Suured muutused ja kannapöörded

Nüüd on siis jõudnud ehk aeg sinnamaale, kus ma peaks avaldama, miks blogi ärasuremise äärele on jõudnud.

Ei tea, millisest otsast juttu alustada, sest kõike polegi võimalik kirja panna.

Lühidalt öeldes, mõni nädal tagasi sai vastu võetud väga-väga raske otsus. Otsustasin, et ma lahkun ajakirjast Tervis Pluss. Vähe sellest - vahetan ka ametit ja elukohta.

Ma ei oskagi õigeid sõnu valida, sest tänaseks päevaks olen virvarrist nii kurnatud ja aju on tühjaks pumbatud. Tervis Plussis oli/ on (viimane tööpäev on siiski 8. september) väga hea töötada. Ma armastan oma imetoredaid kolleege, ühiseid ettevõtmisi, inimestega kohtumist, kirjutamist, eri olukordadesse sattumist..... KUID... alati on olemas mingi "aga" ning kuna minu puhul oli tegemist ka mitmete isiklike põhjustega, siis ei hakka neid lahkama.

Juhuste ja tähtede soosingul jätkan ma oma tööd turundusspetsialistina ja seda Rakveres Aqva spaas. Ma olen korduvalt blogis Aqvat kiitnud ja nähtavasti poleks ühtegi teist spaad Eestis, kus töötamist ma oleks kaalunud.

See tähendab omakorda ka seda, et ma kolin. Kuhu täpsemalt - issand, teaks siis isegi! Ehk kui mu blogi lugejate seas on rakverelasi, kes teavad midagi vabadest korteritest, siis andke märku :) Ja üleüldse oleks tore Rakveres kohalike inimestega tutvust sobitada (vihje, jah)!

Kuna mu viimased nädalad on möödunud uut elukohta otsides, vaikselt uue töö asjadega tutvudes, kuid eelkõige praeguse töö otsi kokku tõmmates, siis olen puhas mahl juba valmis.

Ja kogu see olukord tähendab minu jaoks ka seda.... seda on nii valus kirja panna ja sellele mõeldagi, sest ma pole seda enda jaoks veel valutuks mõelnud... ühesõnaga jääb tänavune maraton minu jaoks ära.

Ma jõuan hetkel jooksurajale kord nädalas, mis on maratoni ettevalmistuseks ilmselgelt vähe. Võhma on kadunud juba ohtralt ja tase langenud ja kui mul oleks aega, siis ma nutaks selle pärast vähemalt tunnikese.

Aga nagu ka seda olen korduvalt kirjutanud, siis: inimene mõtleb, jumal juhatab.

Ma ei tea, kas mu otsus üleüldse oli hea, aga vähemalt ma saan öelda, et ma proovisin ja püüdsin. See on vast parem kui "oleks...".

Meie vana talumajake jääb alles ja saab usina valvuri. Kuid eluke hakkab enamjaolt veerema nüüdsest Lääne-Virumaal. Seda on nii veider isegi kirjutada. Ma ei usu seda siiamaani, et ma sellega hakkama sain. MINA? Maailma mugavaim kodurott, kes jumaldab hommikust õhtuni vanades dressides istumist, keset päeva aiamaal tuiamist, vaikust, rahu ja stabiilsust.

Tundub nagu mu kaksikuse ühe poole - vanamuti - valitsemisaeg sai läbi ja nüüd on linnabeibe kord. Varsti tuleb iga hommik kontoririided selga ajada ja joonlaud allaneelatult toolis istuda.

Mine tea, milleks mõni asi hea on. Aga nagu ma olen veendunud - pole olemas halbu ja valesid otsuseid. On valikud, mis õpetavad meid tulevikus olema targemad ja paremad, on valikuid, mis õpetavad meid veelgi rohkem ja annavad meile tugevuse. Iseasi, kas me neist otsustest tahame õppida ja paremaks saada. Ma siiani olen tahtnud.

Mis aga blogimisest edasi saab - pole samuti õrna aimugi. Ma tahan edasi joosta ja kirjutada... võistelda... unistada... Andku taevased mulle selleks vaid aega, jõudu ja inspiratsiooni!

