Thursday, January 31, 2013

Jaanuari trennide statistika

 Mulle soovitati selle postituse asemel üles riputada hoopis aktipildid, sest ma kurtsin, et mul jääb 200 klikki 10 000 klikist sel kuul puudu. Aga no - lööme rekordi siis mingil muul ajal... mitte aktipiltidega siis :)

Aga kokkuvõte. Jaanuar oli üks päris tubli kuu. Motivatsiooni jagus, plaaneeritavat täitsin enam-vähem. Teel olin 20 tundi 41 minutit ja 43 sekundit. See on kogu aasta ajaliselt kõige mahukam kuu. Eelmise kuuga võrreldes tuli lausa seitsmetunnine hüpe. Kilometraažilt jään küll kahele kuule alla, aga aeglased suusatamised kiskusid ka distantsi alla. Liikusin 153 kilomeetri jagu, millest 108 oli jooksu (mahukuselt aasta teine tulemus), 43,32 suusatamist ja 2 km kõndi.

Jooksude tempo on olnud päris aeglane, enamjaolt 7+ min/ km. Seetõttu on ka pulsid olnud madalamad. Täpsemalt arvutada ei saa, sest pean neid ühekaupa kokku lööma ja need jäid mu purunenud läpakasse, aga ma usun, et keskmine võis tulla isegi alla 160. Minu kohta väga hea tulemus. Möödunud aastal kõikus see peamiselt ju 170-175 juures.

Kaalust ma pikalt ei räägi, sest õhtune pähkliõgimine annab vaikselt tunda :o) Samas olen ma ka üle saanud fanaatilisest järjepidevast kaalumisest ega näe põhjust end peegli ees imetleda. Teeme seda ikka bikiinihooajal :-P


Minu trennidest saab detailse ülevaate siin: http://www.endomondo.com/profile/3431360


Aga ümber trükituna on selle kuu sisu ka siin (kui muud märget pole, siis tegu on jooksuga):
   
1. nädal K 13 km (1.50:34), R 8,22 (1.14:45), L 6 km (54:45), P kõnd 2 km (41 min).
2. nädal T 8 km (50:36), R 8 km (59:50), 10 km (1.11:21).
3. nädal K 15,26 km (1.51:05), K 6,4 km (53:11), L 11 km (1.23:23), 6,15 km suusk (1.00:15).
4. nädal T 10 km (1.22:21), K 11,01 km (1.20:19), R 10,03 km suusk (1.11:52), L 5 km suusk (1.00:29).
5. nädal T 11 km (1.18.55), N 12,14 suusk (1.36:38).


Olin tubli! Selle kuu ürituste plaanid: osaleda ülehomme lühikesel sõudeergomeetrite võistlusel, järgmisel nädalavahetusel Tervis Plussi naistesõit 16 km suuska, kuu lõpus admiral Pitka matk, ca 20 km, mida sobivate ilmastikuolude korral läbiks joostes. Viimast küll üksinda väga ei tahaks teha, aga kes see hull minuga ikka lumme jooksma tuleb.

Igatahes ootan vaikselt juba kevadet... oeh.. tahaks juba tüki maad õhemate riietega loivata ja asfaldilõhna.

Wednesday, January 30, 2013

Talv teeb aeglaseks?

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ma talvega nii aeglaseks olen jäänud. Tore muidugi, et ma 190ni ei suuda ka rämedalt kiirustades joosta, aga see-eest on mul selline 190-tunne juba kellal 174 nähes. Aga rämeda kiiruse asemel on tempo ikkagi päris aeglane.

Võib tuua enesetundes võrdusmärgi, et sügisene 5:30 min/ km tempo on hetkel sama enesetundega mis 6:15 min/ km. Rääkimata sellest, et seda 6:15 min/ km ei jaksa ikka väga pikalt teha.
Eile oli idee, et teen tempokama jooksu, aga muffigi. Ühe kildi tegin 6:15ga ja siis lõõtsutasin oma 7:20 tempos edasi.

