Täna trennis

Vahelduseks trennijuttu ka. See kuu tuleb kilometraaži poolest rekordiline, kuigi puhkuse tõttu olen siiski üsna lõdvalt võtnud.

Kuid rekordilised on olnud ka ajad. 1 km parima jooksin pärast puhkepäevi üleeilse 7 km sees, aeg 4.44 (kuigi Endomondo ütles 4.38 ja mu kell veelgi vähem ning ise tundsin, et see oli kiirem, siis olgu see väiksem number - saab taas üle lüüa). 5 km puhul sain uueks tippmargiks 24.58, mis oli samuti pikema trenni sees, 9 km.

"Võluv" naeratus kevadel Tallinna spordihallis.

Ülemöödunud nädalal oleks kergemalt tulnud 1 tunni rekord, kuid lõpetasin paraku kaks sekundit enne tunni täitumist. Sellest trennist tuli seevastu 10 km rekord, kuid selle lõin samuti täna üle.

Täna oli kavas 5.40 tempos minek, mis vahelduks iga km tagant 4.40-4.50ga. Paraku ma nii tasemel polnud, et 4.40 viiel korral loopida, kuid enam-vähem. Km ajad: 5.29/ 4.45/ 5.27/ 4.53/ 5.28/ 5.01/ 5.20/ 4.49/ 5.35/ 4.50. Taastumine oli üllatavalt kiire, ca 50 sekundit. Kuigi ma ei võtnud kohe pärast viimast kilti, vaid jooksin sips kergemalt edasi, et naabri koerast mööda pääseda.
10 km aeg 51.41. No olümpiale just ei pääse, kuid külajooksudel esisajasse juba jõuab.

Mis on eesmärgid? Ega midagi, ausalt öeldes. 10 km võiks alla 50 mindi joosta ja on kena küll. Poolmaraton alla kahe tunni ja on kena küll. Sügisene maraton alla 5 tunksi ja võingi tiksuda omas rütmis ja kuis aga viitsin.

Järgmine pühapäev Paide triatlon

 ja nädal hiljem Nurmekivi jooks Järva-Jaanis ja algavad ettevalmistused Aleksandri poolmaratoniks. Liigume!

Fotod: suveunistus Kablis

Annan näpule endiselt kuuma ja harjutan kätt fotomaailmas. Minu austus kõikidele tegijatele sel alal - see on küllalt raske, kuid äärmiselt huvitav. Fotograafiks ma end kindlasti ei pea, kuid hea meelega kasutan lähedasi modellidena ära.

Mul oli õnn teha eksprompt-shoot Kablis imearmsa modelli Keiuga. Keiust head kaadrit saada on muidugi sama raske kui loomaaias mõni loom pildile püüda, if You know what I mean!

Mina jäin hirmus rahule ja muudkui vaatan ja ahhetan... küll mitte enda tööd, vaid kui hästi Keiu oskas pildid kauniks teha.

Tehnika: Canon 5D Mark II, teleobjektiiv.
Aeg: Ca 10 hommikul.
Koht: Kabli rand.

Puhkus Pärnus

Meie väiksel perel on omad väiksed traditsioonid. See tähendab, et igal suvel me peame ilmtingimata mere äärde sõitma ja kindlasti ka PÄRNU! Haapsalu on samuti korduvalt kavas olnud, ka Peipsi ja põhjarannik.

Varsti hakkab mu puhkus läbi saama ja argirutiin pähe taguma ning viimased võimalused reaalseks puhkuseks ongi nüüd või mitte... sel aastal.

Eile oli plaan hommikul asjad kokku pakkida ja suvepealinna põrutada. Tahtsime ka kuskil ööbida, kuid hinnad 50-... eurot tundusid liiga röögatud. Mõistetav ju ka, sest linn on paksu rahakotiga turiste täis ja miks mitte suurendada oma ettevõtte ja ka omavalitsuse kukrut.

