Wednesday, July 31, 2013

Fotod: sajandi armsaim pulm

Teatavasti olen viimasel aastal end fototeemasse uputanud. Ütleks, et selle aasta pärliks olid hiljuti toimunud imearmsad pulmad.
Raske on seda kõike sõnadesse panna. Kuigi veetsin jalul tunde ja tunde ja tunde, siis justkui viivuga oli kell juba kesköö ja aeg viimased kaadrid võtta.

Pulmade pildistamine on niivõrd oluline ja vastutusrikas töö. Sa ei saa selle paari elu KÕIGE tähtsamat päeva MITTE IIALGI korrata ega ühtegi hetke selles. Kõik on selles vaid viivuks - pilgud, emotsioonid, hetked, naeratused, pisarad... ja läinud.

Ainuke, mis jääb - need ongi need pildid, mälestused, videod. Pole ka ime, et kaks ööd enne pulma ma nägin unes ainult õigeid võtteid, kaadreid ja kleite. Mitu nädalat aga sukeldusin salajastel õhtutel sadadesse saitidesse ja ainult vaatasin, kuidas olla veel parem ja parem. Kui ma midagi teen, siis väga tõsiselt ja hingega.

Kuigi mul on kaks pulma juba kotis, siis see kolmas tuli juba väga põhjalik ettevõtmine. Mul oli täiesti siiralt au seda kõike oma silmaga näha. Kõik detailid, imekaunist vanast küünist pruutpaari juuksteotsteni, olid viimseni läbi mõeldud, armastusega põimitud ja hingetükke täis puistatud.

Ja mis kõige erilisem... kõik inimesed hoidsid nii kokku ja andsid oma soojusega panuse noorpaari veimevakka... Ma mõtlen sellist vaimset panust ja hingerõõmu, mis aitab vastu pidada pikki-pikki aastaid.

Palju õnne noored, M&M.

Et vähem fotopostitusi teha, siis olete oodatud ka mu koduleheküljele: www.pamela.ee.





















Tuesday, July 23, 2013

Ask.fm - esimesed vastused

Suured tänud teile päris põnevate küsimuste eest. Kui neid jagub veel, siis pange teele: http://ask.fm/PamelaEesmaa . Saate seda teha tõepoolest anonüümselt. Teatud küsimuste puhul on mul juba tekkinud elav huvi, kes autoriks on :)

Aga siin siis esimesed küsimused ja vastused.



Kuidas suudad endale kallist jooksuvarustust soetada? Jalanôude iga on ju lühike ja olen märganud, et sul pea alati firmamärgid seljas-jalas...


Paljuski on mul vedanud toreda töökoha ja inimestega mu ümber. 2009. aastal oli meil Tervis Plussis Adidasega jooksuprojekt, millest saadud varustus on mul osaliselt kasutused tänasel päevalgi.

Hetkel jooksen jooksuekspert Meelis Minni käe all, kel on koostöö Asicsiga ja tema jooksugrupp on kõik pea pealaest jalatallani Asicsis sees. Seda küll mitte tasuta, aga omi soodustusi grupis ja tegijate käe all treenimine siiski annab.

Teiseks ka see, et ma ei pea kinni sellest, et jooksujalanõusid tuleks vahetada iga 800 kildi tagant. Ma ei usu sellesse.

Kolmandaks - ostan oma kraami ka sportsdirectist, kust võib saada firmariideid hullumeelselt odavamalt võrreldes Eesti kaupluste ülehindlusega.

Neljandaks - on õnn, kui on inimesi, kes teavad väga hästi, mis mulle meeldib ja on valinud kingitusteks just sporditeemalisi tooteid.

Mis on asi, mis sind töeliselt ärritab?

Ma tahaks olla munk või guru, kes kunagi ei ärritu, kuid kahjuks mul on see pahe olemas.

Mulle ei meeldi, kui inimesed hilinevad või ma ise pean hilinema.

Mulle ei meeldi ühe asja järjepidev kordamine ja kui seda eiratakse.

Mulle ei meeldi ülekohus - ei enda ega lähedaste puhul.

Mulle ei meeldi, kui mul ei lasta rahulikult süüa või magada :o)



Kas omaksid pigem kerget keha v veidi raskemat ja lihaselist?


Igatahes eelistan sportlikku vormi lihtsalt toonuseta piitspeensusele. Pigem 60 kg toonuses keha kui 45 nahka ja luud. Lihased hoiavad meie luid tervemana ja aitavad hoiduda traumadest. See ei ole vaid esteetika küsimus.


Jooksid varem iseenda tujude ja tahtmiste järgi, kas nyyd on raske vöi vastumeelne ka kellegi käskude peale joosta?


Ei ole. Treeneri ja targema inimese juhendamisel treenida on kergem. Sel juhul on kindlustatud järjepidev ja tervislik edasiminek ning abi motivatsioonilangustel.

Raske on sellistel hetkedel, kui treeningukava pole võimalik ühildada töö ja elustiiliga ning vahel võib olla keeruline pettunud treenerile selgeks teha, et muu elu peab tulema enne jooksmist. Pere, väike laps, palju tööd, kodu ja aed võtavad paraku väga palju aega ja ohverdusi tuleb teha just jooksmise arvelt.


Kas sul on eeskujusid?
Mu eeskujuks on väga paljud inimesed, kelle blogisid, kodukaid ja mõtteid loen. Sportlikus mõttes siis kõik need, kes on suutnud end diivani küljest lahti rebida ja saavutada enda jaoks midagi erakordset. Mulle meeldib vaadata inimeste vormipilte, lugeda nende treeningute ja võistluste kohta. Need inimesed sunnivad mind ennastki trenni minema.


Millest huvi fotograafia vastu?
Mul on silme ees siiani aastaarv, mil tegin esimesi pilte sõbrannast (rate.ee-sse muidugi). See oli 2001. aastal. Mulle on sellest ajast siiani meeldinud pildistada inimesi. Mind ei ole paelunud loodus, makro, hooned, hambaorgid laual jne, vaid ainult inimesed.

On häbitu, et sain peegelkaamera oma 20. sünnipäevaks ja see seisis mul automaatrežiimis mitmeid aastaid. Peegelkaamera ei tee ilusaid pilte, vaid oskuslik piltnik! Kuna mul tekkis väike motivatsioonikriis aasta tagasi, siis otsustasin lõpuks kaamera põhitõed selgeks teha fotokursusel. Tänu sellele avardus mu pilt tohutult ja seetõttu suurenes ka huvi edasi süveneda. Kahjuks pole mul piisavalt palju aega, et sellesse veelgi süvitsi minna.

