Sunday, September 30, 2012

Fotod: Maribeli aeroobikapäev Paides

Eile väisasime Paide spordihallis toimunud Maribeli aeroobikapäeva. Kell 12 algas üritus Bodycombatiga. See oli päris mõnus treening, meenutas paljuski poksimist. Althaagid, vasakhaagid, küünarnukikad, jalalöögid jne. Võimalik, et jooksmised on hea võhma andnud, sest veremaitset ei tekkinud.


Pärast esimese trenni joogipausi olid mul juuksed läbimärjad, rääkimata ülejäänud kehast. Treener Neeme tegi korralikku tööd ja suutis entusiastlikumad kaasategijad rihmaks tõmmata.


Teiseks trenniks oli Zumba koos treener Luciaga. Tantsuline Zumba võttis tempot maha ja oli rohkem meelelahutuslikum. Kantri, samba, puusanõksud ja pepuväristamised - väga mõnus!


Kui Zumba sai läbi, siis oli plaan tegelikult päevale joon alla tõmmata. Tahtsin siiski oma vana lemmiku BodyJami ära proovida. Treener Karin oli tasemel nagu ikka ja pani oma palja ja lameda kõhuga pooled naised parema vormi poole õhkama. BodyJami kava ise oli seekord väga kerge ja isegi igav. Vanad kavad tundusid palju ägedamad.

Kuigi ma poole trenni ajal õhkasin kaaslasele, et äkki võiks ära minna, siis tema entusiastlikum pilk sundis ikka lõpuni vastu pidama. Säärelihased olid juba läbi ja viletsad kossid hakkasid väikse varba kontidele.

Ideaalis oleks võinud jälgida veel neljandana BodyAttacki trenni ja lihased läbi venitada Bodybalance'is, kuid väiksed mõnglid ootasid ja lisaks oli kõht juba metsikult tühi.

Kokku tantsisime, möllasime, vehkisime puhast aega ca 2h ja 40 min. Keskmine pulss 166. Ma pole niiiiii higine ikka.. vist kunagi olnud üheski treeningus. Juuksed olid otsteni läbimärjad ja särk oli samuti vettinud.

Täna: kaelalihased valusad, õlalihased, seljalihased, kõige hullemas seisus on säärelihased. Kõnnin ringi nagu puuhobune või reumatoidartriidihaige. Viimane haigus on muidugi ääretult tõsine ja raske seisund, kuid ma tunnen end täna tõsiselt kangena ja kujuta ettegi, et peaksin seda igapäevaselt taluma.

Ma tahaks massaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaažiiiiiiiiiiiiiiiiii.................

Friday, September 28, 2012

Ring on vorm - nüüdsest ka FaceBookis

Hei-hei, head lugejad ja kaasteelised. Tegin blogile kommuuni ka FaceBooki, kus saame arutada teemade üle ja võite asuda minuga ka otseühendusse.

Tule ja liitu siin.

Blogi jätkub mõistagi oma vanal heal kujul :)

Homme plaanin osaleda Paide spordihallis aeroobikapäeval (http://www.maribel.ee/). Võhm vist üle kahe trenni siiski välja ei kannata.

Tuesday, September 25, 2012

30 päeva toitumiskaval kokkuvõte

30 päeva Marek Kalmuse toitumiskaval magusast loobumise nimel on nüüd täis saanud. Milline nägi välja mu tavaline päev?
Hommikusöök.
Enamasti fitnesshelbed + piim + nt ploomid

Lõunasöök.
Näiteks ahjulõhe kartulite ja salatiga.

II lõuna.
Lahja kohupiim lusikatäie meega, tampisin ära mustikatega, peale lisasin ananassi, virsikuid, ploome jm.

Õhtusöök.
Salat (tomat + sibul + lõhe + päiksekuivatatud tomatid, kastmeks oliiviõli sidrunimahlaga).


Lõunasöögid varieerusid igapäevaselt. Sai proovitud püreesuppe, täidetud suvikõrvitsat jne. Teine lõunasöök oli enamjaolt üks ja sama - süümepiinatu magusalaks.
Patupäevi oli üksjagu. Ühel päeval lubasin tähistamise korras 2 hakklihapirukat ja ühe meekoogi. Teisel patupäeval lubasin lõunaks Kiievi kotletti rasvaste kastmetega. Kolmandal patupäeval sõin 2 sibulapiruka ruudukest ja ahjukoogi tüki jäätisega.
Plaaniväliselt lubasin lisaks ühel õhtul kolm küpsist, mis võttis nätaki ära võistluspingest tekkinud peavalu. Ja muidugi pidin ekstra eile sööma käputäie mandleid tiramisukoorikus, et tänaseks paisutada kaalunumber suuremaks.





