Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

Karma ja soolehädad

Kui heietada vahelduseks personaalsemaid mõtteid, siis viimastel kuudel olen väga palju karma üle mõtisklenud. Usun tõsiselt, et iga inimene saab just seda, mille ta on välja teeninud ehk siis iga otsus elus mõjutab järgmist ja iga mõte saab teoks. Seega pean mõttetuks kättemaksu või vimma pidamist, sest kui inimene on keeranud mulle käru ja saatnud välja valesignaali, siis varem või hiljem maksab see talle nagunii kätte. Eluseadused!

Kuidas see seostub minuga? 22. jaanuarist - nüüd varsti pea 22. aprillini eri hädade käes kannatades ja elu üle mõtiskledes, ei saa ma aru, kuidas ma küll olen nii palju halba välja saatnud, et karma mind väga raskete tervisehädadega karistab. Pidevalt kummitab peas mõte - miks mind küll nii karistatakse? Loomulikult olen üritanud leida vastust, mõningaid leidnud, tegelenud andeks palumise ja endise taaga vabanemisega.

Vaieldamatult elan läbi elu raskeimat perioodi. Eilne diagnoos oli nt soolepõletik. Kuue kuu jooksul on mul au seda meeldivat olukorda läbi elada juba kolmandat korda ehk iga kahe kuu tagant. Enne oktoobrilõpu 10 km täistambi läbimist oli mu seedimine viis pluss olnud terve elu. No kõik muud hädad peale sooltevaevuste. Ja nüüd. Novembris põletik, jaanuaris algasid hädad sellega ja nüüd mitmepäevane mullitamine päädis eile tapvate sooltekrampidega.

Jaanuarist siiani on mu põhiküsimuseks olnud miks ja miks just mina. Ja põhilauseks - enam ei jõua. Aga noh. Helgematel hetkedel on hea mõelda, et kõik, mis ei tapa, teeb vähemalt tugevaks (või tugevalt haiget). Ja iga haigus on mingi põhjusega. Ega ma oma sooltele palju armu ei anna (nagu nähtavasti pea iga eestlane), kuid tuleb sellega tõsisemalt tegelema hakata.

Tegin veidi aegu tagasi loo kõhukinnisusest ja rääkisin toreda arstiga. Kõhulahtisus on soolte viis end puhastadada, vabaneda vanadest jääkidest. Kõhtu kinni panevaid tablette tohib kasutada vaid erandjuhtumitel (nt reisil), kuid muul juhul tuleb lasta sooltel vabalt oma tööd teha. Järgmine valesamm, mida paljud teevad - kõhulahtisus on möödas ja alustatakse kohe vitsutamist, sest kõht on ju niiii tühi. Kuid sooled vajavad aeg-ajalt puhkust, sest nad töötavad nagunii 24/7 ja peavad sõna otseses mõttes igasugu s.tta läbi töötlema, mida me valimatult alla laseme. Arst soovitas teha kord nädalas puhtalt mahlapäeva, et anda soolestikule teenitud puhkuse. Keeletoimetaja saatis mulle kaks korda selle loo lugemisel kirja, et KAS TÕESTI? Kas tõesti kord nädalas? Kas tõesti AINULT mahlapäeva? Ja vastus oli "jah".

Paljud kergitavad seepeale ehk kulme ja peavad seda ennekuulmatuks. Olgu. Südamele igapäevast tunniajalist treeningut peetakse ju normaalseks. Mõni peab ka ajugümnastikat igapäevaste ristsõnade või sudokudega normaalseks. Või lihastreeningut. Või miks mitte ka aeg-ajalt neerude puhastamist rohke veega. Aga miks mitte siis armsatele sootele tähelepanu pöörata, mis niisamuti vaeva näevad ja tööd teevad? Kui süda veel saab puhast verd pumbata, siis soolte töö on ju päris s.tt!

Toidunaudisklejana pean ma tunnistama, et kord nädalas mahlapäeva pidada jääb ehk minu soovunelmaks. Kuid eile leppisin mustikate ja musta leivaga, tänane söök on puljong ja kuivikud. Üritan väga lõdvalt võtta. Ja proovin vähemalt smuutieineid hakata kenal suveajal tegema.

Ma ütlen - parem pingutada neid väikseid sammukesi, kui kolm tundi järjest kõhuvalude käes röökida, aamen!
PS! Hommikuvõimlemisi olen suutnud siiani teha, tubli olen!

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!