Kui mul poleks mu päevatööd, siis läheksin seda edasi õppima, kaevuksin veel sügavamale ja ehk rikastaks veelgi Eesti fotograafidest ülerahvastatud maastikku :) Hetkel lepin sellega, et pakun tuttavatele rõõmu natuke paremate piltide näol kui juhuslikud klõpsud külapeol.


Kas on ka kedagi, kelle edusammudele elad kaasa? Oled mônda tuttavat jooksu ja tervusliku eluviisiga nakatanud?
Ma ei tea, keda ma olen tervisliku eluviisiga nakatanud. Tõsi on see, et mitmed mu tuttavad ja sõbrannad on leidnud tee sporditegemise või aktiivse elustiilini, kuid ma pole uurinud, kui suur roll selles minul on.

Aga elan neile kõigile väga kaasa: Anni, Ave, Kati - suured aktivistid, jpt, kes aeg-ajalt sellele lainele hüppavad. Hoian neile alati pöialt ja loodan, et 80selt teeme 10 kildis võidu!


Lugesin, et sügisel lähed maratoni jooksma. Mis arvad, kuidas sul seal läheb? Viimasel ajal on hakanid tunduma, et vôistlused veavad sind alt-ööjooks ja nurmekivil ka rattasöit läks nurja veidi...
Ma usun matemaatikasse ja statistilisse tõenäosusesse. Ehk siis - kuna mul on läinud viimasel ajal võistlused nihu, siis suure tõenäosusega maratonil läheb korda. Tervis Plussis kuulutasin, et eesmärk on saada alla viie tunni, treener Meelis Minn seadis tärminiks 4:30. Kuigi ma ei uskunud tema seatud sihti, siis viimaste treeningute põhjal võib arvata, et pigem on tema eesmärk reaalsem.

Täpsustan vaid seda, et Nurmekivi oli vaid jooks - rattasõit oli pisut aeglane Paide triatlonil, aga otseselt nihu ei läinud seal midagi.

Minu jaoks pole oluline maratonil näidata super aega, vaid läbida see hea enesetundega.

Môni blogi näide?
Et mis mõttes? Mida ma loen?

Trenni omadest: Heidi Tarkpea, Kerttu Jukkum, Andres Keba, Gätly Valge, Tiina Kala, exploreandrun ja hästi paljud teised juhuslikud, mis ette satuvad. Mulle pakuvad pigem huvi algajate või harrastajate blogid. Tippsportlaste omad ei paku millegipärast suurt pinget :)


Kui sa poleks ajakirjanik, kes siis?
See on väga-väga raske küsimus, millele oskab vastust anda ehk Jumal.

Ma oleks peaaegu läinud õppima näitlemist. Minu jaoks toona teisi variante polnud. Võib-olla näitleja?

Ma olen loomult laisk inimene ja oleksin valinud midagi, kus ei peaks aastaid "paberi pärast" raskele õppimisele kulutama.

Kui ma poleks laisk, siis ehk oleksin praegu hoopis resident. Arstiteadus pakub mulle siiani tohutul kombel huvi, kuid mu tohutu kogus laiskust ei lase selles osas midagi muud ette võtta.


Kui saaksid olla üheöösuhtes möne tuntud Eesti mehega, kes see oleks? :P
See on väga hea küsimus :-D Ma ei tea, kas mul tasub siin riskida sattumisega piinlikkusse olukorda, aga oletame siis utoopiliselt (ps! ma ei poolda üheöösuhteid), et olen vaba ja vallaline, siis... kuna Malmsten on võetud, siis no vähemalt malbe naeratuse vahetaks temaga ikka :o)


Kuidas oma abikaasaga kohtusid ja tutvusid ning, mis sind temas vôlus?
Ma teadsin teda varasemalt, kuna ta oli meie kodumaakonna ajalehe fotograaf. Puutusime kokku 2004. aastal, kui nende ajaleht tegi minuga intervjuud. Ta on mulle öelnud, et ta mõtles siis: "Kus küll selliseid ilusaid tüdrukuid tehakse?" Ha-haa :-D Mulle jättis ta hoopis külma mulje, sest ta oli väga tõsine ja keelas mul pildistamise ajal rääkida :o))

Kaks aastat hiljem asusime koos lehes tööle. Mul on nõrkus pruunide silmade vastu ja eks need võlusid ka tema puhul. Lähemalt tundma õppides selgus, et ta oli väga hea kuulaja, tundeline, ei kartnud oma emotsioone väljendada, väga hooliv. See oli midagi väga erilist, võrreldes teiste meesterahvastega, keda teadsin.


Millised on sinu lemmikud ühised peretegemised?
Lihtsatest asjadest: hommikune ühine pudrusöömine, magamine.

Muidu sõidame väga palju mööda Eestimaad ringi ja mulle meeldib, et siis on pere koos. Ma olen väga suur kodulemb ja igatsen väikest jõnglast, kui pean temast liiga kaua eemal olema. Nii et mulle meeldib, kui kuhugi vaja sõita, oleme koos.

Ja muidugi mulle meeldib, kui oleme spordiüritustel kõik koos ja veel ideaalsem - ka võistleme koos!


Kas peagi on perre juurdekasvu oodata? :P
Ei, kindlasti mitte. Kui mu mõtted ei muutu, siis ei ole oodata ka mitte kunagi. Aga kuna ma ei tea, mis ma olen 10 aasta pärast, siis võin öelda vaid, et päris kindlasti viie lähima aasta jooksul sellist asja ei juhtu.

Kes sa enda arvates oled?
Inimene.


Su vastusest loen ma välja et pidasid küsimust negatiivsena mida see üldse polnud. Küsin siis põhjalikumalt, kes sa enda arvases oled, kas sa oled inimesena valmis, kas oled seal kus tahad olla, kas oled saavutanud oma unelmad..küsimus oli selles laadis mõeldud :)
Ei pidanud negatiivseks. Kitsas kysimus nõudis kitsast vastust. Ei, ma pole kindlasti inimesena valmis ega ka selline, kes ma oma ideaalis olla tahaks. Yhest kyljest rohkem saavutanu, haritum ja kaugele jõudnum. Teisalt tasakaalukam, tehnoloogiast vähem sõltuvam, positiivsem, enesekindlam jpm. Ma pole saavutanud suurt midagi, millest olen unistanud, aga ma unistangi alatasa utoopiliselt. Samas pole mus rahulolematust asjadega, mis mul juba on käes. Oskan neid kõrgelt hinnata, sest olen pidanud nende nimel vaeva ja ka valu kogema.