Kaalu oli alustamisel 52,2 kg, täna 51,5. Tegelikult pole kaal toitumiskava juures üldse mingi teema. Mul ei ole vaja kaalu langetada. Kuid alles paar päeva tagasi nägin ära ka numbrid 50,9. See oli mu möödunud jooksuperioodi tavakaal.

Minu ainus mõte toitumiskavaks oli see, et ma vabaneksin maiustamise tühjast ringist.
Karl Fazeri veerandkilone šokolaad? Ühe õhtuga? Pole probleem! 2 Maxi Tuplat, lisaks küpsised ja pool pakki Tõmmu komme? Nagu naksti!

Aga mida sina, keha, sellest saad? Kui räägime naudingust, siis on see puhtalt aju või emotsioonide kasu. Keha sellest ei saa midagi. Kuigi võiks ju filosofeerida, et kui maiustamine pakub naudingut, siis on ka kehal hea.

Teine probleem selle juures on eeskuju järeltulevale põlvele. Kuidas ma saaks aasta-kahe pärast öelda oma tütrele, et ei söö komme, need ei ole sulle head, kui ma ise samal ajal eeskujulikult, põsed šoksi täis, matsutan?

Ja kolmandaks tõi Marek ise ka välja, et kõhunääre sellise pika peo peale veel pikemat samba karnevali ei pea.

Uue toitumisega ma vähemalt tean, et iga suutäis, mille ma võtan, on kehale kasulik ja hea, sisaldab väärtuslikke toitaineid.

Ma ei ole enda meelest visuaalselt eriti muutunud, kuid ma tunnen end kogu aeg... hästi! Ma tunnen end oma nahas hästi. Nende kolme küpsise ja tiramisu kommide pärast tunnen siiani süümekaid. Ühegi kalaampsu või kohupiima-marjapommi pärast aga mitte kunagi.

Kui alles paar kilo tagasi tundsin end ebamugavalt ja üsna tavaline oli üleõgimisest elevandipoega ootava raseda tunne, siis ülesöömist pole praegu kordagi ette tulnud.
Kõik on kaalutletud, täpne ja korrektne.

Nüüd jääb veel küsimus - kas ja kuidas edasi?
Kindel on see, et hommiku-lõunamenüü jääb üsnagi samaks. Ja tegelikult oli ta samasugune ka enne. Ainult kaks mööndust - enne ei söönud pudru kõrvale mune ja lõunasöök sisaldas alati süsivesikuid kartuli, tatra, riisi vm näol.
Ka õhtusöök oli mul eelnevaga sarnane. Ainus probleem on see, kas ma suudan selle teise lõunasöögi hoida tervislikuna... või saab jagu see kurat õla peal, kes käsib kapi kallale šokolaadi pistma minna. No ma annan oma võimaliku hea, et suudan samas vaimus jätkata.

Selles osas tuleb siiski muudatusi teha, et võistluseelne söömine või päev nõuavad rohkem süsivesikuid. Raskeimad jooksud-võistlused ilma korraliku süsikupommita on tekitanud esmakordselt mulle seina ette. Enne triatloni sõin hunniku banaane ja seinast pole haisugi. Seega proovin jätkata sama liini.

Kokkuvõttes.
Toitumiskava ei ole vaja ainult kaalulangetamiseks. Seda on vaja distsipliiniks toituda võimalikult tervislikult ja anda oma kehale võimalikult head kütust, et su masin suudaks võimalikult kaua ja kaugele vurada.
Toitumiskava ei tähenda nälgimist või dieeti, vaid korrapärast menüüd.

Tahaks kiita kõiki neid treenereid, kes pakuvad inimestele imelist võimalust saavutada oma keha üle kontroll. Tänan omalt poolt ka Marek Kalmust, kes tegelikult väikese tasu eest andis garantiikirja kogu eluks, mille järgimisel annan väga suure panuse selleks, et olla terve.

Raha on väike hind, mida parema tervise eest maksta.

