See küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud 7 kuu jooksul. Ehk siis, kui palju võib rase trenni teha-liikuda. Pole ka nii palju arste tülitanud, et leida, kes oleks selle küsimusega lähemalt kokku puutunud. Seega on kõigi muude arstide kõige ohutum soovitus lasta teha minimaalselt.
Soovitused: jalutada (5 km päevas), ujuda, joogas osaleda. Jooksmise kohta ei osata midagi öelda, seega pigem keelatakse. Samuti on keelatud võimalikud ohtlikud alad nagu rulluisutamine (kukkumisoht), ratsutamine (põrutamine) jne.
Hommikuvõimlemistega olen imekombel siiani vastu pidanud (al aprillist) ja jalutuskäikudega samuti. Hommikuvõimlemised on veninud sips üle tunni aja. Jalutuskäigud on veninud kahetunnisteks (vahel ka veidi peale). Kilomeetreid tuleb selles käigus 10-11 kanti. Tempo on vastavalt enesetundele. Enamjaolt lähen siiski kiirkõnnis, kuid kui kõht toonusesse viskab, siis tuleb tempot alla tuua. Ja üldiselt on see kahetunnine trett jaotatud kahte ossa. Tund aega kõnnin kuhugi kohaliku jõeni, joodan koera ja siis tagasi. Eile: 2:13 h, keskmine pulss 145, kaloreid põletatud: 868.
Ja sellise kavaga olen suutnud hoida möödunud kuu kaalutõusu 1,8 kg peal. Kui liigutaks poole vähem, siis oleks tõus üle 4 kg (ära proovitud).
Arst ütles viimasel visiidil, et 5 km päevas piisab. Ei hakanud vaidlema, et mulle siiski ei piisa. Päeval mul pole jaksu teha muud, kui magada ja süüa. Kui ma jalutaks vaid 5 km, siis paisuksin nagu pärmitainas. Ja paisuksin mina, mitte kõhuelanik. Tema kaalutõus kuus ulatub nüüd maksimaalselt ühe kiloni.
Vedeliku- ja verekogused kehas on saavutanud tõenäoliselt juba oma maksimumi ja neid ei saa ka süüdistada. Seega on igasugune tõus siiski puhtalt minu "süü". Rääkimata sellest, et minu praegune +15 kg on enamiku sünnitajate kaal, kuid mul on veel 2 kuud minna.
Seega tuleb teha nii nagu ikka - enesetunde järgi. Kui ei jõua, siis magan. Kui jõuan, siis 3 tundi päevas liikumist. Võhma igatahes on rohkem kui mõni kuu tagasi. Iseasi, kui kaua ma selles tempos vastu pean. Endale lubasin, et kui septembri alguseni välja vean, siis olen tubli küll!
Thursday, July 28, 2011
Thursday, July 21, 2011
Võrratu, võrratu, võrratu arbuus!
Arbuus pole mulle pea terve elu meeldinud. Väga lihtsalt põhjusel - need tüütud seemned! Seetõttu ei meeldi mulle ka viinamarjad ja seemnerikkad apelsinid. Aga arbuus on neist täiesti küllastunud ja kuna ma neid neelata ei armasta, siis tähendab pool toidunaudingust läheb nokkimisele.
Kui ma kaks aastat tagasi võrkkiiges peesitades rummi-jäätisekokteili lürpides suvega neli kilo juurde võtsin, siis tekkis mõte, et nii edasi ikka ei saa. Toidupiiraja ma pole (no kokteili viskasin küll nurka), magusast ei saa nagunii loobuda ja trenni teha ma üle kuu aja poleks nagunii viitsinud. Ei mäleta, millisel põhjusel siis see mittearmastatud arbuus siis hambusse sattus.
Toonase hilissuve ja sügise veetsin arbuusi peal rullides ja esimest korda hakkasin seda mahlakat vilja armastama. Kaotasin 5-6 kilo puhtalt mitte midagi tehes, toitu mitte piirates. Küll aga suutsin imekombel šokolaadi arbuusisöömise ajal ära unustada.
Pärast arbuusihooaega suutsin jääda 51-52 kilo peale. Möödunud kevadel panin ise arbuusiseemned mulda ja augustis sõin päris oma kasvatatud arbuuse. Oma 15 ülimahlast ja erakordselt magusat purakat sain nahavahele. See kevad-suvi samas taktis ja hetkel ootan tikrisuuruste arbuusikeste kasvamist minu kõhumõõtu.
Arbuus ON võrratu!
Julgemad võivad süüa ka arbuusi seemneid ja koort. Viimane on eriti soovitatav just meestele. Nimelt avastasid USA Texase ülikooli uurijad, et arbuusi viljalihas ja koores sisalduv tsitrulliin muutub suurtes kogustes sööduna aminohappeks arginiiniks, mis sarnaselt meeste potentsiravimi Viagraga ravib erektsioonihäireid, on ka hea südamele, vereringeelundkonnale ja immuunsüsteemile. Vili koosneb 92% veest, sisaldab rauda, magneesiumi, kaaliumi ja kiudaineid ning ohtralt A-, C-, B1- ja B6- vitamiine.
Eriti väärtuslikuks muudab arbuusi selle lükopeenisisaldus. Lükopeen on antioksüdant, mis vähendab vähi-, südamehaiguste ja vanusest tingitud nägemisprobleemide riski. 100 grammis arbuusis on kõigest 40 kcal.
