167. päev, fartlek, kokkuvõte ja head vana

Täna taas siis fartlek. Kuna peaksin vanaemale Viljandisse külla sõitma, siis tuli tänane treening vara ära teha, muidu oleks see tegemata jäänudki.

Veidi pärast kümmet asusin teele, nii vara pole seni veel kordagi oma ringile läinud. Aeg oli selles mõttes hea, et üldiselt oli autosid vähe, aga palju oli siloveokaid, mis meie majast 500 m kauguselt silo vedasid. Iga kord, kui veok mööda läks, oli just kiirenduse hetk ja siis viskas tuisupilve koos räige silohaisuga näkku, mis tõepoolest võttis hinge täiesti kinni. Sekundi murdosa jooksul mõtlesin, et kukun lihtsalt sellest üleküllastusest pikali.

-12 oli muidu päris karge ja suss lippas all soga ja pudruse lume sees. Raske oli. Ja kui ma pidin ümber pöörama, siis ma terve ülejäänud tee arvutasin mitu kiirendust (fartlekki :o)) veel teha on. Peast oli pühitud, et neid pidi kokku olema 8, olin veendunud, et neid pidi olema 10. Seega tegin lõpuks kokku 9 ja jäin mõtisklema, kuidas ma ühe ära kaotasin.

Eilsed villid andsid tänagi tunda. Ripsmed taas härmas. Ja esimest korda pärast suve tilkus mul otsa eest higi. Sellist nalja pole terve külma talve näha olnud. Isegi 1,5-tunnine jooksuretk ei võtnud nii võhmale.

Kokku siis: 34:55, AVG 177. 30sekiste kiirenduste lõpupulsid: 188, 188, 187, 189, 188, 189, 190, 190, 190.

Selline siis selle aasta viimane trenn.
Detsembri kokkuvõte
Trenne: 22 + 2 kõndi + 1 taiji
Jooksu (sh F ja JH+K): 605 min ehk 10 h ja 40 min
Kõnd: 99 min e 1 h 39 min
Ringtrenn: 67 min e 1 h ja 7 min
Taiji 1 h 20 min
Suuska: 1 h 45 min
Ujumine: 45 min
Koguliikumise aeg: 17 h 16 min
Kuuel päeval ei liigutanud end mitte kuidagi. Oktoobris oli jooksu 15 h, praegu 10.... No mida ma seal oktoobris tegin, et nii palju jooksu oli....

Heategu väikestele spordisõpradele

Ehk särab pühademeeleolu veel mõnes südames ja saab anda väikest abikätt tulevaste olümpiavõitjate heaks. Väljavõte Järva Teatajast:

"Eelmisel nädala algas kampaania Koeru perekodu lastele spordivahendite ostmiseks. Enim läheks lastel tarvis sporditarbeid. Eriti sooviksid lapsed suuski ja suusasaapaid.

Aidata on võimalik mitmel viisil. Koeru kauplustesse on pandud purgid, kuhu võib jätta kõik üleliigsed sendid. Esialgu on kogumisnõud Konsumis, Aruküla poes, Valli lillepoed. Nõusoleku on andnud ka Ülle Lilleäri.

Toetuse saab kanda ka Koeru vallavalitsuse pangakontole (SEB pangas 10702007586006 ja Swedbank 221011988929 , selgitusse märkida Koeru perekodu spordivahendite ostuks).

Kui kellelgi on kodus üleliigseid suuski, kelke või uiske, võiks anda sellest teada aadressil: margitkull@hotmail.com.

Kampaania kestab jaanuari lõpuni. Koeru perekodus elab 12 last. (JT)"

http://www.jt.ee/?id=364049

166. päev, sörk

Sörk 35:39, ca 5,5 km, A 18:28, B 17:11, A avg 164, B avg 176. Overall avg 170.

Täna pulss kuidagi kõrgem. Ei tea miks. Tundub, et külavahel hakkab liikumisharrastus külge. Kohtasin täna üht pensioniealist daami, kes eelajalooliste suuskadega vastu põrutas. Küsis: "Pamela, kui kaugele lähed?". Oleks nimepidi vastu kõnetanud, kuid kahjuks olen siin veel nagu immigrant ning pidin leppima lakoonilise "Sinna ristini ja tagasi"-ga.