Mina aga mõtlesin ratsionaalselt. 50 eurot - selle eest saaks ju mingid korralikud teksadki, mida aastaid kanda. Aga öö hotellis - 18 tundi ja läinud ta ongi! Läksime seega lihtsalt ehku peale.

Hommikul oli ilm pilves, linnunärakad mu maasikaid söönud ja hakkasin võrku oma peenrale ümber toppima. Lisaks toestasin kurke ja sügasime ühesõnaga perekondlikult niisama mune ja otsustasime päevakava õuntelt vaadata.

Kell 11 tuli aga päike välja ja siis hakkasime tormama. Asjad kotti, rattad kokku, ratta järelkäru pagassi, ma hakkasin veel põrandaid pesema, et tagasitulek poleks väga trööstitu. Nii me siis alles 13 paiku liikuma saimegi.

Pärnu oli nagu nädal varem tööotsal käies - täis tsillivaid inimesi, kes nautisid kuurorti, kel polnud kuhugi kiiret, kel polnud ühtegi muret. Kõik tiksus vastavalt päikesele ja merelainetele. Pakkisime lapse järelkärusse, parkisime auto Selveri parklasse (kus sõime ka sooja toidu letist ostetud lõuna ära) ja väntasime randa. Mõnus oli ühineda kulgeva linnatriiviga.

Rand polnudki metsikult rahvast täis ja koha leidis vabalt. Pakkisime end laiali ja läksime sulistama. Vesi oli imesoe ja mõnus! Pärast kerget karastamist otsustasin jooksma minna. Loomulikult tulid kohe kommentaarid, et no midaaaa, sa oled ju puhkusel ja mis plaplaplaa. Okei, jooksust tuleks millalgi ka väikest puhkust võtta ja tegutseda kohustustevabalt, aga ma ei taha, et see aeg oleks puhkus, kus mul on selleks ka reaalselt AEGA. Lisaks oli eilne jupp vaid 35 minutit ja see möödus ülikergelt. Panin pulsivöö peale ja kella tiksuma ning lippasin mööda rannariba paljajalu edasi. Pabistasin, et esmakordseks paljajalu jooksuks on 35 minutit palju, aga kuulasin hoolega, mida mu jalad räägivad.

Need tahtsid küll pisut igal sammul justkui krampi kiskuda, aga lõppeks polnud mingit probleemi. Probleem oli vaid selles, et päkad hakkasid liival kergelt hõõruma ja pärast oli pisut tundlik paljajalu kõndida.

Aga kondiaurul näeb palju. Näiteks jooksis üks heas vormis kutt vastu, kaugemal paistsid inimtühjemad ja sama kenad rannad, lisaks nägin üht hülgelaipa (tohoh?). Kuigi oli lõdvestav jooks, siis paar kilti tulid paljajalu isegi alla kuue mindi!

Siis lippasin taas vette, kus oli kohe eriti mõnus ja karge. Ujusin poini ja tagasi ning siis oligi aeg edasi vändata.

Käisime sadama piirkonnas, kus olid imeilusad purjekad, aerupaatide võistlus, mingid naljakad mehhanismid, mis purskavad seljakotist justkui vett välja ja siis saad Supermani kombel vee kohal hõljuda. Täitsa naljakas vaatepilt.

Sõitsime mööda kohvikutest, kus inimesed nautisid põnevaid roogasid. Me ise kimasime köökide kutsest hoolimata edasi, sest lootsime, et meie tütretots jääb magama ja saame siis kuskil kohvikus ka ise jäätist nautida. Paraku hoidis ta kramplikult silmi lahti ja lõpetasime ikkagi Port Arturis, kust ma lootsin masinajäätist saada. Seda polnud ja leppisime poest saadava külma maiusega.

Lõpuks sõime kõik kaks jäätist järjest ära ja kimasime edasi. Tänu nutitelefonile ja internetile saime (pealepressitud) kutse sõbranna juurde Kablisse. Täiendasime söögivarusid ja põrutasime ette valmistamata oma 40 kilti Pärnust välja.