Ja kõigile teistele, kes kaaluvad elumuutust - take the leap of faith! Ma võtan tähtsaid otsuseid vastu ratsionaalselt, kaalutledes ja kalkuleerides. Aga nagu mullegi öeldi - kuula südame häält. Kuigi see enamjaolt võib kõik p.... keerata, siis vahel aitab see tuua kätte paremad asjad, mida elu muutmata ei saa me kunagi kogeda.

Jah, suured otsused on hirmuäratavad, rasked, aga... nagu Heidi kirjutas: "everything will be okay in the end, if it‘s not okay, it‘s not the end."

Uute tandriteni, armsad!

Aleksandri poolmaratoni tulemused ja muljed

Öelda on palju, aga sõnu jääb väheks.

Viimati sai kirjutatud üsna ammu ja ilmselt on möödunud vahepealne aeg kaose tähe all. Seejuures oli üks suureks küsimuseks meie II Aleksandri poolmaratoni korraldamine.

Tahaks kõigest kirjutada, aga võhm päris otsas ja samas olen teisalt energiat täis süstitud, et taas tegutseda.

Aga alustan päris lõpust. Kui me keskpäeval stardipaika jõudsime, siis olid osad inimesed juba kohal. No nagu Arno isaga koolimajja minnes. Kohe hakkas tõsisem sebimine ja sagimine, et saada asjad üles, inimesed kirja jne.

Minu õnnetuseks oli tütretots eelmisel õhtul haigestunud palavikku (mis müstilisel kombel oli just nimme ürituse õhtul kadunud). Mis tähendas, et üks joogipunkt pidi lapsevalvuri tõttu tühjaks jääma. Õnneks päästsid hommikul katastroofist Raili, Marko ja Remi - no olge te taevani tänatud!

Ema tormas oma saialaua ja rinnanumbritega ka üsna viimasel hetkel kohale, kuid kogu selles kaoses, asjad ikkagi sujusid.

Jookide jagamine, joogitopside jaotamine, punktidesse juhendamine, kiirregistreerimine..

Stardieelne sagin. Pilt: Ivo Särak.

Kui kõlas lõpuks "Start!", siis oli küll süda rahul, et 10,6 kildi vallutajad olid teel ja 21,2 omad nende järel, kuid sebimine ei lõppenud. Hakkasin üle lugema inimesi ja kingikotte, kas kõigile jagub - jumal tänatud, jagus, kuigi mõni kõndis ilma minema.
Tekkis topsipaanika ja veepaanika. Lapsevalvur, kes pidi kodus olema vaesekesega, kimas bemmiga poodide, veevõtu ja joogipunktide vahet, et keegi lonksustki ilma ei jääks.

Pilt: Ivo Särak.

Rääkimata sellest, et tuli ka ajakirjanikele infot jagada :) 

Pilt: Meelis Minn.

Mingil hetkel selgus, et samal ajal liigub samal marsruudil Türi-Tamsalu rattamatk, kuid õnneks me üksteist ei seganud. Oli isegi rohkem arvestamist ja naeratamist... ja naeratamist oli tõesti palju! Soe tunne oli näha inimesi õnnelikena finišeerumas. Kuid ega kõik ilma tulnud nautima - oli näha ka suurt pingutamist ja higi!

Aeg möödus linnutiivul ja oligi hetk parimate õnnitlemiseks ja kogu kamba tänamiseks.

Naiste parim Sandra Alusalu. Pilt: Ivo Särak.

Minu jaoks oli väga üllatav ja liigutav, et meeste parim poolmaratoonar Indrek Lillemägi pidas omapoolse väikse tänukõne. See oli väga südantsoojendav!

Üldse oli kogu üritus minu jaoks niivõrd päikeseline, täis positiivseid ja toredaid inimesi, et tõesti... jääb sõnadest väheks.

Kogu möödunud nädal oli minu jaoks äärmiselt raske, sest olen võtnud ette äärmiselt drastilise elumuutuse ja seetõttu oli hinges sees rahutus, ärevus, pinge, haigeks jäämise tunne.

Ma ei tea, kas selle põletas läbi mu laps oma palavikuga või sai see kustutatud toredate jooksjate abil, kuid täna on mul tõesti hea olla!

