Detsembri statistika ja head lõppu!

Esmalt siis statistika.

Detsember möödus motivatsioonipuuduse ja laisklemise tähe all. Olin teel 13 t 37 m ja 50 s. Nii lohe olin viimati suvel. Sügis oli tunduvalt aktiivsem. Kilometraažiks jäi 93,61 km. Aeglane suusatamine andis distantsile tõsisema löögi.

Nii vähe, nagu 59,66 km, jooksin viimati aprillis. Suusatamise kilometraaži puhul valetaksin kindlasti, sest tiirutasin enamjaolt oma aia taga ja põllu peal ega oma neist täpsemat ülevaadet. Umbkaudu 35 km kanti võis see olla.

Korra käisin ka ujumas, 1,5 km ja 50 minutit.

Jooksmiste tempod olid 7-8 min/km vahel, aeglased ja pigem pikemad treeningud. Nagu lubasin, siis rekordeid üritan lüüa uuesti pigem kevadel.

Jookse oli vaid 5 ja nende keskmiseks pulsiks jäi 163 - siiani madalaim, aga ka tempod olid madalad. Suusatamiste keskmiseks tuli 161 bpm.

Kuu madalaimaks kaalunumbriks oli ka seekord 49,6 kg. Seega hoian ühtlast joont.

Plaanide kohaselt rohkem jookse teha ei õnnestunud. Keskendun, kuniks ilmad lubavad, suusatamisele, kuid proovin vähemalt kord nädalas ka jooksuraja üle kiigata.

Tahaksin aasta viimases postituses kirjutada midagi ülevat, erakordset ja motiveerivat, kuid kahjuks ei leia ma õigeid sõnu. Selja taha on jäänud ääretult rasked aastad, kuid sportimine on mind saatnud nüüd juba üsna pikalt ning olnud tugevaks köieks.

Minu meditatsioon on jooksmine. Minu puhkus. Minu aeg.

Olen tänulik lähedastele, kes on võimaldanud mul seda aega leida. Olen tänulik lugejatele ja mitmetele toredatele nõuandjatele siin samas kommentaarides.

Ma soovin üle kõige, et te oleksite terved. Et kadedus ei leiaks teid üles ning mured käiksid kauge kaarega eemale.

Tulgu teil palju kenam ja edukam uus aasta ning kui taevased kingivad, siis kohtume võistlusrajal!

Retsept: lihtne sibula-kartulipüreesupp

Aastalõpumõtisklusteni jõuan ehk homses postituses, aga enne seda veel üks vahva retsept mu tänaselt laualt. Uuel aastal kirjutan natuke ka jõulualauale pandud maiustustest.

Olen ikka veel püreesuppide lainel, sest see on minu jaoks lausa võrratu avastus. Rääkimata sellest, et kõhule on see ääretult kerge ja tänuväärt lõuna.
Tänane sibula-kartulipüreesupp on äärmiselt lihtne, kõhule kerge ja mis kõige tähtsam- väga maitsev!

3-4 portsuks läheb vaja:
4 sibulat
1 terve küüslauk
ca pool kg kartuleid
peotäis värsket tilli
peterselli (võib olla ka kuivatatud)
veidi jahvatatud muskaatpähklit
puljongit
1 dl vahukoort

Tee nii:
Kuumuta sibul ja küüslauk õliga potis. Lisa ca pool l puljongit, peotäis värsket tilli, peterselli, muskaatpähkli pulber (ca 0,5 tl) ja kartulitükikesed.
Keeda kuni kartul on täitsa pehme ja suur osa veest aurustunud. Püreesta saumiksriga ning pane pott tagasi tulele ning lisa õrna nirena vahukoor. Kuumuta veel korra. Kui vaja, viimistle maitset soola ja pipraga.

Lihalembid võivad lisada supile praetud peekonit. Ise eelistasin broilerifileetükikesi.
Tegelikult tuli saadud kogusest üsna vähe suppi ja järgmisel korral teen kindlasti topeltkoguse. Aga maitse on sel tõesti hea!

Kergemat aastavahetuse peolauda!

2012 kokkuvõte ja 2013 spordieesmärgid

Vaatan, et praegune aeg on hirmus popp kokkuvõteteks ja uute eesmärkide seadmiseks ning ega ma siis saa ju ka kehvem olla. Võtan lühidalt kokku, mida aasta jooksul blogis kajastasin ja isiklikus elus läbisin.