Kui nyyd Joe Black tuleks ja teataks, et mu aeg on otsas, siis peaksin nähtavasti sama kõne, mis tolle filmi peaosaline - kui vaatan tagasi elule, siis on see möödunud nagu silmapilk. Ehk siis palju on veel teha. Eelkõige õppida.


Kas oled tundnud sisemist vajadust olla juht ...meeldib sulle olla liider?näojooned viitavad heale juhile!
Jah, ma ei eitagi seda, et mulle meeldib juhtida. Esiteks - vaid nii saan olla kindel, et asjad saavad tehtud ja tehtud hästi. Olen väga kohusetundlik ja mu arust peaks see olema pigem juhi, seejärel alluvate omadus. Mingil hetkel see roll mu elus ette ka tuleb. Olgu selleks riigijuhiamet või aiamaal köögiviljade kasvatuse juhtimine. Suudan rõõmu tunda igast ametist, mille valin.

Mis on elu eesmärk?
Ma ise arvan, et järjepidevalt õppida ja areneda. Ainult nii saame tagada selle, et Maa oleks jätkusuutlik ja tulevastel põlvedel koht, kus elada. Ma ise olen võtnud Piiblit kui metafooride kogumik. Eluraskuste eesmärk on meid panna neist õppima ja saama targemaks. Võime ehk mõelda ka oma elu peale, et kui puutume kokku mingi ärritajaga, siis olete ehk isegi täheldanud, et sama muster jääb korduma. Naised, kes järjepanu satuvad kehvade meeste kõrvale või mehed, kes vahetavad naisi, aga nad kõik näägutavad. Inimene, kes vahetab tööd, sest ülemus on halb, kuid ikka satub halva ülemuse otsa.

Minu jaoks on need elu väiksemad ja mõned suuremad õppetunnid, mille eest ei saa põgeneda, neid peita, eirata, enne, kui oleme need lahendanud. Kui tegeleme tõsisema mõttetöö ja andestamisega, siis lahenevad need olukorrad iseenesest. Tihti pole need nii lihtsad küsimused, et halb mees on seotud vaid vastumeelsusega teatud iseloomuomaduse vastu, vaid hoopis nii kaugele välja, et lapsepõlves on saadud trauma oma isalt või negatiivne suhtumine emalt, mis saadab inimest kogu elu.

Seega on elus paremaks tulevikuks ja nn taevasse jõudmiseks tee läbi õppimise. Kui me ei õpi, siis tuleb meile ette veel raskemaid ja veel halvemaid õppetunde, mis lõpuks virutabki meile näkku, et "saa aru, lahenda ja liigu edasi", ehk siis Piibli mõistes tee põrgu.

Minu jaoks on Jumalasse uskumine, uskumine armastusse, andestamisse, vigadest õppimisse ja arenemisse. Arenemine ja õppimine peaksid minu jaoks olema seega elu põhieesmärgiks.

Tead midagi poisist, kelle nimi on Elari Kõivik? Avastasin tema blogi juhuslikult. Kaotas 60 kg. Väga hea lugemine. Kuidas suhtud üldse sellesse, et inimesed on tänapäeval ülekaalulised? Just nagu noored inimesed.
Olen lugenud paaril korral ta blogi ja tema saavutus on ühest küljest uskumatu (sest nii suur kaalulangetus on tihti omane pigem kuskil täiskasvanueas targemaks saanutele ja pigem naisterahvastele) ja teisalt imetlusväärne. Hoian ta tegemistel silma peal ja ehk kunagi tasub meil ta ka ajakirjas eeskujuks tuua :)

Noorte ja laste ülekaalulisusesse suhtun ma paljuski kurbusega. See ei ole laste süü, vaid vanemate oma, kes pole kasvatanud lastesse sisse normaalset toitumist ja piisavat liikumist. On kahetsusväärne, mida lapsevanemad oma, ka PAARIKUUSTELE IMIKUTELE, sisse söödavad ja endaga teha lasevad (passida arvuti taga ja lasta võõranduda päriselust). Aga teisalt ma lohutan sellega, et rahvastik suureneb tohutu kiirusega ja nii julm kui see ka pole - rumalaid inimesi, kes oma lollusest hukka saavad, on meile vaja, sest muidu planeedil Maa kõigi jaoks ruumi ei jagu. Paraku aga mõjutab inimeste rumalus tihti ka teisi ja see pole aktsepteeritav.

Mina annan oma panuse, et kasvatan terve ja aktiivse lapse ega saa mõista hukka neid, kes seda ei tee. Sest paratamatult surub ka äritegevus rämpseluviisi inimestele peale. Täna nt käisin lapsega väljas söömas ja ainuke asi, mida ma talle osta sain oli lastemenüüst friikartulid viineritega (ei, neil polnud ei putru, ei püreesuppi ega muud tervislikku). Seega oleks võimalus oma panus laste tervislikkusesse anda teistelgi.
Millised on olnud raskeimad hetked elus?
Ma võiksin neist kirjutama jäädagi, sest viimased 3 aastat on mu elus olnud äärmiselt rasked. Eredamalt on siiani meeles periood 2011. aasta jaanuari lõpust aprilli alguseni, mil mul raseduse tõttu iiveldas väga tõsiselt 24/7. Ärkasin öösel iiveldusega, käisin oksendamas, hommikul iiveldas, päeva peale läks veel hullemaks ja nuttes vedasin kuidagi 19ni välja, et taas magama minna. Kaotasin tol perioodil rõõmud kõigest ja kõigist ega tahtnud rohkem hommikul üles tõusta, sest ei näinud sellistel päevadel enam mõtet. Tol hetkel mõistsin, et isegi armastusest on tähtsam omada head tervist. Kui on tervis, siis võid kõike saavutada - hea töökoha, raha, leida armastuse, luua pere, käia reisimas. Kui hommikul ei suuda voodist tõusta ja ringi liikuda, siis pole suurt millelgi mõtet. Ju oli mul seda vaja, et väärtustada paljusid asju. Eelkõige seda, et kui ma suudan tunda end hästi, siis on see TOHUTU kingitus.

