Viimastel nädalatel olen haaratud kõikehõlmavast väsimusest. Normaalsest 10tunnisest unest enam ei piisa ja tuleb päeval vähemalt kahe tunni jagu juurde näpistada. Seega on igasugune rutiin sassis.
12 söön mõnusasti kõhu täis ja 13 juba tuleb selline uni, et ei suuda lihtsalt olla. Veidi suudab ehk tööd välja pigistada, aga 15 on silmad kinni mis kinni. Täna sai siis teele alles poole 7st õhtul. Kottpime muidugi. Tuiskas ka hullult. Koer ja auto olid õnneks saatjateks, muul viisil poleks end õue surunud.
Sellistel hetkedel on muidugi mõttes see, et on juba hilja ja väsimus ikka sees ja jätaks seekord siis tegemata. Aga no mercy! Ei saa end veel käest lasta. Ja ausalt öeldes on jooksmine üks väheseid asju veel, mis mind suudab rõõmustada ja pingetest lahti raputada. Kui ma ka selle kaotaks või jätaks... Mis siis veel aitaks? Alkohol ja muud meelemürgid pole minu teema.
Esmakordselt tundsin, et jalad on väsinud. Seda pulli olen kuulnud vaid justkui linnalegendina teiste jooksjate käest. Sain siis vähemalt teada, mis see on.
Distants ca 5,2 km, aeg 35:35, Avg 178. Eks keha vaja liigutamisega veel harjumist. Pikk haiguspuhkus vahel annab tunda. Ja sel nädalal ootavad ees erinevad testid ja analüüsid ning peaks selguma, millest on puudu ja kas midagi tõsisemat häda.
Monday, January 31, 2011
Sunday, January 30, 2011
197. päev, taas sadulas
Üleeilse kiirjalutuskäigu kohta on veel info panemata ja hetkel ei saagi seda teha, sest pulsikell ununes maha. Igatahes ajasin üleeile end õhtul välja ja tegin kiirema kõnni paksude riietega kosserdades.
Eile pidin juba sörkima minema, kuid olin ema juures, riideid polnud, aga pulsikell see-eest küll. Täna seis vastupidine. Taas ema juures, kogu varustus kaasas, aga pulsikella polnud.
14st 16ni magasin üliväikest 7tunnist ööund välja. 16.20 asusin siin alevivahel teele. Veider, kui väike tundub lapsepõlvealev nüüd ja eriti joostes. Kalkuleerisin pidevalt tänavaid ja ringe juurde, et aega täis marsitud saaks. Ega väga kerge täna olnud, kuid raske samuti mitte. Palavikulist tunnet polnud ka. Ainult selline särts ja pauer puudus täiega. Võhma oli, kuid pauerit mitte.
Pulsside kohta ei tea siis midagi. Pärast lõpetamist oli midagi 170ga ja taastus vist ikka kiiresti. Kokku ca 32-33 minti.
Väga raske on ikka pärast pikka puhkust taas tegudele sundida. Vääääga raske...
Eile pidin juba sörkima minema, kuid olin ema juures, riideid polnud, aga pulsikell see-eest küll. Täna seis vastupidine. Taas ema juures, kogu varustus kaasas, aga pulsikella polnud.
14st 16ni magasin üliväikest 7tunnist ööund välja. 16.20 asusin siin alevivahel teele. Veider, kui väike tundub lapsepõlvealev nüüd ja eriti joostes. Kalkuleerisin pidevalt tänavaid ja ringe juurde, et aega täis marsitud saaks. Ega väga kerge täna olnud, kuid raske samuti mitte. Palavikulist tunnet polnud ka. Ainult selline särts ja pauer puudus täiega. Võhma oli, kuid pauerit mitte.
Pulsside kohta ei tea siis midagi. Pärast lõpetamist oli midagi 170ga ja taastus vist ikka kiiresti. Kokku ca 32-33 minti.
Väga raske on ikka pärast pikka puhkust taas tegudele sundida. Vääääga raske...
Friday, January 28, 2011
195. päev, haigused - milleks?
Täna esimene päev, mil tunne, et tervis on tagasi.
Usun, et mõtlemine ja haigused on vägagi tugevalt teineteisega seotud. Ma ei laida meditsiini ega arva midagi halvasti neist, kes haigustega haaravad käe tabletipurgi järele. Iga asi on omas kohas vajalik. Samas jääb ju ikka küsimus, et kui kõik tingimused on samad, siis kuidas üks inimene haigestub ja teine mitte.
Minu siiras uskumine on see, et inimene võib oma mõtlemisega nõrgestada organismi, et haigus saab seal võimust võtta. Organismi nõrgestavad hirmud, kartused, vihastumised, ärritumised jne, mille tagajärg on nt peavalu, gripp, põletik vms. Või siis ohtlikud ja salajased tunded nagu hinge taga kükitav kibestumus, solvumine, suutmatus andeks anda jne, mille tagajärg on pikka aega kestvad tõsisemad haigused.
Olenemata sellest teadmisest ei suuda aga enamik meist säilitada igas olukorras rahu ja meelekindlust, rõõmsat meelt. Sealhulgas ka mina, kes mõtlemist haigustega seostab. Samas on mõni asi lihtsalt niivõrd raputav ja šokeeriv, et tahtejõust või loogilisest mõtlemisest pole mingit kasu. Ja nagu veebruarinumbrisse lugu tehes vähist paranenud naisest, siis ütles ta väga hea tõetera: haigused on igapäevane elu osa. Haigused räägivad millestki, mida oleme kahe silma vahele jätnud. Ja alati räägivad...
Nii seekord läks ka minuga, aga olen üritanud anda parima, et viga parandada. Ja nagu iga arenemisvõimeline inimene - veast õppida. On olnud natuke järelemõtlemisaega ja hingetõmbamist. Nüüd tahaks jälle tegutsema hakata. Ligi 48 kilole kukkudes, tõmbab ikka tühjaks küll. Tuleb alustada seekord jalutamisest. Üritan täna proovida. Kui koristamisisu on tagasi, ega see jalutamine siis raskem saa olla :o)
Nii palju siis filosoofiaminutitest. Edaspidi siis loodetavasti taas trenniinfo.
PS! Aga ka see teema haakub jooksmisega. Loll jookseb, kuhu kästakse ja kuidas kästakse ega mõtle kunagi milleks ja kuidas. Sama loll kugistab tablette ega huvita, milleks ja kuidas need toimivad. Tark üritab alati kaevuda ja leida vastuse küsimusele MIKS. Ja seda igal alal. Ja absoluutselt igal alal on laiem plaan ja vastus küsimusele miks see asi nii käib või juhtub.
Usun, et mõtlemine ja haigused on vägagi tugevalt teineteisega seotud. Ma ei laida meditsiini ega arva midagi halvasti neist, kes haigustega haaravad käe tabletipurgi järele. Iga asi on omas kohas vajalik. Samas jääb ju ikka küsimus, et kui kõik tingimused on samad, siis kuidas üks inimene haigestub ja teine mitte.
Minu siiras uskumine on see, et inimene võib oma mõtlemisega nõrgestada organismi, et haigus saab seal võimust võtta. Organismi nõrgestavad hirmud, kartused, vihastumised, ärritumised jne, mille tagajärg on nt peavalu, gripp, põletik vms. Või siis ohtlikud ja salajased tunded nagu hinge taga kükitav kibestumus, solvumine, suutmatus andeks anda jne, mille tagajärg on pikka aega kestvad tõsisemad haigused.
Olenemata sellest teadmisest ei suuda aga enamik meist säilitada igas olukorras rahu ja meelekindlust, rõõmsat meelt. Sealhulgas ka mina, kes mõtlemist haigustega seostab. Samas on mõni asi lihtsalt niivõrd raputav ja šokeeriv, et tahtejõust või loogilisest mõtlemisest pole mingit kasu. Ja nagu veebruarinumbrisse lugu tehes vähist paranenud naisest, siis ütles ta väga hea tõetera: haigused on igapäevane elu osa. Haigused räägivad millestki, mida oleme kahe silma vahele jätnud. Ja alati räägivad...
Nii seekord läks ka minuga, aga olen üritanud anda parima, et viga parandada. Ja nagu iga arenemisvõimeline inimene - veast õppida. On olnud natuke järelemõtlemisaega ja hingetõmbamist. Nüüd tahaks jälle tegutsema hakata. Ligi 48 kilole kukkudes, tõmbab ikka tühjaks küll. Tuleb alustada seekord jalutamisest. Üritan täna proovida. Kui koristamisisu on tagasi, ega see jalutamine siis raskem saa olla :o)
Nii palju siis filosoofiaminutitest. Edaspidi siis loodetavasti taas trenniinfo.
PS! Aga ka see teema haakub jooksmisega. Loll jookseb, kuhu kästakse ja kuidas kästakse ega mõtle kunagi milleks ja kuidas. Sama loll kugistab tablette ega huvita, milleks ja kuidas need toimivad. Tark üritab alati kaevuda ja leida vastuse küsimusele MIKS. Ja seda igal alal. Ja absoluutselt igal alal on laiem plaan ja vastus küsimusele miks see asi nii käib või juhtub.
Monday, January 24, 2011
Saturday, January 22, 2011
189. päev
Eile puhkasin. Täna elasin üle oma senise lühikese elu vaieldamatult kõige raskema päeva. Süda on peksnud lakkamatult adrenaliini ja kortisooli. Meeleolude leevendamiseks sundisin end lõpuks 16.35 välja. Täna siis küllaltki söömata.
30 minti rahulikus tempos sörki, pulsid loomulikult emotsioonide virvarrist laes, Avg 174. A 15:01, B 14:48.
30 minti rahulikus tempos sörki, pulsid loomulikult emotsioonide virvarrist laes, Avg 174. A 15:01, B 14:48.
Thursday, January 20, 2011
187. päev, siiber eest hallis
Viimasel ajal on olnud rohkelt hallivisiite, täna siis järjekordne.
23 minti sooja AVG 166. Seejärel venitused, mõned jooksukad niiiiing..... lõigud! Kui alustasime, siis vaatasin nagu hobune kappavat Kalevipoega, et kuhu see Mel nüüd siis tormab - alles tegime 6 min/ km kohta. No kappasin siis järele. Oi, kus oli raske. No päris oksele ei ajanud, aga üle 190ga kaasnev karvane tunne oli jälle sees.
Esimese km aeg 5:10, avg 183, lõpupulss 192. Taastumine: 192/ 173/ 148.
Sörgiring peale ja teine kilduke. Ausalt öeldes ma juba hakkan kartma neid lõike. Nagu kunagi kartsin jooksuharjutusi ja kiirendusi, nagu praegu fartlekki ja nüüd siis tulevad lõigud ka. No, see on nagu tarkusehammasteoperatsioon. Kui ma esimese kahe hamba lõikusele läksin, siis olin illallaa-trullallaa. Lõigati lõug lahti, verd pritsis ja siis hakati terveid hambaid välja kangutama ja nii mitu tundi. 100 km kaugusele koju jõudes oli nägu silma alt kaelani paistes, palavik 40 ning ei suutnud midagi teha.
Kui ma järgmisel korral läksin viimast kahte hammast väljatagumisele viima, siis polnud illallaa-trullallaast jälgegi. Enne tuimestussüste värisesid mu kabujalakesed nigu tuumapohmelli üle elava joodiku käpp. Ja külm higi tulvas üle keha. Seekord ma teadsin, mis ees ootab.