Mul on oma kilpkonluse kohta mõned teooriad.

1. Ma ei tegele jooksutehnika ega kiirenduste harjutamisega. Jooksuharjutused, lõigud, fartlek jne. Lisaks puudub mul treeningutes nagunii korraline rutiin, arvestades superkompensatsiooni jne.

2. Ma jooksen kogu aeg vaid pikki ja aeglaseid ringe. Minimaalselt jooksengi 10km, enamjaolt 11, vahel ka rohkem. Väga harva tuleb ette 8 ja veelgi harvem 6. 6 km on kõige minimaalsem distants viimase poole aasta jooksul. Samas tundub mõttetu mingi 4-5 km pärast hunniku vammuseid selga ajada.

3. Aeglaseks teeb ka rohkelt riideid, liigutamine on raskendatud, lumesoga või jää jala all, külm temperatuur. Väike faktor.

4. Viimasel kahel kuul olen teinud palju suusatrenne ja vähem jooksmist. Detsember oli üldse aasta üks lahjemaid kuid.



Seega - plaan. See ja järgmine nädal tuleb veel suusatamisele keskendudes, sest juba järgmisel nädalavahetusel pean läbima kuidagi 16 km Tervis Plussi Tartu Maratoni naistesõidul. Seejärel prooviks teha enam-vähem nii: 1 pikk ja rahulik ots jooksu, 1 veelgi pikem, 1 lühike (nt 5 km) ja väga kiire jooks ja 1 suusatamine või jalutus+jooks.

See oleks üleüldine idee, iseasi, mida ma reaalselt teha viitsin. Selge see, et fartlekki või jooksuharjutusi ma ei viitsi teha. Eesmärk pole siis hirmsat moodi end kiiremaks arendada, vaid veel rohkem tegevusi varieerida ja kord nädalas ka kiirem olla.

Muust asjust, siis mu arvuti otsustas anda otsad, mistõttu olen nüüd arvutivabal dieedil või nuian teiste rüperaale mõneks hetkeks.. nagu praegu. Seetõttu pole võimalik põnevamaid ja erutavamaid postitusi edastada.

Aga plank on mul endiselt päevakorras ja ehk teil ka! Mis teie kõige esimene katsetusaeg tuli?

Sunday, January 27, 2013

Video: teeme võidu!


Täna hommikul ärkasin ideega, et pean tegema lõpuks ka videopostituse ja siin see on. Padjasoeng tuli ka päris norm!


Küünarvarstoenglamang:



Kes ei viitsi videot vaadata, siis jutt ka.
Teeme võidu! Tegu on küünarvarstoenglamangu kestvusvõistlusega ehk inglise keeles plank challenge. Plank on suurepärane harjutus vastupidavuse arendamiseks kõhulihastele, seljale kui ka toonilistele ehk stabiliseerivatele lihastele. Samuti on see heaks alguseks kätekõverduste õppimisel.

Mina olen tajunud mõnusat pingutust ka kätelihastes ja jalgades - seega on plank pea kogu keha hõlmav mõnus harjutus.

Väljakutse on lihtne - kes hoiab plank-positsiooni kõige kauem, ongi võitja. Kuna ka esmakordsetel proovijatel tõuseb vastupidavus iga päevaga, siis aega on harjutamiseks kaks nädalat alates tänasest.

Harjutuse sisu:
1. Kõhuli harjutusmatil, toetu küünarvartele ja varvastele, ülejäänud keha tõsta üles.
2. Hoia selg sirgena, ära tõsta tagumikku üles ega lase sel vajuda liiga madalale.
3. Püsi enam-vähem liikumatult nii kaua kuni saad.

Mina olen siis pigem kohtuniku rollis, sest ma olen plankimist juba pikalt harjutanud. Aga võtja saab siis tiitli: Ring On Vorm parim plankija.

PS! Täiesti algajatel on raskusi ka 30 sekundi enda üleval hoidmisega. Minut on juba päris hea. Tugevamate ajad jäävad 3-5 minuti kanti, aga see nõuab juba harjutamist või head lihaste seisukorda.
Plankimise maailmarekord on 2 tundi! Hullumeelsus!

