Foto: Eesti minut

Meie "Eesti minuti" foto:

Hääletame Eestimaa poolt
Eesti asjad on näinud paremaid ja halvemaid aegu. Pildil olev Öötla mõis hoidis veel viimast korda aastakümneid tagasi Siberisse küüditavaid eestlaseid. Ratsaniku käes olev lipp on pildi autori onu oma, kelle elukaaslane selle erinevatest riietest nõukogude ajal kokku õmbles. Lipp käis ära ka Balti ketil ja jõudis ära oodata vabaduseaja.
Kui Eestimaa asjad on kannatanud paremad ja halvemad ajad, siis teevad seda ka tragid Järvamaa naised Arabella, Pamela ja Elerin. Kuniks lapse uni on kodumaa pinnal magus ja hobused saavad vabalt traavida sinimustvalge all, on ka läinud eestlastel põhjust hääletada Eestimaale tagasi.

Järvamaa, Öötla mõis - Arabella Johanna Eesmaa (magav laps), Pamela Eesmaa (hääletaja), Elerin Raadik (ratsanik), fotogaaf Andrus Eesmaa.

Hitch-hike to Estonia / Vote for Estonia
Estonian things have seen better and worse times. Öötla manor at the picture held for the last time Estonians who were deported to Siberia many years ago.
Flag, which is held by rider, was photographers uncle's, whose companion sew it from different clothes at the soviet times. It went to Baltic chain and waited times of freedom.
If Estonian things have held on in better and worse times, so will brisk Järvamaa ladies Arabella, Pamela and Elerin. As long as baby's dream is sweet on Motherland and horses can run wild under blue-black-white stripes, there is still a reason for also Estonians abroad to return back.


Järvamaa, Öötla Manor, Arabella Johanna Eesmaa (baby), Pamela Eesmaa (hitch-hiker), Elerin Raadik (horsewoman), Andrus Eesmaa (photographer).

Happy birthday, Estonia!

Plankimise võitja selgunud!

Suur uudis lihtsalt ja lühidalt:

Palju õnne, Mari! Sulle kuulub ringonvormi jäägitu respekt, au ja kuulsus ning super head korsetilihased!

Kõikidel teistel on võimalus edasi harjutada ja plangime tulevikus ikka edasi ja lööme uusi rekordeid!

Minust siis nii palju, et tänase seisuga tunnen end juba üsna hästi ja täna veel taastun, homme astun üle 1,5 nädala taas rajale.

Mõningaid uusi tuuli on mul üleüldse treeningutes, kuid hetkel pole veel kindel, kas maksab rääkida. Järgmise nädala teisipäeval asun Tallinnas üht Tervis Plussi lugu ehk trennitesti tegema. Neljapäeval on ees suurejoonelisem jooksutest, samuti seoses Tervis Plussi looga. Üleüldiselt on aga võimalus, et treeningud saavad uue suuna. Eks siis täpsemalt jõuan veel pajatada.

Hetkel olen veel võlas mitu lugu - kuidas ma magusaisu seljatasin, mitu retsepti, üks tihe päevaplaan jms.
Sõrad sirgu, sõbrad!

Jälle haige

Seoses pühapäevase külmetamise, stressirohkete töönädalate, soojuspumba muutumiseks konditsioneeriks jne, olen nüüd tatine, ilane, paksu pea ja uimase olekuga.

Seega blogitegudest ka nüüd natuke eemal.

Hääd tervist teisele ja pange eelmise posti alla veel oma plankimise aegu!

Mina õgin nüüd küüslauku edasi, söön mett ja naudin sauna.

Plank challenge - pange oma ajad kirja!

Kaks nädalat sai tegelikult täis pühapäeval, aga olen olnud tööülesannetega viimasel ajal jooksus. Seega - hakkame nüüd tibusid lugema!

Jätke kommentaari oma kõige pikem välja venitatud plankimise aeg.

Kui kirjutate anonüümselt, siis jätke kuhugi ka märge, kellele selline aeg kuulub. Ärge häbenege kirja panna ka lühemaid numbreid kui on teistel - te võistlete ju ka iseendaga (võite kirja panna, kui palju teie aeg kahe nädala jooksul paranes).

Läks lahti!

Tehtud! Kokkuvõte suusasõidust

Täna siis pidi lõpuks olema see kaua kardetud päev ehk Tervis Plussi 12. Tartu maratoni naistesõit. Hühh, jube pikk nimetus. Pigem siis juba Tervis Plussi naistesõit, sest päris maraton on alles tulekul ja muud maratoniga seal suurt ühist pole peale suusatamise.

