat tagasi oli see 29, ... 30 peetakse juba rasvumise märgiks :o) Kuigi väliselt olin ok, siis sisemiselt väike paksuke.

Kuid nendest numbritest hoolimata tunnen end olevat paremas vormis. Jaksan end liigutada. Varem ei tahtnud eriti tooliltki tõusta, sest see oli niivõrd väsitav tegevus. Nüüd vaatan kõhtu ja sealt hakkab 4-pakk joonistuma :))

Seega olen suutnud tuua eneserahulolusse ühe aspekti juurde. Kui varem olin kaaluga rahul, aga füüsilise vormiga mitte, siis nüüd olen põhimõtteliselt mõlemaga rahul.

Nii palju siis numbritest ja enesekiitusest. Ma endiselt tunnen muret tuleva talve pärast - kas ma treenin seda üle..

Tuesday, October 5, 2010

80. päev, juubelikülmad kannikad

Ai-ai, kui külmad mu kannikad on, ai-ai-aaaai! Nii jaheda ilmaga pole vist varem hõljunud. Täna sai ka veidi hilja mindud, 18.30.

Skeem: 15 mint sörk, JH, K ja 5 mint sörk. Kell hakkab täiesti ära keerama. Iga kord pean võitlema, et normaalseid numbreid näitaks. Seegikord viskas vahepeal üle 200, mistõttu keskmine pulss adekvaatne kindlasti pole. Sörgi keskmine 163, üldiselt kõikus 150ndates ja 160ndates.
Jooksuharjutused nagu ikka. Kiirendusjooks oli küll ilgelt pikk, lausa 100 m!! Siis suutis pulss ka 193 peal iga kord ära käia.

Lõpuks lõdva sörk 5 minti, keskmine ja maksimum olid midagi 150ga.

Ei miskit rasket ja erilist. Võib öelda, et puhkepäev.

Monday, October 4, 2010

Paide-Türi rahvajooks




78.-79. päev, Paide-Türi rahvajooks jm

Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.

22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.

Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.

12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.

Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.

Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.

Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.

Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.

Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.

Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.

Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).

Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.

Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..

Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...

Saturday, October 2, 2010

77. päev, enne rahvajooksu

Täna siis viimane harjutamise päev. Tegin täna omaloomingut, mistõttu homse etteaste võimaliku ebaõnnestumise võtaksin täiesti oma kanda. Kui aga oleks teinud täna rahulikult, nagu Mel soovitas - 15 min sörki, siis oleksin samuti võtnud võimaliku ebaõnnestumise enda kanda, sest ma täiesti siiralt usun, et puhkepäevale järgnev suurem treening ebaõnnestub. Ehk siis täna leppides kerge sörgiga, homne võiks ebaõnnestuda.

Selle tõestamiseks koostasin ka septembri ja 1. oktoobri treeningute põhjal graafiku. Hindasin postitustes antud hinnangute ja enesetunde põhjal treeningut 5 palli süsteemis. Märkisin punktid vastavalt päevadele graafikusse. Joonistus välja kõver. Igale kukkumisele eelnes alati puhkepäev. ALATI!
Tuginedes oma kõhutundele ja joonistatud graafikule, siis ma ei tahtnud, absoluutselt ei tahtnud, täna lihtsalt puhata või midagi kerget teha.

Kuigi jah. Tõusudele eelnesid karmimad trennid, kuid täna ma siiski ei teinud ka karmilt. 30 minti sörki järjest, lõpupoole vahelduva eduga, kuis jaksaksin, kiiremas tempos. Kuigi enesetunde poolest oli täna päris hea trenn, siis pikkuselt jäi lühikeseks ning pulsid olid ka alguses veidi liiga kõrged ning kergust jalgades järjekordselt polnud.

Ainult loota seda, et homme võib tulla üle pika aja väga hea, sest selle nädala ülejäänud trennid on olnud liiga leebed või kergusepuuduses.
ET: Väga hea (täna ei venitanud ega soojendanud ette - väga hea oli teele asuda. Neljapäevane pikk venitamine ja harjutused annavad siiani tunda - kannikad endiselt valusad).

30 mindi tänane keskmine: 185, max: 193.
Taastumine autos istudes: 182, 145, 131.

Friday, October 1, 2010

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..