Kaaliumirikkad toiduained nagu arbuus aitavad spordiga tegelevatel inimestel tulla toime lihasevalude ja krampidega. Füsioterapeudid soovitavad süüa ühe lõigu arbuusi pärast rasket treeningut lihasevalu ja muude vaevuste ärahoidmiseks. (Allikas: http://www.naistemaailm.ee/)
Wednesday, July 20, 2011
Hemoglobiin kõrgemaks - toidu abil!
Paar päeva tagasi tuli taas tagasilöök. Hommikust õhtuni elasin Garfieldi moodi - üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, õhtuuinak. Väga raske päev. Siis mõtlesin, et hemoglobiin on veelgi langenud ja ei saa toiduga jaole. Lisaks lõi lõua alt lümfi paiste (tavaline asi pärast mononukleoosi), igeme paiste, valu kõrva, pähe, silmamunani välja.
Jälle verd andma.
Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.
Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.
Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?
Jälle verd andma.
Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.
Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.
Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?
Saturday, July 16, 2011
No mis siis ikkagi juhtus?
Seekord ülipikk, heietav ja lõpuni selgitav postitus viimase poole aasta sündmustest.
Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.
Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.
Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.
Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.
Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.
Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.
Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.
Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.
Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.
Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.
Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.
Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.
Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.
Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)
Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.
Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.
Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.
Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)
Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.
Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.
Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.
Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.
Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.
Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.
Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.
Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.
Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.
Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.
Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.
Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.
Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.
Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.
Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.
Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.
Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.
Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.
Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)
Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.
Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.
Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.
Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)
Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.
Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.
Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.
Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.
Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.
Monday, July 11, 2011
Madal hemoglobiin ja raud
Järgmises või ülejärgmises postituses kirjutan siis pikemalt, mis ikkagi aasta alguses juhtus, kuidas asi edasi läks ja kuidas vaikselt olen edasi kulgenud. Vahepealsetest tervisehädadest olen jooksvalt kirjutanud ja eks täna ka järjekordne heietus :o)
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Järgmine märk oli tõsine väsimus. Kui ma juba vajasin päevas kolme lõunauinakut (mis kestsid tund-kaks), siis pidasin õigeks minna verd andma.
Rääkisin rauapuuduse kahtlusest ka verd võtnud õele, kes ütles, et söögu ma rohkem maasikaid. Ütlesin, et söön nagunii, lisaks ohtralt herneid. "Hernestest küll rauda ei saa." Ei hakanud vaidlema, et hernestes on kolm korda rohkem rauda kui maasikates. Kuna mul pole kalduvust aneemiale ja märtsis mõõdetud hemoglobiin oli 130, siis sain pigem muige oma kahtlustuse peale.
Paar tundi hiljem selgus, et hemoglobiin on 102. Sain taas soovituse maasikaid süüa. Öeldi, et raua krõbistamiseks pole veel põhjust. Nii palju, kui ma ise välja peilisin, siis naisterahva minimaalne hemoglobiin võiks olla 110. Seega 102 on pigem madalavõitu. Oma mõtteis lõin muidugi kaht kätt kokku - jälle usaldasin ennast rohkem ja jälle oli mul õigus.
Kuigi hemoglobiiniga 102 peaks hakkama kirjanduse järgi juba rauatablette võtma, siis jäin hea meelega arstiga nõusse ning üritan pigem toiduga rauapuudusest jagu saada. Rauatabletid toovad üsna kergesti kõhukinnisuse. Seejärel tuleks hakata selle vastu võtma toidulisandeid ning lõpuks oled ühes tühjas ringis.
Üks väga tore tabel raua sisalduse kohta
Raua sisaldus poppides toiduainetes 100 g kohta + kalorsus
Järjestatuna kõige rauarikkamast:
Mandel 4 mg / 578 kcal
Veiseliha 2,6 mg / 250 kcal
Hernes 1,5 mg / 81 kcal
Brokkoli 0,73 mg / 34 kcal
Porgand 0,66 / 41 kcal
Kapsas 0,47 mg /25 kcal
Maasikas 0,41 mg / 43 kCal
Kirss 0,4 mg / 63 kcal
Tomat 0,27 mg / 18 kcal
Banaan 0,26 mg / 89 kcal
Arbuus 0,24 mg / 30 kcal
Õun 0,12 mg / 85,65 kcal
Nagu näha, siis pole maasikas kaugeltki rauasisalduse esirinnas. Mandel oleks iseenesest super aseaine, kuid näiteks võrreldes hematogeeniga sisaldab see rohkem kaloreid. Hematogeen omakorda sisaldab jälle rohkem rauda. Seega mandel vs hematogeen, võidab hematogeen.
Ühe rauatableti olen siiski sisse võtnud. Söönud paar hematogeenibatooni, vahepeal kilokese maasikaid sisse ajanud, kilo herneid, mõned mandlid, joonud nõgeseteed (nõgeseteed ei soovitata normaalse hemoglobiini puhul üle kahe nädala juua, sest annab kohe mõnuga rauda). Nõgese kohta lähemalt üks teine artikkel: http://www.terviseleht.ee/200118/18_noges.php.
Hommikul ikka võimlen ja õhtul käin jalutamas, kuid päeval olen suutnud piirduda ühe lõunauinakuga. Tundub, et sedelimuutus on natukene aidanud. Ehk tehakse millalgi ka teine vereproov ja loodan väga, et suudan toitumisega veidi hemoglobiini tõsta. Samas kuulan ka enesetunnet, mis ütleb, kas vajan siiski lisaabi või saan omal jõul hakkama.
Paraku pikemalt hetkel ei jõua heietada, sest uni tuleb juba peale - ei ole kerge olla uimane.
Aga nii palju ka sellest, et Pärnus on merevesi imesoe ja minge aga ujuma!
Subscribe to:
Posts (Atom)