Head harjutamist ja püstitame rekordid kahe nädala pärast!

Friday, January 25, 2013

Minu armsad hemorroidid


Olen täheldanud, et "suured inimesed" ei armasta oma isiklikke probleeme väga jagada. Mine tea, mis seal põhjus on. Tuntakse oma murede üle piinlikkust, kardetakse seeläbi nõrgemad näida või muud, ei tea. Aastad pole minu suule filtrit ette kasvatanud, aga võib-olla peaks. Samas on mu murede jagamine alati leidnud lohutust ja toetajaid ning teate küll, mis nende kohta matemaatika keeles öeldakse.

See post läheb siis austusavaldusega hemorroididele. Just nimelt see sama 50+ potil luuletavate meeste haiguseks peetav häda (ma soovitan teil ette juba mitte guuglist selle kohta pilte otsida, sest tulemus on rõvedam kui asi tegelikult).



Hemorroidid on põhimõtteliselt igal inimesel - veenid päraku piirkonnas. Probleem tekib siis, kui mõni veen laieneb (nagu olete näinud tüsedamate naiste säärtel looklevaid ussikesi) ja hakkab põhjustama vaevuseid. Hemorroid on seega veenilaiend päraku piirkonnas. Tegelikult tabavad hemorroidid üsna tihti rasedaid, kelle alumine korrus aina kasvava surve all enam vastu ei pea. Seega pole see ainult kehva kõhuga vanameeste häda.

Ma võin siis end "õnnelikuks" pidada, et ma kuulusin nende sekka, keda hemorroidid tabasid alles pärast sünnitust. Kuigi väliselt oli kõik korras (mitte nii nagu guugli piltidel), siis sisu poolest tähendas see seda, et pool aastat käisin potil igapäevaselt tulejuga või kive si..umas.

Tihti oli ikka päris raske, kui väike beebi röögib süles ja ise oigad samal ajal nuttes potil ning üritad last lohutada. Värske ema tavaline vaatepilt, kuid toona oli olukord naljast kaugel. Lisaks oli üsna keeruline tegeleda hemorroidide koduse raviga (kerged jalutuskäigud, istevannid, häda tekkimisel kohe potile jooksmine jne), kui elasid kellegi teise taktis. Seega läks mul kena pool aastat, et hemorroidid lõpuks ise otsustasid lõunamaale lennata või siis oli tõesti kasu apteegist ostetud vene kreemist Girudo Prokt.



Kuid nagu selliste hädadega ikka kombeks, siis kipuvad nad ikka suure rõõmuga tagasi tulema. Olen viimasel ajal taas nendega järjepidevalt hädas. Nii, kui trenni teen, siis pingutus toob jälle ora persse, ja kui puhkan, siis on päevaga kõik korras. Hemorroidid on äärmiselt valus või ebamugav probleem ja häirib tõsiselt igapäevaelu. Tark oleks seega mitte trenni teha, aga samas on mõõdukas liikumine sooltetegevuseks ja -vereringeks hoopis oluline.

Kodus võib ravida istevannidega (mis minu hinnangul ei aita, sest istuvas asendis on alumisel korrusel taas suur surve), riivitud kartuli kompressidega (ei ole katsetanud), kuid mina proovin edasi veel kreemi, istuda pigem pehmel pinnal ja vältida suuri pingutusi. Kõhukinnisusega mul probleeme pole, seega menüüd vahetada pole mõtet. Lasta keegi laseriga pepu kallale või tõmmata veenilaiend kummiga kinni, et need ära kärbuks - thanks a lot, I rather not!