Nähes, kui palju sadas eelnenud nädalal ja mis ilmad praegu on - Aleksander oli meiega tol päeval.

Mul oli väga hea meel kuulda, et üks neiu, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, tuli ekstra meie ürituseks kohale ja tal endal on diagnoositud depressioon ning viibib juba pikemat aega ravil. Aga nähes tema rõõmsat olemist, siis... see andis palju. Ja mul oli ta üle hea meel!

Selline hunnik snäkke ootas ees kõiki lõpetajaid. Ja neid jäi muide poolesajale inimesele kõvasti üle!

Aitäh joogipunktirahvas: ema (ka koogimeister), Ede-Ly, Marko, Raili, Remi! Aitäh, sekretär Meelis! Aitäh, suur tormaja Andrus! Aitäh, iga viimnegi osaleja! Aitäh, toetajad: A. Le Coq, Salon24, Akzo Nobel, Running Expert, WhatCar, Aja Leht, Otepää Seikluspark, Ajakirjade Kirjastus.

Kui antakse võhma, teeme jälle!

Ja nüüd lõpuks ka kauaoodatud protokoll:
10,6 km
M
I Tauri Hunt, 41.20
II Ivo Särak 51.20
III Ronald Remma 57.57
4. Meelis Käärik 59.10
5. Roman Tukmatsov 60.11
6. Jan Mustjõgi 64.25
7. Martin Kaschan 65.43
8. Vootele Parts 1:16.43

N
I Kati Orgmets 58.29
II Virge Siirand 64.42
III Kelly Martin 65.02
4. Kristiina Roosileht 65.07
5. Greeta Roosileht 65.43
6. Krisly Viidikas 67.46
7. Kirly Kadastik 1:10.22
8. Sigrid Süld 1:11.42
9. Kristi Kõll 1:13.49
10. Relika Juhanson 1:13.50
11. Helen Mandel 1:14.19
12. Siiri Vene 1:25.03
13. Marian Guutmann 1:26.42
14. Liina Raitma 1:28.55
15. Leena Jevdokimova 1:28.55
16. Maris Hupolainen 1:28.55
17. Simona Lotsman 1:28.55
18. Numbrita 1:35.20
19. Numbrita 1:35.20
20. Liina Nemvalts 1:35.42
21. Numbrita 1:38.30
22. Numbrita 1:38.30
23. Signe Voolpriit 1:38.47
24. Kätlin Tobonik 1:38.47
25. Numbrita 1:50.30
26. Numrbita 1:50.30
27. Numbrita 1:53.25

Poolmaraton, 21,2 km
M
I Indrek Lillemägi 1:22.22
II Silver Andre 1:32.56
III Keio Hämäläinen 1:33.42
4. Andres Kiisler 1:49.03
5. Ando Meerbach 1:51.36
6. Roland Kasela 1:53.12
7. Andre Tammik 1:54.59
8. Elari Kõivik 2:12.05
9. Kaupo Torro 2:15.4

N
I Sandra Alusalu 1:50.02
II Ann Valang 1:56.10
III Eliis Härma 2:01.17
4. Maili Antons 2:03.55
5. Vilve Pilv 2:08.56
6. Maichl Suur 2:27.49

Protokolli parandamiseks, andke märku: pamela.eesmaa@gmail.com

Aitäh veel kord KÕIGILE! Jagage palun sõnumit, mis sai kinnitatud iga diplomi külge:

Mõned depressiooni sümptomid:

• kurb või ängistav meeleolu suurem osa päevast ja nii iga päev;

• huvi igapäevategevuse vastu on kadunud;

• kehakaalu langus või suurenemine;

• liiga pikk või liiga lühike uneaeg või liiga varane ärkamine;

• püsiv väsimus- ja nõrkustunne;

• väärtusetuse-, süü- või lootusetusetunne;

• püsiv suurenenud ärrituvus ja rahutustunne;

• raskused mõtete koondamisel, otsuste langetamisel või millegi meenutamisel;

• korduvad surma- ja enesetapumõtted.

Miks jääb depressioon avastamata?

- Inimene häbeneb tihti tunnistada, et tal on depressioon, sest ta näeb selle sümptomites iseloomu nõrkuse märke.