Maandusime siis imekaunis helesinises paradiisis. Maja perenaine tutvustas oma suvilat ja kõrvalhooneid, millest me ka ühe hõivasime. Käisime veel mere ääres pildistamas. Õhtul tegime sauna ja kinnitasime keha.

Järgmisel hommikul oli võõrustaja jõudnud juba värskeid saiakesi poest tuua ja praadis omletti. Läksime uuesti randa ja tegime veel pilte (järgmine siis fotopost!).

Tõsiselt suured tänud Keiule, Travisele ja nende tugipostile Kristjanile väga armsa vastuvõtu eest! Kahju oli lahkuda, aga mulle ei meeldi väga teiste turjal olla ja külalised on ikka lahkudes armsad :)

Sõime Pärnus vanas tutavas Kentuki söögikohas, kus oli maitsev praad, aga ebameeldiv kõrvallaua ahelsuitsetaja (kui toidukoht on väljas, siis võib suitsetada?).

Lõpuks ometi sain Denim Dreamist siis oma 2 nädalat taga aetud kena kleidi, mis küll ahhetama ei pannud, aga annab võimalusi kasutada nii suvel kui talvel. Lisaks juurde kingad! No lõpuks ometi siis palju õnne sünnipäevaks ja tänud kõigile, kes selle kingiga vaeva nägid :) Mul polnudki plaan midagi osta, aga sealsed müüjad on ikka nii abivalmid ja entusiastlikud, et lausa lust! Kiitused!

Guessi kleit ja kingad Silvian Heach.

Esmaspäeval kiikame Läti poole ja siis tulebki otsi hakata kokku tõmbama. Ehk siis tööööööö!

Täna Tartus

Kuna mul on endiselt puhkus, siis taasavastan Eestimaad. Pole ammu niisama vabakavaga Tartus käinud ja täna see õnnestus.

Jahin juba 10 päeva endale sünnipäevaks midagi erilist, luksuslikku ja imeilusat, kuid siiamaani pole õnnestunud. Pool raha ongi läinud juba maasikatele ja toiduostudele. Niisiis pean varsti leppima luksusliku pulgakommiga.

Veetsin aega kahe toreda sõbrannaga, kel on sama vanad lapsed kui mul. Kui mul on väike Pöial-Liisi, siis neil suured ja imearmsad lapsed. Üks neist on ka värske ajakirja Buduaar Chicco fotoseerias.

Nii palju võin öelda, et ebameeldiva teenindaja tõttu ei soovita Taskus olevat toidukohta Ränduri pubi! Mu väike röövlitütar ronis tellimise ajal nöörredelist kuhugi lae alla (ta on endiselt oma liikumises ebakindel ja kukub kergesti) ja ma jooksin teda sealt ära tooma, kuid teenindaja käratas, et ma tohi välisjalanõudega laste mänguplatsile minna. Jah, ma olin sellega imehästi kursis ja ütlesin seda ka talle, et mu laps kukub sealt kahe sekundiga, aga minu jalanõude lahtisõlmimimine võtab aega 2 minutit. Ka selle peale jäi teenindajal õigust ülegi ja vigises (jah, vigises) edasi.

Anteeksi - haige laps kannab sinna ka jalanõudeta miljon viirust rohkem kui mina kahe sammuga välisjalanõudes. Kui olukord olnuks rahulikum, loomulikult võtaksin jalanõud jalast. Ja kui ma ka oleks nii nahaalne, siis saab sellele tähelepanu juhatada palju viisakamalt kui käratades. Ränduri pubi - mina teie juurde enam eal ei naase! Teie teenindajad kujundavad teie nägu.

Ma ei ole sugugi pretensioonikas klient, kes põrutab rusikaga lauale ja nõuab oma õigust. Pole ma kunagi ühtegi toitu tagasi saatnud ja olen alati palunud andekaid kokkasid hea toidu eest tänada. Aga nii kehva teenindajat pole mu elus õnn olnud kohata.