Paljud muud raskused on seotud lapsega, sest ma pole väga lapseinimene ja seetõttu on mul olnud raskuseid oma keevalist loomust alla suruda.

Ja rääkimata sellest, et aasta jooksul on kaotatud palju väärtuslikke inimesi ja seda ka liiga traagiliselt. Puhake rahus Aleksander ja kaks Lembitut.


Kas vahetaksid praeguse mehe noorema vastu?
Selleks, et meest "vahetada", selleks peaks põhjus ka olema, või mis? :) Et lihtsalt vahetada selleks, et oleks uuem või noorem või rikkam, sel nagu väga pointi pole.

Ma ei poolda armastuseta koos olemist. Lapsed pole mingiks põhjuseks, et vägisi suhet koos hoida. Kui armastust pole ja armuksin uuesti, siis jah - tuleks "meestevahetus". Aga seda, kas see oleks noorem või vanem, seda on ju võimatu öelda. Ma pole kunagi armunud vanuse, rahakoti, välimuse või rahvuse baasil. Aga ma olen olnud armunud endast noorematesse ja endast tüki maad vanematesse. Minu jaoks on oluline see, et mees saaks endaga hakkama. Kui noorem teeb tööd ja suudab enda toidulaua ära katta, siis pole mingit probleemi. Kedagi üleval pidada ma aga ei viitsiks :)

Kas olete sõprade peale kergelt kade?
Mul üldiselt pole selleks väga põhjust olnud. Sõprade puhul tekib pigem heameel nende edu pärast. Samas võivad sõprade kordaminekud tekitada kurbust, et miks minul ei lähe nii hästi ja miks ma ei võiks sama teha. Selline võrdlemine on väga-väga halb, aga inimloomusele omane.

Kadedust olen tundnud pigem võõraste pärast. Aga see ei tekita sellist negatiivsust, et siis on vaja kohe maha teha (mis on eestlastele üldiselt väga omane), vaid taas - miks küll mina ei saa??

Igaühel on oma taak kanda. Ükskõik, kui ideaalne nende elu ka ei paistaks. Aga päris ausalt - ma ei vahetaks mitte ühegi sõbraga ühtegi ametit, omadust ega asja ära, sest ma olen enda eluga päris rahul :)

Mida pead enda juures kõige ilusamaks omaduseks ?
Ilusat ei oska välja tuua, aga head omadused. Ma arvan, et üks peamine on ausus. Olen aus üleüldiselt elus (ei võta töölt pastakatki küsimata, ei võta õunu, kui puu kasvab kellegi teise aias jne), kuid ka oma arvamustes. Seetõttu pole mul paraku ka väga palju sõpru :o) Kuigi me ideaalis väidame, et meile meeldib ausus, siis tegelikult enamik seda välja ei kannata. Kuid muidugi - mul on liiga suur suu ja alati ei maksa ka häbitult otsekohene olla.

Ja teine hea omadus on võimekus säilitada rahu paanikaolukordades. Nt olen ma suutnud ainukese ratsionaalsusesse jäänud inimesena kustutada kodus kontrolli alt väljunud põlengu, siduda rõvedaid haavu jne. Ja ometi samal ajal ma lähen püstipööraseks, kui keegi mind keset ööd üles ajab...


Kuidas Sa nii palju asju teha suudad, jõuad?
Ma teen tegelikult häbitult vähe ja molutan häbitult palju aega internetis. Mul on küll alati mingi eesmärk - blogimine, siin küsimustele vastamine, fototutorialide vaatamine, sõpradega ühenduse hoidmine, aga tegelikult on need niivõrd ebaolulised perega aja veetmise või kodutööde kõrval.

Aga kui ma sellest hoolimata saan tööd tehtud, siis selle eest võib vist tänud öelda abikaasale. Kui ma lähen tööle Tallinna, kirjutan arvutis, lähen jooksma, teen pilte vms, siis valvab tema last. Kuna ta on lapsehoolduspuhkusel, siis on see tal isegi natuke kohustuseks, kuid seetõttu saan ma ka omi asju ajada.


Võibolla veidi üldisem küsimus, mitte niivõrd personaalne, ent siiski. Kas ajakirjanikutööga on võimalik normaalselt ära elada? Kui palju tunde sa päevast reaalselt tööga tegeled(arvestamata siia sisse a la autosõitu kuhugi jne) ? Mitu artiklit kuus üllitad, mida veel teed?
Raske küsimus. Üldiselt vastates, oleneb, kus sa töötad! Ja tahad või mitte - kas oled meesajakirjanik või naisajakirjanik. Kas oled nime teinud või mitte. Oskad palka küsida või mitte.

Seda ma ei pea varjama, et oma täiskohapalgaga ma ära ei ela. Aga seetõttu, et see on hetkel meie pere ainus palk (abikaasa on lapsega kodus, sest me ei taha pisikest veel lasteaeda panna). St pean sellega katma majalaenu, autoliisingu, toiduarved, autokütuse, mobiiliarved, elektri (talvekuudel 200 euri).

Selleks, et kõigega välja tulla, teen ma võimalikult palju lisatöid. Kui olla väga usin kirjutaja ja sinu töödest ka huvitutakse, siis jah - on võimalik normaalselt ära elada küll. See siis eeldaks küll seda, et töötad kuskil suuremas firmas, kus on rohkelt sõsarväljaandeid, kuhu saad end pakkuda. Sest üldiselt konkurentidele kirjutamist ei soosita. Kui oled freelance, siis võid muidugi teha, kuhu tahad, aga see nõuab rohkem jamamist. Ise maksad oma makse, ise pead end väljaannetele maha müüma ja välja pakkuma jne.

Kui ma olen nt Tallinnas töötav ajakirjanik ja sõidan lugu tegema Tartusse, siis see võtab tegelikult terve tööpäeva ja autosõit kuulub ka sinna sisse.

Mina elan väljaspool Tallinna ja see on muidugi jah minu probleem, kui Tallinna intervjuuks pean sõidule kulutama tööpäevast ca 4 tundi.