Kui kellelgi on veel häid nippe, siis olge lahked kommentaarides jagama! Meid pepuhädalisi on oi, kui palju! Vahe on selles, et paljud ei kurda ega hädalda nagu mina :-P



Kehvematest uudistest veel nii palju, et lisaks üleüldisele majandusele, siis ka kodune mikromajanduslik olukord on muutunud pingeliseks, mistõttu tuleb mul rabada viimasel ajal tööd nagu vanal hobusel sügisese künni aal. On tulnud ette päevi, kus tuleb poole üheni öösel trükkida ja terve see nädal on möödunud hommikust õhtuni tööd vihtudes. Ehk on ka suur pinge avaldanud oma mõju ka tagumendile.

Minu ainsad ajutuulutusvõimalused ongi 4x nädalas tunnikeseks trennirajale möllama või kirjutada absoluutselt igapäevastel ja teistel teemadel siia või mujale. Aju lihtsalt kuumeneb üle. Ma hakkan lõpuks aru saama, miks reedet nii väga idealiseeritakse. Mina idealiseerin ka!

Wednesday, January 23, 2013

Retsept: toorkook - ei mingit küpsetamist!

Toortoit on viimasel ajal väga popiks muutunud. See tähendab siis ainult toorete loodustoitude söömist (ehk siis toores liha ja muna sinna alla ei käi).
Mitte, et ma sattusin just toortoidust vaimustusse, aga otsisin lihtsalt tervislikke kooke (jah, need on olemas!) ja leidsin järgneva retsepti.

See on kakao-pähklikook.

Läheb vaja
Põhi: 2,5 dl datleid, 2,5 dl pähkleid (mul maapähkel ja mandel), ca pool dl toorkakaod (kui pole, siis ka maitsestamata kakao kõlbab).


Kreem: 3 pisemat banaani, pool dl toorkakaod, 4 spl mandlivõid (jahvatasin mandleid kuni eraldus natuke rasva ja mass muutus mätsitavaks), 4 spl mett.
Tee nii
Lase põhja komponendid saumikseriga puruks (mingit kreemi või tainast ei tule, lihtsalt ühtlane puru) ning vajuta vormi põhja. Kreem lase samuti saumikseriga läbi ja kalla põhjale peale.
Päris taimetoiduroa saamiseks tuleks siis mesi mingi siirupiga asendada.

Aseta kook mõneks tunniks sügavkülma ja ongi maiustamiseks valmis! Kook tuleb korralik magusaamps ja mida külmunum kreem, seda mõnusam.

Tuesday, January 22, 2013

Mina ja suusatamine

Me ei ole väga head sõbrad. Kehalise kasvatuse õpetaja saatis mind põhikoolis isegi direktori juurde, sest kolmelapselise pere vanematel polnud võimalik lastele suuski osta ning pere ainus tütar ei raatsinud tundi varem kohale minna, et kooli paarist suusapaarist osa saada. Seega suusatamise asemel jooksin ma lumes ja sain selle eest iga kord pragada.

Mingil ajal õpetaja vahetus ja avastasin, et liikumine polegi maailma kõige hullem karistus. Ühe talve käisin praktiliselt iga päev oma Visu puusuuskadega kodu ümbrust avastamas. Pärast paari nädalat suutsin teha isegi paar uisusammu. Ma muide ei uskunud tol hetkel, et ma seda suutsin ja see oli mingi poolik juhus, aga nii see ikkagi oli.

Kuid suusatamisest jäin ma ikkagi kaugele. Kui ma möödunud talvel 5 km tund aega aerutasin, siis oli esmalt eitus. Ei, see distants peab olema pikem või ei, kell on vale. Aga tõsi ta oli - ma olin rämedalt aeglane.

See talv avastasin suusatamise uuesti ja nüüd pea pool vägisi selle ka tõsisemalt ette võtnud. Nimelt - osalen 10. veebruaril Tervis Plussi naistesõidul, 16 kilomeetrit!

Probleem peitub vaid selles, et ma olen endiselt ulmeliselt aeglane. Täna siis proovisin esmakordselt 10 km täis suusatada. Aega läks mul selleks ca 1 h ja 22 minti, tunniga seljatasin 7.55 km. Ja aitäh sulle, kommentaator, kes sa kinnitasid, et kuuvalgel saab suusatada. Need kaks sinikat mu puusal on sinu süü!