Teine kurbus on mu Adistar Control S pärast, mis lähevad taaskasutusse mu ema kepikõnnijalatsitena. Kolm-neli korda sai sõna otseses mõttes orki astutud, rohkem parem ei katseta. Ehk siis taaskord hõõrusid adid jalavõlvile täpselt samasse kohta villid. Ei tea, kas jalg ei harju ümber teiste jalatsite pealt tulles või mis jama, igatahes tsaupakaa nendega.

Aga väga head jalanõud oli. Mõnusad kerged ja eriti meeldis, et oli kõrge tallaosa. Nii palju siis sellest. Söön taas sokulaadi...

165. päev jooksuharjutused ja kiirendused

19:29 soojendust, 4:57 7 jooksuharjutust, 9:03 10 kiirendust, 5:43 lõdvestusjooks.
A avg 167, B 179, C 181, D 175.
Kokku: 39:14, AVG 173.
Põle probleemi.

164. päev ujulas

Ca 1250 m, ca seetõttu, et lugemine läks vist sassi ja võib olla 50 m rohkem, aga ütleme, et 1250 m ehk 50 25meetrist otsa. 264 kcal. AVG 138, max 148. Aeg 45 minti.

163. päev, koerarünnak

Seda ei mõista nähtavasti paljudki, kui raske on minu jaoks iga päev välja minemine ning trenni tegemine. Üks asi on loomulikult raskused üleüldse trenniasjade selga ajamisel ja tüdimus. Teine asi on ümberringi varitsevad ohud. Halvad ilmastikuolud, halvad teeolud, külavahel liikuvad politseist kartmatud (sest neid siin eriti ei liigu) roolijoodikud ning mind kõige enam kohutavad kurjad loomad.

Naabrimehe koer on vist ka enim mainitud ohtusid, mis mind häirinud on. Rumal loom on juba ühte inimest rünnanud. Varem oli ta ketis. Siis otsustati panna karjuse külge ehk siis saab oma kaelarihmalt särakat, kui karjuse piiridest väljub. Nendest kõigest hoolimata pole mul olnud julgust sellest loomast jala mööda minna, välja arvatud siis, kui oma koer või keegi teine julgem ja kurjem on kaasas olnud.

Täna tegime siis Meliga viimase trenni, eilne väsimus oli veel sees ja tegime lühema otsa. Minnes juba oli koera näha, tulime tagasi ja siis istus ta perenaise kõrval. Nii pea, kui meid silmas, tormas väga vihaselt lõrisedes otse peale. Jäime seisma, perenaine karjus, kuid kasu polnud mingitki. Hüppas üles ja käppadega Meli peale, Mel lükkas ta eemale. Seejärel kargas jalga kinni. Rapsimist ja sahmimist oli kuni lõpuks läks perenaise juurde tagasi... Jooksime ehk veel 30 sekundit edasi ja ma rohkem ei suutnud. Puhkesin vihast nutma. Oleksin hea meelega koera perenaisele kohe välja karjunud, kuid kartsin, et siis lööb koer juba mulle hambad kõrri.

Ja nii ma vesistasin pool tunnikest, helistasin, et vajalikud meetmed saaksid rakendatud jne. Ma ei leia, et koera peaks magama panema. Viga on peremeestes. Kui koer on juba korra rünnanud - võtke midagi ette!! Nüüd juba kaks korda. Kui midagi ei muutu, siis hakkan ma kurikaga sealt mööda jooksma ja olen valmis ka sellega äsama. Järgmisena muretsegu siis juba chihuahua.

Ja ka see pole normaalne, et koer võib vabalt avalikule teele vihaselt joosta ning mina pean iga kuradi kord enne jooksu sõitma autoga 300 meetrit, et sellest koerast mööda saada. See pole normaalne!

