Jalutuskäigud kandelinaga

Kuigi väsimus ajab tihti nutmagi, siis headel päevadel olen suutnud end lõpuks jalutama ajada... No neid häid päevi on nüüd küll vaid kolme jagu.

Esimesel päeval, pärast kahekuulist lamamist, otsisin välja kandelina (üks variant neist on siin pildil) ja sidusin lapse selle sisse.

Kuna ümberringi on siin põllud-kruusateed ja naabri (senini) lollist koerast ma mööda ei jaluta, siis vankriga ma kuhugi ei pääse. Kandelinaga sain see-eest kenasti metsa- ja põlluteed ette võtta.

Tunnisel teekonnal oli siis rinnal ca 6 kilo ja reielihased on sellest siiamaani valusad. Lisaraskus jalutustel annab igatahes väääääga suurt koormust. Selliselt seotud nagu pildil, saavad vatti ka kaela- ja seljalihased. Nüüd olen kolm korda lina ja lapsega tuiamas käinud ja pärast seda on tunne nagu jõusaalist ja jooksust korraga naastes.

Kuna pontsik kogub hoolega kilosid, siis ei oska öelda, kui kauaks mul selga ja õlgu selliseks tuiamiseks jagub. Jalgadele igatahes ka vägev trenn. Ja kui lina ja laps ära võtta, siis on nii palju kergust, et hakka või jooksma.

Ja kellel lapsi pole - muretsege sangpomm :-P

Vahepealseid arenguid

Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.

Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.

Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.

Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)

Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.

Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)

Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.