9. jaanuaril hakkasin taas pärast rasedust, pooldumist ja aastast trennipausi jälle liikuma. Alustasin kõnnist + sörgist ja peatselt lisandusid BodyJami treeningud. Ca kuu aja pärast sattusin musta auku, sest algus oli vist natuke liiga kiire, magamata ööd nõudsid lõivu ning tuli teha korrektuurid. Leppisin endaga kokku, et liigutan 3 x nädalas ja nii kuis jõuan!

Aprillis olin endaga rahuajale jõudnud ja trennid edenesid rahulikult ja meeldivalt. Võistluste avapauguks sai ülilühike Jüriöö sprint.

Mais osalesin Maijooksul. 6:45 min/ km tempo ja 190se pulsiga lippasin ta ära. Palju meeldivam ja kiirem oli aasta kõige lemmikum ja toredam jooksuüritus - Rakvere Ööjooks. Tempoga ca 6:33 min/ km lippasin 10 km, lõpetades 1 t 05 min 20 sekiga. Rakvere Ööjooksu mäletan siiani hea sõnaga!

Juulis tabas meie pere väga raske ja tõsine löök. Kaotasime lähedase inimese salakavala ja kohutava, lausa epideemilise depressiooni tõttu. Läbisin mitmeid jookse temaga vesteldes ning vastuseid otsides. Ühel hetkel tundus õige tema mälestust austada ja depressioonist teavitada jooksuüritusega. Enne seda jõudsin osaleda oma elu esimesel triatlonil, mis on minu hinnangul siiani kõige-kõige raskem sportlik võistlus üldse.

Augusti tähtsündmuseks oli meie korraldatud Aleksandri poolmaraton. Ma tahaks ka tänasel päeval siiralt tänada kõiki inimesi, kes vaevusid kohale tulema, kõiki firmasid, kes toetasid ja kõiki, kes meile kaasa mõtlesid ja aitasid. Aitäh-aitäh-aitäh! Ehk juba 8 kuu pärast uuesti ;)

Augusti teine isiklik tähtsündmus oli see, et suutsin esimest korda elus 10 km joosta alla tunni aja. Augustist alustasin ka toitumiskavaga, mille mitmeid põhimõtteid järgin tänase päevani. Sellest tuli ka kolmas oluline sündmus ehk aastatepikkuse magusajõhverdamise kaotamine. Ma ei söö siiamaani iga päev pool kilo šokolaadi - uskumatu!

September jätkus sündmusterohkelt. Tallinna sügisjooks, läbisin elu esimese poolmaratoni ja teise triatloni, hakkas ilmuma uus üle-eestiline ajaleht Aja Leht (www.aleht.ee), mille loomist on mul õnnestunud jälgida ja hoian sel ka pidevalt kätt pulsil.

Oktoobris osalesin Paide-Türi rahvajooksul ja parandasin oma kahe aasta tagust aega 10 minuti võrra. Not bad!

Novembris ja detsembris olen olnud küllalt laisakene. Novembris olin laisk vaid üritustel osalemisega, kuid detsembris on trennitunde kogunenud äärmiselt vähe. Jooksmisega olen tõsises motivatsioonipuuduses ja hetkel erutab vaid suusatamine. Üritan sellega uue aasta või soojemate ilmadeni välja venitada.

Üldiselt oli aasta liikumiselt küllalt mõõdukas, toitumise kohalt pöördeline ja olen selle üle väga uhke. Täpsemad numbrilised kokkuvõtted teen 9. jaanuaril.

Isiklikus elus oli aasta küllalt raske, täis nii mitmeidki pisaraid, kurbust ja ääretult halli argipäeva. Tunnen siiani puudust millestki raputavast ja huvitavast. Eks seetõttu sai ka fotokooli end kirja pandud, kuid see oli vaid ajutiseks raputuseks.

Mida ma luban 2013. aastaks? Ma arvan, et mitte midagi. Aga ma SOOVIN, et oleksin liikumistelt sama tubli kui 2012. aastal, kuid aegadelt ikka parem ja parem.