Sama lugu on nüüd fartleki ja lõikudega. No lõikude osas jäin ma nädal tagasi vanal rasval 5.50 taktis loivama rõõmsa näoga. Aga täna pärast esimest 5.10 ja enne teist km hakkasid mu jalgades taas tallesabad märku andma - ma teadsin, mis nüüd ees ootab. Egas midagi. Käis pauk ja uus minek. Teine laks siis 5:08, AVG 186. Taastumist paraku ei mäleta.
Siis lõdvestusjooks, ei mäleta kui pikalt. Ja kogoshmosh. No mõnusalt räige oli ikka. Kuid siiski. Meenutades oktoobri 5.50 taktis turbotamist, siis ma mäletan seda raskemana. Pistis ka jõledalt, pool ajast vähemalt oli üle 190 ja jube hull oli. Aga täna... Põld häda kedagit! Paraku ei saa suure häälega hõisata... mine tea, mis järgmisel korral on.... Aga nagu Mel ütles - aeg ajalt tuleb siibrit eest tõmmata. Päris hullu ei saa muidugi panna, muidu tuleb hoopis siiber alla panna...
23 minti sooja AVG 166. Seejärel venitused, mõned jooksukad niiiiing..... lõigud! Kui alustasime, siis vaatasin nagu hobune kappavat Kalevipoega, et kuhu see Mel nüüd siis tormab - alles tegime 6 min/ km kohta. No kappasin siis järele. Oi, kus oli raske. No päris oksele ei ajanud, aga üle 190ga kaasnev karvane tunne oli jälle sees.
Esimese km aeg 5:10, avg 183, lõpupulss 192. Taastumine: 192/ 173/ 148.
Sörgiring peale ja teine kilduke. Ausalt öeldes ma juba hakkan kartma neid lõike. Nagu kunagi kartsin jooksuharjutusi ja kiirendusi, nagu praegu fartlekki ja nüüd siis tulevad lõigud ka. No, see on nagu tarkusehammasteoperatsioon. Kui ma esimese kahe hamba lõikusele läksin, siis olin illallaa-trullallaa. Lõigati lõug lahti, verd pritsis ja siis hakati terveid hambaid välja kangutama ja nii mitu tundi. 100 km kaugusele koju jõudes oli nägu silma alt kaelani paistes, palavik 40 ning ei suutnud midagi teha.
Kui ma järgmisel korral läksin viimast kahte hammast väljatagumisele viima, siis polnud illallaa-trullallaast jälgegi. Enne tuimestussüste värisesid mu kabujalakesed nigu tuumapohmelli üle elava joodiku käpp. Ja külm higi tulvas üle keha. Seekord ma teadsin, mis ees ootab.
Sama lugu on nüüd fartleki ja lõikudega. No lõikude osas jäin ma nädal tagasi vanal rasval 5.50 taktis loivama rõõmsa näoga. Aga täna pärast esimest 5.10 ja enne teist km hakkasid mu jalgades taas tallesabad märku andma - ma teadsin, mis nüüd ees ootab. Egas midagi. Käis pauk ja uus minek. Teine laks siis 5:08, AVG 186. Taastumist paraku ei mäleta.
Siis lõdvestusjooks, ei mäleta kui pikalt. Ja kogoshmosh. No mõnusalt räige oli ikka. Kuid siiski. Meenutades oktoobri 5.50 taktis turbotamist, siis ma mäletan seda raskemana. Pistis ka jõledalt, pool ajast vähemalt oli üle 190 ja jube hull oli. Aga täna... Põld häda kedagit! Paraku ei saa suure häälega hõisata... mine tea, mis järgmisel korral on.... Aga nagu Mel ütles - aeg ajalt tuleb siibrit eest tõmmata. Päris hullu ei saa muidugi panna, muidu tuleb hoopis siiber alla panna...
Wednesday, January 19, 2011
186. päev, täis kõhuga ei tohi joosta
Täna keerdus kõik pea peale. Alustades sellest, et sain hommikul kell 10 ülimõnusat massaaži. Soovitan kuumalt Aare Uustali (http://www.virumaateataja.ee/261006/esileht/15034007.php). Pime massöör, imeliste kätega. Mudis selga, jalgu ja käsi kokku 70 minutit. Mingi jama pidi olema parema poolega seljas. Aga erinevalt mitmest spaa-massöörist, ei kuulnud ma kordagi juttu, et peaks tegema 10kordse seansi, et ehk siis hakkab päike pilve tagant paistma.
See on lausa häbitu, kui vähe ta oma suurepärase töö eest küsib, mitmed suurlinnade massöörid peidaksid seepeale oma silmi. Kohe esimene salong, mis silma jäi küsib nt 75minutilise üldmassaaži eest 750 eeki. Aare teeb tööd ka Tallinnas, paraku ei tea, kus. Aga peamiselt töötab ta oma kodukandis Järva-Jaanis.
Väike tasustamata, seejuures mitte varjatud, reklaam ka siis siinkohal.
Kui koju jõudsin lõpuks, siis olin ohtralt töölainel ning lõpuks ei viitsinud välja ronida. Kui aga end vägisi sundisin, siis tuli vend külla ning hakkasin süüa tegema. Lõpuks sõin kõhu täis ja mõtlesin, et no, kui nüüd ei lähe, siis on jama. Ehk siis lasin leiba luusse ca 30-45 minutit ja läksin ikkagi välja. VÄKK! Täis kõhuga on ütlemata rõve joosta. Kõõksusin teel nagu padakonn, vahe oli vaid selles, et mul oli helkurvest seljas.
Jalad tahtsid küll lipata alt ära, kohe väga tahtsid. Aga raske kõht surus maadligi.
Kuna mind piinatakse juba kolmandat päeva väikeste mahtudega, siis tuli rakendada ühe targa mehe ütlust - kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Ehk siis võtsin tänaselt nirult 25lt mindilt, mis võtta andis.
Siin ta on.
I km 6:09
II 5:45
Tundmatu ots edasi ja tagasi 1:08
III km 5:51
IV 5:57
AVG: 181 (ajame selle täna täis kõhu süüks).
TP autos istudes: 184/ 153/ 134. Taastus 1:53.
Koguaeg: 24:53. Tagasitulek siis 7 sekki kiirem. Km tempo ca 5:56. Lõppu veel mõned minutid jooksuharjutusi. Kogu moos. Homme vist siis jälle halli.
See on lausa häbitu, kui vähe ta oma suurepärase töö eest küsib, mitmed suurlinnade massöörid peidaksid seepeale oma silmi. Kohe esimene salong, mis silma jäi küsib nt 75minutilise üldmassaaži eest 750 eeki. Aare teeb tööd ka Tallinnas, paraku ei tea, kus. Aga peamiselt töötab ta oma kodukandis Järva-Jaanis.
Väike tasustamata, seejuures mitte varjatud, reklaam ka siis siinkohal.
Kui koju jõudsin lõpuks, siis olin ohtralt töölainel ning lõpuks ei viitsinud välja ronida. Kui aga end vägisi sundisin, siis tuli vend külla ning hakkasin süüa tegema. Lõpuks sõin kõhu täis ja mõtlesin, et no, kui nüüd ei lähe, siis on jama. Ehk siis lasin leiba luusse ca 30-45 minutit ja läksin ikkagi välja. VÄKK! Täis kõhuga on ütlemata rõve joosta. Kõõksusin teel nagu padakonn, vahe oli vaid selles, et mul oli helkurvest seljas.
Jalad tahtsid küll lipata alt ära, kohe väga tahtsid. Aga raske kõht surus maadligi.
Kuna mind piinatakse juba kolmandat päeva väikeste mahtudega, siis tuli rakendada ühe targa mehe ütlust - kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Ehk siis võtsin tänaselt nirult 25lt mindilt, mis võtta andis.
Siin ta on.
I km 6:09
II 5:45
Tundmatu ots edasi ja tagasi 1:08
III km 5:51
IV 5:57
AVG: 181 (ajame selle täna täis kõhu süüks).
TP autos istudes: 184/ 153/ 134. Taastus 1:53.
Koguaeg: 24:53. Tagasitulek siis 7 sekki kiirem. Km tempo ca 5:56. Lõppu veel mõned minutid jooksuharjutusi. Kogu moos. Homme vist siis jälle halli.
Tuesday, January 18, 2011
Pool aastat täis
Kes ei viitsi pikki sissekandeid lugeda, siis need võivad kohe edasi liikuda. Kirjutan seekord pikalt, miks ma alustasin treeningutega ja mis see on mulle selle poole aasta jooksul andnud.
Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.
Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.
Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.
Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)
Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.
Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.
Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.
1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.
Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.
Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.
Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.
Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...
Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.
Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.
Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.
Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.
Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)
Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.
Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.
Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.
1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.
Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.
Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.
Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.
Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...
Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.
Monday, January 17, 2011
Kolm meest paadis (maratonist rääkimata)
Ehk siis lugu, mis ilmus Tervis Plussi oktoobrinumbris. Kolm näitlejat, kes otsustasid jooksma hakata. Väga vahva kohtumine oli, aga las nad räägivad enda eest...
Siin ta on (toimetamata ja lõikamata):
Kolm näitlejat – üks ei jaksanud kingapaelu siduda, teine suitsetas nagu auruvedur, kolmas kurtis keskeakriisi. Siis hakkasid nad jooksma. Mis neist saanud on, seda läksime Taaralinna nende endi käest pärima.
Kui kaua te olete nüüd spordiga tegelenud?
Leino Rei: Vahelduva eduga olen treeninud terve elu. Lapsena sai kõiki alasid tehtud, mis külas teha andis. Vutti mängida, joosta, jalgrattaga sõita, aga kõik see oli enda lõbuks.
Pikema jooksuga ei tegelenud enne 35ndat eluaastat, kolm-neli aastat olen nüüd jooksnud.
See väljund oleks võinud ka kuhugi mujale minna. Me oleme Rihoga veidi vanemad kui Tanel, kelle motivatsioon on ehk teine. Siin oli nagu kaks teed: kas osta lahtine sportauto...
Tanel Jonas: Tahad öelda, et olete lihtsalt keskeakriisist siin?
(Mehed puhkevad naerma)
Seega sportauto või jooks. Miks just jooksmine?
LR: Käisime enne kossu ka mängimas, aga jooksmine on mõnus flegmaatikute trenn. Jooksu ajal keegi ei karju, et tegid valesti, keegi ei lähe endast välja. Saab rahulikult omaette lonkida, vahepeal juttu ajada.
Riho Kütsar: Meil on välja kujunenud hea kamp mõttekaaslaseid. Jooksmisest on saanud mõnus suhtlemislaad ja läbikäimisviis. Mulle meeldis viimane kord, kui me saime neljakesi kokku, tegime 20kildise otsa ja me ei läinud mitte pubisse õlut jooma, vaid jooksma. Jube lahe!
(Tanel hakkas rääkima oma lapsepõlve spordiharrastustest, kuid teda katkestab telefonihelin. Riho Kütsar tutvustab enda varasemaid kokkupuuteid spordiga)
RK: Mul puudub igasugune sporditaust. Ma pole midagi teinud, olen olnud laisk, ülekaaluline ja kekatundidest olin laiskuse pärast isegi vabastatud. Võimlemisõpetajal oli nuut, et sundida mind midagi tegema, aga suutsin ka sellest osavalt kõrvale viilida.