- Inimene on depressiooniga kaasnevate tunnetega harjunud ja ei suuda nende taga näha haigust.

- Depressiooni on raskem diagnoosida, kui inimene samal ajal põeb mingit kehalist haigust.

Reageeri enne viimast sammu – enesetappu!

Enesetapp on impulsiivne tegu. Nagu iga teinegi siseaje, on ka impulss end tappa mööduv ning kestab vaid mõne minuti või tunni.

Suurem osa suitsidaalseid inimesi teeb oma enesetapumõtted ja -kavatsused ka teatavaks. Nad annavad seda tihti mitmeti mõista ja räägivad, et tahavad surra, tunnevad end kasutuna jne. Niisuguseid abipalveid ei tohi tähelepanuta jätta.

Aita abivajajat!

1. Esimene samm on leida sobiv paik, kus on võimalik omaette vestelda.

2. Järgmine samm on võtta kõneluseks küllalt aega. Suitsidaalsed inimesed vajavad harilikult oma koormast vabanemiseks palju aega ja nende kuulaja peab olema selleks valmis.

3. Kõige tähtsam on inimest hoolega kuulata – see vähendab oluliselt enesetapule viivat meeleheidet.

Faktid

Depressioon on lõpule viidud enesetappude puhul kõige sagedasem diagnoos.

Eestis on enesetapu sooritanuid enam kui liiklusõnnetustes hukkunuid.

Enesetapp on 15-29-aastaste noorte suurim surmapõhjus Eestis.

Iga enesetapp puudutab väga lähedalt umbes 5-8  inimest.

Enesetapukatsete arv on üle 10 korra suurem enesetappude arvust.

Allikas: Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituut, MTO väljaande Eestile kohandatud ja täiendatud tõlge, Tartu 2000

Depressioon on haigus! Depressioon on ravitav! Depressiooni ravi määrab arst.

Pikemal vastupidavustreeningul (jalutamine, jooksmine, rattasõit jne) on leitud meeleolu parandav mõju. On inimesi, kes on saanud depressioonist jagu vaid treeningute abil. Kuid esmalt on kõige olulisem pöörduda spetsialisti poole.

Aleksandri poolmaratoni organiseerimine on täies hoos

Mul pole ammu olnud aega midagi pikemalt kirjutada, sest sündmuseid on kohutavalt palju ja kohutavalt suuri. Ühe väikse, kuid olulise teema telgitagustest pajatan praegu.

Järvamaal toimuva Aleksandri poolmaratoni organiseerimine on tõesti hoos, sest see toimub juba järgmisel pühapäeval ehk 18. augustil! Lähem tutvustus sellele on siin.

Soovime endiselt tõstatada depressiooniteemat ja mälestada kõiki, keda see haigus on endaga viinud ja olla mõtetes kõigi nendega, kes on depressioonile oma lähedase kaotanud.

Mul on meeletult hea meel, et tänavu on taas mitmed firmad andnud oma lahke abikäe ja aidanud ürituse positiivsusele rohkelt kaasa.

Ajakirjade Kirjastuselt on vahvad kingikotid kosmeetikaga. Salon24.eu toetab hinnaliste juuksehooldusvahenditega (sh meestele!). Ja A. Le Coq seisab ka tänavu selle eest, et meie joogipunktides janukustutus otsa ei saaks!

Võimalik, et midagi lisandub veel ja võitjatele on välja panna midagi eriti ägedat, aga see selgub veel jooksvalt.

Hetkeseisuga on kinkekott garanteeritud igaühele, kuid mine tea, kui paljud lõpuks kohale tulevad. Siiski oleme seadnud piirarvuks 100 inimest, et suudaksime tagada sujuva korralduse, igakülgse tähelepanu ja sooja vastuvõtu.

Üritus on ainulaadne, sest see on osalejatele TÄIESTI TASUTA! Me korraldame missioonitundest ja enda kaotatud lähedase nimel. Me soovime, et see üritus jätaks sooja tunde igale osalejale ja seda leeki kantaks endas edasi ka igapäevaelus ja kui tuleb kokkupuude teemaga "depressioon", siis on olemas mingi info ja punkt, millele toetudes edasi minna (jagame lõpetajatele ka infomaterjale depressiooni kohta).

