136. päev, koeraga jälle

Kuna hetkel autot pole, millega naabrioinast (aka kurjast ja ketivabast koerast) mööda sõita, siis pidin täna taas oma koera kaenlasse võtma. Taas tulid meelde põhjused, miks ma koeraga sörkimisest loobusin. Hüpped autode ette, püherdamine lumes, kusemine igale nurgale, nuuskimine jne. Jalutada võib, aga trenni teha pole mõtet. Lähed iga kaotatud sekundi pärast hoopis närvi ja siis jooksed püha viha täis. Mõttetu ju. A no oli tal ka hea päev. Soojenduseks 25:35 ehk umbes 3,2 km. Järgnesid 8 JH ja 5 K 9:20. Tegin täna vägagi kergelt, eriti kiirendusi. Lõppu 7:45 lõdvestusjooksu. Kokku 42:41, üllataval kombel 162,67 keskmine. SJ avg 161, JH+K avg 166, LJ avg 161. Kuigi harjutuste ajal oli pulss pidevalt 170-184.

Aga väga raske oli täna. Pidevalt kauplesin iseendaga, et teeks ikka vähem ja lühemalt. Ja nägu külmus ka täna ohtralt.

Novembri kokkuvõte: 1.-12. november viibisin Indias, kus sai peaasjalikult tegeleda haiguste, ringisõitmise ja kõndimisega.

Novembris sai tehtud 15 treeningut, seega 15 trennivaba päeva. 109 minti kõndi, 33 minti ujumist, jooksu, sh jooksuharjutused-kiirendused ja fartlek, 380 minutit ehk 6 tundi ja 20 minutit. Möödunud kuuga võrreldes vägagi kõva kukkumine.

135. päev, ujulas

Kuna oli linnapäev, siis joosta ei jaksanud.
1 km konnaujumist, 33:44.4. Esimest korda siis kellaga - ohoo, vee all kellaga, päris põnev. Kogukeskmine 145. A 16:52 avg 143, B 16:51 avg 146. Teise otsa tegin siis ühe seki kiiremini, wii. Pulsid päris madalad. Aga no ka ujumine, mitte hüplemine tuisus. Kuigi mõni kuu tagasi oli keskmine 180 (tagantjärele mõeldes tundub kuidagi uskumatu, et nii kõrge võis olla).

Tänase päeva juhtmõte (mis ühtlasi kattub ka mu üleüldise uskumusega): minu arusaam korralikult tasakaalustatud dieedist on kummaski käes küpsis.

134. päev, jääpurikad silmis

Täna 53 minti, A avg 161, B avg 165, kogukeskmine 163. A 26:34, B 26:30. Kokku ca 7 km. Minek suures lumesajus. Samm kerge ja ookaa, oleks võinud ka tunka panna.

Kui jõudsin tagasi koduukseni, nägin klaasilt, et ripsmeisse oli külmunud üks purikas. No härmatumine on tavavärk, aga no purikas! Tehke taas järele!

133. päev, karges lumes

Jah, fartlek on kogu treening, aga kuna jooksukiirendus on kole sõna ja liiga pikk kirjutada, siis meeldib mulle kiirema jooksu kohta, mis on lühiajaline ja peidetud pikka jooksu, öelda fartlek. Nummim ikka ju! Fartlek-fartlekid.

Kuna üleeile oli raske treening, siis selge see, et eile pidi hea olema. Nii oligi. Täna samuti kerge. Tänast rasket teelesaamist varjutasid eileöised eluhullud-ulmelised sündmused. Kõigepealt tants kikivarvul (jälle mu kontsajamad) päkkade surmani, lisaks kolmeni emotsionaalselt... oeh.. väga rasked üleelamised. Seega oli küllaltki raske end teele seada. Viis tundi und on minu jaoks ilmselgelt vähe.

Olin omadega paistes, kuid üsna pea ülikarges lumest sädelevas ilmas lonkides hakkas ka enesetunne paranema. Jälgisin end veidi ka kõrvalt. Pulss, mil ma pole suuteline enam kaaslasega rääkima on juba ca 145.

Koguaeg 41 minti. Minnes 20:12, tagasi 20:48. A avg 159 (20 minti alla 160se pulsiga - olen loomulikult väga rahul), B avg 162,3. Kogukeskmine 161 - vau! Distants ca 5,2 km.

Lõppu mõned jooksuharjutused.

132. päev, fartlek taas

F 9' + 4x30''/ 3' + 7x30'' / 2' 30'' - Meli valem, mille kohta pole mul aimugi, mis see tähendab.. Aga väidetavalt ma seda täna tegin.