Ma ei ole oma töötunde kokku lugenud. Nagu just ühe arhitektiga rääkisime, siis loomingulisel tööl tuleb võtta viimast, kui nn hitt on peal. Kui ikka pool tundi proovin mingit geniaalset pealkirja mõelda ja mitte midagi ei tule, siis ilmselt tuleks minna natuke nurga taha rohima ja pärast tagasi tulla. Olen teinud mõnel päeval hommikust poole üheni praktiliselt non-stop töid, seevastu järgmisel päeval ehk vaid paar tundi.

Võib võtta ette Tervis Plussi ja lugeda kokku, mitu lehekülge seal mul kaetud on. Ainsana pole mul nime all spetsialistide "Küsimus-vastus"-rubriigil. See on minu kuumaht Tervis Plussis.

Teen lisatöid ajalehele Aja Leht - köögi rubriik, vabal teemal suur lugu ja veel paar pisiasja.

Sel kuul olen lisaks teinud palju fotosid. Tootefotod Tervis Plussi ja mitmeid portreid, ka pulma.

Paar korda olen käinud fotopangale modelliks.

Lisaks kirjutan (see küll tasuta) inglise keeles üldiselt oma elust Läänemere riikide blogis newswave.eu.

Lisaks mitmed juhuotsad siin-seal, millest ikka kinni haaran. Põnevatel pakkumistel ei saa lasta mööda joosta :)

Monday, July 22, 2013

Küsi, ja ma vastan!

Väga popiks on läinud postitused, kus lugejad esitavad küsimusi ja blogija vastab. Kuna mul hetkel aega pikkadeks sisupostitusteks ei jagu, aga aegamisi võin vastata, siis olge lahked.

Tegin konto ask.fm-i juba ammu, kuid nähtavasti see populaarsuslaine ei vaibu, et saaksin vähempopimal hetkel vastavat teemat tõstatada.

Seega - esitage julgelt küsimusi, jääte minu ja teiste jaoks anonüümseks, vastan kõigile. Ka ehk jaburamatele küsimustele :)

http://ask.fm/PamelaEesmaa

Wednesday, July 17, 2013

Fotod: Indrek Seiga ujumas

Möödunud kuul käisime Indrek Sei  käe all oma ujumistehnikat timmimas ja sellest Tervis Plussile lugu vorpimas. No olgem ausad - me peatoimetaja ehk sai väikest timmimisnõu, aga mina ja kaastoimetaja Maret oleme puhta konnapoisid... kusjuures kehva tehnikaga konnapoisid!

Ometi sain ma teada, kuidas õigesti ka konna ujuda ja kuidas võiksin harjutada kroolimist. Nii palju, kui olen vette saanud, olen ka katsetanud. Kuid see vette hingamisega õige rütmi leidmine ilma pilti kaotamata, pole mul siiani käppa saanud. Tunne on, et ei saa ka.

Aga kes tahab ka tarvilikku nõu, siis haarake Tervis Plussi juulinumber.

Treener ja kuulekad õpilased. Fotod: Aivar Kullamaa.

Konnnnnnnnnn




Tervis Plussi tiim: Maret, Evelin, mina ja meie "treener" Indrek Sei.

Sunday, July 14, 2013

Ants Nurmekivi jooks Järva-Jaanis 2013

Läksime seekord perekondlikult läbima mu koduküla traditsioonilist spordiüritust - Ants Nurmekivi jooksu Järva-Jaanis.

Eelmise aasta tulemus: 3,44 kilomeetrit ajaga 21:10 ehk siis tempos 6:09, keskmine pulss 189, max 199.
Siis olin eelnevalt olnud kergelt tõbine ja magasin võistluseelsel ööl kehvasti. Seekord on mul kaks nädalat olnud trennid kaootilised, vähe ja süsteemitud. Fartlekki ja lõike pole nagu aastaid enam visanud. Ja ka täna magasin kehvasti (krdi kärbsed!!).

Kuna seekord oli stardis mu pisitütretots, siis erilist soojendust ei teinud. Rääkisin paar sõna hr Nurmekiviga juttu, sest tema abil ilmus sel kuul Tervis Plussis lugu paljajalu jooksust (soovitan lugeda!).

Registreerisime end terve perega ära ja jäime starti ootama. Mu 22 kuu vanuse tütre distantsiks oli 100 meetrit. Enne starti istus ta mul süles ja kirjeldasin, et kohe hakkab ta teiste titadega jooksma. Selle peale hakkas ta rabelema ja tahtis maha. Pidin teda stardijoonel siis kinni hoidma, sest võidusõiduhobune tahtis ju kohe plagama pista. Enne starti lasi ta end keeduspagetiks, kuid suutis end lõpuks siiski kokku võtta ja pistis ajama.






Teisi lapsi tuli emmedel talutada, kuid meie tsikk ei mõelnudki dopingut kasutada. Viskas traavi nagu kepsakas mära.

Vahepeal vajus kübar silmini ja proovisin siis ära võtta, kuid siis käratas: MÜTS PÄHE! Enne finišit ootasin teda siis joonel kaiss laiali, kuid seepeale otsustas tüdruk teha kannaka ja pista tagasi stardi poole plagama. Suure kisa peale, mis kõllidest kostus, pöördus ta siiski mossis näoga tagasi ja üle joone.

Kuigi vist kõige noorem, aga viimaseks ei jäänud. Olin ta üle väga-väga uhke. Viisime noorsportlase varju pikutama, kus sai jalamassaaži ja vanaema oli muidugi jäätist toonud.





Ise läksin peatselt samuti starti. Kuigi pidi olema 3,4 km, siis selgus, et tuleb hoopis 2,8. Kohal olid isegi mõned tuntumad nimed - suusataja Piret Pormeister, spordiajakirjanik Andrus Nilk jt. Tore, et leitakse aega väisata tillukesi üritusi, millel ka oma võlu olemas.

Ma pistsin, nagu ikka, viimaste seas plagama. Ilm oli väga palav ja kuivatas tohutult kurku. Üsna kohe hakkas ka pistma ja mõtlesin, et pagan küll. Oleksin pidanud ikkagi sooja tegema või jooma veel rohkem või vähem. Mingi ime kombel see siiski läks ruttu üle. Tempo ei olnud mu arvates väga kiire, mistõttu mind täitsa üllatas, et esimese km aeg oli minu tipprekord 4.31!

Seejärel tuli üsna pikk ja väga ebameeldiv tõus, kus üsna paljud tegid tempos järeleandmiseid. Tõusu harjal panin kahest mööda, kellest ühe suust kostus "Paha!". Mõtlesin enam-vähem sama.