Et see poleks vaid hüüdja hääl kõrbes, siis ma loodan, et saame seekord ikka poolsada pead kokku. Iga inimene on oluline! Tulge kohale!

Ask.fm viimased vastused

Siin siis viimased vastused ask.fmi tulnud küsimustele: http://ask.fm/PamelaEesmaa
Ülejäänutele vastan portaalis jooksvalt.
Tänud kõikidele, kes esitasid vahvaid küsimusi ja tõid mitmel korral näo naerule :)

Su välimusest. Räägi, miks Sa polnud varem rahul oma kehaga, et pidid härra M.Kalmuselt tellima toitumiskava ja treeningkava? Räägi ka oma ilunippidest. Mis protseduure armastad jne
Ma olin oma kehaga rahul enne toitumiskava ja seda ka praegu. Nagu ma korduvalt oma blogis kirjutasin, siis mind painas aastaid tohutu magusaõgardlus. Lapsepõlves meil küll raha maiustusteks ei jagunud, aga kuskil keskkoolis hakkasin igapäevaselt kaasas kandma Tiko 4kroonist šokolaadi-kookosbatooni, mida pärast lõunasööki nautisin. Ja pärast keskkooli oli mul võimalusi oma raha eest veel rohkem magusat osta. Iga jumala päev: šokolaadid, kommid, küpsised, koogid jne jne jne. Ma polnud sellega rahul, et nii palju ebakvaliteetset ja kahjulikku kraami pakun, kuid samas olin nii tugevalt sõltuvuses, et mitte ühegi nipiga ei saanud sellest lahti.
Tänu toitumiskavale sain jälile nippidele, kuidas magusaorjus päris kergelt ära kaotada ja see ka mul õnnestus! Kahjuks olen nüüd 1,5 kuud patustanud suve tähistamiseks igapäevaste jäätistega, aga muidu olin möödunud juulist sinnamaani orjusest lahti!
Treeningukava ma talt ei tellinud.
Minu suurim ilunipp: meikida võimalikult harva! Teen seda maksimum 1-2 korda nädalas, vahel ei meigi end mitu nädalat. Ja kui meigin, siis peamiselt ripsmetušš ja huuleläige. Kui tõsisemalt üles lüüa, siis ka BB-kreem ja kerge nipe-näpe veel. Ma kahjuks ei oska end meikida.
Muude iluprotseduuride osas olen tohutult laisk. Kunagi oli mul iga kehaosa jaoks eraldi kreem, kuid tänasel hetkel olen aru saanud, et mida vähem keemiat nahale, seda parem. Ma kreemitan vaid siis, kui nt rohimine ja muld on sõrmed tohutult karedaks teinud.
Ainuke asi, mida viitsin järjepidevalt teha on bikiini epileerimine :-P
Ma ei viitsi enam isegi ehteid kanda ja kõik mu hõbeehted vedelevad niisama. Kahjutundest olen siiski mõnel korral kõrvarõngad üles otsinud ja käevõru juurde valinud.
Mulle meeldib teha igal hommikul hobusesaba, tuiata väljaveninud dressides, t-särgis, rinnahoidjateta ja aukus sussidega päev otsa ringi ja pärast jooksutiiru käia duši all ja olla niimoodi värske ja ilus. Kui väga fänsis tujus olen, siis lähen istun saunas 55 kraadi juures ja mõtisklen veerand tundi elu üle.
Nagu aru võib saada, siis enamjaolt olen ma tüüpiline kodukoll.