Olgu, aga seis oli selline. 29:20, keskmine pulss 166. Max pulss 189, mis hüppas selliseks seistes koerarünnaku ajal.
Siiani on kehv tunne sees ja raske olemine.... Ei ole just motiveeriv homseks minekuks.. Kui ainult keegigi teaks, kui rasked need trennid minu jaoks on. Pidada selliste tunnetega 163 päeva vastu. Ma võtan ise enda ees mütsi maha!

162. päev, "piirid ja nende nihutamine"

Trenn Meliga, esmakordselt jooksin 1,5 tundi vahelduvas tempos ca 13 km.
Kilomeetri ajad, mille pikkus varieerub vastavalt autoga tulnud mõõtetulemustele.
Esimene tundmatu lühike ots: 2:54.
I km 7:30
II 7:12
III 6:36
IV 7:11
V 6:40
VI 7:01
Taastumine: 176, 152, 140
VII ehk tagasitee esimene 6:23
VIII 6:55
IX 7:02
X 6:38
XI 6:28
XII 6:49
Viimane tundmatu jupp tagasi: 2:40.
Pulsi kogukeskmine: 169. Kardan, et see peaks rohkem olema, sest pulss oli enamiku ajast üle 170.

Koguaeg: 1.29,55, siit miinus ca 2 minutit, mis kulus taastumispulsi võtmisele. Km aeg ca 6,47 minti.
Minnes: 44:24, tulles: 40:05.

Üldiselt oli kerge. Ja nagu ikka, siis jõudes 6,5 km tähiseni, mis pidi tagasipöörangut tähistama, siis mõtlesin, et tagasi küll ei tule. Mida rohkem tuttavamad majad hakkasid taas silmapiirile tulema, seda lihtsamaks läks. Ja muidugi oli palju kasu ka Melist, kes terve tee mu vaikust kuulas.

Oktoobri 10 km ei anna võrrelda. Täna ei pushinud üle ega lidunud surm silme ees. Tempo oli minu jaoks ok, kuigi jalad olid kohati nagu pakud all ega tahtnud lõpuni maast lahti tõusta. Aga tõeline väsimus on saabunud alles nüüd. Meeeetsik rammestus. Saunaga sai kintsud turgutatud, ahjus kohe valmis juustuga kala ja kartulipüree, caesari krevetisalat juba naha vahel ja piparkoogi sokulaadi kook ka oma järge ootamas... Pagana kahju, et kõht nüüd tühi enam pole... Meli arvates võib minust asja saada, kui külm vahepeal ära ei võta.

161. päev, puhkus

Täna ainult lumerookimine. Hoplaaa - varsti uude aastasse.

160. päev, häid jõule

Imekaunist ja tervislikku pühadeaega kõigile mu trennipäeviku lugejatele, jah teile mõlemale, ning head asjatamist edaspidiseks.

Täna: 29:18, AVG 171, pool ajast tugev tuul ja tuisk vastu. Üsna alguses hakkas miski varvast torkima ja kannatasin terve tee väga suure torkimise käes. Olen ka Melile öelnud mitu korda oma põhimõtet: kui on midagi vaja teha, siis kas või hambad ristis lõpuni. Nii ka täna. Proovisin varbad kronksus, varbad laiali, siseküljel, välisküljel, nägu krimpsus, nägu normis, aga torkis täiega. Lõpuks avastasin soki seest kaks verist ubinakest. Tundub, et ühe küüs kraapis teise sisse väikse augu, heheee...

Võtsin täna aegu ka. 600 m 3:52, 1 km 7:12, tundmatu jupp edasi 4:01, tundmatu jupp tagasi 3:40, 1 km tagasi 6:40, 600 m tagasi 3:49. Minek siis 15, tulek 14:18 ehk 42 sekki kiirem. Nii palju siis vastutuisk mõjutab. Aga tagasiteel läks ka varvaste olukord valulikumaks.
Kokku siis umbes 4,4 km.

Head õgimist kõigile. Vähemalt minul on tänase jooksu abil väiksemad süümepiinad :o)

159. päev, jälle tavaline

Täna 45:02,8 minti. Edasi-tagasi enam-vähem sekundipealt sama kiiresti, tagasi ehk 2 sekki aeglasem. Üle 6 km sips. AVG 166, A 162, B 170.
Taastumine autos istudes: 167, 128, 118. Taastus ca 45 seki peal. Väga kerge taaskord.