Kiireimaks kilomeetriajaks sain 7.50 min. Ma ei saa aru, kuidas ma olen suuskadel märgatavalt aeglasem kui joostes. Või kuidas kõik ülejäänud maailma inimesed saavad olla suuskadel palju kiiremad kui joostes? Lihtsalt ei saa aru. Võimalik, et ma lihtsalt rabelen nagu kass kotis, selle asemel, et sujuvalt ja ökonoomselt suusatada.

Olgu kuis on, aga selle naistesõidu ma läbi teen... Tõenäoliselt küll 2,5 tunniga, aga ikkagi!

Ja ma endiselt ei soovita pimedas trenni teha! Oi, kui rämedalt ma viimase käntsu ajal maha räntsatasin. Hambad tegid plaks ja mul tunne, et ma kukkusin ka oma neeru lahti...

Saturday, January 19, 2013

Fotod: täna trennis

Ilm: ca -18 kraadi, väga kerge tuul, päike ja tõusev udu.

Sisu: 11 km rahulikus tempos, pulss 150, aeg 1.23:23, tempo 7:35 min/km. Mõtlesin veel pikemalt visata, aga hoiame. See nädal juba oli 15kildine ots.


Riietus: suusapesu ülal-all, jalas lühikesed retuusid + paksemad dressid, jalas tavalised adi sokid, üleval kaks kihti pikkade varrukatega särki, pusa ja õrn tuulekas, buff ja suusamüts. Kolm paari kindaid, näos paksult külmakreemi, kätel ka. Üle pika aja oli täiesti soe. Isegi keel ei külmunud ära.

Hellou!!

Hästi pole näha, aga jalasoojus külmus õhuaukudes lumeks.

Mõtlesin, et miks see nähtavus järsku halvenes.. AAA!!



Wednesday, January 16, 2013

Minu vead sportimisel

Kõik, sealhulgas ka mina, muudkui kiidavad oma tervislikke eluviise, tarku trenniotsuseid ja edukaid treeninguid. Vahelduseks võiks päris ausalt end kritiseerida ka. Seejuures võtan viimast korda kokku selle vana hea pulsiteema.

Minu vead.
1. Kõige peamine mureküsimus anonüümsete kommentaatorite järgi on minu pulss. Ma jätaks selle küsimuse siiski lahtiseks, kui suur viga see on. Jah, ma jooksen kõrgema pulsiga kui on soovitatavad 120-140.



2010 alustasin treeninguid jooksutreener Meelis Minni käe all - jalutus vaheldus sörgiminutiga. Väga aeglaselt ja rahulikult jõudsin mõne kuuga lõpuks ka 40minutilise jooksuni. Ja sealt vaikselt edasi. Pool aastat kestis toonane treeninguperiood ja mu pulsid jäid lõpuni keskmiselt üle 160.

2011 hakkasin vaikselt jalutama kuni liikusin praktiliselt iga päev tund-kaks kiire jalutusega. 2012 hakkasin taas sörk+jalutusega jooksutrennide poole liikuma. Sellest on möödas nüüd aasta ja mu pulsid on siiani kõrged, kuid siiski tasapisi langusteel.

Oma pikkade-pikkade jalutuste ja sörk+jalutuste najal võin öelda, et vaid nende peale lootes ma jääksingi aastateks kõndima. Mu pulss ON kõrge, aegamisi see siiski vaikselt langeb, kuid ma EI hakka uuesti kõndima, sest ma olen selle perioodi juba läbi teinud.

Teen praegu aeg-ajalt ca 140se pulsiga trenne, kuid minu jaoks on okei ka 160ga teha. Inimesed on erinevad ja ei saa lähtuda ette antud standarditest.