Eilsest saati olen olnud üsna uimane ja kodust välja sõites hakkasin tundma lausa kõrval astuvat grippi. Põrutasime siis Elvasse, sõime korraliku seaprae ja koogi õhtuks ning varsti kobisime magama. Meenutasin veel mõni aeg tagasi Jaak Mae suusakooli treeneri Riho Roosipõlluga tehtud intervjuud, kus ta rääkis, et enne maratoni ei tasuks sealiha süüa ja pugida pigem süsivesikuid, et keha ei peaks järgmisel päeval veel rasket taaka endaga kandma. Aga maratonile ma ju ei läinud ning väga suurt numbrit korralikust kõhutäiest ei teinud.

Hommikul söök 9.30, sättimine ning siirdusime starti. Tegin kähku ühe väikse ringi, et külm ei hakkaks ja tundsin, et suusk hakkab igal sammul tugevalt lume külge. Mu viimane määre oli -5 ja veel külmem. Kahtlesin natuke, kuid läksin ja küsisin liigselt lustakatelt, kuid töökatelt määrdemeestelt, kas mul oleks targem need määrdejäägid maha hõõruda või ikkagi nendega teele minna. Selgus tõsiasi, et määrdest polnud mul enam haisugi all, seega tuli teele minna täiesti õlitamata.

Enne starti meeleolud väga ülevad polnud.

Suusasõidu patroon Annely Adermann ja Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas.

Start tuli üsna peatselt ja isegi üsna väikse massi tõttu asusime aeglaselt teele. Mõned minutid aerutasin kergelt, kuid peatselt sai siis ka sõitma hakata.

Läksin rahvaga kaasa ja valisin enda jaoks väga kõrge tempo. Kui ma üle-eelmisel päeval lootsin 16 km peale püüda alla kahe tunni, siis vaadeldes ilmastikuolusid ning oma takjalikke suuski, siis ma kartsin, et mul võib isegi kolm tundi minna.

Kui paar kilomeetrit oli läbi ja ma avastasin, et ma siiski liigun alla kahe tunni tempos, siis meenutasin mitmel korral paari blogikommentaari: "Sult oodati, et sõidad alla kahe tunni! Sa saad sellega hakkama - alla kahe tunni!!"

Enamik töökaaslaseid olid eest minema pannud. Ja kui viimanegi kannule jõudis rahuliku vahelduvtõukega, siis tundsin, et ei... mul ei ole jaksu võistelda mitte kellegagi peale iseenda.

Ma liikusin ülepingutusele väga lähedal. Loetlesin kilomeetreid joogipunktini, see oli mu esimene eesmärk. Üsna kiiresti oligi ligi seitse kilomeetrit täis ja ees ootamas toetajad ja kosutusvõimalus. "Spordijooki või vett?" küsiti. Kuigi ma pole spordijookide fänn, siis võtsin selle. Õõk, soe?! Okei. Kaanisin topsitäie paari lonksuga alla. Minu kaanimisrekord. Ok, andke vett ka! Õõk, see ka soe?! Vett läks ehk pool topsi ja otsustasin, et aitab küll looderdamisest. Enam puhkemomente polnud.

Kuigi joogipunktis hoiatati, et edasi tõotab raskem tulla, siis mina sellest aru ei saanud. Rada kulges küll tõesti palju rohkemate tõusudega, kuid see-eest oli ka rohkem languseid.

Massid olid must möödunud, olin jäänud väga tahapoole ja lund sadas metsikult. Ma ei tundnudki, et olin kontideni märg. Laskumistel tulistasid lumehelbed silma nagu nõelad ja otsustasin laskuda hiinlase stiilis ehk siis silmad pea viimseni kissis.

Ca 5 km enne lõppu tajusin, et mu hommikusöögist on mööda neli tundi ja ma unustasin süüa ka kaasa võetud banaani. Jalad hakkasid all näljast värisema ja veresuhkur oli tõesti nullis. Oleks ma vähe julgem, siis võinuks küsida rajal tiirutavail meedikuilt, kas neil oleks mulle ehk glükoosi visata. Olen juhuse tõttu varemgi pikemalt näljas olnud (jah, neli tundi on minu jaoks pikk aeg, eriti veel võistlusmomendil), siis ikka käed värisevad ja jalad ka tudisevad all. Nüüd olin aga rajal, süüa ei kuskilt ja lõpuni oli veel päris palju aega. Mind aitas ainus mõte: "Mõtle, kui palju sa sel nädalal oled söönud? Saiakesi, kooke, kräsupeakooki, eile õhtul sealiha! Nende abil lähed lõpuni!"

Aitas küll, jalad ei tudisenud enam all. Viimased kolm kilomeetrit läksid nagu linnutiivul.