Aga olgu sellega, kuis on. Päev liikus edasi ikkagi kenas taktis ja kuigi ma mitte midagi luksuslikku sünnipäevakingiks ei leidnud, siis ühe väga kena kübara küll. 12.99 eurot, Reserved - tormijooksu! See on nii äge, et ma ei julge sellega isegi ringi kõndida. Kohe, kui pähe panin, tuli üks kerjus küsima kahte eurot.

Eesmärgid-üritused-plaanid

Sisulist juttu pole mul ammu olnud ja hetkel on selleks ka võimalust, sest mul on puhkus ja laps magab - kaks üliharuldast kokkusattumust.

Treeningud kulgevad stabiilselt ja olen Ööjooksu-ebaõnnest ammu väljas. Selgeks sai vähemalt see tõsiasi, et šokolaad karmimal jooksupäeval ei sobi. Sellest sain aru nii Ööjooksul kui ühel järgneval treeningul.

Kuigi kuklas tiksub vaikselt 8. septembri maraton, elu esimene, vähem kui kolme kuu pärast, siis praegu keskendun väiksematele üritustele ja liigun tasapisi.

Esmalt Paide triatlon.

Probleem on endiselt selles, et ma ei oska kroolida. Käisime küll Tervis Plussiga Indrek Sei juures õpetussõnu saamas, aga tänu Eestimaa suvele pole saanud neid praktikasse panna.

Olgu, kolm korda proovisin uppumise moodi kroolida ja ühe korra harjutasin kodus vette hingamist. Niimoodi:

Veidi aja pärast panin käed ka juurde. Kui ma päriselt järve läksin, siis see muidugi nii kerge enam polnud nagu potis.

Nädal hiljem peaks kõikide eelduste kohaselt toimuma Järva-Jaanis Ants Nurmekivi jooks ehk siis 14. juulil. Loodan olla platsis ja ehk seekord õnnestub mitte jääda viimaseks!!

Augustis korraldame taaskord Aleksandri poolmaratoni. Lähem info tulekul!

Ja siis ongi juba soe ja kuldne sügis koos maratoniga käes. Ega mul vist rohkem eesmärke polegi kui et edaspidi veel kiiremaks.

Praegu liigub kõik plaanipäraselt ja üllatustevaeselt, khm-khm. Esimest korda elus olen suutnud joosta lõike alla viie minuti. Möödunud nädal katsetasin viie kilomeetri rekordjooksu ja seal õnnestus lausa kaks kilti järjest alla viie mindi saada ja kolm esimest neist viis ja mõned sekundid peale. Minu jaoks siiski suur saavutus!

Nüüd on tulnud siis need ajad, kus okei tempo on alla kuue ja tõsisem veri ninast panemine alla viie. Ma mäletan üliselgelt, kuidas 2010 oktoober jooksin Paide statkal lõike 6 min/ km ja ma SURIN! Kusjuures, ma arvasin siis, et olen päris kiire :o) Üleeile jooksin 11 km tempos 5.25 ja vaatasin ennast varjult - appi, ma olen ikka niiiii aeglane!

Aga tegelikult pean olema rahul ja tundma rõõmu, sest esimest korda elus olen ma ka unenäos kiire! Olete vast kõik näinud, kuidas tahaks kiiresti joosta, aga jalad on nagu nähtamatus vees või oled ise metsikus tuules ja liigud üliaeglaselt edasi? Ma näen nüüd, kuidas ma ise olen tuul ja jooksen, kiiresti!

Kuid ega kerge ole. Tööd on tavaolukorras metsikult. Lisaks nõuavad hoolt 14 vagu porgandeid, herneid, sibulaid, suvikõrvitsaid, arbuuse, 4 väikest vagu maasikaid, kasvuhoonetäis taimi, 1 hiiglaslik vagu last ja veel rohkem vagusid majas. Tegelikult on jooksutreeningu päevakavasse mahutamine üsna stressirikas ja trennipäeval kratsib kogu aeg kukalt see vastik väike sundus varsti trenn ära teha. Ühest küljest on see vastik tüütus, teisalt pingemaandaja ja suur rõõmu allikas.