Kas sul on toetajaid? Näit. kui mot ära kaob, kes sulle seda juurde annab? Mille nimel vead end välja jooksma ja trenni tegema?
Peamine ajend välja trenni vedamiseks on siiski südametunnistus. Väga kahju on ikka jätta trennimata, kui ma olen juba üle pooleteise aasta tööd ja vaeva näinud. Ma lihtsalt ei suudaks seda kõike raisku lasta. Võhm tuleb üliraskelt, aga kaob nagu tuul.
Lisaks muudab järjepanu töötamine, istumine mind ka närviliseks ja pärast trenni olen nagu uus inimene. Olen ikka öelnud - trenni luua seljas, tagasi inimesena :)
Lähedaste seas mul paraku suurt toetajaid pole, kes utsitaksid, et mine-mine. Treener Meelis hoiab silma peal ja sobival hetkel "välja kirjutatud" hea treening tekitab lausa soovi juba minna seda proovima. Aga vahel võivad need "sa-oled-liiga-vähe-teinud", "sa-pole-maratoniks-valmis"-jutud mõjuda hoopis vastupidiselt ja tekitada suurt trotsi.
Mulle sobib käehoidmine, mitte sundus. Ma ei ole tippsportlane, kes PEAB trenni tegema.

Aga söbrannad, söbrad? Allpool kirjutasid, kuidas sul on palju söbrannasi, kes ka tervislikult elavad ja trenni teevad, kas te üksteist ei toeta? Üksi on ju väga raske koguaeg. Mul on endal pidev moti puudumine ja väga loodaks leida kedagi, kes aitaks, annaks nöu ja toetaks!
Mul väga palju neid sõbrannasid pole, kes trenni teevad, aga mõned siiski. Nende peptalkid lives treeningu ajal on väga vahvad ja kui läheb hästi, siis "tubli!" on ikka hea kuulda. Aga ega me treeningutest tegelikult väga palju räägigi.
Virtuaalselt on seda üldse raske teha. Kõige parem on tegelikult leida inimene, kellega koos trenni teha. Kui selline inimene leiduks siin Järvamaal, siis ma hea meelega teeks koos trenni ja käiks isegi salatit söömas ja tervisest-trennist vestlemas. Sellest ma tunnen tõesti puudust - reaalsest inimesest, kellega koos trenni teha ja reaalselt muljetada. Need netiasjad on nagu on.
Ma olen täiesti kindel, et ka sinu ümber on selliseid inimesi, aga kuna ma pole ise leidnud sellist, siis ma ei oska kahjuks ka nõu anda, kuidas neid leida :o) Kui oleksid Järvamaal, siis pakuksin end vabatahtlikuks tuulessõitjaks!
Aga kui virtuaalset nõu ja tuge tahad, siis: pamela.eesmaa@gmail.com


Oled oma blogis kirjutanud, et toitu tuleb nautida ja söömisest mônu tunda, et kaal säiliks ja ilus oleks. Samas röhutab M. Kalmus, et toit on vaid kütus, nagu sel muud eesmärki pole, kui kehale vajalikku anda. Mida siis uskuda? Kas nautida maitseid vöi toita vaid keha? Ei mötle siin all rämpstoitu!
Kui oled eluaeg söönud rämpstoitu, siis mõistetavalt ei paku juurikad, puuviljad, marjad niivõrd naudingut kui krõpsud, kommid jne. Siis tulebki end ümber harjutada ja mitte siis esialgu nii palju nautida. Kuid lõppeks peab söömine alati naudingut pakkuma. Kui sulle ei maitse kodujuust, siis sa EI PEA seda sööma.
Loomulikult on toidu tõeline baas pakkuda kütust, kuid see ei saa toimuda vastumeelselt. See umbes sama, et kehale on vaja vett, aga võid juua ka roostemaitselist või kloorihaisulist. Ei pea. Sa leiad enda jaoks kõige nauditavama vee ja kasutad seda naudinguga.
Kui sa ei söö naudinguga, siis jääb kehal alati millestki puudu. Sellest nö kirsist tordil. Ega ilma asjata öelda, et enne sööma asumist tuleb toitu imetleda, lasta süljenäärmetel voolata, nuusutada jne ja sellest piisab, et sööksid toidukorral vähem. Kui pistad tuima näo ja vastumeelsusega kohupiima, siis sa tahad ju pärast seda midagi VEEL.