Sunday, September 23, 2012

Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.
Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.
300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.
Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.




Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.




Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.




Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.
"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.
"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.




Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Thursday, September 20, 2012

Fitness-kõndimine, uus ja põnev avastus


Power walking, fitness walking, health walking - heal lapsel mitu nime. Fitness-kõnd pole väga populaarne treening, samas pole see ka päris kiirkäimine. Viimane on spordiala, mis on esindatud ka olümpial, oma kindla tehnika ja reeglitega. Naiste parim 20 km kiirkäimise aeg on 1.25:02 (käesoleva aasta olümpiamängudel), meestel 1.17:16. 50 km kiirkäimises võistlevad olümpiamängudel ainult mehed. Eks seda ala kritiseeritakse omajagu, sest see puusavänderdus on ju küllalt naljakas, lisaks on tegemist ju... kõndimisega!

Fitness-kõndi võib aga igaüks harrastada. Sel on mitmeid vooruseid - erinevalt jooksmisest ei koorma sa niivõrd liigeseid, see haarab jooksmisest rohkem lihaseid, see ei koorma üleüldse nii palju kui jooksmine, mida algajad hirmsasti soovivad teha, olenemata füüsilisest (mitte) valmisolekust. Aga mis minu jaoks veel parem - see on väga efektiivne võrreldes tavapärase kiirema jalutuskäiguga.

Mida soovitatakse fitness-kõnnil?
1. Hoia korralikku rühi - kõnni sirgelt, vaata ette, lõug paralleelselt maaga, mitte rinnal.
2. Hoia rind ees ja õlad lõdvestunult.
3. Hoia käsi küünarvartest kõverdatuna, veidi vähem kui 90kraadise nurga all. Käsi liiguta sirgelt ette ja taha, mitte kõhul vaheliti. Ära tõsta küünarnukke rinnakuluudest kõrgemale. Liiguta käsi kiiremini ja jalad tulevad ise järele.
4. Hoia kõhu- ja tuharalihased pinges, vaagnaluu kergelt ettepoole kallutatuna.
5. Kujuta ette, et kõnnid mööda sirget joont. Ära pikenda oma samme - võta lühemaid ja kiiremaid samme.
6. Tõuka kohalt päkkade abil, keskendu kandadele maandumisele.
7. Hinga rahulikult, sügavalt, aga rütmis. Kui sa fitness-kõnni peale hingeldama ei hakka, ju on tempo aeglane ;)

Mina tegin täna oma esimese fitness-kõnni. Arvasin, et 10 km läbimiseks kulub 1.45, aga oh üllatus - läks 1.22. Seega võib fitness-kõnniga olla tegelikult päris kiire ja avastada lihaseid, mis jooksmiste ajal pole kunagi endast märku andnud (mina tundsin täna esmakordselt päkatööd).

Teen plaani, kuigi plaanid pole mu sõbrad - edaspidi nädalas 2 jooksu + 2 fitness-kõndi, senise kolme jooksu asemel.

Monday, September 17, 2012

Retsept: maailma lihtsaim küpsisetort - palju õnne, AJ!

Nelja tunni pärast tiksub siis täis hetk, mil ma täpselt aasta tagasi tõin ilmale uue ja tubli kodaniku. Palju õnne pisikesele AJ'le!

Selleks puhuks pidin mõistagi midagi mõnusat valmistama. Oli küll plaan teha midagi ilusat ja erilist, kuid läksin kergemat teed. Valmistasin küpsisetordi, mida võib laps ka oma esimesel sünnal süüa.


Koostis
mõned pakid küpsiseid (seekord tegin ümmarguste Marianne küpsistega, aga nendega korrapärast vormi ei saa)
1 pakk hapukoort
1 purk konservvirsikuid (või maasikamoosi või banaane või mis iganes maitseb paremini)
Soovi korral kaunistamiseks šokolaadi

Tee nii
Lao põhja kiht küpsiseid. Määri need hapukoorega. Lisa uus kiht küpsiseid ja nende peale tükelda virsikud või määri moos. Lisa taas küpsised ja määri hapukoorega.
Peale riivisin veel valget šokolaadi ja enda lõbuks lihtsalt plätserdasin sulašokolaadiga üle. Loodetavasti mu joonistused ühtegi tõsimeelset kokka ei solva :o)




Hapukoor ei vaja mingeid lisamagusaineid ja küpsised ei vaja leotamist. Küpsiste magusus sulandub hapukoorega üheks ja hapukoor teeb küpsised isegi pehmeks.
Pildil on kook piparkoogivormidega välja lõigatud.