Minu juubel

Sellest saab nüüd peatselt nädal, mil Ööjooksule sadas otsa juubeli tähistamine ja sellele omakorda juubel ise. Kõik sündmused on veel eredalt meeles ja jäänud mõrumagusad mälestused... kahjuks möödub aeg lihtsalt liiga kiiresti.

Programm oli siis tänavu selline. Kohtusime Paide Maksimarketi parklas, jagasime kohaletulnud gruppideks (ikka võhivõõrad ühte kampa).

Algas fotojaht!

Iga grupp sai kätte erineva vihje, kuhu minema peab. Näiteks: "See koht kannab Paide saksapärast nime, kuid ei ütle selle koha kohta mitte midagi. Ometi võite seal astuda ajas aastasadu ja isegi tuhandeid tagasi. Ärge end Paide ühe kõrgeima hoone avarustesse kaotage."

See vihje juhatas siis ajakeskusesse Wittenstein ehk Paide vallitorn. Selleks, et sealset fotoülesannet teha ja järgmist vihjet saada, tuli öelda salasõna. Salasõna sai aga esimese vihje juures olnud küsimuse peale. Näiteks: "Öelge selle artisti ees- ja perenimi, kes laulis: "Nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun tantsule." (Olerexis tuli muide teenindajale öelda valjuhäälselt ja selgelt 3x "kaheksateist kabanossi")"

Eks järgnevad pildid räägivad enda eest, mis siis fotoülesannetes täita tuli.

Ülipidulik pitsadinee, lik a sir.

Kahtlane mõrvapaik.

Aborigeenide laulupidu.

Ülipidulik pitsadinee.

Interpretatsioon Salvador Dali teosest "Mälu püsivus".

"Siis, kui mees koju jõudis..."

"Mälu püsivus"

Krooliõppe kuivtrenn

Jääkülma jäätise peatus enne kojutulekut.

Ühes jahipunktis sai siis tasuta pitsa, millega tuli ülesanne sooritada. Enne lõppu tegime üllatuspunkti, kus sai jäätist. Külmakast hoidis päris hästi külma!
Kodus vokkisime hiigelpannil vokirooga kanapallidega ja sõime kolme erinevat torti. Hindasime pilte ja valisime võitja.

Kaadreid oli teisigi, aga mõned kohe liiga lubamatud, et avalikustada :o) Minu lemmikkaader jäigi välja, aga teadke Elerin, Anti ja Kati, et teie "Kahtlane mõrvapaik" oli parim!

Järgmise aastani siis :) 

Eesti Ööjooks ja shit happens

NB! Järgnev tekst sisaldab naturaalseid ja värvikaid kirjeldusi - nõrganärvilistel mitte lugeda!
PS! Pilte seekord pole, sest ka SEL aastal jäi ihufotograafil mälukaart koju (kena!).

Esmalt palju õnne kõigile mu tänase juubeli puhul, kuigi see postitus saab tõenäoliselt valmis 10. juunil, mil ma juba olen ammu vanamutt valmis.

Ööjooks - 21,1 kilomeetrit. Eelmise aasta ülevoolavad tunded püsisid mul igal aasta järgneval päeval eredalt meeles ja ootasin juba uut Ööjooksu. Mullu 10 km, seekord juba poolmaraton.

Ootasin ürituse nautimist, rahvast, melu, muusikat - kõike!

Hommikut alustasin sünnipäevatortide valmistamisega. Seetõttu polnud mul terve päeva aega ega võimalust korralikult süüa. Jätke meelde - sellest algasid mu möödapanekud!

Mõtlesin, et täna sealiha ei söö, et seedimine oleks kerge ja kõht samuti, kui teele lähen. Ainult kiired süsivesikud. Seejuures polnud mul sugugi aega, et pöörata tähelepanu kvaliteedile. Nokitsemist küüslauguste singirullidega (khm), valge šokolaad, näpud kreemi sisse, jäätis, rasvase majoneesiga salat, kanavõileib, dipikaste juustu, maisi ja kurgiga jne.