Pärast lavakat olin ahelsuitsetaja, ikka kaks-pakki-päevas mees. 2007 hakkasin kaalu jälgima ja teatris avati spordisaal, kus oli jooksulint. Kui selgus, et on mõttekaaslaseid, siis tekkis üsna varsti mõte, et oh, prooviks poolmaratoni.
LR: Kõigepealt me ikka vaatasime, kas jaksame tund aega vastu pidada...
(„Jajaajaa,“ – nõustuvad Tanel ja Riho Leinole taustaks)
Leino: ... ja siis vaatasime kas tunniga 10 kilomeetrit jõuame joosta. Siis tuli mõte poolmaratonist, milleni jõudsime möödunud aasta kevadel.
Mängis siis vajadusel trenni teha ka tervis rolli?
RK: Ei saa otseselt öelda, et tervis oleks jupsima hakkanud.
LR: Olime ennetusfaasis!
RK: Pärast suitsetamise maha jätmist läksin nii paksuks, et ei ulatanud enam kingapaelu kinni panema. Siis ühel päeval käis plõks! (lööb nipsu) – kurat, nii ikka ei saa.
Praegu on ikka jube mõnus! Samas on see ka üks seltskondliku läbikäimise vorm. Palju saad kaks tundi koos olla ja ilma õlleta juttu ajada?
LR: Samas see jutuajamine jooksu ajal on oluline, et saad aru...
TJ: ...jutuajamine on jah oluline indikaator, kas tempo on õige.
RK: Oleks keegi mulle neli-viis aastat tagasi öelnud, et sa tahad maratoni joosta ja jooksed selle mõnuga ja pingutamata...
LR: Sina,136kilone Kütsar, tahad joosta!
RK: Jah! Ma oleks seda kutti rangelt noominud – see on nii haige ja jabur jutt.
Aga nüüd on see asi käes ja see on nii mõnus! See on ikka uskumatu kaif, mis sellest saab! Ja hobina on see ju odav. Ostad tossud ja astud koduuksest välja.
Kes teile nõu jagab või teete kõik oma tarkusest?
(Tanel ja Riho tunnistavad, et kõik tuleb oma tarkusest)
TJ: Mina tegin ühe trenni endise väga kõva jooksjaga. Aga järjepidevalt...
RK: Ei tasu lolliks minna!
LR: Jah, see, mis me ise leiutame, oma kogemus, leiame samasuguse lontu üles, kes sama tee läbi teinud, siis tema kogemusest on meile rohkem tolku kui tippsportlase asjadest.
RK: Priit Pullerits olla ei taha...
LR: ...harrastustippsportlane.
TJ: Pulleritsul on ka sporditaust. Meist ei ole lapsepõlves keegi kõrgel tasemel sporti teinud. Meie hakkasime siin 136 kilo pealt (viitab Rihole), Leino 35-aastaselt... Mina ka, pärast lavakat, mida aasta edasi, seda paksemaks läksin, suitsetasin metsikult palju ja armastasin hirmsasti alkoholi juua. Olin paks lodev tropp.
(Mehed räägivad, kuidas nooruspõlves spordi küllastumuse vältimine aitab neil nüüd jooksmist nautida ning trenn on puhas rõõm ja lust.)
Kas tõesti on sport olnud vaid lillepidu?
LR: No halb on ka olnud, kohe väga halb. Rihoga jooksime mõne nädala eest 23 kilomeetrit, päike paistis, oli 30 kraadi kuuma, siis tuli haamrihetk pärast 10. kilomeetrit (Tanel hakkab naeru pugistama). Kunagi varem pole see küsimus, miks ma seda teen, teravamalt pea kohal olnud kui siis. Aga jube ruttu unustad selle ära. Taastud, on viis kraadi jahedam ja topelt kergus on tagasi.
TJ: Möödunud kevadel Tartu poolmaratoni joostes, Leino järel sörkides, viimasest kolmest kilomeetrist ei mäleta midagi, tatt rippus maani, süda oli paha ja suutsin ainult oksendamisest mõelda. 20 minutiga oli tibens!
LR: Raja peal oled täiesti läbi, aga kui lõppu jõuad, tuleb see laks, kus vana ja paks mees on endaga rahul - see korvab hetkega!
(Mehed räägivad oma esimesest poolmaratonist Riho maakodu juures Koksveres, „Kontrolliks, kas oleme ikka head mehed,“ selgitab Riho. Mehed korraldasid võistluse ise ja olid ka ainukesed osalejad ning selle järgi sai meeskond ka nime Team Koksvere)
TJ: Koksvere poolmaratonil olid meil ikka ametlikud joogipunktid, sai banaani ja rosinat...
LR: ...arusaamatud inimesed tee ääres vaatamas...
TJ: ...saekaater seiskus.
(Mehed naeravad)
RK: Olin terve suve maal ja käisin tihedalt sörkimas, omandasin tõenäoliselt idioodi kuulsuse. Pälvisin nii mõningaid hämmeldunud pilke.
TJ: Olen veendunud, et Rumeenias räägitakse samamoodi minu jooksmisest. Seal pole sellist asja, nagu meil, et tervisesport on populaarne.
RK: See on meilegi hiljuti tulnud. 90ndate lõpus tegin esimesed jooksusammud pärast keskkooli lõppu, sörkisin 700 meetrit ja olin suremas. Hiljem Annelinnas sörkimas käies vaadati nagu lollakat. Praegu on Tartu tervisesportlaseid täis.
TJ: Mõni aeg tagasi käisin Hispaanias ja mulle õudselt avaldas muljet, et hoolimata vanusest, nahavärvist jne, kui tervisejooksjad said kokku, siis viibati üle neljarealise sõidutee, hüüti tere ja täiesti võhivõõrad inimesed jooksid edasi.
Ikka tore vaadata, kuidas inimesed sama asja teevad. Eriti, kui nad on heas vormis, siis nad mõjuvad eriti motiveerivalt.
LR: Ühisüritustel pakub mõtlemisainet ka see, kui mööda läheb 60aastane memm. On näha, et ta on eluaeg sporti teinud. See on tervendav.
Kas teie siis olete ka ise oma lähedasi motiveerinud?
TJ: Minu pruut ostis jooksuriided ja käib väga usinalt trenni tegemas.
LR: Minu kodus töö käib, varustus on olemas. Nüüd vaja ainult jalga panna. Abikaasa ise toetab mu hobi. Ta on välja raalinud, et mu lemmikkingitused on hetkel spordivaldkonda kuulvad ja olen erinevateks tähtpäevadeks saanud juba vaat et terve varustuse dressidest pulsikellani. Ise ta liigub palju jalgsi ja jooksmist on pisut kombanud, suurem avastamine ehk veel ees.
Noorem tütar sõidab aeg-ajalt rattaga kõrval, kui jooksmas käin. Kolmeaastane poeg nõuab vahel, et koos jooksma mindaks, siis teeme väiksema ringi ümber kvartali. Ainult vanem tütar eitab sporti, kuid on see-eest muidu stiilne. Ma olen rahul kõigiga.
Milliseid muutuseid olete veel täheldanud, peale tervislike ja lähedaste motiveerimise?
TJ: Meietaolised vennikesi on küll, kes käivad koos, taovad jalkat, pärast joovad metsikustes kogustes õlut ja söövad metsikustes kogustes. Meie pole seda teinud. Minu arust on meie õllekogused vähenenud pärast jooksma hakkamist.
(Lauas võtab maad üleüldine naer)
RK: Kas just vähenenud on, aga kui keha saab koormust, siis jahvatab selle õlle ka sujuvamalt ära.
LR: Pärast esimest Koksvere poolmaratoni, sellist õgimiskogemust... Ampsasime liha aplalt kahe suupoolega sisse.
RK: Kilo näkku kindlasti!
LR: Me kindlasti pole mingiks eeskujuks.
RK: Aga suitsu me ei tee. Sellest oleme priid küll. Aga õlleklaasist ja maitsvast vodkasõõmust teinekord ära ka ei ütle.
TJ: Need kogused, mis kolm-neli aastat tagasi makku ajasime, on vähenenud.
RK: Mina olen praegu raudselt elu parimas vormis.
TJ: Kui lavakast tulin, siis...
RK: ...kuradi ahelsuitsetajad olime! 2005. avasin päeva lõpus juba kolmanda paki. See läks täiesti üle käte. Pärast treeningute alustamist pole viis aastat köhinud. Kopsud on puhtad ja vererõhk korras nagu noorel poisil.
TJ: Kui suitsetamise maha jätsin, siis tundsin vahepealt, et ilgelt tahaks suitsu teha. Kui jooksma hakkasin, siis mõtlesin ilgelt mõnus on viis kilomeetrit sörkida. See oli hea motivaator mitte suitsetama hakata.
RK: Põhiline on ikka hea enesetunne. Tervise üle, ptui-ptui-ptui, ei nurise.
TJ: Tervis on parem! RK: No sina oled noor mees (viitab Tanelile). Meil Leinoga ikka on üht-teist rääkida.
TJ: Ei ole teil ka häda midagi. Minu arust on see keskeakriisi jutt jura.
(Mehed naeravad)
TJ: Mäletan seda, et oli mõnus suitsetada. Aga praegu on mõnusam. Tunnen end raudselt paremini kui siis, kui suitsetasin.
RK: Emotsionaalses mälus on kuskil sees, et oli mõnus suitsetada. Aga see lõpp oli nii jube, kui avastasin, et suits kontrollib täiesti mu mõtteid. Tulin hommikul proovi ja olin juba viis-kuus suitsu teinud hommikukohvi kõrvale. Kolm minutit enne 11, mil algas proov, kustutasin koni ära ja proovisaali sisenedes tabasin end mõttelt, mitte rolli ega prooviga seoses, vaid, ise hingeldades, huvitav, millal suitsupaus on, tahaks ilgelt suitsetada. Siis avastasin, et kuradi pulgake kontrollib mu mõtteid täiega ja see viskas ikka harja punaseks.
Mahajätmine läks libedalt, kõmm! - ja oli läinud. 7. oktoober 2005, kell 16.45 tegin viimase suitsu.
Leinol selliseid katsumusi pole olnud?
LR: Jah, kuulan kohe kadedusega. Õnneks sain keskkooliajal kohe nikotiinimürgituse. Nii kui proovisin, hakkas halb, kohe väga halb. Esimese sigaretiga peaks nii halb hakkama, et teist ei taha.
Teatris üldse on vist raske hoida tervislikke eluviise.
RK: Kõik lavaka omad on paisunud. Isegi need, kelle keretüüp sale. Nooruslikku kõhnus säilitada ilma sportimata on raske.
TJ: Teater ei soosi tõepoolest tervislikke eluviise. Etendus lõppeb pärast kümmet, kõht on tühi. Pole nii ägedaks meheks suutnud saada, et suudan pärast etendust öelda, et ei söö praadi. Kui jätta kõrvale füüsilised lavastused, siis väga palju on istumist ja lugemist. Kõik on ka ebaregulaarne.
RK: Mina olen tänu treeningutele ja kaalujälgimisele 30 kg alla võtnud.