Võimalik, et osalen uuesti Maijooksul, kuigi ma toona sellele nii vastu olin rämedate masside pettumuses. Päris kindlasti osalen Rakvere Ööjooksul ning mõttes mõlgub sealne poolmaratoni distants. Kohalikud jooksuvõistlused ja triatlonid proovin ikka läbi käia, teised suuremad otsustan jooksvalt.

Ehk saame kokku ka tiimi ja teeme augustis veelgi parema Aleksandri poolmaratoni.

Kui teil on vahvaid mõtteid ja omapoolseid plaane 2013. aastaks jagada, siis andke kommentaaris märku! Enne aasta lõppu jõuan ehk veel heade soovide postituse ka tehtud.

Jõululaupäeva fotoreportaaž

Viimane etapp.

Suur ring on läbi, palju armsaid nägusid nähtud, suur vaev ja hool edasi kingitud, mugistame hõõgveini ja ootame viimaseid näkitsemisi. Olid ülimalt toredad päevad ja kaunis jõuluõhtu.

Lõpuks soovin ma ka sulle, hea blogilugeja, ülimõnusat ja rahulikku pühadeaega! Armastust ja helgust!

Järgnevate piltide vaatamist tasuks alustada altpoolt üles.

Ema pool

Kaks päkapikku juhtusid kokku.

 Ja ongi kõik! Vääääga väsinud, kuid õnnelik!

Neljas etapp.

Jõudsime uutesse kodudesse ja käisime ka kirikus.

Vahepeal oli vaja ka saani tankida. "Oi, mis sokud siin ringi jooksevad?" "Ma pole sokk, vaid põhjapõder!!"

Tegime päkapikkudega kuusepilti.

Ja grupipilti ka

Kirikus

Kohalik segakoor

Kolmas etapp.

Liigume järgmiste peredeni. Esimeses perekonnas ehmatas põhjapõder vaese peretütre päris ära, mistõttu tegime vähe kiirema mineku.

Teine etapp.
Oleme hetkel saanis ja liigume. Mõned klõpsud enne tulekut ja siit samast ka.

Põdrasarved

Päkapikk ja kuum hõõgvein

Oleme teel!

Põhjapõder ja päkapikk

Esimene etapp.

Jõulumeeskond hakkab oma asjatoimetustega valmis jõudma. Noor lammas on ohverdanud oma kintsu ja see on särisenud ahjus valmis. Kõrvitsasupp tuli samuti väga hea, rääkimata magustoitvast šokolaadimoussee-tordist. Läätsesalat fetajuustuga ootab veel oma korda.

Valmis sai mitu purki jõulukakaod, glögisegud, purgimeed, jõulumoosid, brownied, vürtsmandlid, jõuluehtekesed jne.

Saan lööb paari tunni pärast hääled sisse ja asub lendama!

Kolm tarka Hommikumaalt

Šokolaadi-mousseetort

Päkapikk teeb tööb

Ettevalmistused, ettevalmistused...

Viskasime keskpäeval hea sõbranna Mairiga 6 km kerget jooksu, tempo ca 6:35 min/ km. Siis viskasime saunas leili. Ja siis viskasime huuuulluuult küpsetada, möllata... Lõppu veel ei paista.

Homme jätkame!

Läheb lahti!

Tänasest läheb lahti suurem päkapikumaa meie majas - saime väga põneva ülesande. Täpseid detaile ei saa avaldada, sest jõuluvana abilised oma saladusi ei avalda. Igatahes maandus täna hommikul meie õuel saan koos põhjapõdraga. Temaga oli kaasas ka päkapikk ja lumehelbehaldjas.

Me ei suutnud oma silmi uskuda. Küsisin: "Härrad-prouad, kuidas saan teid aidata? Olete ehk eksinud?"

Põhjapõder rehmas käega: "Hull lugu, meil on veel viimased nähtamatud pakid vaja inimesteni toimetada, mis homme tulevad ilmsiks. Aga näed - jõuluvana..." ohkas põhjapõder raskelt ja lumehelbehaldja silmad valgusid vett täis. Päkapikk kisendas: "JÕULUVANA JÄI HAIGEKS!!"

Kohkusime kõik ja maad võttis vaikus. "A-aga mida meie siis tegema peaks?" küsisin ettevaatlikult.