Oma snäkkimiste, koristuste, küpsetustega olin lõpuks jõudnud kuidagi Rakvere kesklinna. Sellele eelnes veel tunnike lohutamatut nuttu ja ülevoolavat vihastumist. See aga kirjutamist ei vääri.

Olin Rakveres. Melu juba peal, kuigi stardini jäi 1,5 tundi.

Et numbrit kätte saada tuli seista ülipikas järjekorras. Paraku oli see tekkinud täiesti tobedalt. Võistluskeskusel oleks võinud olla avatud kaks ust, sest ühest uksest ei pääsenud korraga kaks inimest sisse-välja. Seega oli staabis sees numbritele ligipääs nagu naksti, aga uksest sisse pääsemiseks tuli seista piiiikas järjekorras.

No pole viga! Sain kätte ka oma kena musta võistlussärgi, mille tõmbasin kohe selga! Naiss!

Aeg tiksus nii ruttu, et oli aeg siirduda stardikoridori. Sain jalga ka oma esimesed kompressioonisokid (Asicsi omad - üllataval kombel ei tundnud ma tohutut survet nagu paljud bloginud on). Kuigi Järvamaal sadas vihma ja asi meenutas Noa laevale siirdumist, selga said aetud juba pikad dressid, siis Rakveres oli küll Vanajumal ise kohal ja volksutas isegi oma säravaid silmi.

Seisingi siis juba lühikestes pükstes, kenades põlvikutes ja uhkes Ööjooksu särgis mitmete teiste seas. Olin niiii uhke, et mu rinnal oli kollane silt, mis tähistas seda, et ma siirdun täna poolmaratonile - ma lähen jooksen 21 kilomeetrit, mina olen see, kes stardib täna tuhande esimese seas!

Rind kummis, peatselt lisandus kõrvale ka treener Meelis Minn oma lustaka kaaslasega. Lehetäirohelised noormehed olid ülevoolavas tujus, ma endiselt kodusündmustest pisut häiritud, kuid proovisin keskenduda. Käis stardipauk, õhku lendas ilutulestik, mis kahjuks päevavalges suurt välja ei paistnud, ja tuhatkond vasikat lippasid karjamaale.

Võtsin enda arvates liiga aeglase tempo, aga pigem see kui kiire. Esimene km oli vast mõned sekundid üle 6 minuti. Lehvitasin ja karjusin tuttavatele. Ikka vana tuttav rõõm - lehvitavad inimesed, noored muusikud, naeratavad inimesed. Ilm oli võrratu, sünergia võimas ja minek sees. Teine kilomeeter tuli juba 5.40 kanti.

Olin keskendunud, kuid miski hakkas tasapisi häirima. Väikesed pisted alakõhus. Iga sammuga muutusid pisted aina tajutavamateks ja tugevamateks valudeks. Jooksin küll tempos 5.40, mis tõotanuks aega alla kahe tunni ja varu oli loomulikult veel, kuid valud hakkasid aina enam häirima. Hakkasin mõtlema, et mis pagana jama see on? Gaasid? Midagi välja ei tulnud ja pistsin edasi.

Varsti hakkas aina selgemaks saama, et pean VÄGA RUTTU vetsu saama. Hakkasin jälgima kullipilgul, kas taeva päralt on kuskil välikemmergut? Mõistagi ei tulnud seda ei ühe, ei teise kilomeetri pärast. Sai ka turvade käest küsitud ja ilmselgelt polnud plastikpellerit ette nähtudki.

Mõtlesin, et okei. Kui peldikut ei tule, siis sorri, minu tee katkeb täna. Kõik mu lootused, mu eesmärgid, aasta suurt ootamist.. kõik... Kõik jääb ühe peldiku taha. Ma pole küll linnapreili, kuid põõsad ei ole mu teema.

