Mõned mõtted

Blogi tiksub mul kogu aeg kuklas... nagu ka mu inglisekeelne blogi... ja üks tööalane blogi... ja mu kodulehekülg... ja ajaleht... ja Tervis Pluss... oh issand!

Minu käesolev probleem on pigem see, et mul on raske end kokku võtta, sest on niivõrd palju emotsioone ja juhtumisi viimastel kuudel olnud, mis on mu tasakaalu üsna paigast löönud. Rääkimata sellest, et ma tervenen nüüd selle aasta... viiendast, kuuendast haigusest??

Seekord siis kerge häälemure, suur nohu jälle, väsimus. Õnneks juba parem.

Ma ei saa aru, kas ma olen nagu laps, kes sattus lasteaeda ja nüüd korjab üles ja elab läbi igasugu haiguseid? Siiani istusin 6 aastat turvalise metsa sees ja käisin mõned korrad nädalas inimestega suhtlemas. Nüüd aga igal kuul haige olnud, mis on kergelt frustreeriv.

Kuigi olen ühest küljest sisse elanud ja harjunud, siis teisest küljest kasvan ikkagi läbi valude edasi. Suurimaks üllatuseks on mulle olnud inimesed... Ma olen alati arvanud, et ma olen üsna paksu nahaga ja väheusaldav, kuid nüüd ma ei saa enam millestki aru. Olen hakanud mõtlema, et ma elasin oma maamajas justkui suures kookonis, põimituna õndsusest, ühes rahu ja tasakaaluga. Tulles linna, puutudes igapäevaselt kokku kümnete eri iseloomude ja küllalt kammitsevate kontoriseintega, siis tunnen end nagu väike tüdruk esimest korda laias maailmas.

Ma kõnnin tavaliselt naeratus näol ringi (minu jaoks on see loomulik olek) ja vahel muigan klemmid päris kõrvuni, sest paljud asjad teevad südame väga soojaks. Kuid nüüd olen hakanud kartma, et äkki mõeldakse, et ma olen midagi korda saatnud, sest see naerev kakuke tekitab kõrvaltvaatajais alati küsivaid nägusid.

Lisaks olen tundnud, et minu siirast heatahtlikkust kasutatakse ära, mis on tekitanud minus suurt kurbust ja samas piinlikkust, et ma nii kergelt inimesi usun ja usaldan.

Harjumatu on see, et on inimesi, kes ei taha sulle vastata, kui sa nende vastu huvi tunned... Harjumatu, et sa pead järjepidevalt kõiki tülitama ja kurjem olema, et sinu hääl ja soovid loeksid.

Ma ei räägi hetkel töökaaslastest (kellest mõnega ma läheksin kohe homnepäev sõtta sanitariks!!), aga kokkupuuteid on olnud siin küllalt.

Kui mulle on varem korratud, et ma olen liiga järsk ja otsekohene, siis ma olen hakanud end tundma hoopis väga haprana. Ja ma tunnen, et ma pean muutuma järjest tõsisemaks ja karmimaks, et selle kõige keskel ellu jääda.

Sellised muutused käivad väga aeglaselt ja märkamatult ning mul on kahju, kui see ka minuga juhtub.

Mul tunne, et kõik peaksid hoopis maale siirduma... Inimestel on vaja rahu, endaga olemist, endaks saamist ja jäämist, mitte teiste matkimist. See on teaduslikult tõestatud, et inimesed armastavad pigem massiga koos liikuda, kartes jääda oma arvamusega üksi (Elisabeth Noelle-Neumann The Spiral of silence).

Kui ma tavaliselt olen ikka positiivne ja rõõmus, siis praegu on mul selline natuke nukram periood, aga küll see läheb üle. Kui päris hea olla ja argised kiired möödas, siis proovin hakata teadlikumalt enda ja ümbritsevaga tegelema. Hetkel kogun selle jaoks ka infot. Osho on läbi, Gunnar Aarma käsil, Luule Viilma ees.

Lõpetuseks üks tuntud laul ka:

Ei selle vastu saa meist keegi, et hommik koidab See minu mina mitte keegi, mu teadvus koidab Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe R: Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Kui õues vihmutab ja ilmad on hoopis külmad Siis võtaks pöidla, pistaks põske ja suleks silmad Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe Kuhu lähed, oo tavade tundija kelle viia jääb viimane rõõm See mis ainuke ülesse sundija ära hingede jahtunud lõõm Kostab kõrvu sealt hirmude toast tema hääl, mis meid endaga hõikab Neid kes taganend keelust ja loast kestev igatsus nuudliteks lõikab Kõik see mul muret suurt ei teegi kui suvi saabub Siis Kanaari saare lahes mu mõte maabub Ka seal ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe

Poolmaraton alla kahe tunni - lõpuks!

Tegin möödunud nädalal loo tõelise raudnaisega - Annette Fredskov. Lugege varsti Aja Lehe novembrinumbrit!