LR: Kui treeningutesse tuleb paus sisse, siis viskab mul ikka 100 kilo peale. Väga üle piiri pole läinud.
TJ: Enne olin üle 100 kg, nüüd alla 100. Mul on loomupärane kalduvus minna paksuks.
LR: Meie tempo on jooksmisel olematu, aga kui Loskutov võtaks Košelevi selga, siis jookseks ta ilmselt samas tempos, mis meie.
RK: Loomupärase kalduvusega meenub mul üks alkohoolik, keda suvel nägin. No nii 45 tuuri, võidunud juuksed, vend istus palja ülakehaga, mitte sentimeetritiki elus pole jooksnud...
TJ: ... kui just õlleputkat kinni ei hakata panema.
RK: Ta kehal polnud mitte grammigi rasva, tõmbas suitsu, tugev biitseps, sitked ja tihedad lihased. Siis mõtlesin küll, kurat! - ma jooksen 100-150 kilomeetrit kuus ja mul on ikka rasva. Siis tundsin küll karjuvat ülekohust.
TJ: Mis teed, loodus on andnud nii.
Samas ei suuda miski korvata ju endorfiine, mis treeningul tekivad. Olete kogenud ka sellist ülevat õnnetunnet pärast trenni?
TJ: Päris nii ikka pole, et embad imikuid, kingid naistele lilli ja hüüad küll on hea. See on pikem protsess. Mitte et elu on helgem, aga lihtsam on elada.
RK: Mina tunnen küll mõnu, kui higi on lahti, teen 15 kilomeetrit või pikemat otsa. Praegu on parim aeg jooksmiseks - pole kuum ega külm, lehed on värvilised, mõtled omi mõtteid. 8-9-10 kilomeetri peal tunned, et võid lõpmatuseni panna.
LR: Meenub Koksvere poolmaratoni taastumisprotsess, kui iga 20 mindi tagant tõusime püsti ja lasime kondid raginal läbi.
TJ: Ma mäletan järgmisel päeval, kuidas oli autosse minna.
LR: Või trepist kõndida, kui maja kajas oietest. Iga aste oli läbi elatud.
Team Koksvere Tallinna maratonil
Enne
Mehed tunnistasid enne maratoni, et on veel viimased trennid teha ning vorm on katsumuseks valmis. „Mul on jumala hirm,“ tunnistab Tanel. „Mul on see faas juba möödas,“ lisab Riho. Tema sai kurta maratonihirme oma sõbrale, kes on juba ühe sellise võistlusdistantsi läbinud. „Ütlesin, kurat, ei tea, kas ikka jõuab. Ta arvas, et pole hullu, alusta hästi aeglaselt, põhi on küll selline, et jooksed läbi.“ Mehed kinnitavad ühest suust, et kasutavad maratonil ainsa pedaalina pidurit ning võtavad rahulikult.
Suurim distants enne suurt katsumust oli meestel 28 kilomeetrit, maratonil lisandub sellele veel 14 kilomeetrit. „Enne Koksveret oli 15 kilomeetrit üüratu distants, nüüd on 15 täitsa paras,“ räägib Tanel.
42kilomeetrine katsumus tekitas meestes aukartust. „Mul on ka hirm, aga ma mõtlen sellele, et ma ei pea lõpetama. Ma ei saa enda peale kurjaks, kui sein on ees ja ei jõua seekord lõpuni. Natuke aega ehk olen mossis,“ räägib Leino. „Pärast nelja õlut andestab organism kõik,“ viskab Tanel nalja.
Pärast
Muretsemiseks polnud tõepoolest põhjust, sest mehed lõpetasid maratoni edukalt. Riho Kütsar 4:53.39, Leino Rei 4:53.9, Tanel Jonas 5:07.02.
Riho vahendas meeste muljeid: „See oli väga võimas kogemus. Viimased kümme kilomeetrit sai endale kinnitatud, et elus ei jookse enam sentimeetritki. Aga juba tunnike pärast lõpetamist, kui veel kõndidagi ei jaksanud ja kui meie liikumist vaadates võis jääda mulje, et vanadekodu koondis
valmistub raukade karikaturniiriks, võis juba enam-vähem kindel olla, et ega me seda harrastust ei jäta. Küll me teeme veel nii mõnegi jooksu.“
Siin ta on (toimetamata ja lõikamata):
Kolm näitlejat – üks ei jaksanud kingapaelu siduda, teine suitsetas nagu auruvedur, kolmas kurtis keskeakriisi. Siis hakkasid nad jooksma. Mis neist saanud on, seda läksime Taaralinna nende endi käest pärima.
Kui kaua te olete nüüd spordiga tegelenud?
Leino Rei: Vahelduva eduga olen treeninud terve elu. Lapsena sai kõiki alasid tehtud, mis külas teha andis. Vutti mängida, joosta, jalgrattaga sõita, aga kõik see oli enda lõbuks.
Pikema jooksuga ei tegelenud enne 35ndat eluaastat, kolm-neli aastat olen nüüd jooksnud.
See väljund oleks võinud ka kuhugi mujale minna. Me oleme Rihoga veidi vanemad kui Tanel, kelle motivatsioon on ehk teine. Siin oli nagu kaks teed: kas osta lahtine sportauto...
Tanel Jonas: Tahad öelda, et olete lihtsalt keskeakriisist siin?
(Mehed puhkevad naerma)
Seega sportauto või jooks. Miks just jooksmine?
LR: Käisime enne kossu ka mängimas, aga jooksmine on mõnus flegmaatikute trenn. Jooksu ajal keegi ei karju, et tegid valesti, keegi ei lähe endast välja. Saab rahulikult omaette lonkida, vahepeal juttu ajada.
Riho Kütsar: Meil on välja kujunenud hea kamp mõttekaaslaseid. Jooksmisest on saanud mõnus suhtlemislaad ja läbikäimisviis. Mulle meeldis viimane kord, kui me saime neljakesi kokku, tegime 20kildise otsa ja me ei läinud mitte pubisse õlut jooma, vaid jooksma. Jube lahe!
(Tanel hakkas rääkima oma lapsepõlve spordiharrastustest, kuid teda katkestab telefonihelin. Riho Kütsar tutvustab enda varasemaid kokkupuuteid spordiga)
RK: Mul puudub igasugune sporditaust. Ma pole midagi teinud, olen olnud laisk, ülekaaluline ja kekatundidest olin laiskuse pärast isegi vabastatud. Võimlemisõpetajal oli nuut, et sundida mind midagi tegema, aga suutsin ka sellest osavalt kõrvale viilida.
Pärast lavakat olin ahelsuitsetaja, ikka kaks-pakki-päevas mees. 2007 hakkasin kaalu jälgima ja teatris avati spordisaal, kus oli jooksulint. Kui selgus, et on mõttekaaslaseid, siis tekkis üsna varsti mõte, et oh, prooviks poolmaratoni.
LR: Kõigepealt me ikka vaatasime, kas jaksame tund aega vastu pidada...
(„Jajaajaa,“ – nõustuvad Tanel ja Riho Leinole taustaks)
Leino: ... ja siis vaatasime kas tunniga 10 kilomeetrit jõuame joosta. Siis tuli mõte poolmaratonist, milleni jõudsime möödunud aasta kevadel.
Mängis siis vajadusel trenni teha ka tervis rolli?
RK: Ei saa otseselt öelda, et tervis oleks jupsima hakkanud.
LR: Olime ennetusfaasis!
RK: Pärast suitsetamise maha jätmist läksin nii paksuks, et ei ulatanud enam kingapaelu kinni panema. Siis ühel päeval käis plõks! (lööb nipsu) – kurat, nii ikka ei saa.
Praegu on ikka jube mõnus! Samas on see ka üks seltskondliku läbikäimise vorm. Palju saad kaks tundi koos olla ja ilma õlleta juttu ajada?
LR: Samas see jutuajamine jooksu ajal on oluline, et saad aru...
TJ: ...jutuajamine on jah oluline indikaator, kas tempo on õige.
RK: Oleks keegi mulle neli-viis aastat tagasi öelnud, et sa tahad maratoni joosta ja jooksed selle mõnuga ja pingutamata...
LR: Sina,136kilone Kütsar, tahad joosta!
RK: Jah! Ma oleks seda kutti rangelt noominud – see on nii haige ja jabur jutt.
Aga nüüd on see asi käes ja see on nii mõnus! See on ikka uskumatu kaif, mis sellest saab! Ja hobina on see ju odav. Ostad tossud ja astud koduuksest välja.
Kes teile nõu jagab või teete kõik oma tarkusest?
(Tanel ja Riho tunnistavad, et kõik tuleb oma tarkusest)
TJ: Mina tegin ühe trenni endise väga kõva jooksjaga. Aga järjepidevalt...
RK: Ei tasu lolliks minna!
LR: Jah, see, mis me ise leiutame, oma kogemus, leiame samasuguse lontu üles, kes sama tee läbi teinud, siis tema kogemusest on meile rohkem tolku kui tippsportlase asjadest.
RK: Priit Pullerits olla ei taha...
LR: ...harrastustippsportlane.
TJ: Pulleritsul on ka sporditaust. Meist ei ole lapsepõlves keegi kõrgel tasemel sporti teinud. Meie hakkasime siin 136 kilo pealt (viitab Rihole), Leino 35-aastaselt... Mina ka, pärast lavakat, mida aasta edasi, seda paksemaks läksin, suitsetasin metsikult palju ja armastasin hirmsasti alkoholi juua. Olin paks lodev tropp.
(Mehed räägivad, kuidas nooruspõlves spordi küllastumuse vältimine aitab neil nüüd jooksmist nautida ning trenn on puhas rõõm ja lust.)
Kas tõesti on sport olnud vaid lillepidu?
LR: No halb on ka olnud, kohe väga halb. Rihoga jooksime mõne nädala eest 23 kilomeetrit, päike paistis, oli 30 kraadi kuuma, siis tuli haamrihetk pärast 10. kilomeetrit (Tanel hakkab naeru pugistama). Kunagi varem pole see küsimus, miks ma seda teen, teravamalt pea kohal olnud kui siis. Aga jube ruttu unustad selle ära. Taastud, on viis kraadi jahedam ja topelt kergus on tagasi.
TJ: Möödunud kevadel Tartu poolmaratoni joostes, Leino järel sörkides, viimasest kolmest kilomeetrist ei mäleta midagi, tatt rippus maani, süda oli paha ja suutsin ainult oksendamisest mõelda. 20 minutiga oli tibens!
LR: Raja peal oled täiesti läbi, aga kui lõppu jõuad, tuleb see laks, kus vana ja paks mees on endaga rahul - see korvab hetkega!
(Mehed räägivad oma esimesest poolmaratonist Riho maakodu juures Koksveres, „Kontrolliks, kas oleme ikka head mehed,“ selgitab Riho. Mehed korraldasid võistluse ise ja olid ka ainukesed osalejad ning selle järgi sai meeskond ka nime Team Koksvere)
TJ: Koksvere poolmaratonil olid meil ikka ametlikud joogipunktid, sai banaani ja rosinat...
LR: ...arusaamatud inimesed tee ääres vaatamas...
TJ: ...saekaater seiskus.
(Mehed naeravad)
RK: Olin terve suve maal ja käisin tihedalt sörkimas, omandasin tõenäoliselt idioodi kuulsuse. Pälvisin nii mõningaid hämmeldunud pilke.