Patupäevaks sobilik - lihtne, lahjem ja maitsev!


Sunday, September 16, 2012

Retsept: kuum kana-oasalat

See mõnus süsivesikutevaene ja valgurohke soe salat kõlbab imehästi toitvaks lõunasöögiks.

Koostis
300 g kanahakkliha
1 purk ube punases kastmes
paar porgandit
1 suvikõrvits

Tee nii!
Prae kanahakkliha ilma õlita. Lisa riivitud porgandid, oad ja riivitud suvikõrvits. Lisa maitseained ja hauta veidi.

Ja mõnus amps ongi valmis!

Friday, September 14, 2012

Läbisin poolmaratoni!

Eile oli lõpuks siis see õnnelik päev, mil viisin täide oma ammuse plaani ja soovi - läbisin poolmaratoni!

Kui alustasin esimeste sammudega, siis sain aru, et olin tegelikult päris väsinud, pulsid kõrgemad kui tavaliselt ja tempo aeglane. Tundsin natuke kahjumeelt, et täna ikka pole pika otsa päev.

Kemplesin ja vaidlesin endaga ja venitasin 4 km täis... siis 6,5.. siis 8.. siis 9... siis 12... ja 15... 16.. Selleks ajaks olin juba otsustanud, et tuleb lõpuni minna.

Joogipauside ajal siiski kõndisin, sest jooksu ajal juua ma ei oska. Vahepeal premeeriti mind isegi spordijoogiga ja kui tundus, et kuidagi tahaks talla alla kramp tulla, siis Arctic sport vist peletas selle ära.

Öeldakse, et maraton algab viimasel kolmel kilomeetril. Mu arust algas ka poolmaraton viimasel kolmel. Siis hakkas ka sadama ja lõpetasin päris paduvihma käes.

Aga ära ma tegin! Enda üle väga uhke ja rõõmus. Ma kujutasin ette, et see on tunduvalt raskem ja pärast kodus olemine väga vaevaline. Tegelikult oli see lihtsalt ajakulukas ja pärast õhtul vaid veidikene suurem väsimus kui tavaliselt.

Olnuks parem tunne ja jooksupäev, siis kindlasti oleksin selle oma 5 minti ikka kiiremini teinud. Aga 2:28 pole ju ka paha, 7:01 min/ km. Keskmine pulss 174.

Wednesday, September 12, 2012

Juhi oma unenägusid


Näed luupainajaid või unenäod valmistavad ärgates meelehärmi?
Pole probleemi! Mõne lihtsa sammu abil on võimalik saada oma unenägude stsenaristiks.

1. Jäta oma unenäod meelde.
Kui sa ärkad, kirjuta need kohe üles. Hoia pastakas-paber öökapi peal. Kui sa mäletad ka vaid üht asja, tähenda see üles. Su aju harjub paari päevaga, et mäletamine on prioriteet ja sa suudad iga kord aina rohkem meelde jätta.

2. Küsi endalt: "Kas see on päriselt? Kas ma näen praegu und?"
Unenägude kontrollimiseks pead aru saama magamise ajal, et see on uni. Unenäod on niivõrd erutavad, hirmutavad, et sa unustad fakti, et see ei juhtu päriselt. Su aju toodab sulle kujutluspildid ja sa oled niivõrd haaratud illusioonist, et avastad reaalsuse alles ärgates.
Kuidas aru saada, et näed vaid und?
Vaata oma kella, vaata eemale ja jälgi, kas see on endiselt normaalne. Kellad ei tööta unenägudes MITTE KUNAGI. Kellaaeg muutub drastiliselt iga sekundiga. MS! Selle olen ise järele proovinud unes ja see tõesti toimis.
Vaata raamatut. Kehtib sama, mis kellaga - tekst vaheldub pidevalt ja kogu tähestik võib silme all muutuda.
Vajuta valgustuse lülitit. Unenägudes ei tööta lülitid pea kunagi.
Jälgi oma kätt neli sekundit. Ära ehmu, sest su käed on unes ühed veidramad asjad, mida näha võid.