Milliseid tomatisorte sa kasvatad? Kuidas võitled taimekahjuritega? Palju kulub aega rohimisele?
Moneymaker, Tiny Tim, Red Robin. Need kõik on kirsstomatid ja kasvavad mul kasvuhoones. Olen sel suvel neid rohinud kokku äkki tunni jagu. Kaevasin kevadel maa läbi ja eemaldasin kõik umbrohud. Uusi tekib vähe. Kasvuhoones kasvavad paprikad, kurgid, tomatid mul enamjaolt ilma suure hoolitsuseta. Vajavad vaid kastmist ja natuke nokitsemist :)
Kahjurid on mul ainult maitserohelise kasti tunginud. Mingid kapsaussid sõid kõik mu basiiliku ära. Kuna ma mürke ei poolda, siis tuleb hakkama saada kiviaegsel meetodil: kahjur leida ja laiaks litsuda.
Seevastu suurel aiamaal, kus on herned, porgandid, suvikõrvitsad, arbuusid, sibulad - seal on vääääga palju rohimist ja kahjuks ma pole väga jõudnud sellega tegeleda. Sel suvel ehk 10 tunni jagu.

Sa oled nii hea inimene! :)
Aitäh, armas, kuid selle tiitlini jõudmiseks on mul kindlasti veel pikk tee sammuda :)

Kas oled üllatunud ka, et nii jahe huvi on Sinu vastu?
Jahe? Mulle on tulnud ju nii palju küsimusi!
Lisaks veel päris arukaid. See on palju tähtsam kui 110 kysimust, mis kell ärkan või jooksma lähen. Milleks nii negatiivne? Kysimus oli ju esitatud mingiks meelehärmi tekitamiseks :-)

Kuidas aidata sõpra/sõbrannat, kes kannatab toitumishäirete all? Kas Sul endal on kokkupuuteid sellega? Kuidas sellega toime tulla, kui su lähedane on haige, kuid ei julge sellest kellelegi teisele rääkida?
Mul väga kahju, kui su lähedane kannatab toitumishäirete all. Igasugused vaimsed probleemid ja sõltuvushäired on lähedaste inimeste puhul väga rasked taluda ja tõmbavad endagi energiast tühjaks.
Paratamatus on aga see - kui inimene ise abi ei palu, siis teda aidata ei saa.
Mul on olnud lähedasi toitumishäirete jm sarnaste probleemidega kimpus ja see on üsna patiseis. Kui inimene ei saa oma häirest aru, siis igasugused jutud, et ta peaks abi otsima, veel hullem süüdistused, sunnivad teda sind oma elust välja arvama. Kui puurida ja abi peale suruda, siis tegelikult sulgub inimene su ees palju rohkem ja sul on pärast teda veel keerulisem aidata.
Sa saad olla vaid sõbra eest - kuulad ja annad nõu AINULT siis, kui seda palutakse. Võid proovida olla psühholoog ja katsuda suunata teda ise aru saama oma olukorra tõsidusest. Nt mitte küsida: Kas sa ise ei näe, et sul on probleem? Mis on natuke süüdistav ja samal ajal eeldad, et sinu arvates on tal probleem. Pigem: "Kuidas sa ise oma olukorda hindad?" Jm küsimused, mis võiksid aidata inimesel oma olukorda rohkem kõrvalt vaadata. Peamine on see, et inimene suudaks jõuda ise järeldusteni, et midagi on valesti.
Võid jätta materjale tervisliku toitumise kohta (vältida igasuguseid kõhnade modellide pilte, vaid võimalusel printida puhtalt kasulikke artikleid). Ka materjale selle kohta, kuidas toitumishäired pikas perspektiivis tervist hoopis rikuvad. Palju abi on ka tuua esile näited inimestest, kes tervisliku toitumise ja treeninguga on suutnud saavutada kõhna figuur (neid ju ei huvita normaalne, vaid just kõhna figuur).
Kui probleem on jõudnud äärmustesse, siis soovitan pöörduda spetsialistide poole ja Tartu ülikooli psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskusesse: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/stuktuur-ja-osakonnad/psuehhiaatriaosakond/soeoemishaeirete-keskus
Kui inimese kaal on jõudnud eluohtlikku seisundisse, siis on võimalik rakendada ka sundravi. Kumb on hullem - surnud lähedane või lähedane, kes sind natuke aega vihkab, et sa ta ravile saatsid?
Fakt on aga see, et kui toitumishäire jääb ravimata ja inimene abi ei otsi, siis varem või hiljem jääb ta eluaegse tervisekahjustusega (nt viljatus, südamepuudulikkus vms) või sureb.
Aga kui inimene ei soovi abi ja on täiesti resoluutne, sa oled ise kõik võimalused läbi proovinud - ära lase sel ennast põhja vedada. Ei saa elada teise inimese elu ja muresid. Kas lased spetsialistidel vägisi tegutseda või astud kõrvale.
Kurb, aga tõsi.
Palju jaksu ja edu! Soovin kõikidele haigetele kiiret arusaamist ja paranemist!