TJ: Olen veendunud, et Rumeenias räägitakse samamoodi minu jooksmisest. Seal pole sellist asja, nagu meil, et tervisesport on populaarne.
RK: See on meilegi hiljuti tulnud. 90ndate lõpus tegin esimesed jooksusammud pärast keskkooli lõppu, sörkisin 700 meetrit ja olin suremas. Hiljem Annelinnas sörkimas käies vaadati nagu lollakat. Praegu on Tartu tervisesportlaseid täis.
TJ: Mõni aeg tagasi käisin Hispaanias ja mulle õudselt avaldas muljet, et hoolimata vanusest, nahavärvist jne, kui tervisejooksjad said kokku, siis viibati üle neljarealise sõidutee, hüüti tere ja täiesti võhivõõrad inimesed jooksid edasi.
Ikka tore vaadata, kuidas inimesed sama asja teevad. Eriti, kui nad on heas vormis, siis nad mõjuvad eriti motiveerivalt.
LR: Ühisüritustel pakub mõtlemisainet ka see, kui mööda läheb 60aastane memm. On näha, et ta on eluaeg sporti teinud. See on tervendav.
Kas teie siis olete ka ise oma lähedasi motiveerinud?
TJ: Minu pruut ostis jooksuriided ja käib väga usinalt trenni tegemas.
LR: Minu kodus töö käib, varustus on olemas. Nüüd vaja ainult jalga panna. Abikaasa ise toetab mu hobi. Ta on välja raalinud, et mu lemmikkingitused on hetkel spordivaldkonda kuulvad ja olen erinevateks tähtpäevadeks saanud juba vaat et terve varustuse dressidest pulsikellani. Ise ta liigub palju jalgsi ja jooksmist on pisut kombanud, suurem avastamine ehk veel ees.
Noorem tütar sõidab aeg-ajalt rattaga kõrval, kui jooksmas käin. Kolmeaastane poeg nõuab vahel, et koos jooksma mindaks, siis teeme väiksema ringi ümber kvartali. Ainult vanem tütar eitab sporti, kuid on see-eest muidu stiilne. Ma olen rahul kõigiga.
Milliseid muutuseid olete veel täheldanud, peale tervislike ja lähedaste motiveerimise?
TJ: Meietaolised vennikesi on küll, kes käivad koos, taovad jalkat, pärast joovad metsikustes kogustes õlut ja söövad metsikustes kogustes. Meie pole seda teinud. Minu arust on meie õllekogused vähenenud pärast jooksma hakkamist.
(Lauas võtab maad üleüldine naer)
RK: Kas just vähenenud on, aga kui keha saab koormust, siis jahvatab selle õlle ka sujuvamalt ära.
LR: Pärast esimest Koksvere poolmaratoni, sellist õgimiskogemust... Ampsasime liha aplalt kahe suupoolega sisse.
RK: Kilo näkku kindlasti!
LR: Me kindlasti pole mingiks eeskujuks.
RK: Aga suitsu me ei tee. Sellest oleme priid küll. Aga õlleklaasist ja maitsvast vodkasõõmust teinekord ära ka ei ütle.
TJ: Need kogused, mis kolm-neli aastat tagasi makku ajasime, on vähenenud.
RK: Mina olen praegu raudselt elu parimas vormis.
TJ: Kui lavakast tulin, siis...
RK: ...kuradi ahelsuitsetajad olime! 2005. avasin päeva lõpus juba kolmanda paki. See läks täiesti üle käte. Pärast treeningute alustamist pole viis aastat köhinud. Kopsud on puhtad ja vererõhk korras nagu noorel poisil.
TJ: Kui suitsetamise maha jätsin, siis tundsin vahepealt, et ilgelt tahaks suitsu teha. Kui jooksma hakkasin, siis mõtlesin ilgelt mõnus on viis kilomeetrit sörkida. See oli hea motivaator mitte suitsetama hakata.
RK: Põhiline on ikka hea enesetunne. Tervise üle, ptui-ptui-ptui, ei nurise.
TJ: Tervis on parem! RK: No sina oled noor mees (viitab Tanelile). Meil Leinoga ikka on üht-teist rääkida.
TJ: Ei ole teil ka häda midagi. Minu arust on see keskeakriisi jutt jura.
(Mehed naeravad)
TJ: Mäletan seda, et oli mõnus suitsetada. Aga praegu on mõnusam. Tunnen end raudselt paremini kui siis, kui suitsetasin.
RK: Emotsionaalses mälus on kuskil sees, et oli mõnus suitsetada. Aga see lõpp oli nii jube, kui avastasin, et suits kontrollib täiesti mu mõtteid. Tulin hommikul proovi ja olin juba viis-kuus suitsu teinud hommikukohvi kõrvale. Kolm minutit enne 11, mil algas proov, kustutasin koni ära ja proovisaali sisenedes tabasin end mõttelt, mitte rolli ega prooviga seoses, vaid, ise hingeldades, huvitav, millal suitsupaus on, tahaks ilgelt suitsetada. Siis avastasin, et kuradi pulgake kontrollib mu mõtteid täiega ja see viskas ikka harja punaseks.
Mahajätmine läks libedalt, kõmm! - ja oli läinud. 7. oktoober 2005, kell 16.45 tegin viimase suitsu.
Leinol selliseid katsumusi pole olnud?
LR: Jah, kuulan kohe kadedusega. Õnneks sain keskkooliajal kohe nikotiinimürgituse. Nii kui proovisin, hakkas halb, kohe väga halb. Esimese sigaretiga peaks nii halb hakkama, et teist ei taha.
Teatris üldse on vist raske hoida tervislikke eluviise.
RK: Kõik lavaka omad on paisunud. Isegi need, kelle keretüüp sale. Nooruslikku kõhnus säilitada ilma sportimata on raske.
TJ: Teater ei soosi tõepoolest tervislikke eluviise. Etendus lõppeb pärast kümmet, kõht on tühi. Pole nii ägedaks meheks suutnud saada, et suudan pärast etendust öelda, et ei söö praadi. Kui jätta kõrvale füüsilised lavastused, siis väga palju on istumist ja lugemist. Kõik on ka ebaregulaarne.
RK: Mina olen tänu treeningutele ja kaalujälgimisele 30 kg alla võtnud.
LR: Kui treeningutesse tuleb paus sisse, siis viskab mul ikka 100 kilo peale. Väga üle piiri pole läinud.
TJ: Enne olin üle 100 kg, nüüd alla 100. Mul on loomupärane kalduvus minna paksuks.
LR: Meie tempo on jooksmisel olematu, aga kui Loskutov võtaks Košelevi selga, siis jookseks ta ilmselt samas tempos, mis meie.
RK: Loomupärase kalduvusega meenub mul üks alkohoolik, keda suvel nägin. No nii 45 tuuri, võidunud juuksed, vend istus palja ülakehaga, mitte sentimeetritiki elus pole jooksnud...
TJ: ... kui just õlleputkat kinni ei hakata panema.
RK: Ta kehal polnud mitte grammigi rasva, tõmbas suitsu, tugev biitseps, sitked ja tihedad lihased. Siis mõtlesin küll, kurat! - ma jooksen 100-150 kilomeetrit kuus ja mul on ikka rasva. Siis tundsin küll karjuvat ülekohust.
TJ: Mis teed, loodus on andnud nii.
Samas ei suuda miski korvata ju endorfiine, mis treeningul tekivad. Olete kogenud ka sellist ülevat õnnetunnet pärast trenni?
TJ: Päris nii ikka pole, et embad imikuid, kingid naistele lilli ja hüüad küll on hea. See on pikem protsess. Mitte et elu on helgem, aga lihtsam on elada.
RK: Mina tunnen küll mõnu, kui higi on lahti, teen 15 kilomeetrit või pikemat otsa. Praegu on parim aeg jooksmiseks - pole kuum ega külm, lehed on värvilised, mõtled omi mõtteid. 8-9-10 kilomeetri peal tunned, et võid lõpmatuseni panna.
LR: Meenub Koksvere poolmaratoni taastumisprotsess, kui iga 20 mindi tagant tõusime püsti ja lasime kondid raginal läbi.
TJ: Ma mäletan järgmisel päeval, kuidas oli autosse minna.
LR: Või trepist kõndida, kui maja kajas oietest. Iga aste oli läbi elatud.
Team Koksvere Tallinna maratonil
Enne
Mehed tunnistasid enne maratoni, et on veel viimased trennid teha ning vorm on katsumuseks valmis. „Mul on jumala hirm,“ tunnistab Tanel. „Mul on see faas juba möödas,“ lisab Riho. Tema sai kurta maratonihirme oma sõbrale, kes on juba ühe sellise võistlusdistantsi läbinud. „Ütlesin, kurat, ei tea, kas ikka jõuab. Ta arvas, et pole hullu, alusta hästi aeglaselt, põhi on küll selline, et jooksed läbi.“ Mehed kinnitavad ühest suust, et kasutavad maratonil ainsa pedaalina pidurit ning võtavad rahulikult.
Suurim distants enne suurt katsumust oli meestel 28 kilomeetrit, maratonil lisandub sellele veel 14 kilomeetrit. „Enne Koksveret oli 15 kilomeetrit üüratu distants, nüüd on 15 täitsa paras,“ räägib Tanel.
42kilomeetrine katsumus tekitas meestes aukartust. „Mul on ka hirm, aga ma mõtlen sellele, et ma ei pea lõpetama. Ma ei saa enda peale kurjaks, kui sein on ees ja ei jõua seekord lõpuni. Natuke aega ehk olen mossis,“ räägib Leino. „Pärast nelja õlut andestab organism kõik,“ viskab Tanel nalja.
Pärast
Muretsemiseks polnud tõepoolest põhjust, sest mehed lõpetasid maratoni edukalt. Riho Kütsar 4:53.39, Leino Rei 4:53.9, Tanel Jonas 5:07.02.
Riho vahendas meeste muljeid: „See oli väga võimas kogemus. Viimased kümme kilomeetrit sai endale kinnitatud, et elus ei jookse enam sentimeetritki. Aga juba tunnike pärast lõpetamist, kui veel kõndidagi ei jaksanud ja kui meie liikumist vaadates võis jääda mulje, et vanadekodu koondis
valmistub raukade karikaturniiriks, võis juba enam-vähem kindel olla, et ega me seda harrastust ei jäta. Küll me teeme veel nii mõnegi jooksu.“
Sunday, January 16, 2011
183. päev, 10 km personal best
Viimane kord jooksin seda marsruuti ja üldse täpselt 10 km oktoobri lõpus ehk 2,5 kuud tagasi ja enne Indiasse siirdumist. Kümpa tegin Meliga koos, tõusvas tempos. See tuli väga raskelt, täiesti tilgatumaks pingutades. Jõuvarud oli praktiliselt viimseni mängus. Loomulikult jäin pärast seda ka mitmeks päevaks haigeks.
Kuigi vahepeal on olnud 8, 9,2 kui ka 13 km, siis seda kümpat polegi läbi uuesti teinud. Eile sain siis tänaseks plaaniks 10 km ning hakkasin selleks vaimselt juba valmistuma. Madalaim eesmärk oli nüüd lumes saada sama aeg, AGA ilma oksetunde ja pingutuseta.