Kogu ulmeline kamp - no ausalt, oli nii - vedas saanist välja hunniku pakke ja kraami ning ladus need meie jalge ette. "Teie peate töö lõpuni viima. Me tuleme teile homme appi! Aga täna," rääkis põhjapõder, kelle juttu jätkas lumehelbehaldjas. "... mina ei saa tuppa pakkima tulla, sest ma sulan ära. Põhjapõder oma kapjadega ei saa midagi tehtud ja no päkapikk... Ta ju üksi ei jõua!"

Päkapikk punastas. "Aga täna olge teie meil abis ja küll jõuluvana tasub uuel aastal teilegi heldelt," lõpetas ta.

Vaatasime pererahvaga hämmeldunult. Ma ei saanud esialgu mitte millestki aru. Kuidas on see võimalik, et nad on olemas? Et nad on siin? Miks meie? Mis mõttes? Kellele me peame neid asju valmistama?

Ma ei jõudnud neid küsimusi esitadagi, kui silmapilgu jooksul oli kogu kamp kadunud... välja arvatud need pakendid, vahendid, paelad, karbid, korvid, purgid...

Selleks, et ma ise väheke usuksin ja ehk lugeja ka, ma proovin igast protsessist sel kummalisel teel täna-homme pilte üles laadida. See olgu siis esimene postitus - läheb lahti! Püsige lainel :)

Esimene suusk Valgehobusemäel

Valgehobusemäe suusakeskus on kui mini-Tehvandi Põhjapoolkeral (või siis lihtsalt Kesk-Eestis). Ja kuna minust kiviviskekaugusel, siis oleks patt jätta sealseid võlusid talvisel ajal kasutamata. Pakkisime täna oma suusad kokku, laps vanaema manu ja teel me olimegi.

Mind vaimustab eriti see, et Valgehobusemäe on ümbritsetud mändidest, ka tänase suure tuisu ajal küllalt vaikne, külastajaid küll parajalt, kuid ometi olid suusarajad päris tühjad. Mäel käis suurem möll.

Valgehobusemäel saab kummirõngaga alla lasta, tõstukiga taas kõrgele künka otsa ja järgmisel korral ehk juba lumelauaga alla sadada. Palju rõõme on ka spordisõpradele, kes saavad end erinevatel suusaradadel proovile panna.

Loomulikult on iga võluva ja kauni loo juures üks aga. Valgehobusemäel on selleks "ettevaatust, algajad!". Mina, kui suuskadel ääretu äpu, nägin esimesel kolmekildisel ringil ikka väga kurja vaeva. Kui näete esimesel pildil mu selja taga kena silda, siis selle silla jalamil veetsin ma kõhuli lumes aega juba kolmandal minutil. Sellest sillast üles läksin aga nagu küürakil pasanteeriaga vanamees. Ja enne sillalt laskumist lugesin kolm issameiepalvet.

Palvest hoolimata õnnestus mul veel kaks korda käntsu panna ja kolmandal korral lausa nii, et üks suss taeva poole ja teine suusk ja puus risti teega klassikarada lamedaks lükkamas. Käesoleval hetkel pole mul enam aimugi, kuidas ma enda mäletamist mööda kukkumata parema põlve valusaks sain. Kõverdamine on hetkel küllalt valulik.

Spordimehed teatasid korduvalt, et rada on raske. Olgu, ehk ta ongi spordimeestele, kes juba suusatavad, raske... aga algajale on see lihtsalt HUUULLL!! Ma ei mäleta mitte ühtegi ülirasket tõusu, küll iga viimastki laskumist, kus ma jalad ristis kui eesnäärmehädaline, armsa elu eest pidurdades veerand teed alla tulin ja siis gravitatsioonile alla jäädes hambad ristis edasi põrutasin. Ai, ma kartsin, ai, kuidas kartsin!!

Väga lühikeste kilomeetrite läbimiseks kulus tund aega. Ja suusad jäid täitsa määrimata, sest keskuses sai elekter otsa. Maailma lõppu ei mainitud, aga mäetõstukipileti ostnute jaoks tundus olevat asi küll väga lähedal. Õnneks enne koduteele minekut sai parafiin ikka lestade alla ja saab siis nüüd kodus põllu peal ehk libedamalt kihutada.

Aga kes künkaid ei karda, siis no, minge ja nautige talve! Kokk Terje teeb seal muide väga krõbedat ja maitsvat šnitslit - 5 euri kogu praad!

Trett Tallinna

Klõps hotellis enne pidu. Taust on väga ekstravagantne!