Huvitav on lugeda, oled tegelikult minust vaid üks aasta vanem, aga tundub, et oled juba nii nii palju jõudnud teha ning oma elus kaugele jõudnud (karjäär ajakirjanikuna+pere+majaehitus jne). Sellega seoses tekkis mul huvi, kas ja kus sul kõrgharidus on omandatud? Ise olen alles kõrgharidusega nö po
Aitäh kena kommentaari eest :)
Olen omandanud Tartu ülikoolis bakalaureusekraadi ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialal 2011. aastal.

Kas Tervis Pluss võtab vahel vastu lugusid ka nö vabakutselistelt? Kui on põnevaid ideid artikliteks (ja loomulikult ka teostus:)), kas tasub proovida toimetusega kontakti saada või jäävad sellised katsetused pigem tahaplaanile? Tänud vastuse eest!
Tervis Plussil on olnud palju ja on ka praegu koosseisuväliseid kaasautoreid. Alati on oodatud head ideed, aga eduka koostöö puhul võidakse paluda ka konkreetseid teemasid. Kui oskate kirjutada hästi ja -NB - peate tähtaegadest kinni, siis sellised kirjutajad on muidugi oodatud. Sel juhul tuleks otse peatoimetajaga kontakteeruda. Isegi kui praegu on välisautorite ring liiga suur, siis tulevikus võib kõike juhtuda. Ei tasu kõhelda :-)

Kuidas Sulle praegune trenniblogijate tase Eestis tundub?Just lugesin Kristo Reinsalu postitust, et viimastel aastatel on tõsine kokandusblogide buum lausa lahti läinud. Samas jooksublogijaid on liiga vähe ja veel eriti professionaalide hulgas. Tihti nad kirjutavad väga pikkade intervallidega (3-4 k
See on tõsi, et kokandus- kui ka moe- ja ilublogisid on tohututes kogustes. Samas on trenniblogisid ka, aga paraku need surevad kiiresti välja, sest süüa teeme iga päev, aga trennilainele jäävad aastateks vähesed.
Iseenesest on mõistetav, et professionaalidel ei ole aega väga kirjutada, aga samas ma arvan, et nad lähenevad ka valesti. Tahetakse hirmsasti midagi erialast ja tõsist kirjutada. Tegelikult huvitavad pikad tekstid väheseid ja pigem oodataksegi üsna lühikest infot läbitud trenni kohta jm sportimisel ette tulevat.
Ma ikka aeg-ajalt vaatan ringi, keda oma loendisse lisada, aga jah... pole neid väga palju. Aga noh - kes viga näeb, laita, aga tule ja anna ka oma panus :)

Kas tervisliku toitumisega on võimalik näonahk korda saada? Palun räägi lähemalt :)
On võimalik. Aga seda on mul väga raske lähemalt rääkida, sest ma ei tea, mis sinu kehaga ei sobi. Loomulikult on kõige lihtsamad patuoinad gaseeritud ja magustatud joogid, küpsised, kommid, jäätis, valmistoidud jne jne jne.
Muide - piimatooted on ühed suurimad patuoinad!
Kui näonahaga on tõsine probleem, siis soovitan minimaalselt kuu aega katsetada loobumist piimatoodetest, nisutoodetest, suhkrust.
Aga ei saa eitada, et võib-olla ei sobi su kehale hoopis porgandid, ploomid, tomat vm. Pead oma keha hoolikalt kuulama ja tegema katsetusi. Enne nädalat ei maksa mingeid muutuseid oodata. Keha taastumine võtab aega.
Kuid mul üks sõbranna kurtis sama mure ja tema sai suhkrust ja nisust loobudes abi. Kuid tasuks ka piima kriitiliselt suhtuda.