2. Puudub režiim. Ma olen endamisi teinud vaikiva kokkuleppe, et püüaksin teha neli treeningkorda nädalas, kuid halvemal nädalal lepin ka kolmega. Seejuures tuleb mul paraku leppida sellega, millal ma välja saan minna. Lapsega mul pole võimalik jooksma minna ja üksinda teda koju ei saa ka jätta. Kuna elan väikses külas, kus pole tänavavalgusteid, siis sõltub minu jooksuaeg ka valgest ajast.



Seega olen täielikult sõltuvalt sellest, millal lapsevalvur kodus on ja mina välja saan minna. Ja kui ta on kodus kolmel järjestikusel päeval, siis ma paraku pean ka kolm järjestikust päeva jooksma, sest kui ta ülejäänud neli päeva on valgel ajal ära, siis on mul ka neli puhkepäeva.

Ma tean, et tulemused nõuavad rutiini ja sellest kirjutan lähemalt ka Tervis Plussi veebruarinumbris. Tuleb teha trenni nii, et jõuaksid taastuda ja samas ei taastuks üle ehk siis alustaks praktiliselt nullist. Vägagi kahjuks minu treeningud praegu just sellised ongi. Ainus päästerõngas on paari kuuga saabuv järjest pikem valgem aeg, mis võimaldab mul rohkem valida ise päevi, millal minna ja olla natuke sõltumatum.

Aga praegu olen ma tihti väga õnnetu sellest, et pean mitmeid päevi, käed rüpes, oma aega ootama või siis üsna väsinult mitmendat päeva järjest rajale vedama. Shitty, kuid pole midagi teha.

3. Ei venita, ei soojenda. Kuigi eelvenitamise vajalikkuse üle on viimasel ajal käivitatud debatt, siis jäägu selle olulisus igaühe otsustada. Mul on aeg hinnaline ja venitamise olulisusest pole ma siiani omal nahal aru saanud. Olen olnud väga eeskujulik trennija kõikide soojenduste-venitustega, kuid ma ei tajunud lõpuks vahet, kui need protseduurid tegemata jäid. Jah, ma ei soojenda ega venita mitte kunagi ja ma pole mitte kunagi tajunud jooksmisest tekkinud lihasvalu. Ok, valetan - ühe korra mul pärast haigusperioodi jäid lihased õrnalt siiski valusaks, aga no üldidee on siiski selline.



Aga kui vaja, siis rumal võib enda veast õppida. Nii kaua kuni viga ei teki, nii kaua olen laisk edasi. Ja soojendus enne võistlust - see on mind ALATI ära väsitanud ja sooritus on olnud ALATI parem, kui ma pole soojendanud. Siiski jah - kergelt käed soojaks, väiksed venitused enne starti olen teinud. Aga väiksemgi sörk on viinud pulsi üles ja lõppeks kehvemini mõjunud kui selle tegemata jätmine.

4. Ei joo treeningul. Tsiteerin juba aastaid dr Mihkel Mardnat, et tunnise normaalse treeningu puhul pole vaja käia pidevalt pudeli kallal lürpimas. Olen sellega täiesti nõus! Olen proovinud väikeste jooksude ajal juua: see on olnud ebamugav, ebameeldiv, sunniviisiline ja tekitanud pistmist. Minu jaoks on see rumal soovitus. Joogipudeli järele olen tundnud vajadust vaid 21 km läbimisel. Väiksematel distantsidel ei pea seda absoluutselt vajalikuks.



5. Lähen tihti täiskõhuga jooksma. Olgu, ma jätan siiski tunnise-1,5tunnise vahe, kuid minu jaoks on see siiski täiskõhuga minek. Üldpõhjused võib leida ka punkti nr 2 alt. Kui lihtsalt on aega 2 tundi hommikul, et trennis ära käia, siis ma pigem põõnan une täis, söön kõhu täis ja siis lähen. Ma ei viitsi trenni pärast varem tõusta. Talvel mitte. Suvel veel...