Jõin täna palju, hommikusöök tugev ja korralik. Ootasin kuni kõht tühjenes ja asusin pärast 12 välja. Seekord siis paar venitust ka toas ette.
Tegelikult oli mul veel suurem soov joosta terve tee tempos 6.30 ehk siis lõpetada 1.05ga. Alustasin liiga tormakalt ega osanud kuidagi tempot alla tuua. Esimese kilomeetri punktini jõudsin 6.14ga. Siis mõtlesin, et ouou, tempo alla. Teiseni jõudsin 6.15ga ja siis mõtlesin, et no hea küll, jooksin siis 30 sekki varuks, et pärast loivata. Ja nii kogunes seda varu kuidagi iga lõiguga.
Üsna kerge oli, aga samas ei jäänud loivama ning tempot oli küll. No päris jooksu veel ei meenutanud, aga enam-vähem.
Kilomeetrikohad erinesid siia-sinna, sest ei uskunud, et vot selles punktis on kilomeeter täis, kui kell näitas alles 5.45. Aaaaga:
I km 6:14
II 6:15
III 6:16
IV 6:03
V 5:39
I pool: 30.27
Tagasipööre
VI 6:03
VII 6:28
VIII 6:04
IX 6:06
X 6:10
II pool: 30.51
Koguaeg: 1.01:23. Keskmine pulss, khmkhm, 185. 614 kcal. -13 kraadi, 4 kihti riideid üleval ja all, tee oli lahti lükatud, kuid kinnisõidetud lumi oli libe. Enesetunne oli kogu aeg hea. Välja arvatud ca 100 m enne lõppu, kui hakkasin hirmsasti spurtima, sest ajasin ajus minutid sassi ja oleks juba ka alla minuti teinud. Siis tuli juba tuttav oksetunne, mis eelmise 10 km ajal oli poole teest sees.
Taastumine pea alaspidi seekord: 185/ 158/ 136. Taastus 1:48. Tempo: 6.06 min/ km
Erinevalt 2,5 kuu tagusest korrast, siis on võhma veel üheks koma teiseks, söömiseks ja trallitamiseks :o) Olen väga rahul ja õnnelik! Wiiii!
Saturday, January 15, 2011
182. päev, fartlek autojälgedes
Huu, näpud siiamaani jäätunud. +20kraadise halli kõrval -13 kraadises õues on ikka märgatav vahe. Ma juba jõudsin nendes hallitrennides mõtlema hakata, et olengi jube kiire, aga külmas sai selgeks, et olen tegelenud enesepettusega.
Viimane õuetrenn ja fartlek nädal tagasi. Nüüd siis sama teema. Marsruut viis seekord huvi pärast suvistele radadele, kus sai ka rästikut kohata ehk siis jõe äärde. Ei viitsinud tagasi pöörduda, kuigi kohe alguses sai selgeks, et tuleb 25sentimeetri laiusel rajal ehk autojäljes tatsata ja fartlekki visata.
Tegin rahulikult ja punnitamata, nautisin üle pika aja jääkülma päikest, ripsmed, kulmud, juukseotsad härmas. Külm igatahes polnud. Kuigi mõne kiirenduse ajal tekkis selline karvane tunne, et hamstring (või midagi sellist) kohe rebeneb. A mis mul ikka hädaldada, kui julmalt soojendamata kohe õue torman :o)
Kõige suurem häda seisnes pigem selles, et mu taskurätikud jäätusid ära... Ja õhku nuuskamist ei kavatsegi selgeks õppida. Viimased katsetused lõppesid klimpidena näos.
AVG 176, aeg 39:50.
Iga 30sekilise kiirenduse lõpupulss: 187, 185, 186, 185, 182, 185, 188, 189, 188, 185, 190.
9 minti soojenduseks + 11x30'/ 2''30'.
TP: 188, 162, 129. 1 m 15 s tuli 119.
Kuigi ma olen fartlekki kartma hakanud (nagu kooliajal kehalist kasvatust ja pikka aega kartsin jooksuharjutusi), siis täna polnud isegi häda kedagit.
Friday, January 14, 2011
181. päev ujulas
Ei miskit suurt ja erilist. Joosta täna ei viitsinud või olin väsinud, emb-kumb, pigem esimene.
Läksin siis ujuma, 1250 m nagu ikka.
I 250 m 7:40
II 7:51
III 7:55
IV 7:56
V 8:10
Jõle imelik, et kui jooksus jaksad veel tempot lisada, siis ujumises absull null, pressi palju tahad, aga aeg tuleb ikka halvem kui enne.
Koguaeg 39:34 ehk 36 sekki kiirem kui möödunud korral. Seekord läks juba 5. ringil käsi krampi ja jäi ka lõpuni krampi. Lisaks sellele kohtusin vana sõbra härra Pistega.. Ujumisel pistab - midagi uut. See läks aga päris kiiresti üle. AVG 155, max 172. 160se pulsiga ujuda on sama raske, kui 180sega joosta. No ausalt. Pingutasin täna ka rohkem, sest tahtsin kiiremini lõpetada. No 36 seki võrra isegi õnnestus.
Siis läksin poodi ja õgisin vitamiinisalatit, karamelliseeritud banaanilaaste, soolaküpsiseid ja pudingut. Nüüd kõht täis ja jälle tore olla :o)
Läksin siis ujuma, 1250 m nagu ikka.
I 250 m 7:40
II 7:51
III 7:55
IV 7:56
V 8:10
Jõle imelik, et kui jooksus jaksad veel tempot lisada, siis ujumises absull null, pressi palju tahad, aga aeg tuleb ikka halvem kui enne.
Koguaeg 39:34 ehk 36 sekki kiirem kui möödunud korral. Seekord läks juba 5. ringil käsi krampi ja jäi ka lõpuni krampi. Lisaks sellele kohtusin vana sõbra härra Pistega.. Ujumisel pistab - midagi uut. See läks aga päris kiiresti üle. AVG 155, max 172. 160se pulsiga ujuda on sama raske, kui 180sega joosta. No ausalt. Pingutasin täna ka rohkem, sest tahtsin kiiremini lõpetada. No 36 seki võrra isegi õnnestus.
Siis läksin poodi ja õgisin vitamiinisalatit, karamelliseeritud banaanilaaste, soolaküpsiseid ja pudingut. Nüüd kõht täis ja jälle tore olla :o)
Thursday, January 13, 2011
180. päev, veel üks hall
Täna taas linnapäev, mis omakorda välistab koduse trennimise... Millal ma seda üldse viimati tegin? Ahjaa, pea nädal tagasi, täpsemalt 5 päeva tagasi. Uskumatu, eks ole.
Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.
Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.
Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.
Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.
Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."
Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.
Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.
Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.
Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.
Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."
Tuesday, January 11, 2011
178. päev, jälle hallis
Eile pidi olema ujumisepäev, aga minek Tallinna (auto+buss+tramm+jalg+jalg+buss+auto) ja töörügamine väsitasid nii hullusti ära (rääkimata möödunudpäevasest lumeveost), et lihtsalt ei jaksanud. Küll aga kaunistab veebruari Tervis Plussi kaant särav ja kena artist, kes kooliajal oli kõva spordiharrastaja. Kergejõustik, korvpall, jalgpall, võimlemine jne - väga laia spektriga. Küll aga valis ühel hetkel ikka muusika ning sellega siiani rahul. Eks siis veebruaris paista, kellest jutt!
Ka täna pidi trenn ära jääma (kolmandat päeva!), sest linnapäev tõmbab igal juhul läbi, midagi teha ei jõua. Aga eile hilisõhtul tuli plaan Meli trenni Tallinna spordihallis kummitama minna. Kuna ma nagunii tähtsate ja muskulaarsete suurte onudega ühte sammu neverever ei pea, siis lubasin endale akadeemilise veerandi hilinemist. Täna siis rekordiliselt vara ( :-D ) ehk kell 7.30 üles ja siis ruttu askeldama, et 8.20 teele asuda ning 9.45 juba täies vormis valmis olla.
Aeg lippab eriti hommikuti ülikiiresti ning välja saime alles 8.30. 10 minti on juba suur kadu, kui minek on minuti täpsusega! Viimasel hetkel tuli meelde igasugu tööaadressid järele vaadata, kuhu täna minema pidin. No ok.
Kui olime jõudnud ca 15 km enne Tallinna, aeg tiksumas takka, et hilinen lausa 5 minutit, siis haarasin kahe käega peast ja surusin selle jalgevahele ning jõudsin veel kriisata, et ma ei saa trenni minna (õnneks polnud ma roolis). Olin täiesti hingepõhjani solvunud ja pettunud. LOOMULIKULT JÄTSIN MA JOOKSUSUSSID MAHA!!!
Sellist jama, kus ma töövahendi unustan täiesti maha, ei juhtu minuga kunagi. See on uskumatu, et ma nüüd sellisesse ämbrisse astusin. Kõike muud veel, aga no mitte selline prohmakas. Olin täiesti solvunud enda peale ja nutmise äärel, et selline tainas võin olla. Olgu, kaine mõistus toimib mul ka paanikaolukorras hästi - ruttu enne veel poodi. Kuid loomulikult tähendas see veel üht ajakadu. Ma ei seedi hilinemist! Ma ei lase inimestel enda järel oodata ja ma olen alati täpne. Shit.
Olgu, esimene peatus Ülemiste. Tormasin autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõikidel putkadel trellid ees. No muidugi, poed avatakse kell 10, kell oli 9.40.
Järgmine peatus, Sikupilli Prisma. Autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõik riideletid tühjad. "Laiendame poodi". No mida?! See pole võimalik, et maailm nii mu vastu on. Tormasin, et äkki leiab no mingit haiglasussi moodi olenditki, mida varvaste otsa tõmmata, sest no 3 tundi järgmise tööülesandeni ma näppu imedes kuskil Sikupilli parklas ka ei istu.
Leidsingi mingi korvikese -70% ning tuhlasin läbi, leidsin ühe sobiva numbriga 38 tossude moodi jalanõupaari, kassasse ja minema. Ahjaa, need maksid kuskil 170 eeki ehk 7 euri millegagi. Käravad kah!
Lõpuks jõudsin siis halli, lippasin sisse ja siis vahtisin, et tühi, põlegi Meli ja kedagi. Garderoobis juba vihastusin, et no järgmisena kukub katus ka sisse, aga savi siis, ma jooksen niisamagi vähemalt ära.
Kui lõpuks Meli ja tema seksikaid jooksupoisse nägin, siis edasi läks juba paremaks. Mitte siis vihjega, et nende nägemine mu elu paremaks muutis, aga no sellest hetkest rohkem jamasid vähemalt ei tulnud.
Hakkasin soojendusjooksu tegema ning lippasin nagu segane jänes. "Tempo aeglasemaks," kordas Mel. "Kujuta ette, et magav siga saab hommikul jalaga kõhtu. Vot, kui ta siis jooksma hakkab, ega teda enam miski peata." Tänaseks hommikuks oli matse juba piisavalt, et nüüd midagi aeglaselt nautima hakata.
Aga edasi kulges juba normaalselt ja jooksuharjutused ja erinevad muud särgid-värgid tulid kenasti ning jahtusin lõpuks ka maha. Aga kannikad on homme valusad küll!