Lippasin edasi ühe naise järel, aga temast möödumiseks mul küll võhma polnud.

Ootasin juba kannatamatult finišit ja siis ta tuligi: 2,89 km ajaga 14.05 ja tempos 4.52 min/km. 20 sekundit hiljem maandus ka mu abikaasa. Kurja, lootsin tast veelgi kiirem olla, kuid tal jagus närvi märkida, et ta vähendas järjepidevalt maad me vahel ja oleks mulle pikema distantsi korral võinud ka ära teha.

Keskmine pulss 185, max 195. Tempo parandus iga kildi kohta 1.17 min.

Esimese kildi ajaga olen väga rahul ja kui poleks olnud seda tõusu, siis kindlasti rõõmustanuks ka teise kildi üle. Paraku aga ühtegi üle viie poleks tahtnud lasta, aga arvestades, et kokkuvõttes tuli tempoks 4.52, siis võib olla ikkagi rahul. Tore oli taas rajal olla :)

Monday, July 8, 2013

Muljed: Paide IV minitritalon

See nädal tuli küllalt trennivaene ja samas eraelus mitmete valusate löökidega. Tegelesin väga tõsiselt lohutusmaiustamisega ja olen kahe päevaga kaks kilo juurde korjanud - tubli!

Seega polnud mul küsimustki, kas ma osalen Paide minitriatlonil või mitte. Mul oli vaja saada mõtteid täiesti teisele lainele, tehale kehale karm puhastus võistlussaunaga ja end tagasi tõsisemale trennilainele lükata. Kojujäämine ja aja maha võtmine on minu jaoks alati veel hullem.

Pilte paraku pole, sest mu ihufotograaf tegi ajalugu ja otsustas samuti rajale tungida. Kuigi ma pidin teda korduvalt lohutama, et kuna ta on must 2x suurem ja suuremate lihastega, meesterahvas, pikemaaegse spordipõhjaga, tugevama südamelihasega, siis ta teeb mulle nagunii ära.

Küll oli mul juba kogemus olemas. Seekord teadsin rohkem ette valmistada. Sokkide asemel põlvikud (märjale jalale on soki tõmbamine nagu kummi pähe ajamine), alguses oli kaasas lukuga tuulekas rattasõiduks, kuid lõpuks sõitsin vees käidud sporditopiga, möödunud aasta krunni asemel sidusin madala patsi, et ei peaks sõidu ajal kaks kilti märga krunni harutama, mis kiivri alla kuidagi ei mahu. Lisaks mitmed muud detailid.

Eelnevalt tegin mõned venitused, sest erinevalt soojendusest, mis pigem vähendab mul võistluseks võhma, venitamine teeb kere kuidagi mõnusalt lahti - ilma väsitamata!

Venitus. Foto: Jan Vutt.


Peatselt kõlas start ja olimegi rekordilise osavõtjate arvuga teel. Endiselt ei oska ma kroolida ja läksin oma konnaga minema. Kuigi sain Indrek Seilt (loe Tervis Plussi juulinumbrit, fotopost peatselt tulekul!) juhendust, kuidas PÄRISELT oleks õigem konna visata ja ka kuidas kroolida, siis läksin oma vanas ja ebakorrektses stiilis. Olen vaid paar korda uut tehnikat proovinud ja ei hakanud seal harjutama ka. Konnapoisse oli veel paar tükki ja mõni isegi kroolis minu tempos, mistõttu päris viimasena ma taaskord veest välja ei tulnud.

Kui eelmisel aastal oli vahetusala täiesti ootamatu ja raske, siis seekord suutsin ma riidevahetusse isegi sörkida! Pagana trikoo ainult läks iga kahe sammu tagant kannikate vahele ja ma jooksin tagumikust kinni hoides riidevahetusse. Oleks pidanud ikka ema vanad toobid jalga panema, sest pakkusin oma kannivahetrikooga taganttulijatele juba ujumisel rõõmu (või siis kurvastust).

Riidevahetus oli seekord kiire. Kuigi mu abikassa väljus veest minut enne mind, siis rattaga läksime teele ühel ajal.
Pilt: Jan Vutt.


Rattasõit oli enamjaolt kruusal ja möödunud aastast ei mäletanud ma, et see nii ebastabiilne oli. Ratas tahtis korduvalt külge ette võtta või kiviklibul mind maha visata. Nagu ruun, noh. Tuli tõsisemalt ohjata, et ikka sadula selga jääda.

Kui ma jõudsin juba vaadata, et seekord tuleb vist isegi väike ajaparandus, siis asfaldile jõudes oli selge, et tegelikult on päris jama. Kuigi tugev tuul kimbutas ka külavaheteedel, siis asfaldil oli väga raske. Ratta spidokas küll valetab, aga tempolanguse saab sealt kätte. Kui eelnevalt oli tempo ca 24-27 km/h, parematel hetkedel ka 34, siis tuule käes langes 17-18 kildile tunnis. Päris hull.

Sinna ajaparanduslootus kaduski ja jõudsin mõni minut hiljem vahetusalasse. Sealt edasi jooks, mis samuti polnud nii raske kui mullu. Sel kuul ma ka paaril korral harjutasin rattalt-jooksule üleminekut. Jooksu stardis hõiskasid mõned ergutussõnu, mille peale ma suutsin vaid öelda "Ma suren!" :-D

No oli raske ju ka. Joosta oli tõesti paras katsumus. Minu lootused 5 mindi peale (ja äkki isegi alla!!) saada olid kustunud nagu selleaastased jaanituled. Sain keskmiseks tempoks 5.27 min/km (möödunud aastal 6.15 min/km).

Pilt: Jan Vutt.


Kui ma mõtlesin, et mu teispoolsus on juba lõpetanud, siis viimasel ringil nägin tuttavat punast särki ja sekundimurdosa jooksul mõtlesin, et püüan kinni (lisaks ta kõndis ka!). Paraku ei olnud mul teist käiku panna ja tema nägi ka, et ma olen tulekul ega tahtnud lasta endale ära teha. Seega jäin oma härrale seekord 38 sekundit alla.

Seepeale muidugi kõik imestasid, et kuidas see võimalik on - tema lebab ju diivanil ja mina 1,5 aastat treeninud. Paraku aga pole ma 183 senti pikk, ei oma suuri lihaseid, mis minevikus tegelenud spordiga, pole mul ka tugevat südamelihast ja ei ole ma ka meesterahvas.