157. päev, tavaline

Täna 30 minti, kui õigesti lugesin, siis tempos 170 sammu minutis, väga kerge. AVG 167, A 15:00, 163, B 14:36, 171.
Üritasin tagasiteel hr piksevardaga võidu teha, jäin loomulikult haledalt alla. Kogu moos.

156. päev pooletoobiselt

Täna lihtsalt magasin, nagu ikka. Tegin tööd ja siis imehead koore-seenesuppi, kütsin ahjusid ning lõpuks vajusin magama. Kui üles ärkasin, siis oli juba kottpime. Et kuidagigi päeva kasulikuks teha, mõtlesin lähen õue koeraga mürama.


Riided selga, pulsikella ja rinnahoidjad jätsin lauale, sest plaan oli niisama tuierdada. Aga kui juba õue sain, siis läksin koera ja taskulambiga kottpimedas teele. Tegin ca 9mindise tiiru. Siis mõtlesin, et võiks juba JH ja K ka teha. 7 JH ja 8 K. Siis tegin lõppu veel ca 5mindise tiiru, seekord metsapoole. Aga kui jõudsin suure palgivirnani, siis kujutasin ette, kuidas sealt hüppab kohe kaela suur ilves, siis otsustasin koeraga tagasi kodupoole kepsutada.

Ega see taskulamp suurt valgust andnud ja kottpimedas, kus lähim tänavavalgustus on 7 km kaugusel, siis on päris hirmus.


Aegadest ja pulssidest ei tea midagi ning märkimisväärne on ka asjaolu, et ilma rinnahoidjateta on veidi valus joosta. Ei kujuta ette, mis veel siis suurte pommide omanikel võib hüplemisel olla - ouch! Ei pane sugugi imeks, et Rumeenia tennisist Simona Halep (pildil) lasi oma rindu aasta tagasi vähendada (http://sport.postimees.ee/?id=140522). Kuigi niivõrd rikkalikku loodusliku anni peale jätaksid paljud naised pigem juba sportimata....

Nii palju siis rindadest.

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!

5 kuud täis

Nähtavasti rekordiline vastupidamisaeg, kuigi viimane nädal on möödunud ühest august teise. Nii ka täna augus. Aga sellegipoolest palju õnne mulle ja palju palju jaksu vähemalt veel ühe kuu täitumiseks, et saaks näha, mis pool aastat trenni ühele diivanikartulile teeb.

153. päev, petsin end jooksma

Nagu mõistagi, siis pole ma suutnud juba Monikast saati end korralikult teele peksta. Eilse magasin sõna otseses mõttes maha, täna siis pidin kuidagi kavalusega end meelitama. Täna oleks piisanud ka õnge kannikate vahele pistmisest ning landiks šokolaad. Siis oleks jooksnud terve tee nii et vähe pole, šoku silme ees. Nimelt, mu magusavarud ammendusid eile ja olin täna juba hullumas.

Olgu, tuli muu nipiga saada. Meesai ja šokolaadikreemisai värskelt naha vahel, hakkasin tasapisi trenniriideid selga panema. Mõtteid jooksule üldse ei viinudki. Mõtted eraldasin täielikult. Tegin seda rutiinselt, nagu peseks hambaid või pühiks lauda, no nii muuseas, et aru ei saaks, mis toimuma hakkab. Ja kui siis õue astusin, siis olin isegi üllatunud - ohooo, kas ma hakkan nüüd trenni minema või?

No ikka-ikka. Olud -15 kraadi, kell ca 15, liiklust meeldivalt vähevõitu, koerad rahulikud. Ja oiii, milline minek ja kergus. Sellist kergust ei ole kaua-kaua õues tundnud. Kõik viimased korrad on olnud ikka väga pingutatult ja raskelt. Loomulikult ei saanud ma head korda raisku minna - tegin sips pikemalt kui ette oli nähtud. Kilometraaž ca 5,8, aeg 40:23, edasi-tagasi pea sama kiirelt, tagasi ehk paar sekki kiirem. AVG 166, max 177. A AVG 163, B 170. Taastumine autos istudes: 170/ 136/ 124.