 

Ja viimane kilomeeter oli tõesti, täiesti lennates. Tahtsin küll hullult spurtida, aga ega väga jaksu polnud ja olin niigi endast kõik andnud. Kui nägin tablool 1.43, siis olin täiesti-täiesti rabatud. Ma lootsin, et ehk pingutan alla kahe tunni, aga alla 1.50 ja lausa 1.43 oli minu jaoks midagi uskumatut. Ma oskan pea alati oma lõpuaegu ennustada. Olgu, küll jooksmises, aga olen ka suusatamise puhul selgeks saanud, kus mu lagi on. Ma poleks arvanudki, et mu lagi on 1.43. Olgu, see pole mingi super aeg, mille üle uhkust tunda, aga MINU kohta ON see S-U-P-E-R aeg.

Mul oli hea meel, et inimesed olid sõbralikud, olenemata sellest, et ma enamikul jalus tolgendasin. Tore, et ühel onklil jagus ka julgustavaid sõnu. Keegi ei pahandanud ega kaagutanud. Kõik kulgesid oma maailmas ja mõtetes.

Aitäh, mu Salomoni suusasaabastele, Swixi keppidele ja Fischeri suuskadele. Mul on ülimalt kahju, et tänasel rajal, ma-ei-tea-kus, suutsin suuskadele alla tõmmata väga rämeda ja ülisügava sälgu :-( Nagu oleks mingist orast väga tugeva jõuga üle sõitnud. Nii kole kahju. Tea, kas seda annab tasandada-sulatada vms teha. Peab viima kuhugi hooldusesse.

Pärast sõitu olin küll väga õnnelik, aga kahjuks ei taibanud vahetusriideid kaasa võtta. Oli ainult soe jope peale tõmmata, aga märjad riided jäid alla. Seega külmetasin tooohuutuult pärast sõitu. Ootasime ka teiste järel ja kinkisin oma supi toetusmeeskonna näljahäda leevendamiseks. Ainult kaks topsi teed lürpisin üksi ära, aga soojem sellest ei hakanud. Külmetasin ca tund aega ja lõpuks lihtsalt lõdisesin. Hotelli jõudes olid mu huuled täiesti tumesinised, pole nii sinised varem olnudki. Soojendasin end duši all väheke ja tõmbasin lõpuks kuivad riided selga. Ehk mu keha andestab mu tänased ekstreemsused ega vea mind alt. Rajal ta seda igatahes ei teinud.

Jäin täna endaga väga rahule ja üritus oli samuti tore. Aitäh korraldajatele ja aitäh mu toredatele töökaaslastele!

Kaks päeva enne suurt suuska

Nähtavasti on mul täna ainus võimalus veel viimased kokkuvõtted teha, enne kui pühapäeval Tervis Plussi naistesõidult tagasi jõuan. Homme liigume Elvasse ja naaseme järgmise päeva õhtul.

Mis siis öelda? See nädal on olnud meeletult tööd ja tuiamist, et ma pole jõudnud mitte midagi muud teha peale 11kildise jooksu. Kuigi sõit ülehomme, siis ma pean homme kas või 2 kilti suusatama, sest see samm lapikutel toigastel ei ole mul endiselt kindel ning tuleb läbi suurte raskuste.

Niisiis - hoidke mulle pühapäeval kell 12 pöialt! Proovin 16 km alla kahe tunni lõpetada, aga oksendamiseni ei pinguta.

Jaa - pühapäeval lõpeb plank challenge! Venitage päeva jooksul välja oma tippaeg ja olge valmis oma müstilisi numbreid ka videos tõestama! Facebookis käis läbi ka idee saada kokku ja teha mingi ühistrenn või ühisplankimine. Kui on huvilisi, siis jätke kommentaar või suhtleme FBs!

Hetkel mõtted üsna laiali, sest palju on toimumas ja puhata pole võimalik - rääkimata sellest, et ma pidevalt korrutan seda ja midagi reaalselt justkui ära ei tee :o) Olgu, kuu lõpus luban olla parem!

Retsept: paprikapüreesupp

Algne retsept pärineb siit. See on jälle selline "kerge päeva eine", mis täidab kõhtu, on imemaitsev ja samas ülitervislik.

Läheb vaja
2 paprikat
4-5 kartulit
1 sibul
1 selleri vars
puljongikuubikud

Tee nii
(Laisa inimese kombel tee nii. Kui tahad pikemalt nokitseda, siis enne tuleks sibul klaasjaks kuumutada jne). Viska kogu tükeldatud krempel potti, kus on ca liiter vett. Keeda kuni kogu kraam on pehme, vajadusel kalla vett vähemaks, et tükid päris ei ujuks sees. Püreesta saumiksriga, viimistle maitse ja kaunista tilli, peterselli vmga.

Väga kerge ja sametiselt siidise maitsega. Ei vaja isegi koort ega juustu!