Rõõm oli taas suur ja nii vahva, et ka järveäärsed tšillijad elasid kaasa.
Möödunud aasta aeg: 1:05.59, AVG 181, max 190.
Tänavu: 1:04.38, AVG 177, max 186.

Parandus ainult 1 minut 21 sekundit. Imestan ka seda, et möödunud aastase vähese rattasõidu ja sama vähese tänavuse peale suutsin rattas olla veel aeglasem. Okei, tuul sõi palju ära, aga siis oleks ikka võinud olla sama aeg vähemalt. Tekib küsimus, et kas siis jalalihased aastase jooksu peale pole üldse edasi arenenud, kui mingit arengut rattas pole? Jooksus küll, aga rattasõit? Ühesõnaga tekitab küsimusi.

Aga muidu oli äge nagu alati ja jään uusi väljakutseid ootama! Juba sel pühapäeval Ants Nurmekivi 3,4 km Järva-Jaanis!

Friday, July 5, 2013

Tulge Aleksandri poolmaratonile!

Juba teist aastat korraldame olulise teema teavitamiseks spordiüritust. Siin ta on!

Aleksandri poolmaraton


18. augustil korraldatav Aleksandri poolmaraton on pühendatud depressiooni ohvritele ja depressiooni teavitamiseks.

Riietus? Sportlik, seljas musta värvi T-särk või topp.

Kus? Kesk-Eesti, Järvamaa, Mäo rist (Tln-Trt maantee keskpunkt). Täpsem marsruut on koostamisel.

Kuidas? Jalgade jõul ehk oodatud on jooksjad kui kõndijad.


Eesmärk on pöörata tähelepanu oma lähedastele, leida hetk süvenemiseks. Eesti on viimaste andmete kohaselt 107 riigi seas enesetapjate arvu poolest 15. kohal. Depressioon on enesetapu põhjus nr 1.
Aitame vähendada seda arvu ja leida oma lähedaste jaoks aega.

Poolmaratonile andis nime Aleksander, kes armastas teha ise sporti ja jagada headust. Tema elutee katkes depressiooni tõttu 1. juulil 2012. aastal.

Ürituse sujuvaks kulgemiseks on tänavu osalejate piirarvuks 100. Pane end esimeste seas kirja SIIN või pamela.eesmaa(at)gmail.com.

Tulge ja andke oma panus niivõrd olulise teema teavitamisel ja kõikide haigete toetuseks.

Monday, July 1, 2013

Minu sportliku ja tervisliku elu põhitõed

Lugedes mitmeid teisi blogisid ja täheldades endale adresseeritud küsimusi, siis on paljusid asju, mida ebakorretselt (ei saa kasutada sõna vale, sest see on suhteline) mõistetakse. Selleks siis ka see postitus ehk mis on minu sportliku ja tervisliku elu alustalad. Õhu, vee ja armastuse jätame seekord välja.

1. Stress maha!
Esmatähtis! Kitsendan stressi kaotamise sellele, et miski siin elus ei tohi toimuda ebameeldivusega. Ebamugavus on okei, aga toitumine ja treening ei tohi tekitada ebameeldivusi. Kui peas on sundmõtted iga ampsu juures ja iga tund tiksub vasarasse "trenn-trenn-trenn", siis on midagi valesti. Konkreetsemalt juba allpool.

1a. Pühad hetked, mil mind ei tohi segada: söömine, töötamine, magamine. Mul on öösiti telefon väljas. Kui tuleb veeuputus - tulgu siis. Kui keegi sureb, siis minu ärkamine kedagi ei päästa ja uudiseid jõuab hommikul lugeda. Aga kui mõni sõber on hädas? Tuleb vist helistada kellelegi vähem egotsentrilisema, kes oma und vähem hindab :o)



Ja kui ma söön, siis ma pean saama rahulikult istuda. Mulle ei meeldi, jäätis käes, kõndimine või kabanossi haukamine tänavalt. Ma pean söömiseks saama maha istuda, ma ei taha sel ajal väga rääkida ja mulle ei meeldi, kui ma pean seda miskipärast katkestama.

1b. Ei loe kaloreid!
Kalorite lugemine on mu sügavalt subjektiivsel hinnangul absoluutselt mõttetu tegevus. Ma huvi pärast jälgin teatud toodetel kaloreid (sest vahel olen üllatusega avastanud jogurtilt rohkem suhkrut kui jäätiselt ja mõistagi valin edaspidi jäätise) ja erilist huvi pakub mahlade suhkrusisaldus, kuid ma ei arvuta oma baasainevahetust, treeningust kulutatud kaloreid ja söödavaid koguseid, et näha, kas olen nullis või plussis. Kes tahab kaalust alla võtta - tervislik toit, mitte üle söömine ja liikumine ja muud saladust pole.

Lisaks tekitab paljudes väärarusaamu, nagu maasikad, arbuus, porgandid jne oleksid kaloririkkad ja siis hakatakse eelistama, oh issand, mingeid light-tooteid. Mis jumal on meile looduses andnud - sööge neid rahuga.

1c. Ei pea trenniplaanist rangelt kinni.
Mu austatud treener Mel võib kulmu kortsutada, kuid seletan lähemalt. Käesoleval perioodil kuni septembri alguseni olen ma oma trennide suhtes siiski pisut range. Ehk siis - kui mul on puhkepäev ja sõbranna tuleb külla ja soovib sörkima minna, siis jääb see väsimuse korral siiski ära. Ja kindlasti pean end sundima minimaalselt kolm korda nädalas rajale. Kahe ja poole kuu pärast ootab ees maraton ja suuri loivamisi ei saa siin lubada.

KUID - puhkuse ajal olen siin natuke lõdvemalt võtnud ja ma ei põe selle pärast. Samuti, kui mul on ikka päris suur väsimus sees, ka siis ma ei sunni ennast. Trenni teen neli, harva viis, korda nädalas ja that's it! Trenn kestab ca 40-60 minutit, harva rohkem. Kui ma ei saa täna, siis ei saa. Esmajoones pean siiski tegema oma tööasjad ära, seejärel perekondlikud ettevõtmised ja alles siis tuleb treening.