Täna oli väga hea. Ainult kintsud olid pärast tulipunased ja sõrmed siiamaani aeglasevõitu. Nägu külmetas ka ohtralt. Prrrr. Oh, kui hea on ahju ees kannikaid soojendada...

151. päev taijis

Täna terve päev Tallinnas ja õhtul 1,5 h taijis, lähemalt Tervis Plussi jaanuarinumbris. Läääääbiiii.

150. päev, siseruumis

Täna taas ringtrennipäev. Tahtsin veerand tunnikest ette sörkida saalis, aga tänu tuiskudele vähenes see aeg vaid viiele minutile. Aga tunne oli see eest tunniajase trenni eest. Jalad kerged, minek kerge, tempo kiire, jooks missugune!! Samme ligi 170 minutis, pulss üle sellegi, aga oi, kui hea.

Ringtrenn möödus, nagu ikka, kergelt ja lõbusalt. Väga vahva oli. Keskmine pulss, sealhulgas jooks, 150. Läheb juba paremaks... Täna näitas kaal ka 50,5, vähemalt see tegi tuju paremaks, et mu üliõgimised pole raskeid tagasilööke andnud.

149. päev, tasakaal paigast

Hmm... Eelmisel nädalal tabas mind jooksuülevoolavus ehk siis ainult trenni-trenni-trenni, nägin jooksmist unes, mõtlesin ärgates ja magama jäädes ainult jooksule. Ja siis jäi lumevangistuse tõttu sellesse suurde eufooriasse auk ning kukkusin täiesti teise äärmusesse.

Oma rõõmsad päevad vangistuses veetsin kurguni süües ja laiseldes.... no ja siis ei tahtnud ma trennist enam midagi kuulda. Absoluutselt. Pea liiva all, uks saja tabalukuga kinni, käed-jalad seotud.... Jubeeee... Üks auk teise otsas.

Täiesti vägisi ajasin end täna välja. Ja kui pulsid kargasid praktiliselt kohe üle 170, 180 ligi, siis tundsin lausa viha, et mille kuradi pärast ma siis seda teen?!? Mõned päevad jäävad vahele ja nagu mitte mingit baasi pole all, kõik käega pühitud. Raske. Autod ajavad närvi. Tuul on vastu. Jalad rasked. Pulss kõrge. Pettumus aina kasvab.

Aga 35 minti sai tehtud ja enesetunne taas üle mitme päeva hea ja kaalukauss natukenegi balanssi tagasi liigutatud. Kui seda ei tee, siis õgin aga edasi.... AVG 176, A 175, B 179.

147. päev lumevangis

Kuigi eile pidi olema linna- ehk puhkepäev, siis paraku polnud mingi valemiga võimalik siit välja saada ning sellest sai lihtsalt puhkepäev. Välja arvatud 2-3 lumekühveldust, et tee küttepuudeni oleks vaba.

Täna jõudsid sahad meid vabastama alles pärast 14, mis tähendab, et trenn tuli teha roomates. Üritasin joosta, aga see oli mõttetu üritus. Pulss hüppas kahe sammuga lakke. Võtsime video peale ka, aga see ei paistnud pildis sugugi nii hull kui see tegelikult oli. Väga raske oli liikuda.

Suurel teel tegin paar jooksusammu postkastini, mis oli paksude pükste ja suurte saabastega küllaltki raske ning siis tagasi koju. Km ca 2, aeg 48:20, AVG 164. Pluss tänane lumekühveldus lisaks. Homme peaks teele juba päriselt jooksma saama.
Videot ei saa näha Saksamaal, sest väidetavalt rikkusin autoriõiguseid..... mnjaaaa...

145. päev, hull, hull, hull, hull ilm....