Päevad Tallinnas olid äärmiselt väsitavad. Enamjaolt tähendas see seda, et pidin istuma mõngliga kuskil mängunurgas ja valvama, et ta endaga pahandust ei teeks.

Kaubamaja Lotte mängumaa oli päris hubane ja rahulik. Järgmisel päeval Ülemistes olnud Redsi mängukeskus palju suurem ja laiemate võimalustega, aga ka rahvarohkem. Üks vaene poiss köhis seal pidevalt kopse välja ja eks targu hoidsin oma nublikut rohkem vaiksemasse nurka.

Valgustuse poolest meeldib mulle kõige rohkem hoopis Ülemistes kuskil trepi all olev söögikoht ja seal olev tiiiibatillukene mängunurk. Lihtsalt seetõttu, et seal ei ole päevavalguslampe, mis silmad punaseks ajavad.

Enamjaolt tuli tassida tsikki puusal ja tänaseks on mul ühe käe lihased, pool selga ja ühe jala lihased valusad. Eks ma aeg-ajalt valasin suurest tassimisest ja jamamisest juba higi.

Ometi õnnestus mul ühel õhtul vähe kergemalt hingata ja kogu Ajakirjade Kirjastus tuli kokku Viktoria keskuses, et tähistada jõuluaega ja möödunud aastat. Tuleb tunnistada, et kolleegid on mul endiselt väga toredad ja ilusad :)

Natuke naljakas on muidugi üks asi... Kui Viktoria keskusest sisse astusin, siis käratas üks proua: "KUS TE TÖÖTATE?" Paar sekundit olin tumm ja hakkasin isegi selle üle juurdlema, kuid vastasin, et Tervis Plussis. Siis oli toon kohe teine ja teatati, et olen õiges kohas.
Palju meeldivam sarnane suhtumine oli paar laupäeva tagasi, kui bussiga sihtpunkti jõudsin ja tänasin bussijuhti reisi eest ja ta vastas: "Tubli laps!"

Hmm... Kas ma tõesti paistan välja 16-17? Tõesti?
Mul saab veebruaris Tervis Plussi viis aastat, lugusid olen sügise seisuga vorpinud üldse kaheksa aastat. Neid murekortsukesi ja tähtaja lähenemise jooni on ikka omajagu kogunenud. Äkki siis ongi kätte jõudnud aeg, mil peaksin tundma end meelitatuna, et mind nooremaks peetakse?

Igatahes... Olenevalt päeva kulgemisest - proovin end välja täna ajada, aga mida ma seal teen, ei tea. Ei ole tahtmist ega viitsimist.

Motivatsioon, uu?

Nagu ka möödunud jooksuperioodil, jääälle sama lugu. Lumi tuleb maha, ilmad lähevad aina jahedamaks, talla all on vaid puder, tempo läheb aeglasemaks, jooks raskemaks ja ei viitsi enam end tiirule sundida.

Rääkisin teiste vahvate spordikulidega ja tunnistasime, naiskad, ühemeelselt, et no ei jõua. Samas on mul praegu käsil elu kõige pikem järjestikune treeningperiood ilma puhkuseta (välja arvatud haiguspausid). Kas sportlased siis ei puhkagi? Ikka nii, et kohe üldse ei liiguta, mida võib nimetada treeninguks? 11 kuud, olgugi et kergeid, trenne vajaksid ehk väikest hingetõmbeaega?

Mulle meeldib lumine jõuluaeg, külm, tuisk, jäisus, lumevangistus... aga ma enamikel kordadel ei salli sellisel ajal väljas sportimist.

Jah, suurima rõõmuga jookseks kas või lindil kuskil sees, ujuks või vaheldaks end muudmoodi, aga 30 km lähima sisevõimaluseni tundub liiga aja- ja rahakulukas.

Ainus, mis lohutab, on see, et on vaid mõne päeva küsimus, mil päevad hakkavad taas pikemaks venima ja õhtud lühemaks. Juhheeei!