Kui sul juhtub päriselt midagi uskumatut või veidrat, siis võta ette mõni eelmainitud protseduur. Kui need muutuvad reaalselt harjumuseks, siis omad neid harjumusi ka unenägudes.

3. Ja kui sa tajud unes, et sa näed vaid und, siis võid hakata pulli tegema!
Alguses võid ehmatada selle põnevuse peale üles, kuid mida rohkem harjutad, seda osavamaks muutud.
Jah - lõpuks võid ellu viia oma salajased fantaasiad ja soovid. Või mis paremgi - saada lahti õudusunenägudest. Sest kui sa mõistad, et näed vaid und, siis võid kirvemõrtsuka ise maha lüüa, sest surma sa ju ei saa!

Minu kogemus. Olen olnud aastaid õudusunenägudega kimpus, kuid need on iseenesest mulle õpetanud sisse, et nähtav pole reaalne. Tihti suudan end halvast unenäost ka üles äratada, korrutades, et see on unenägu ja ma pean ärkama. Kellameetod on üks lisaabi, mida olen püüdnud rakendada.
Aju on võimas!

Sunday, September 9, 2012

Tallinna sügisjooksu muljed


Hommikul ärkasin ca pool 10. Mõned äratused siiski eelnesid, kuid olin üsnagi puhanud. Mingi äratuse ajal nuuskasin läraka verd välja. Ma ei tea, millest see oli, kuid oma selgeltnägemise pildis nägin, et ka rajal veristamas (tegelikult nägin hoopis üht teist tütarlast, kes verist kätt ninas hoides proovis viimased kildid finišini vedada).

 Väike ärevus tuli juba sisse, kuigi enamik asjadest pakitud ja kõik valmis. Liikusime varakult välja ja jälgisin juba oma pulsse. Iga kord, kui ärevus tuli sisse, siis süda hakkas ka kiiremini põksuma.

Kuigi milleks mul närveerida? Aja või koha peale ma ei jookse. Ainult enda rõõmuks ja toredate tuttavate-sõpradega kohtumiseks.

Enne starti uimane ja niisama.
Kui mõni hetk enne starti läks lahti võimlemine, siis hoidsin sellest targu eemale. Venitasin end rahulikult, vaikselt, seisin ja keskendusin. Lihtsalt seistes nägin juba pulssi 133 ja proovisin seda alla sundida. Teadsin juba, et kui enne starti kõrge, siis on jooksu ajal huuuull. Eks nii oligi.

Kui Rakvere Ööjooksul oli taktika, nagu kirjandus soovitab, et alustada rahulikult ja siis vastavalt enesetundele juurde panna, siis seekord otsustasin teisiti. 10 kilomeetrit on liiga väike distants, et alustada mõtiskledes ja pärast siis tuurid sisse lüüa. Kaotatud aega enam tasa ei jookse. Seega otsustasin kohe alguses minna okei tempoga, et siis vajadusel võtta tagasi, vajadusel samaga jätkata või siis jõu jagumisel juurde panna.

Kui välja arvata esimese kilomeetri stardis toppamine ja 7,5 kilomeetrist alanud tõusud, siis liikusin ikka väga ühtlases tempos. Selleks oli 5:54 min/km kohta. Ja see oli selline äärel-piiril tippimine, et natuke juurde ja suss väljas, natuke vähem ja olen oma soovidele alla jäänud. Kuigi mul oli plaan, et okei oleks 1 h ja 5 minutit, siis teele läksin mõttega, et no kui õnnestub, siis prooviks alla tunni lõpetada.

Jälgisin pidevalt kilomeetriaegu, proovisin keskenduda ja mõelda, et see on vaid tavaline trenn. Ennast siiski ära ei petnud ja oli päääris raske. Pulsid olid väga kõrged, tempo oli kõrge ja ma tegelesin mõttes kogu aeg arvutamisega. OK, 6 sekki on eelmiselt kilomeetrilt varu, kui ma nüüd jooksen järgmise 6.12, siis olen endiselt veel tempos 6 jne. Ja samal ajal ka piitsutus - no tee veel SEE kilomeeter kiiresti, varsti saab puhata, no olgu, see olgu viimane nii kiiresti.

Jõudsin 7 kilomeetrit end motiveerida ja siis algasid tõusud. Kui alguses kostis kilomeetrite jagu vaikuses jooksukosside sahinaid, siis nüüd hakkasid neist üle kajama rasked ja sügavad ohked.