Igatahes inimkeeli oli täna ca 6 km, aeg 41:01 min. Minek 21:01, tulek 20. A avg 168, B avg 180. Kogukeskmine 174. Vahel vist 11 kiiremat 30sekilist jooksuotsa, minuti lõpupulsid 183-195. Üle pika aja jälle see 195 tunne. Selline tunne, et kogu keha torgib ja kaktusepall tahab kõhust hingamisteede kaudu välja saada. Viimati sai seda 29. oktoobril tunda.

Fartlekid olid kenad. Esimese otsa lasin rahulikult hea varuga, tagasi paar otsa pingutasin ikka täiega, aga Meli arvates pingutasin üle. Siis kui lasin jälle lõdvalt, siis pingutasin jälle alla.

Ilm oli karge ja meeldiv, ring möödus ülikiiresti. Imestan vaid võrdlust eilsega, kui ma puhtalt terve aja loivasin ning selle kogukeskmine pulss oli vaid 2 lööki madalam kui tänase 5,5 minuti kihutamisega 41mindiline andmine. Ma ei saa iseendast aru....

Mel kommenteeris aga nii: "Väga hea trenn oli, Sul pole kogu selle aja jooksul nii head trenni olnud. Aga see polnud ülepingutamine. Ühe sutsu 30 sekki jooksid enda kohta üllatavalt kiiresti, aga tehnika lagunes laiali. Fartlek ongi see, et harjud koormusega ja see aitab areneda edasi. Tagasi tulles jooksid 90-92 sammu, mis on super ja peabki proovima selle ideaali lähedale. Ei saa 80ga ega 102ga, mida teed ehk 2 korda ja siis ei jaksa enam ning trenn ongi läbi."

131. päev, läbi okastraadi

Oi, kui raske täna oli. Täna üleüldse keerukas päev ja raske keskenduda, tuiskab peas. Lisaks oli minnes samm üliraske. Tundus mõttekam jalutada, sest sörgisamm meenutas pigem hüplevat jalutuskäiku. Üritasin sellele ka sobivat metafoori leida, aga sõna okastraat ei tulnud meelde, ka see oli ümbritsetud tollest samast. Paksult riides, miinus 4 kraadusovi, talla all kõvaks sõidetud lumi, pulsid kohe laes. Viimase tuisugagi oli kergem, see tegi vähemasti mineku lõbusakski.

Eeldasin kohe, et tagasi lippan kiiremini ja pärituules, mistõttu tegin esimese poole pikemalt 18:34 ca 2,5 km. Tagasi oligi teine tera. Enesetunne oli parem, kergem oli ka ja sõna okastraat tuli meelde. Tagasi tulingi üle minuti kiiremini: 17:31. Pulsid 169 ja 175, kogukeskmine 172. Koguaeg 36:05. Taastumine autos istudes: 178, 148, 121 ja 1:03 peal tuli 118.

Ahjaa.. Aaviku talust hüüti mulle: "Jõudu-jõudu, Pamela!!!" Mu nägu saab siin külavahel juba tuntuks, isegi koerad ei haugu nii vihaselt :o)))

Üks ps veel. Üle mitme kuu lõi taas külge meeletu valu, mis pea põlvili surus. Kunagi kahtlustati neerukive, aga see vast mõistatuseks jääbki. Aga no pagana valus oli ikka.

Oktoobri kokkuvõte: Oktoobris oli 26 treeningut ehk siis 5 päeva, mil ma ei teinud absoluutselt midagi. Oktoobris oli ka kaks võistlust. Ujusin 1 h ja 25 minuti jagu, poksitrenni oli 75 minutit, 50 minutit jõusaali, sörki (sealhulgas jooksuharjutusi) 15 tundi ja 45 minutit (945 minutit) ehk siis ca üle päeva tunniajaline sörk. Vaieldamatult minu füüsiliselt aktiivseim kuu.

129. päev, tuisune

Koguaeg 25:29, ca 3,3 km. Minek 12:35, 1,6 km, keskmine 171. Tagasi jõudsin 1 minut kiiremini, mistõttu töllerdasin veel ja oli 12:53, keskmine 180. TP 178, 154, 139 võetud püstiasendist. Kogukeskmine 175.

Pidi nagu 5 minti soojenduseks olema ja siis veidi kiiremas tempos edasi ajama. Pulsside järgi nagu oligi tempo kiirem, aga reaalselt oli olukord lihtsalt selline, et suss libises all, raheterad torkisid silmi, tuisk tõukas tagasi ning lippasin oma tavapärases tempos. Pulsid kohe iseenesest lippasid lae alla. Aga ausalt öeldes oli täna üle pika aja toredaim ja mõnusaim treening. Ning just selle hullu ilma pärast, mis meenutas jõule ja rockylikku katsumust.

Ahjaa, tore avastus eilses pimedas pulsikellaga. Kui kella tuua rindade alla ehk anduri juurde, siis viskab tule põlema ja näitab hetkepulssi. Ägäää!