Paraku ei oodanud mu kõht enam mingit varianti ja edasi kõndida polnud füüsiliselt võimalik. Oli õnn, et just siis ilmus üks üksildane ja kauge põõsastik välja. Sinna jõudes oli selge, et seda on kasutanud juba mitmed hädalised. See-eest oli palju kurvem asjaolu see, et sinna jõudes oli selge, et mu kõht on absoluutselt korrast ära.

Sain vaevast lahti ja lippasin edasi. Mel oli saatjaks ja küsis pidevalt, mis ja kuidas, kuid olin tõsiselt häiritud sündmustest. Kaotasin kaks minutit ja see tähendas alla kahe tunni lõpetamise välistamist. Kõik. Tsau. See on läinud!
Kõht hakkas veel hullemini valutama. Läks päris kehvaks ja õnneks olime jõudnud juba linnaservale, kus oli hiiglaslik peldik - paks mets! Teatasin Melile, et pean taas minema. Jooksin metsa võimalikult kaugele, sest nägin liiga selgelt mööduvaid jooksjaid. Siis selgus, et kõht on ikka VÄGA HULLULT korrast ära. Oh, olgu tänatud vahtrapuud! Küll mitte need põõsad, mis kasvatavad mingeid imelikke okkalisi lehti - võehh!!

Proovisin tagasi teele minna. Siis selgus, et mets (vets) kutsub ikka tugevalt tagasi. Lippasin taas padrikusse. VALU, ai valu! Lõpetasin, astusin kaks sammu.. ei, taas tagasi!

Pärast mitut valelootust rajale tagasi jõuda, lõpuks ikkagi teele ma sain. Mel küsis kohe, kas kõht lahti. Polnud muud varianti kui pattu tunnistada.

Kõht oli valus ja sääsed ka kannikatest tükid kaasa viinud, ütlesin, et edasiminek oleks vaid enesepiinamine. Pean lõpetama. Oli tohutu kahju, kurbus, pettumus, kuid muud võimalust ma ei näinud. Seis oli kehv.

Paraku olime linnast eemal, rajal meedikuid ratastel ei näinud, joogipunktini oli maa ja ilm - seega tuli edasi rühkida. Mel ütles mu jaoks otsustavad sõnad: "Ega mul pole ka sellest medalist sooja ega külma.."
Ah, medal, mõtlesin... Ma tulin juba nii kaugele ja kuidas nüüd pooleli jätan?

Kõndisime. Üks taadike lõõpis: "No, mis tulite siia kurameerima või!!" ja põrutas meist nagu (siia kõlbaks paremini väljend - si..uvast kassist) postist mööda. Ma olin nii kurb, et oleks tahtnud pigem vastata, et "Ma pasandasin terve metsa täis - ei ole mul kuramaažiks võhma", kuid mul polnud jaksu ja olin niigi liiga õnnetu.

Lonkisime veel ja proovisin vahele ikkagi veidi sörkida (kurameerivast taadist saime isegi mööda!). Kuid häda kutsus taas. Nägin üht toredat prouat ja palusin ta juurde tualettruumi kasutama. "Oh, mul siin juba mitu meest käinud!". Huh, ma polegi ainus! No milline õnn on pärast kaktusel istumist maanduda valgele troonile! Andku muidugi see armas proua mulle andeks, sest prantsuse parfüüm, mis ma endast jätsin, ei pruukinud olla just maitse järgi. Ja vabandan ette, et ma paar lõiku vetsupaberit kaasa haarasin.

Tagapool olid igatahes meeleolud ülevad. Kohalikud OH-lembid elasid väga kaasa, majaomanikud tulid väravate ette oma joogipunkte moodustama (pakkusid kuuldavasti isegi õlut ja kurki!), mõned lasid suurtest kõlaritest muusikat, üks preiliga jooksnud noormees suhtles absoluutselt iga kaasaelaja, mööduja ja möödutavaga. Väga äge!

Suutsin taas joosta, kuigi üliaeglaselt, samas tasapisi tempot tõstes ja jõudsin "lausa" 6.25 peale.