Kui terve suve ja sügise sai õue vaadata, et oi kui kehvad olud ja välja minnes selgus, et ei tapa see palavus või vihm kedagi, siis täna oli vastupidi. Torminaine Monika oli kohale jõudnud, kuid siit toast paistis, et põle see torm miskit hullu. Nagu see pole ammu enam üllatuseks, siis eksisin taas.
Kohe algus oli vastu tuult... No ma ei leia sõnu selle kirjeldamiseks. Ainukesena mõistavad seda ehk need, kes täna lageda põllu peal jooksid. Olgu ka eelmainitud, et ma viskasin täna üle pika aja silda ja sellega oma selja nii rämevalusaks keerasin, et enam peadki ei saa pöörata - ajab juba naerma, ausalt.

Torm oli igatahes kõva, nii kõvasti peksis lund, et silmi ei saanud lahti hoida - loomulikult ei saanud ka pead ära pöörata, sest selg oli valus. Siis lippasin nina maas. Õnneks oli koer kaasas, kes enam-vähem teadis, kuhu minna. Igal pool lumevallid. Vahepeal sumpasin kõnnisammul põlvili lumes, sest pulss oli kohe alguses 180.

Rasketes oludes aitavad mind kujutluspildid. Tänaseks teemaks võtsin lennuõnnetuse Antarktikas... küsimus muidugi oli see, kuidas ma koeraga sinna sain, aga no see oli vaid kujutlus. Ja sedamoodi tänane jooks ka paistis. Igav lumi ja tühi väli, tuisk, torm, tuul, tatt rippumas maani... Ja kogu aeg mõtlesin, et ega ju Mel ei pahanda, kui ma selle otsa lühema teen, ja teise otsa, ja kolmanda.... ja neljanda... Soojenduse 20 mõtlesin küll lühendada, aga siis leidsin traktorijälgedes tee, mis viis metsa. Seal oli täitsa rahulik, ainul puud kääksusid kaeblikult ja panid tipus tuultele vastu. Tagasiteel pidi koer käe liigesest välja tõmbama, sest ta avastas järsku hiire ja tõmbas NAKSAKIII! jõle järsku, et hing jäi kinni. Ehk oleks pidanud rihma teise kätte võtma, vahest oleks mu teise käe ja selja paika rebinud.

Kuigi ma kauplesin igal sammul, et teen vähem, sest no olud on ju rasked ja keegi ju ei pahanda, siis ometi panin tatt ripakil lõpuni. JH + HÜ. Ristsammuga külg ees jooks oli küll uuu, sest üks käsi ei lipanud sugugi. Ja jooksuharjutusteks lahti lükatud rada tuiskas ca 2 mindiga täis, pointful...

Nii, vool juba kõigub...

Ja siis, jalgupidi läbimärg, esimest korda avastasin ka kuklast jäätükke, jõudsin õnnelikult koju.
Täna siis: SJ 20' + JH 7x50m/50m + kergelt HÜ jalalt jalale 10x30m/30m + LJ 5'.
Aeg: 37:36, AVG 169.

144. päev, puhkus suusal

Pärast viimaseid päevi ja eilset liikumisrohket päeva olin tänaseks päris räbal. Lubasin endale täna puhkust, jõuvarud nullis. Tegin pooletunnise hommikuvõimlemise, tiksusin tööd teha ja siis vajusin hoopis lõunauinakule, olin ikka puhas mahl.

Nüüd suutsin kottpimedas end välja ajada ja põllule suusaringile. Eelnevalt vaidlesime veel, kas kottpimedas näeb suusarada või mitte. Ma väitsin, et see on võimatu, vastuväide oli see, et aga lumi on ju valge.. Mwahahaaa... Ühesõnaga valgustas auto poolt suusarada, ülejäänu kottpimedas. Õnneks käib suusatamine keppidega, sest muidu ma oleks jäänud põllu ääres olevast metsast tulevaid rebaseid ja hunte kartma. Keskmine pulss 165, aeg 30:33. Puhkus ikkagi.

Aga pea on vähemalt nüüd selgem.