Ma mõtlesin, et kurikuulus hr Sein on linnalegend, aga ca 800 meetrit enne lõppu kohtusin ka mina temaga. Keha justkui kangestus, lihased kivistusid, täielik jõuetus. Kartsin, et see võib lõpuks kurvalt lõppeda ja võtsin 4 kõnnisammu ja edasi läksin rahulikumalt. Kannustas ka mingi naisterahvas, kes karjus, et ees on vaid langus, pange nüüd juurde. Ja langused meeldivad mulle - oo, kui väga! Võtsin langusel vähe pikemad sammud ette ja tegelikult sai lõpuks neist tõusudest natuke puhata, kuid väga juurde panna ka ei julgenud.
Kui ei eksi, siis oli vist isegi mu endine treener Meelis raja ääres ergutamas - tänud!

Finišis toimus tohutusuur spurtimine, järsku leidus kõigil varusid, et teha tohutu kiirendus. Mina võtsin hoopis tempot maha, sest ka paarsada meetrit eespool nähtud ühe kokku kukkunud neiu turgutamine ei mõjunud just kannustavalt.

Aga lõpp oligi käes ja olin tohutult rahul. Seniajani kui nägin, et alla tunnisest lõpetamisest jäi 8 sekundit puudu. KAHEKSA SEKUNDIT!!! Ah, no olgu sellega. Kadus see stardi toppamisse, nendesse nelja kõnnisammu, lõpuspurdist loobumisse - vahet pole. Ma pingutasin niigi väga palju ja rippusin enda võimete piiril. See oli kõige olulisem.

Võrreldes Rakvere jooksuga oli rajal motivaatoreid, ergutajaid, meeldivaid üllatusi tunduvalt vähem. Oli lihtsalt üks tore ja hästi korraldatud jooksuüritus. Rakvere Ööjooks oli rohkem kodusem, armsam, südamlikum. Eks rahvast oli sügisjooksul ka metsikult. Üsna palju oli trügimist, kuigi vähem kui Maijooksul, aga siiski oli ruumi!
Pärast jooksu veel mõni hetk omas mullis juukseid sasides.

Info
Keskmine pulss 190, max 197. Aeg: 1.00:07 (erilist heameelt pakkus see, et aeg oli sekundipealt sama, mis kaunitarist spordiprintsess Kertu Jukkumil).
Kilomeetriajad:
I km 6:10
II 5:54
III 5:54
IV 5:59
V 5:54
VI 5:54
VII 5:50
VIII 6:16
IX 6:12

X 6:01

Saturday, September 8, 2012

Kohtumiseni homme sügisjooksul!

Homme siis sügisjooksul 10 km, numbriks 1484. Pidin täna veel kerge sörgi tegema, aga kõik magavad ja võimalust silmapiiril terendamas pole näha. Eile katsetasin kümpsi, 61 minti tuli. Kuna massiüritused löövad pulsi lakke, siis homseks sama ei looda. Haigusest olen vähemalt taastunud.

Näeme siis aga homme!  





Wednesday, September 5, 2012

Hakkab ilmuma uus ajaleht - Aja Leht

Vihjasin juba varemgi, et uued asjad on tulekul ja suured asjad käsil. Nüüd võib siis välja öelda, et turule tuleb värske ajaleht, mis saab olema kõigile tasuta.

Pikemalt heietamata toon ära asjakohase pressiteate:


Täna tuli trükikojast uue tasuta ajalehe esmanumber. Uus väljaanne kannab nime Aja Leht, see on kättesaadav kõikidele huvilistele tasuta.

Aja Lehe peatoimetaja Arnika Tegelmann sai tasuta lehe mõtte põhjanaabritelt. „Võtsin eeskuju Soomest, kus on erinevatel teemadel sisutihedaid väljaandeid, mis jõuavad otse kliendi postkasti. Eestis on tasuta lehed seni olnud pigem reklaamilehed, Aja Lehes aga reklaam vaid toetab sisu ilmumist,“ ütles ta.
Üheksa kuu jooksul sai esialgsest mõttest ehe Eesti toode, mida annab välja Eesti kapitalil põhinev osaühing Aleht, kaastööd teeb mitu tuntud ajakirjanikku.