128. päev

Ca 4 km, 30.57, kell 16.15, hämar, lõpp pimedas, lörts, jää ja lumi. I pool 15.32, keskm 171, II pool 15.24 ja 177.
Pulsid kõrged, enesetunne hää. Taastumine autos istudes: 176, 142, 124. 119 tuli 1.16.

127. päev, põllujooks

Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.

Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.

Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.

126. päev, edasi!

Veel üks.

Ca 4km. Kogukeskmine 171. I ots 15 mint 15 sekki, keskmine pulss 168, kerge vastutuul. II ots 14:35.9, 174. Koguaeg 29 m 40 sekki.
Taastumine autos istudes: 172, 145, 121. 119 peale jõudis 1:04 peal.
Kell on äge vigurdus, väga meeldib. Täna tundsin üle väga pika aja, et mulle meeldib joosta. Tempo oli maruaeglane, aga ometi just õige, midagi ei pidanud kogu aeg mobiili sisse märkima, vaheldama kõnniga, keskenduma ühele või teisele asjale. Täna oli hea tegu. Ja minu enda sisemine tunne keskmiste pulsside kohta, mis ma olen mutipeletajaga arvanud, klapib uue kella arvamusega.

Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

122. päev, veel üks

Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.

Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.

Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.

Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.

Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((

121. päev, ikka nullis, edasi või mitte?

Olen nüüd selles punktis, kus olen olnud kümneid kordi varem. Tavaliselt jõuan sellesse punkti 1-2 kuuga, 3 max, nüüd olen 4. kuu täitumise eel lõpuks seal. Ehk siis tundub kõige lihtsam variant olema diivanile edasi jäämine. Täna tundsin, et niivõrd kerge on loobuda ja jääda koju.

Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.

Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.


















Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....

120. päev, nullis tagasi

Indiast siin nähtavasti ei jaksa pikemalt kirjutada, liiga palju ulmekusi. Õnnestus siiski ühe korra tiir ära teha ja seda 30 minti jooksulindil, kus higistasin palavusest nagu põssake.

Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.

Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.

Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(

109. p2ev, elusalt Indias

Kaua aega pole, seega tuleb lyhidalt kirjeldada seniseid katsumusi. Reedel p2rast 10 km alanud k6huh2da on nyyd 5 p2evaga l6puks taandunud.
L laevaga s6ites oli lihtsalt paha olla, Rootsi j6udes iiveldas nii r2medalt, et tahtsin 2ra surra. Autoga lennujaama s6ites l2ks vaikselt yle. J2i ainult k6huvalu. V2simus ja k6huvalu. Otsisime ja tuiasime p2ev l2bi ringi, et leida 88bimiskohta kuna mul oli olemine niiv6rd halb, et lennujaama p6rand ei tulnud k6ne alla. Seda me ei leidnud. Leppisime hyljatud diivaniga lennujaama nurgas. Kuidagi tukkusin valude ja ebamugava asendi vahel 21st 5ni. Siis l2ksime chekkima, aga siis alles trall algas. P6hi l6i koos valudega lahti. Teel ukrainasse h6ivasin pea terveks teeks tualettruumi... oehh... Ukrainas oli veel hullem. Valud, kurnatus, v2simus. K6ht aina hullem. Seal kuidagi tukkusin kuskil pingi otsas, et jaksu taastada. Enne lennukile minemist tundsin kergendust.
Lennukis panin m6nuga rasvaseid kartuleid, sest yle mitme p2eva tuli isu tagasi. Big mistake. Siis tabas ka valude kulminatsioon. 6 h lennus6itu Delhisse kannatasin lakkamatute, tohutute ja pidurdamatute valude k2es. p2ris t6siselt, ma m6tlesin isegi hyvastij2tuk6ne valmis. Maandumisel ei saanud isegi pead p88rata, sest oli p6rgulikult valus.
Viimased energiavarud koos, tuli end vedada maale ja siis j2ime pagasit ootama - 2ks tunniks ja l6puks ikka olime yhest kohvrist j22davalt ilma.
Kell 5 hommikul j6udsin 88 l2bi valude k2es piinelnuna hotelli, alustasin taas hommikul valutamist ja pasanteeriat. Kaalusin tolleks hetkeks n2htavasti juba 40 kg, n2ost turritasid kondid v2lja ja silmamunad olid kollased. Lepov2rk veel viimast korda sisse, lisaks s8etabletid. Nyyd olen 6nnelik k6hukinnisuslane.
Ehk tagasi tulles j6uab mainida ka kohaliku elu teemat. Lyhidalt 8eldes, siis haiguse t6ttu pole jooksma l2inud veel ja siinsete olude t6ttu vist ei l2hegi. Irv.