Oli tore ja mõnus, kui välja arvata kõik, mis trennile eelnes.
Sunday, January 9, 2011
176. päev, ÜKE või pigem ÜKT
Hommik algas hoogsalt ja tõotas head trennipäeva. Kuna öösel tuli katuselt alla selline lumi, mis kogu kõnnitee mitmekümne meetri pikkuses kahemeetrise kihiga kattis, siis hommikuvõimlemise asemel läksin teed välja kaevama. 45-1 h ma seal paduvihmas nokitsesin vaheldumisi vihastumisega, et iga labidahampsu peale jäi sulanud lumekamar labida külge kinni, mida ainult küüntega kraapides lahti sai. Lõpuks otsustasin lihtsalt 1,5 meetri kõrgusele uue kõnnitee teha ehk siis trampisin lume lihtsalt kinni.
Kui jooksuaeg jõudis kätte, oli hommikusest energiasööstust vaid riismed järel ja soov ainult silmi pilgutada. Läksin siis välja ja uuesti kaevama. Kinnitrampimine oli hea valik. Nüüd lõin kivistunud lund puruks ja viskasin suuri kamaraid teelt ära ning sain isegi kõnnitee moodi moodustise. Veel paar tunnikest tööd ning endine olukord on tagasi.
Õhtune töö 1:02, keskmise pulsiga 147, max 164. Pole paha. Peaaegu nagu kiirema kõnni ja kerge sörgi segu tunnikese jagu.
Kui jalad ainult läbimärjad poleks pool aega olnud, siis võinuks kauem teha. Eks näis, ehk tuleb järgmine ÜKT vajadus veel tänagi tagasi.
Edit: ja saigi õhtuks veel ca 30mindiline kaevumine tehtud. Oi, ma olin tõeliselt töökas täna. Varsti põhi paistab. Aga metsik, mis koguse lund sai täna ära kühveldatud-visatud. No tõesti tubli - pats-pats õlale!
Saturday, January 8, 2011
175. päev, pudrufartlek
Eile oli puhkus (hommikuvõimlemisega), täna ilmselgelt mitte. Fartlek. Soojendus 9 minti, mis pidi olema juba keskmisel pulsil 175. Jooksin paar minti kellata ette ning pidin kurja vaeva nägema, et kohe algul pulssi 170lgi hoida - uskumatu, eks ole. Kuid ei läinud palju aega, et seda 180lt juba alla hakata kiskuma. Järgnes siis 10x 30 sekki kiirendust (fartlekki :o) 2.30se vahega.
Nii ülevoolavalt raske oli viimati 10 km oktoobris elu eest joostes. Kohe ikka väga raske. Rääkimata sellest, et jalge all oli TÄIELIK puder või parema variandina suured traktorirööpad, kus sai ka pigem tippida kui joosta. Puder mis puder. Vahepeal jalg ikka tõsiselt vänderdas ja väänles all, kuid mul on hea komme jääda alati püsti ning hoiduda purunemiseni väändumisest.
Pulsid pärast iga 30 seki lõppu: 186, 190, 192, 195, 194, 191, 189 (siin oli puhta puder ja aeglasem kiirem), 193, 192, 193.
Koguaeg: 36:40, keskmine pulss 182. Max 196 millalgi, aga siis oli ka päris hull juba olla. Km ca 5,5.
Taastumine autos istudes kohe pärast viimast kiirendust: 192+167+135, 119ni jõudis 2:20l.
Ja kes leiab värskest Tervis Plussist minust 5 fotot, on väga tähelepanelik!
Nii ülevoolavalt raske oli viimati 10 km oktoobris elu eest joostes. Kohe ikka väga raske. Rääkimata sellest, et jalge all oli TÄIELIK puder või parema variandina suured traktorirööpad, kus sai ka pigem tippida kui joosta. Puder mis puder. Vahepeal jalg ikka tõsiselt vänderdas ja väänles all, kuid mul on hea komme jääda alati püsti ning hoiduda purunemiseni väändumisest.
Pulsid pärast iga 30 seki lõppu: 186, 190, 192, 195, 194, 191, 189 (siin oli puhta puder ja aeglasem kiirem), 193, 192, 193.
Koguaeg: 36:40, keskmine pulss 182. Max 196 millalgi, aga siis oli ka päris hull juba olla. Km ca 5,5.
Taastumine autos istudes kohe pärast viimast kiirendust: 192+167+135, 119ni jõudis 2:20l.
Ja kes leiab värskest Tervis Plussist minust 5 fotot, on väga tähelepanelik!
Thursday, January 6, 2011
173. päev Tallinna spordihallis
Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.
Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.
Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180
Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.
Igatahes oli hää!
Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.
Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180
Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.
Igatahes oli hää!
Wednesday, January 5, 2011
172. päev pole üldse hea päev
Mõni päev on kohe väga-väga halb, täna niisamuti. Oeh, ei viitsigi ausalt öeldes kirjutada.
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.
Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.
Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.
Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.
Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.
See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?
Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.
Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!
Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.
Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.
Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.
Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.
Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.
See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?
Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.
Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!
Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183
Tuesday, January 4, 2011
4. jaanuari menüü
Täna sai siis kirja selline lugu. Tundub, et tuleb end veel mõni päev jälgida, sest võib-olla alateadlikult sõin magusat vähem kui tavaliselt.
Ilmselge on see, et ärge seda kodus järele proovige:
Ilmselge on see, et ärge seda kodus järele proovige:
11.45 1 munavõisai (sai + munapuder majoneesiga) ja lihtsalt munavõi (munavõisse kuulus 2 muna ja 1 tl majoneesi, sipa soola ka). (Tegelikult söön hommikul tavaliselt ühe võileiva, vahel ka banaan+võileib, täna venis see lisaks veidi hilisemaks. Aga üldiselt ma söön minimaalselt tund pärast ärkamist. Tean hästi hommikusöögi söömise vajadust, kuid veel paremini tean ma iseenda vajadust. Hommikul söömine on minu jaoks magava kassi vägistamine - pole mõtet tuduvat magu jalaga pekstes üles äratada)
12.15 Suffeli sokulaad 21 g
12.52 2 Teekonna kommi
15.00 1 kaneeliküpsis
15.20 ca 200 ml koore-seenesuppi. (Tavaliselt sööngi sel ajal oma valmistatud lõunat, mida teen praktiliselt iga päev ning see toimub tavaliselt ka pärast treeningut, mis viimasel ajal on 13-14 paiku, täna siis trenn hiljem.)
15.30 Suffeli soku 21 g
16.40 Jooks 36 minti
17.47 4 kaneeliküpsist
18.05 300 ml koore-seene suppi
18.20 Suffeli sokulaad 21 g
18.24 25 g Fazeri piimašokolaad
20.00 pool klaasi valget veini (alkoholi tarbin heal juhul 1-2 korda kuus, korraga pool-1,5 klaasi).
20.24 1 Parmesani õllevorstike
Ca 00.30 tuduaeg.
171. päev, öösörk
Täna sai taas kaaslase kaasa haaratud ja seda uskumatul kombel terveks teeks, mida oli küll vaid 5,2 km jagu. Küll aga ei teadnud ma, mida täna teha, sest homme oli plaanis Tallinnas teatud hallis suurem trenn ette võtta, aga see jäi ootamatult ära.
Omalooming siis jälle, aga ei midagi rasket. Minek oli ca 16.40, küllaltki hämaras ja üsna varsti kottpimedas. Täna oli ikka ääretult kerge. Ei tea, mis selles rolli mängis. See, et oli pime ja ei näinud sõrmegi suhu pista, oli mitu kaaslast või lihtsalt eilne ujumine volksutas liigesed lahti.
Pimedas jooks on iseenesest hea trenn ka meeltele. Osa teest on jää all, osaliselt õrn asfalditriip, osaliselt lumekamarad, osaliselt õrn pehme lumi, mida pimedas ei näe, vaid lihtsalt tunnetad. Siis tuleb pidevalt olla valvas, et mitte koperdada, libiseda, pidurduda vm. Ühesõnaga tuleb sada protsenti kohal olla ning usaldada ka jalgu ja samas olla valmis iga millisekundi jooksul neid ümber häälestama (kas siis jääks, asfaldiks, lumekamakaks või pehmeks läbivajuvaks lumeks). Jooks on nagu A4 paberil - näed, et terve maa on valge, aga mitte seda, et see on täis konarusi, auke ja kamaraid.
Meeldis!
Tempo oli sips kiirem kui muidu, sest mult kiputakse alati eest ära jooksma ja siis ei tohi ometi ka maha jääda. See samas meenutas, miks ma kooliajal jooksus kunagi ei pingutanud. Kui nägin mööduvaid tagumikke, siis tekkis trots ja juba jäin meelega viimaseks.
A 18:49, AVG 165
B 17:57, AVG 176
Kokku: 36:47, AVG 171.
Liiga vähe tänaseks. Mõtlesin otsa jooksuharjutusi teha, aga kuna kodu juures pole üldse teed, siis ei hakanud pimedas lumes sumpama.
Panen ka täna menüü kirja omale teadmiseks ja niisama katsetuseks. Õhtul või homme riputan üles. Saab vähemalt kõik sokud üle loetud...
Omalooming siis jälle, aga ei midagi rasket. Minek oli ca 16.40, küllaltki hämaras ja üsna varsti kottpimedas. Täna oli ikka ääretult kerge. Ei tea, mis selles rolli mängis. See, et oli pime ja ei näinud sõrmegi suhu pista, oli mitu kaaslast või lihtsalt eilne ujumine volksutas liigesed lahti.
Pimedas jooks on iseenesest hea trenn ka meeltele. Osa teest on jää all, osaliselt õrn asfalditriip, osaliselt lumekamarad, osaliselt õrn pehme lumi, mida pimedas ei näe, vaid lihtsalt tunnetad. Siis tuleb pidevalt olla valvas, et mitte koperdada, libiseda, pidurduda vm. Ühesõnaga tuleb sada protsenti kohal olla ning usaldada ka jalgu ja samas olla valmis iga millisekundi jooksul neid ümber häälestama (kas siis jääks, asfaldiks, lumekamakaks või pehmeks läbivajuvaks lumeks). Jooks on nagu A4 paberil - näed, et terve maa on valge, aga mitte seda, et see on täis konarusi, auke ja kamaraid.
Meeldis!
Tempo oli sips kiirem kui muidu, sest mult kiputakse alati eest ära jooksma ja siis ei tohi ometi ka maha jääda. See samas meenutas, miks ma kooliajal jooksus kunagi ei pingutanud. Kui nägin mööduvaid tagumikke, siis tekkis trots ja juba jäin meelega viimaseks.
A 18:49, AVG 165
B 17:57, AVG 176
Kokku: 36:47, AVG 171.
Liiga vähe tänaseks. Mõtlesin otsa jooksuharjutusi teha, aga kuna kodu juures pole üldse teed, siis ei hakanud pimedas lumes sumpama.
Panen ka täna menüü kirja omale teadmiseks ja niisama katsetuseks. Õhtul või homme riputan üles. Saab vähemalt kõik sokud üle loetud...
Monday, January 3, 2011
170. päev, hommikuvõimlemisest
Hakkan nüüd jaanuarist üles märkima ka oma hommikusi võimlemisi, mida tegelikult olen teinud järjepidavalt minimaalselt praegu kuu jagu, aga vahelduva eduga ka enne.