Tegelmanni sõnul on uue väljaande esimesed eksemplarid väga hästi vastu võetud. „Tundub, et sellist lehte oli vaja. Kes täna seda sirvinud on, on imestanud, et me sellise asja oleme ette võtnud,“ sõnas ta.

Lehe tiraaž on 40 000. Klammerdatud väljaanne koosneb 36st leheküljest ja sisaldab persooni-, tehnika-, ajaviitelugusid, retsepte, ristsõna, lastelehekülge ja palju muud.

Aja Leht ilmub kord kuus, tasuta lehenumbri leiab Edelaraudtee rongidest, ETK ja RR Lektuse kauplustest, Balti jaamast ja teistest reisiterminalidest, Atko bussidest ja mujalt, suur osa lehtedest jõuab otse lugeja postkasti. Leht levib Tallinnas, Harju-, Lääne-Viru, Rapla-, Järva-, Viljandi-, Pärnu- ja Jõgevamaal

Lehe peatoimetaja ja üks osanik on maakonnalehe Järva Teataja kauaaegne peatoimetaja Arnika Tegelmann, teised osanikud on Järva Teataja endine fotograaf Andrus Eesmaa ja Järva Teataja endine finantsjuht Evi Kadastik.

Esimese Aja Lehe 36 leheküljelt leiab palju huvitavat lugemist, näiteks saab teada:
 * miks soovitab pankur Indrek Neivelt igale eestimaalasele oma aiamaalappi ja kas tema enda perel on peenramaa olemas;
 * kus rassis telerežissöörina tuntust kogunud Priit Hummel terve puhkuse;
 * millal avalikustavad Eesti Energia ja Latvenergo oma elektripaketid ja kus saab tarbija uusi lepinguid sõlmida;
 * kas äsja juhiload saanud ja koolivaheajal raha teeninud noorel õnnestub tuhande euro eest korralik auto leida ja mida kasutatud auto valimisel silmas pidada;
 * milliste metsloomade pulmaplatsi keskele sattus fotograaf Ingmar Muusikus;
 * milline imeravim peatas aastaid sügavat depressiooni põdenud Washington Posti ajakirjaniku Daniele Weissi allakäiguspiraali ja palju muud.

***
Kuna lehe üks osanikke on mu abikaasa, siis oli mul au panustada oma tööjõuga nende tootesse. Tegin intervjuu Washington Posti ajakirjanikuga ja oktoobrinumbri lähenedes kirjutan sellest ka siin. Lisaks lugu päästekoer Skippyst, õuna kasulikud omadused jm.

Hoian pöialt, et neil oleks palju toredaid kontakte ja lugejaid!

www.ajaleht.ee ja FBs: https://www.facebook.com/ajalehed

Saturday, September 1, 2012

Augusti trennide statistika


Augusti koguliikumine oli 161 km, mis oli niivõrd kõrge vaid tänu tunduvalt suurenenud rattasõitude osakaalule. Jooksu oli 77 kilomeetrit, mis on üle kuude kõige väiksem kilometraaž.

Kuid kuu sisse jäi ca kahenädalane haigus, mil polnud võimalik trenni teha. Vastasel juhul olnuks jooksmist rekordiliselt. Rattasõitu oli 84 kilomeetrit.

Parim 10 km aeg oli 59:44, millest jõudsin siin juba varasemaltki hõigata. Eelmise kuu aeg paranes ca 3,5 minutit.

5 km rekordjooksu ei jõudnudki teha, seega jäi eelnevast kuust natuke madalam aeg 29:05. Seega kukkus ka 1 km aeg vastavalt Endomondole. Siiski panin ma ise enda jaoks kirja parima 1 km aja, mis oli 10 km jooksul viimase km aeg ehk 5:20.

Halvim keskmine pulss oli 189 bpm 5 km jooksul ühel õhtupoolikul naabrite juurest koju, parim 168 bpm 10 km jooksul, aga seal oli sees ka kõndimist.


Mõtisklen juba pikemat aega uute jooksukosside ostmisest, kuid ei suuda end kätte võtta. Mõtlen, et pigem kulutan praegused auklikuks, sest neil pole häda midagi ja raha kuluks ju ka mujale, või siis ei viitsi ma üldse sellesse teemasse süveneda.

Põnev katsetus oleks ka fivefingersitega (pildil), aga nüüd juba külmad ajad ukse all ja hea, kui jalad oleksid ikka päris soojas.