Ringtreening, fotod

Ringtreening kestis puhta harjutuste ajaga 32:28 minti, puhkuste ajal panin ka kella puhkama. Keskmine pulss 151.
Ringi kuulusid eelnenud harjutused, välja jäid üks kõhulihasteharjutus ja masinal jõutõmme. Teisel ringil raskused suurenesid, kolmas ring oli ajaliselt lühem.

Praegu olen päris parajalt läbi. 10 km oktoobris ei anna muidugi siiski võrrelda :o)

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.

142. päev, taas suusal

Täna taas suuskadel. Rajaolukord võrreldes eilsega sipa parem, maha ka ei kukkunud. 45 minti siis sai täna vihutud, lõppu tegin 10 jooksuharjutust ka, sest jäi kuidagi väheks. Jooksusussid tundusid kuidagi kole kerged ja jalad samuti, kohe lippasid all. Kokku siis 50 minti, keskmine pulss 172. Lisaks kühveldasin lund ja oligi tore päev jälle.

141. päev, esimene suusatamine.. puusal..

Täna siis tõeline puhkepäev, 30 minti suusatamist. Sai selle jaoks isegi raja põllule ekstra sisse lükatud. Oi, kui kahju mul oma Fischeritest oli sellisel rajal. Esiteks turritas õlekõrsi igalt poolt välja nagu kiilanevalt siililt, mullakamarad siin-seal ning rada ise libe nagu jää... Auklik jää.. Kõige rohkem siiski libe. Pärast esimest 50 meetrit ukerdamist sain hoo sisse ja otse matsaki!!! puusaga vasta maad ja muidugi õlg ka prauhti maha, just see, kus mp3-mängija oli. Kannikas tulitas terve esimese ringi.

Siis uurisin veel paar korda, mis sealt maast leida võib ning tegin oma ringid jõulumuusikat nautides ära. Üldiselt on hetkel tunne, et mitte midagi erilist ei teinud. Tunne võrdub ehk tunniajalise kiiretempolise jalutuskäiguga. Ent siiski jah, keskmine pulss 176 viitab päris kõrge pulsiga jooksule, mis peaks jätma väga mõnusa trenni mulje. Aga neeeeh... Ootan uut lumekihti peale - suusatada tahaks küll!! Suusatada oskan ma veel vähem kui ujuda ehk vee peal hõljuda ent ka oma väheste teadmiste juures ajan kukkumised ja muu raja kaela.

140. päev, fartlek... üksi...

Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.

Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.

Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.

Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

137. päev, mõttepaus ja pildid ümbrusest

Selline jõuetus on tabanud - õudne. Olgu, olgem ausad, et jõudu on ja jaksu on, aga viitsimist ja tahtmist napib kottidega. Selline trots on tekkinud jooksmise vastu, et trambiks jalgadega ja vähkreks maas - ei tahaaaaa, ei taaaahaaaa..

Eks ta üks paras jonn ole, aga midagi ei tuleks siin elus teha hambad ristis sundides. Ajad küll kaamli läbi nõelasilma, aga kas lõpuks on tulemus seda väärt?

Ok, suusatada võiks, ujuda ka, aga jooksuisu läks küll kurgedega lõunamaale.

Kuna kummakski täna võimalust polnud, siis võtsin aja maha ja otsisin muud tegevust. Tõmbasin kilekotid jalga, kummarid otsa, panin riide ning astusin õue. Lõin rõõmustamiseks ka pulsikella tööle. Tõin mitu sületäit puid õhtuks ette, lükkasin teed puhtaks, siis võtsin koera ja fotoka ning läksin jalutama. Vaatasin oma tavalist jooksumarsruuti (koer all paremas nurgas), mis ei tekitanud sugugi soovi kummarid heita nind ringile asuda. Liikusime suvel enim kasutatud jõeteele (kumb see meil töllerdaja on jälgede järgi, mina või koer?), mis oli täiesti ulmekas. Koer vajus ninali sisse, mina põlvini. Tulime tagasi. Vaatasin naabrimehe sissevajunud kuuri, mis meenutas katkiste klahvidega klaverit ja viimane klõps Moskvitš 401st mändide all tudumas.

Koer jälle kinni ja nii möödus 51:40 keskmise pulsiga 124. Puhkepäev siis.