Minu elu tippmark jooksus

No okei, jälle patuga pooleks. Kõik lapsed on kiired ja osavad. Kuigi seda on nii uskumatu praegu vaadata, siis mina olin ka kunagi ammu-ammu, enne seda kui kool mind kehalist kasvatust vihkama pani.

See on ainuke diplom, millega võin vehkida, mille üle tõesti uhke olla. Aga aastad on teinud oma töö ja nüüd ma olen juba vana ja aeglane :o)

60 meetrit, aeg 7,68. Mult ikka küsitakse, et äkki on tegu minutitega või võeti aega liivakellaga, aga no kuulge!

Fotod: Järva-Jaani sõudeergomeetrite võistlus

Vahepeal tuleks end natuke raputada ja loivamistele lisaks midagi kasulikku teha. Nagu arutleti kommentaariumis - tuleb "lõõrid lahti" lüüa.

Meie koduvald on sportlikus tegevuses kahjuks väga vaene, aga see-eest kõrvalküla teeb pea iga kuu või kahe tagant silmi ette. Seekord siis traditsiooniline sõudeergomeetrite võistlus, järjekorras kaheksas.

Hetk enne starti.

Kohalikke oli maruvähe, võõraid nägusid see-eest küllaga. Oli pisemaid ja tublisid põnne, väga muskulaarseid mehigi, kes vihtusid niimoodi sõuda, et vahi ja imesta.

Ma osalesin esimest korda ja viimati 2007. aastal, ning eelnevalt mäletamata oma tulemust, läksin lihtsalt käppa proovima.

Tõsiasi oli see, et alustasin liiga tormakalt ja peatselt oli ka hing kinni. Distants 1000 meetrit on minu jaoks päris vastik distants. Kui oleks 100 meetri jooks, siis olen sprindifänn. Aga 1000 meetrit - sellega ei jõua kaotatud aega tasa teha ja samas liiga pikk, et kiiresti, okse kurgus, kahe sammuga üle finišijoone astuda.

Seega olin ma juba 500 meetri peal mõtteis oigamas, et gaad... Ma ei jõua pingutada, vaid pean lihtsalt tasakesi end lõpuni lohistama. "50 meetrit ainult vahe, see ühe paadi jagu - anna nüüd" - no ei olnud, mida anda. 1000 meetrit lõppes justkui sajandi pärast ja oi, kui raske siis oli.

Niimoodi jooksnud ei ole ma ikka aastaid, kui üldse. Aga nüüd siis sõudsin nii, et kaktus kurgus. Juuubeee... Püsti tõustes mõtlesin, et nüüd kukun kokku ka. Loivasin tooli juurde toetuma ja ohkisin seal (kusjuures, mõned mehedki käisid ukse taga ohkimas).

Ja läks!

Seejärel tekkis mingi okas kuhugi mandli taha kurku ja ma köhisin nii rämedalt, et ma kahtlustasin juba lämbumist. Lihtsalt ei saanud hingata ja vastik okas kurgus takistas normaalset hingamist. Veel üks remark - kogu päeva lõpus köhisid kõik. Millest see?

Kokkuvõttes jäääällleeeeeee viimane. Aga nuooh, ma pole ka päris mitmeid aastaid kordagi sõudnud. 1000 m aeg - 4,34.7. Jaaa - kuus aastat tagasi oli mu aeg 4,38. Seega ma tegin kunagisele laisale ja treenimatule Pamelale ära vaid nelja sekundiga. Uskumatu! Toona ma küll käisin jõusaalis ja eelnevalt treenisin ka sõudeergomeetril. Aga praegu on mul siiski terve aasta järjepidevaid treeninguid, no ja ei mingit edasiminekut!

Sh.t! Oleksin pidanud koju jääma!

Natuke on trotsi ka tekkinud selle viimase-koha-needuse pärast. Ma ei lähegi ju kunagi võitma või näitama, et olen hullu heas vormis, aga no kurja... Tahaks kord näidata ka, et ma olen oma ilusaid dresse väärt, mitte et mingi hea varustusega beib näitab iseennast, mitte vormi. Mul isegi natuke hea meel, et mu kossid on kergelt lõhki ja viis aastat kantud dressid hakkavad kergelt läbi paistma - vähemalt ei näe ma enam väga fäänsi välja.

Ahjaa, osalesime ka kahepaadil, aga seal olime partneriga juba täielikud sussid ja sõudsime niisama kujutelmas kuskil järvel Viljandi paadimeest. 1000 m aeg 2,09 või nii.

Minu ema! Peksin kurikaga võistlema!

Kolm meest paadis, koerast rääkimata. Tugevad onklid.

Aja Leht meeskond. Võltsnaeratus ja pakujalg.

Peaaegu kogu mansa.