Kui jõudis kätte 17. kilomeetri joogipunkt, siis otsustasin, et olgu siis. Nägin nii palju vaeva, et siia jõuda, küll jõuan ka lõpuni!

Paraku hakkas tõeline Kolgata tee just siis, kui olin joogipunktist läbi saanud. Soolestik pöördus nagu pahupidi, sisikond oli lausa krampis, jalad muutusid kangeks, organism oli sooladest, vedelikust, mineraalainetest tühi, keha nõrk. Ma ei suutnud füüsiliselt enam joosta.

Hoidsin kahe käega pihast ja oigasin valust, jalad liikusid all robotlikult edasi. Ma ei mäleta enam, mida Mel ütles või tegi. Ma lihtsalt liikusin ja olin kuskil omas süsteemis.

Mäletan vaid seda, et mingil hetkel pakkus keegi mööduv kena naisterahvas geeli, kuid selle peale suutsin vaid oksendavat nägu teha (vabandust - ma ei jaksanud vastata). Teadsin isegi, et geeli peale läheks asi veel hullemaks.

Proovisin tibusammul sörkida, kuid ei suutnud. Keha ei tulnud kaasa. Haakisin siiski ca 900 meetrit enne lõppu ühele naisterahvaste kambale sappa. Lõpuks jäin geelipakkuja kandu talluma.
Ma vaid jooksin, surusin valu ja hädad alla, lihtsalt jooksin. Ja siis ma nägin - tuled, leegid, valgus. "Issand jumal, finiš!!" hüüatasin. Nüüd läks uus käik sisse ja andsin tuld (nii vähe, kui seda anda oli).

Geelinaine jooksis eest, kuid mul oli oma teekond. Varsti olingi tulevihkudes ja lippasin üle kumm-mati, mis mu aja kinni lõi kahe tunni ja 25 minuti peal. Abikassa hüüdis veel "TUBLI, PAMELA!" ja ma jõudsin talle vaid näidata miimikas kõrilõikamist.
LÄBI! Ma jõudsin finišisse!! Tegin ära!!
Kuulsin kõlaritest oma nime ja olin ühekorraga nii õnnelik ja kohutavalt kurb.
Rääkisin siis oma kaasaelajale esimese kahe lausega, kuidas ma pool teed pasandasin ja läbi tulemere kohale jõudsin. Pisarad olid kahjutundest silmis ja hääl värises.

Kuigi siis, paar hetke kivil istudes ja suurelt ekraanilt Ööjooksu reklaame silmitsedes, tundsin pisarsilmi kahjutunnet, et mu oodatud üritus nii läks, siis tegelikult olen tänaseks ikkagi väga rahul. Ma ju jõudsin finišisse ja sain selle medali kaela, mille ma NIIII välja teenisin!

Kõht imiteeris ka kojusõidul etendust "Vesi elevantidele", kuid järgmisel päeval ehk täna/eile olin ma ponks, nagu ikka! Jäin ellu!

Kahjuks ei saanud ma üritust nautida ja ümbritsevat märgata, saada osa melust ja realiseerida oma aastast ootust ja lootust, siis... ah, lõppeks ei saanud must täispasandatud lühkaritega internetihitti nagu ühest väljamaa mehest!

Ja eks ma olin ju ise sada protsenti süüdi. Ja pigem siis poolmaratonil kui sügisesel maratonil! Sain igatahes väga väärt õppetunnid:
1. Jooksupäeval olgu toitumine sama, mis tavapäraselt.
2. Jooksupäeval EI VIHASTU.

Aga nagu ma läbi valust kissist silmade suutsin ikka näha - Ööjooks on siiani aasta parim ja ägedaim spordisündmus! Hurraa!

Täna Ööjooksule!

Nüüd on tulnud sisse ülipikk vahe, aga loomulikult on mul ju põhjuseid selleks ;-)
Täna õhtul siis Ööjooks ja poolmaraton, homme tähistan juubelit ja ülehomme on siis päris sünnipäev.

Tulge täna Rakverre ja elage kõva häälega osalejatele kaasa! Kohtume!