Üritan end siiski veidi sundida. Täna näiteks tegin, tüüpiliselt sellisele motivatsioonilangusajale, ühiskondlikult kasulikku tööd kaks tundi väljas. Lõhkusin trepilt jääd, viskasin lund, kaunistasin maja. Vahelduseks oli VÄGA mõnus teha midagi kasulikku oma kodu heaks. Vahelduseks sellele, et sisuliselt raisata aeg ja energia millelegi, millel käegakatsutavat väärtust pole. Olen mõelnud, et võiks siis vähemalt leiutada mingi seljakoti, mis salvestaks jooksmisel kulutatavat energiat, millega saaks hiljem näiteks saia röstida või vett keeta.

Homme-ülehomme olen, viibin ja ööbin Tallinnas. Ehk saab sealt mingit pildimaterjali teilegi tuua. Mitte, et te nagunii enamjaolt seal ela, eks ole :)

Ja TÄNA on viimane võimalus hinnata Mosaic lehel jõulutorte. Palun hääletage mu armsa ema võrratu koogi poolt siin. 

Mõtisklused ja mõtted

Viimasel ajal on elu nii sündmustevaene, et kõik kommunikatsioonivahendid koguvad vaid tolmu. Küll on pisut närvilisem aeg ja ma ootan hingetõmbemomenti endale, et võiksin end pühadelainele sättida, mõelda-planeerida.

Kui mu hea sõbranna alt ei vea, siis tuleb meil siin tõsine jõululaager-päkapikutöötoad-pühadepalavik. Sellest ehk siis lähemalt juba ülejärgmisel nädalal.

Jooksmistega olen endiselt sõltuv sellest, kas keegi hoiab last või mitte. Kui ei hoia, siis õue ei pääse ja kõik. Eile katsetasin kelgutamisega nahka märjaks saada, aga kraaka kisas nagu mardus terve aeg ja tulin sama targalt tuppa tagasi.

On ikka suur vahe, kas oled lapsega või lapseta. Esimesel juhul oled 100% sõltuv kellegi teise tujudest, soovidest, rutiinist ja tahtmisest. Ja kui laps ikka iga jumala kord, 15 kuud järjest vihkab autosõitu ja karjub samal ajal nina kaudu oma ajusid välja, siis nutad ja istudki kodus. Laps on häpi, ise aga tige tikker.

Ja kui pole lootust kellelegi teisele last anda, sest see teine teeb kuskil teises Eesti otsas tööd, siis istud kodus ja vaatad, kuidas ilm läheb aina pimedamaks kuni sinu ümbruskonnale ongi kott pähe tõmmatud. Siis on juba liiga hilja kuhugi minna. Olen siin korduvalt metsloomadega kokku jooksnud ja kui ikka ülim häda pole, siis kottpimedas ma siiski välja ei lähe. Ja nagu mainitud sai, siis laps vihkab ka vankrisõitu ning pole sellegagi võimalust mingit trenni teha.

Ma saan aru, et enamikel on ideaallapsed, kes autos magavad, jumaldavad värsket õhku ja kärutamist, jäävad plaks kell 21 tuttu ega ärka enne hommikut, kuid ma olen üritanud tulutult juba varsti 1,5 aastat selgeks teha, et minu laps EI OLE selline.

Täna olin ma nii väsinud, sest olen üle nädala praktiliselt kogu aeg lapsega kahekesi olnud. Lisaks tal vist hambaprobleemid annavad märku, mistõttu ta röögib igapäevaselt tunde. Palju puudu pole, et ma Estoniast mõne kostüümi laenutaks ja sellele teatrile siin lõppvungi annaks, et lapsel oleks põnev ja unustaks valu. Tema kussutamisest olen varsti naba ära tõstnud. Ja on nii mõnigi kord pilt sellest järjepidevast lakkamatust ulgumisest nii mustaks läinud, et on tulnud uks selja tagant kinni lüüa ja maja teise otsa kaheks minutiks kurjust silmadest väljutama minna.

Täna oli taas üks pagana autosõit ja ma olin nii väsinud. Va mardus kriiskas hingetorust 45 minti lakkamatult kuni lõpuks ära väsis ja magama jäi. Ei viitsinud enam tola mängida ja passisin tuimalt aknast välja.

See on lapsevanemate igapäevaelu pahupool, millest paljud ei räägi ja millest paljud ei teagi rääkida. See "lapsevanema amet on NII raske" on tühipaljas sõnakõlks senimaani kuni selle ameti endale kord saad.