6. Ei kasuta toidulisandeid. See on taaskord vaidluskoht, kas see üldse on oluline või mitte. Kuulun sellesse koolkonda (kuhu kuuluvad paljud haritud teadurid), et toidulisandeid mitmekülgselt toituval inimesel pole vaja. Toidulisandid jäägu tippsportlastele, kelle energiatarve ületab ka elevandi maoga söömist. Minu hinnangul on toidulisandeid ainult siis vaja, kui inimene pole enam suuteline nii palju sööma, et energia- ja toitainekulu korvata. On vaid üks asi, millele ma tahan alati kiiret lahendust ja see on magneesiumipuudus. Nädalane kuur on alati paljuski abiks olnud, aga see on ka maksimum. Proteiin, raud, kaltsium jne - aitäh, toidulaud!


Kui nüüd mõtlema hakata, siis see nimekiri venib liiiiga pikaks ja paneb aina rohkem kulmu kortsutama, et kurat, mida asja sa siis üldse trenni teed? Aga ma ei teegi selleks, et lüüa rekordeid, aina rohkem vormi parandada. Ma teen trenni ainult selleks, et end hästi tunda, et omada võhma, et olla võimeline liikuma. Kõik. Aga ma olen alati valmis muutuma, kui midagi ei toimi ja mõjub pikas perspektiivis kahjulikult. Aga vähemalt ma tean, et ma olen vigane :)

Monday, January 14, 2013

Retsept: roheline seenesalat

Töllerdan retseptide vahet iga päev ja hiljuti eksisin ka välismaa portaalidesse. Kui nägin seda seenesalati retsepti, siis tegin kohe eraldi märkme, et tuleb ette võtta.

Teadsin, et ma ei oska teha sama ilusat ja lisaks pettusin kohalikus kaubavalikus, kus ei leidu sparglit, naerist ja muud põnevat. Eks ma siis leiutasin midagi ise.

Läheb vaja
ca veerand väiksest kaalikast
ca 200 g seeni (valisin šampinjonid)
suvikõrvitsat
veidike rohelist sibulat
küüslaugu küüs
till
punase veini äädikas
oliiviõli
maitseained


Tee nii
Prae seened pannil pruuniks, lisa õhukesed kaalikaviilud (mina viilutasin juustunoa taolise lõikuriga) ja kuumuta läbi.
Tükelda kaussi roheline sibul, riivi jämeda riiviga suvikõrvits, riivi küüslauk. Kalla seene-kaalikasegu peale. Lõika sisse till, kalla paar spl punase veini äädikat ja oliiviõli, lisa maitseained.

Maitseelamus saab olla vähe teistsugusem kui olete ehk harjunud. Mina paraku liialdasin sibula ja küüslauguga ja kõrvetasin oma suu ära. Seega soovitan end pisut tagasi hoida. Muidu oli päris hea kerge kõhutäide!

Saturday, January 12, 2013

Ekstreemjooks, sõna otseses mõttes

Täna siis oli aeg taas jooksuteele siirduda. Õues ca -12 kraadi, viskasin riidekihid peale ja minek. Oli üsna krõbe, aga kolme minutiga oli soe sees. Poole tunni pärast oli aga suur üllatus. Järsku hakkas väga külm, käed hakkasid külmuma, võtsin sõrmed sõrmikuist ära ja hakkasin kinda sees käsi pumpama, vahepeal peksin reisi, sest need külmusid alguses hullult ja pärast ei tundnud üldse.

Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.

Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.

Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.

Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.

Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.

See onkel paneb küll mõtlema, et olen päris pussukas...

Aga eks pahaseks tegi taas ja nördima pani jälle hirmsasti. Ma ei hakka enam kurjemaid sõnu edasi rääkima, mis sellised koeraomanikud mus tekitavad.

Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.

Järsku hakkas kintsudel soe, mingil hetkel ma isegi ei tundnud neid all ja panin spurti. Seepeale mõtlesin, et varsti käib niimoodi ka krõks ära ja lõpetasin spurdi. Jätkasin rahulikult ja kujutasin ette kümme eri viisi, kuidas see külm mu ära tapab. Telefonikõnest kulus üle 20 minuti ja mitu lisakilomeetrit enne kui mind päästeti. Uskuge mind, et sellises külmas väiksema rasvapolstriga inimesele on iga minut paras agoonia.

Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.

Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!

10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!

Thursday, January 10, 2013

Aasta treeningute kokkuvõte


Eile ehk siis 9. jaanuaril sai mul täis aasta järjepidevaid treeninguid. Tegelikult liikusin ma väikestviisi juba enne seda, aga Endomondo trennipäevikusse tegin esimese sissekande 9. jaanuaril.

See oli siis ka mu ELU ESIMENE aasta, mil ma olin treeningutes niivõrd järjepidev ja ühegi (v.a. haigused) pausita suutsin vastu pidada. Võib õla peale patsutada ja imestada, et minusugune lohe on suutnud olla püsiv. See viimane sõna ei iseloomusta mind... või pole siis kunagi iseloomustanud.

Aga täpsemalt ka. Aasta jooksul tegin 175 treeningut, läbisin 1262 km keskmise kiirusega 7,41 km/ h. Teel olin ca 169,5 tundi. Põletasin 106484 kcal ehk 197 burgerit.

Parim 1 km jooksu aeg: 4:57 min. 5 km 26:57. 10 km 57:27. Poolmaraton 2.18.56.
Alustasin treeninguid ca 54 kg pealt. Täna hommikul oli täpselt 49,7 kg.

Jaanuaris 2012 oli mu 5 km parim aeg 38:35. Seega suutsin aastaga oma aega parandada ca 12 minutit. Igas kuus üks minut paremaks (kuigi see 5 km parim aeg tuli juba sügisel).

Käesolev postitus on samuti juubelihõnguline - 300! Tänan ka kõiki, kes viitsisid osa võtta küsitlusest. Selgus siis, et 51% soovib lugeda rohkem isiklikumaid mõtteid, kuid teisel kohal soovidest on ikkagi trennijutud 37%ga, kuid ega retseptid 35ga palju maha jää. Pikad terviselood mõistagi maandusid viimaseks 27 prossaga.

Praeguseks on nüüd küllalt palju kokkuvõtteid ja statistikat tehtud, läheks varsti asjalikuks ka. Nüüd peaks tegema kolm järjestikust liikuvat päeva, sest ülikiire nädal on lihtsalt trennipäevad ära söönud. Hommikul teele ja õhtul rampväsinult koju, vahel kella üheni öösel tööd tehes - selleks nädalavahetuseks teen ma küll endale hullult suure tordi, sest ma olen seda hullult väärt!!

Vana aasta õhtu viimane pilt.

Friday, January 4, 2013

Uus trennistrateegia

Kuna ma olen iseenda treener, siis on mul võimalus igasugu põnevusi katsetada. Viimasel ajal olen katsetanud aeglusjooksu või siis sörki. Ühest küljest aitab see motivatsioonivaesel perioodil midagi uut jälle teha ning suure koduigatsejana ei jõua ma ka niivõrd aeglaselt kodust just väga kaugele :o)

Täna "lippasin" 9.06 min/ km. Ütleme nii, et niivõrd aeglaselt pole ma isegi kiirkõndi teinud. Aga keskmine pulss 142 on jälle harukordne, esmakordne ja minu jaoks midagi väga uut. 8,2 km jagusaamiseks läks 1 t ja 14 min. Kiire!


Eks ma mõne kiirema otsa teen ka vahetevahel, aga vaatab, kui kaua ma aeglaselt suudan vastu pidada. Ehitame siis tugevat aeroobset põhja alla... pärast aastast treeningut.

Thursday, January 3, 2013

Töökad päevad

Eile tegin aeglusjooksu rekordi - 13 km ja 1 h 50 min. On siin väiksed eesmärgikesed ikka võimalikult madalat pulssi hoida ja pigem harvem mõni kiire lühike ots teha.

Aga nüüd on kiired tööpäevad käsil ja peab kuidagi natuke vägisi neid tormamisi sisse mahutama.

Klõps tänasest päevast Tartust. Oli huuuulll päev!


Head uut aastat ka, kallid!