Treening ei ole elu, vaid moodus oma elukvaliteeti parandada. Kui aga treening ja kinnisidee sellest halvendab elukvaliteeti, siis pole sellel mõtet. Pidev sundimine, väsimus, ajapuudus jne viitavad kõik sellele, et kuskil tuleb teha plaanimuudatus.

1d. Ei pea menüüst rangelt kinni.
Ma olen teinud läbi Marek Kalmuse toitumiskava ja see oli väga vahva kogemus. Kuid igapäevaselt rakendades - see oleks stress ja sundus. Pealegi on see pisut kitsendav ega suuda kunagi arvestada IGA inimese elustiili ja organismi omapäraga. Põhitõed olen siiski üle võtnud ja igapäevatoimetustesse juurutanud. Näiteks meeldib mulle nüüd süüa liha ja selle kõrvale palju köögivilju. Viimasel ajal olen kartuli, riisi, pasta üldse välja jätnud. Täna olid kavas grillvorstikesed sooles, kõrvale soe salat (praetud šampinjonid, sibul ja rullkõrvits), oma kasvuhoonest toodud kurgi viilud ja tomatiga grillsalat. Imemaitsev ja ülitoitev!



Aga kui ma söön täna jäätist, siis ma ei põe selle pärast. Kui teen ülehomme lasanjet, olgu nii! Kui toitumiskava järgi on näksimine keelatud, siis ma näkitsen igal õhtul. Pähklid, porgandid, kaalikas, banaanid (mis on toitumiskava järgi üldse keelatud). Ja vahel olen teinud õhtuks üldse võisaia juustuga!

Toitumise alusreegel - naudi! Kui sööd midagi, siis söö naudinguga ja ära põe! Kui võtad kätte jäätise, siis vaatle seda esmalt. Vaatle selle šokolaadikatet, kui ahvatlev see on. Äkki on sel ka vahvliümbris, mis küll maitseelamusi ei tekita, kuid tee seda vaadeldes. Lase oma süljenäärmetel tööle hakata ja kujuta ette, kui meeldiv see on. Ära söö selliseid maiustusi arvuti taga, teleka ees või muuseas.

Kui võtad esimese ampsu, siis hoia seda suus ja tunneta igat maitsenüanssi. Tunne, kuidas külm sensatsioon su kehasse voogab ja magus maitse meeli rahustab. Ja naudi niimoodi igat suutäit. Sel juhul saad sellest ühest jäätisest või batoonist küllastuse ega tunne tarvidust kätt järgmise järele haarata.



Süües muuseas ja teiste tegevuste kõrvalt, ei saa ka aju signaali, et oled tegelenud söömisega ja aeg on otsad kokku tõmmata.

Ja pärast söömist: ei tunne süümekaid! Ei tunne süümekaid koogi ega kommi pärast. Kuid hoia alati väike valvur virksana - kas ma PEAN ikka praegu seda maiustust võtma? Kui oled söönud jäätise või muu väikse koguse ära, siis pea vahet 15 minutit. Ma garanteerin - pärast seda aega suur kihk järgmise doosi järele on vähenenud vähemalt poole võrra!

2. Liikumine mitmekülgseks!
Suvisel ajal on tegutsemist küllaga ja eriti maainimesel. Aiatööd, väljasõidud, rattasõidud jne. Kui päeval on palju aktiivset liikumist, siis minul lisatrenni pole vaja. Muul ajal tuleb mitmekülgne olla ka üht treeningut tehes (nt jooksmine). Mult on küsitud, kui palju ma korraga jooksen, aga see on üsna ebaoluline. Vanad jooksukutid-mutid juba teavad, mis on fartlek, ÜKE, drillid, lõigud jne. Neid praegu lahti seletada läheks liiga pikaks. Jooksurohelistele selgituseks siis selleks, et jooksus areneda, ei tule lihtsalt iga päev joosta ja aina kaugemale ja kiiremini.

Areneda tuleb mitmekülgselt ja kasutades erinevaid lihaseid, harjutades organismi ootamatute koormustega. Ühte ja sama tehes koormad üle ühtesid ja samu lihaseid, jättes teised vajalikud tähelepanuta. Seetõttu on vaja teha erinevaid treeninguid (hüppeharjutused, vahelduva tempoga jooks, tõusva tempoga jooks, lühikesed kiirendused kiire jooksu sees, lõdvestav jooks jne jne jne).

Rääkimata sellest, et erinevad treeningud aitavad peletada rutiini ja tüdimust.

3. Toiduvahed!
Ma küll õhtul mingit kava ei pea, kuid aastaid olen toiminud nii, et hommikusöögi ja lõunasöögi vahel ei toimu mingit näkitsemist. Sel juhul söön kõhu korralikult täis ja pean järgmise toidukorrani kenasti vastu. Kui alustada hommikul näkitsemisega, siis näkitsen terve päeva. See tähendab, et kordagi ei teki küllastumist, samas seedimine on pidevas töös ja meeldivat tühja kõhu tunnet ei teki kordagi.
Lisaks - kui ma söön magusat, siis proovin võimalusel soolase toidu ja maiustamise vahele jätta vähemalt tunni. Selle juurde käib pikem teooria käärimisprotsessides ja seedimissüsteemi kohta, kuid ei viitsi välja otsida. Huviliste jaoks on google valla.

4. Tee ise!
Võimalikult palju toitu proovin ise valmistada. St saan valida piisava koguse õli, soola, suhkrut, kogust, koostisosi jne. Me ei tea alati, kes on toitu valmistanud (koka energia loeb palju!), kas ta on olnud terve, kas mõni koostisosa on maha kukkunud, kas sinna peale on aevastatud jne. Need kõik pisidetailid muudavad enda valmistatud lõuna järjest olulisemaks.



Ma valmistan 90% kuu söökidest ise. Kui jõuan, siis valmistan toidu ka väljaminekuteks kaasa. See pole sugugi keeruline! Muretsege plastikkarp ja te elu ongi juba lihtne. Ma võtan enamasti kaasa tükeldatud puuvilju-marju (maasikad, mustikad, banaanid, ananass, melon, banaan, pirn - mis iganes eelistus on), kallan üle jogurtiga ja vean kaasa. Teine variant oleks küpsetatud lõhe või kana + toorsalat.

Hädavariant oleks näkitsemiseks banaanid, porgandid, pähklid.



Ja ideaalse keha, elu ja tervise saladus polegi muud kui: naudi, puhka, liigu, tee südamega!