Ärge saage valesti aru - helgeid hetki on palju, aga mis neist ikka rääkida. Keda see ikka huvitab, kui ägedalt laps keset poodi peeru paneb või torus suuga tõsimeeli ahjust tuhka kühveldab. Ainult vanemaid!

Aga nende kehvemate hetkede aegu.... andke mulle jooksusussid ja kell - tsaupakaa, olen läinuuuuuuud!!!! Tund aega MINU - M-I-N-U aega 24tunnisest ööpäevast, neli korda nädalas, ainult minu aeg! Ja nagu ma ikka ütlen - teele luua seljas, tagasi inimesena. Jooksmine aitab mul olla parem ema ja inimene. Mul pole enam šokolaadi, millest lohutust saada või endorfiine paisata, mul ongi vaid minu aeg, minu jooksmine.

... ja no need harvad hetked, mil saan jälle oma jõuluteemaga nokitseda :)

Lõhnav vannisool küünaldega.

Vanad noodid jõuluehteks tehtud. Täpsem õpetus Aja Lehe  detsembrinumbris (www.aleht.ee).

Vana tuttav kommisokk!

Värvitud käbi.

Värvitud käbid ja kunstlumetatud käbid.

Vana uisk ja kunstlilled. Hea kaunistus õue ukse kõrvale.

Jõuluehted ja tuled suures vaasis.

Täna natuke tõsised teemad, aga vast keegi väga ei pahandanud :) PAKS PINGVIIN!!! Noh... et murda jää, või nii..

Novembri trennide kokkuvõte

Novembris olin teel 18 tundi 16 minutit ja 44 sekundit. Ajaliselt küll mahukaim kuu, aga 150 läbitud kilomeetriga jään möödunud kuule alla.

Kindlasti tulnuks kilomeetreid rohkem, aga jäin mingi haigusega maadlema, mis tahtis külla tulla. Puhkuse ja küüslaugu abil jäi hullem tulemata.

Jooksu oli küllalt vähe, vaid 80 km. Järgmisest kuust plaanin seada eesmärgiks 3x nädalas jooksu ja 1 powerwalk. Või siis ka hoopis suusatamine!

Lõin uue parima 10 km aja - 57:27, 1 km aeg 4:57. Pikki distantse ei läbinud.

Vastikud Endo juhid on pooled võimalused ja statistika vaatamise teinud tasuliseks, mistõttu pidin käsitsi arvutama kuu keskmise pulsi. Oma mõju kukkumisel oli kindlasti ka vähesematel jooksudel, aga taas - viis lööki allapoole. Imeline!! Jooksude keskmine pulss oli 165 - uskumatu!

Ja ma olin päris kindel, et lähiaastail seda minuga ei juhtu, aga juhtus. Kui möödunud kuul olin eufoorias oma elu madalaima pulsiga jooksu peale (152 bpm), siis nüüd oleks aeg pikali kukkuda. Sajandi rekord - 145 bpm 10 km!! Ja tempo (7:24 min/ km) oli küll aeglane, aga kiirem kui möödunud kuul 152ga.

Ka kõige kõrgem keskmine, 177 bpm, oli madalam kui möödunud kuul - 184. Seega on vormis, sisemuses toimunud väga kiired ja positiivsed muutused. Ma ise küll olen sama aeglane nagu ikka :o)

Kõige madalam kaalunumber, mis nähtud sai - 49,6 kg. Aga nüüd olen olnud laisk ja maiasmokk ning hoian kaalust paar päeva eemale.

Võib öelda, et november oli katsetamise kuu. See kuu tahaks paremini teha. Aga päris suured piirangud seab mu senise raja kinni tuiskamine ja aina vähesem valge aeg. Mul on kodust võimalus siirduda viite suunda, millest kolmes on kindlasti lahtised ja ründavad koerad, üks on täis tuisanud ja viimases variandis on 3-4 koera aias, kes sealt pääsemise korral mu hea meelega lõhki kisuvad.

Maaelu - mõnikord armastan ma seda tohutult nutumärkides...

Ilusat advendiaega!

Imeilusat pühadeaega teile, head lugejad! Hoidke soojust hinges ning püüdke jääda ka terveks!

Mul veidi kehvemad päevad ja puhkan ning teen arvutis töid. Järgmisest nädalas taas sadulas.

Pildil 2eurone uisk ja kuivatatud lilled aastast 2009. Sai päris kena jõulukaunistuse!