Täna kontrollisin ka ära, kui kaua aega läheb ja mis pulss on. Avg 115, max 148. Aeg 30 min. Ühesõnaga väga vaikne äratus. Alustan ülevalt ja liigun alla. Venitused ja ringid kaelale, käeringid-vehkimised-venitamised, puusaringid, küljevenitused-painutused 100x, painutused ette seljale 100x, jalavenitused, spagaadiharjutus (mis meenutab rohkem lihtsalt harkisjalu seismist), venitused seljale ja jalgadele (istumine jalad sirgelt, pea vastu põlvi nt), turilseis jalaharjutustega, säärelihaseharjutused 60x, 10 vedelat kätekõverdust, 100 kõhulihast, 100 kükki endamoodi.
Ja jälle vonks olla! Tegu on omaloominguga ja täielikult vastavalt tunnetele, kuidas hea ja parem on. Tegu puhtalt aeroobse treeninguga, lihaseid ei arenda nendega juba ammu. Varem tegin 350 kõhulihast ja polnud piuksugi, aga lõpuks muutub see tulutuks ja hakkab seljale. Nüüd teen lihtsalt 100 seljale ja 100 kõhule, et midagigi tehtud oleks.
Täna ootab ees veel ujumine. Eks siis jõuab õhtul veel täiendada, mis ja kuidas.
Edit: Ujumine tehtud, seekord korralikult loetud 1250 m ehk 50 basseiniotsakest. Aeg 40:10. Imelik, et tänane 1250 on möödunud nädala 1250st lausa 5 minti kiirem. Aga täna ma tegin ka tempokamalt. Suutsin keskmise pulsi lausa 149 peale viia, max lausa 169.
I 250 m 7:44
II 7:54
III 8:12
IV 8:10
V 8:05
Üritasin küll viimased kaks 10list otsa tempokamalt teha, aga no vot ei jõudnud. Käsi kiskus ka 30. ringi kandis krampi, üle pika aja.
Rahvast oli palju, kes plärtsatasid kloorivett hingetorru ja põsekoobastesse. Mõni rohkem tekitas küll laineid kui ujus, aga täitsa vahva oli sportivaid inimesi näha. Ja muidugi ähkivaid taadusid, kes kül panid suure hooga must kogu aeg mööda, aga iga 2 ringi tagant tõmbasid raskelt hinge, samal ajal kui mina järjepidevalt oma distantsi nühkisin :o) Olen tubli konnake!
Täna kontrollisin ka ära, kui kaua aega läheb ja mis pulss on. Avg 115, max 148. Aeg 30 min. Ühesõnaga väga vaikne äratus. Alustan ülevalt ja liigun alla. Venitused ja ringid kaelale, käeringid-vehkimised-venitamised, puusaringid, küljevenitused-painutused 100x, painutused ette seljale 100x, jalavenitused, spagaadiharjutus (mis meenutab rohkem lihtsalt harkisjalu seismist), venitused seljale ja jalgadele (istumine jalad sirgelt, pea vastu põlvi nt), turilseis jalaharjutustega, säärelihaseharjutused 60x, 10 vedelat kätekõverdust, 100 kõhulihast, 100 kükki endamoodi.
Ja jälle vonks olla! Tegu on omaloominguga ja täielikult vastavalt tunnetele, kuidas hea ja parem on. Tegu puhtalt aeroobse treeninguga, lihaseid ei arenda nendega juba ammu. Varem tegin 350 kõhulihast ja polnud piuksugi, aga lõpuks muutub see tulutuks ja hakkab seljale. Nüüd teen lihtsalt 100 seljale ja 100 kõhule, et midagigi tehtud oleks.
Täna ootab ees veel ujumine. Eks siis jõuab õhtul veel täiendada, mis ja kuidas.
Edit: Ujumine tehtud, seekord korralikult loetud 1250 m ehk 50 basseiniotsakest. Aeg 40:10. Imelik, et tänane 1250 on möödunud nädala 1250st lausa 5 minti kiirem. Aga täna ma tegin ka tempokamalt. Suutsin keskmise pulsi lausa 149 peale viia, max lausa 169.
I 250 m 7:44
II 7:54
III 8:12
IV 8:10
V 8:05
Üritasin küll viimased kaks 10list otsa tempokamalt teha, aga no vot ei jõudnud. Käsi kiskus ka 30. ringi kandis krampi, üle pika aja.
Rahvast oli palju, kes plärtsatasid kloorivett hingetorru ja põsekoobastesse. Mõni rohkem tekitas küll laineid kui ujus, aga täitsa vahva oli sportivaid inimesi näha. Ja muidugi ähkivaid taadusid, kes kül panid suure hooga must kogu aeg mööda, aga iga 2 ringi tagant tõmbasid raskelt hinge, samal ajal kui mina järjepidevalt oma distantsi nühkisin :o) Olen tubli konnake!
Sunday, January 2, 2011
169. päev, head uut, koerailm
Täna siis pidi pikema otsa päev olema. Kuna mingi plaan või "nali" oli, et tuleb 15 km, aga lõpuks tuli hoopis 8 km, siis pettununa lootuste petmisest vaatasin ise, mis saab ja teen (nagu kõik tüüpilised lollid treenitavad, kes ootavad tulemusi, aga teevad alatasa omaloomingut).
Pulss hüppas kahtlasel kombel juba 5. minutil 170 peale, imelik. Mõni aeg tagasi sai pidevalt 160ga liputatud, nüüd viimasel ajal mingi 170 teema tagasi tulnud. No see selleks. Ega ma teada saanudki, mis sellest pulsist lõpuks sai, sest paar minti hiljem ütles kell "Check wearlink" või midagi sellist ja rohkem ma numbreid üldse ei näinud. Enesetunde järgi oli 168 kandis ning kuni poole maani oli 173 kandis, viimastel kiltidel 180 ringis ja lõpuspurdi 600 m peal 190 kandis.
Kui jõudsin kohta, kus oli enam-vähem punkt 4 km ja tagasipöörde koht, siis kaugustes terendas 70 kiirusepiirang, mis tähistas 4,6 km, siis mõtlesin, et oleks ju tore ka seal ära käia. Tehtud-mõeldud. Seega kogudistantsiks tuli täna 9,2 km - böö!
Tahtsin lõpetada 1.04ga, et siis püsiks hele unistus, kuidas ma olen samas tempos oktoobrikuise okse kurgus 1.09 10 km tempoga.
Kiirust tõstsin kuskil 3 km enne lõppu ning kui nägin, et hele unistus võib haihtuda, siis tegin viimased 600 m tõsise spurdi. Wihii - õnnestus! 1.03:47
I ca 650 m 4:52
II ca 950 m 7:04
III km 7:13
IV 6:51
V 7:17
Tagasipööre
VI 7:04, 13 sekki kiirem
VII 6:37, 14 sekki kiirem
VIII 6:24, 49 sekki kiirem
IX 6:41, 23 sekki kiirem
X 3:41, 1:01 minti kiirem
Kokku teine ots: 2:40 kiirem.
Pulssi endiselt ei tea. Igatahes 10 mindi keskmine oli ca 165.
Tänane möödus igatahes justkui 15 minutiga. Õnneks oli seltsiline kaasas, küll autoga, kilomeetri jagu ka jalgsi. Üksinda 35 minti lonkida on igatahes palju raskem kui üle tunni kellegagi koos.
Koerailmast ka. Õnneks oli täna turvamees kaasas, sest jooksin kolmel korral koeraga kokku, kes olid vabalt lahti ja kargasid teele. RRRRRR!! Vot see võtab küll jooksuisu ära.
Edit: Mõned tähelepanekud ka enese kohta. Enne oli mul vasak käsi laisk ja kipus löntsi vajuma. Seda ma suudan nüüd juba hoida ka. Nüüd vajub mul pea täiega viltu paremale poole.. nagu vasakul pool puuduvad kaelalihased, mis pead üleval hoiaksid. Ja kui on raske ja tuisune, olen väsinud, siis vajun täiesti maadligi ning ette kõverasse, justkui hakkaks kohe oksele. Aga hea lugu peitub selles, et ma panen ennast tähele ning üritan pidevalt parandada. Käele sain jälile ning vaikselt paraneb seegi. Nüüd pean muudest löntsimistest jagu saama.
Pulss hüppas kahtlasel kombel juba 5. minutil 170 peale, imelik. Mõni aeg tagasi sai pidevalt 160ga liputatud, nüüd viimasel ajal mingi 170 teema tagasi tulnud. No see selleks. Ega ma teada saanudki, mis sellest pulsist lõpuks sai, sest paar minti hiljem ütles kell "Check wearlink" või midagi sellist ja rohkem ma numbreid üldse ei näinud. Enesetunde järgi oli 168 kandis ning kuni poole maani oli 173 kandis, viimastel kiltidel 180 ringis ja lõpuspurdi 600 m peal 190 kandis.
Kui jõudsin kohta, kus oli enam-vähem punkt 4 km ja tagasipöörde koht, siis kaugustes terendas 70 kiirusepiirang, mis tähistas 4,6 km, siis mõtlesin, et oleks ju tore ka seal ära käia. Tehtud-mõeldud. Seega kogudistantsiks tuli täna 9,2 km - böö!
Tahtsin lõpetada 1.04ga, et siis püsiks hele unistus, kuidas ma olen samas tempos oktoobrikuise okse kurgus 1.09 10 km tempoga.
Kiirust tõstsin kuskil 3 km enne lõppu ning kui nägin, et hele unistus võib haihtuda, siis tegin viimased 600 m tõsise spurdi. Wihii - õnnestus! 1.03:47
I ca 650 m 4:52
II ca 950 m 7:04
III km 7:13
IV 6:51
V 7:17
Tagasipööre
VI 7:04, 13 sekki kiirem
VII 6:37, 14 sekki kiirem
VIII 6:24, 49 sekki kiirem
IX 6:41, 23 sekki kiirem
X 3:41, 1:01 minti kiirem
Kokku teine ots: 2:40 kiirem.
Pulssi endiselt ei tea. Igatahes 10 mindi keskmine oli ca 165.
Tänane möödus igatahes justkui 15 minutiga. Õnneks oli seltsiline kaasas, küll autoga, kilomeetri jagu ka jalgsi. Üksinda 35 minti lonkida on igatahes palju raskem kui üle tunni kellegagi koos.
Koerailmast ka. Õnneks oli täna turvamees kaasas, sest jooksin kolmel korral koeraga kokku, kes olid vabalt lahti ja kargasid teele. RRRRRR!! Vot see võtab küll jooksuisu ära.
Edit: Mõned tähelepanekud ka enese kohta. Enne oli mul vasak käsi laisk ja kipus löntsi vajuma. Seda ma suudan nüüd juba hoida ka. Nüüd vajub mul pea täiega viltu paremale poole.. nagu vasakul pool puuduvad kaelalihased, mis pead üleval hoiaksid. Ja kui on raske ja tuisune, olen väsinud, siis vajun täiesti maadligi ning ette kõverasse, justkui hakkaks kohe oksele. Aga hea lugu peitub selles, et ma panen ennast tähele ning üritan pidevalt parandada. Käele sain jälile ning vaikselt paraneb seegi. Nüüd pean muudest löntsimistest jagu saama.
Subscribe to:
Posts (Atom)