Pärast intervjuud Annettega tundsin suurt igatsust pika distantsi järele. Ausalt öeldes, siis minu viimane poolik oli ikkagi aasta tagasi. Ööjooksul oli poolenisti tegu kõnniga ehk siis päris jooksmiseks seda pidada ei saa.

Tahtsin väga-väga pikka teha, aga polnud eilse hommikuni kindel, kas ikka nüüd... Üleeile õhtuks olin paras kott ja mõtlesin, et ei tee, kuid eile enne minekut mõtlesin, et no proovib siis. Et kui ei klapi, olen tunkaga tagasi, kui klapib, siis 2:14ga peaks ikka lõpule jõudma.

Esimesed kilomeetrid veeenisid ja veeenisid.. Kolm oli tehtud ja mõtlesin õõõk, 18 veel!!

Viiendal sai kuidagi samm lahti ja hakkas lippama. Jõudsin omadega Pajustisse ja muudkui imetlesin, et on ikka pikk kergliiklustee. See läks veel edasi, aga vaatasin, et ok, aeg tagasi siirduda. 

Ümber pööramisel tabas mind aga ebameeldiv üllatus. Mul polnud suurt aimugi, et mul oli päris tugev taganttuul ehk siis tegelikkuses nüüdsest päris tugev vastutuul. See sõi energiat kohe mõnuga ja proovisin püsida alla 6 tempos. Ca 12 kilomeetri paiku hakkasid kannikad krambi poole kiskuma. Tagusin neid väheke rusikatega ja tundus, et saab edasi mindud küll. Kuid kilomeetrid vastutuules olid päris ebameeldivad. Jõudsin tagasi linna ja lootsin, et majad lõikavad seda vähemaks, kuid suurt mitte.

Arvutasin kuidagi oma segases peas, mis tempos peaksin püsima, et üritada vähemalt alla 2 tunni lõpetada. Kuidagi see mul õnnestus ja proovisin oma plaanist kinni hoida.

Kuigi viimastel kilomeetritel tekkis mul juba ajavaru, siis oli ikka raske, raske, raske. Väga järsk tõus 20. kildil.

Kõige raskemad olid kolm viimast minutit, kui ma mõtlesin, et aitab... ma ei suuda lihtsalt enam. Aga sundisin edasi ja üllataval kombel lõpetasin.. ja lõpetasin alla kahe tunni!! Ai, ilgus, mis rõõm!!!

Kõht oli ainult hullupööra tühi. Aga üle pika aja on kohe eriline rahulolu ja rõõm. Justkui sai suure leegiga suure kuhja kasutuid pabereid põlema pistetud. Oh hää!

Jõin ca 200 ml vett kokku. Erilist vajadust polnud.
Personal best Half marathon of 1h:58m:45s which is a 20m:11s  improvement.

21,21 km/ 1:59.29/ tempo 5.38 min/km/ 1576 kCal/ keskm pulss 179, max 187.

Seis täna - kerge väsimus, kuskilt miski ei valuta.

32. Paide-Türi rahvajooks - juhhei!

Täna oli siis see päev, mil osalesin kolmandat korda päris võistlemise mõttes Paide-Türi rahvajooksul. Valisin taaskord distantsiks Kirna-Türi, et saaksin eelmiste osaluste aegasid ja enda vormi võrrelda.

Tegelikult ei pidanud ma täna üldse stardis olema, kuid sain nädala keskel vastava korralduse ülevalt poolt ja mõtlesin, et tühja kah. Kuigi 2 kuud olen olnud trennides vägagi ligadi-logadi ja esimesed normaalsed trennid said tehtud möödunud nädalal, siis lootsin, et äkki õnnestub mul siiski aega parandada. Möödunud aasta keskmiseks tempoks oli 5.30 min/ km. Mõtlesin, et 5.10 keskmiseks oleks vägagi hea.

"Juhuu!"

Hommikul jõin kaks tassi smuutit (maasikad + melon + banaanid + maitsestamata jogurt + mesi). Ülihää! Aga teades, et rohke vedeliku peale hakkab mul alati pistma, jätsin kolmanda tassi võtmata. Peale pisut maapähkleid ja minek. Juba minnes tekkis hull põiekas ja Aravetel tegime kiire peatuse ning siis sõin ära ühe müslibatooni (aitäh, Marko!).

Jõudsime ehk 20 minti enne starti. Võtsin numbri, veel väike põiepeatus, väga-väga kerged liigutused soojenduseks ja jäin starti ootama.
Käis pauk ja teel olingi, Endomondo õlal tiksumas. Kirna mäel liitus minuga treener Meelis.
Esimese kilomeetri ajaks huilgas Endo miski 4.47 min ja siis oli vou - tõesti? No nii - ilmselgelt sai valitud liiga kiire tempo. Eks tegelikult saigi esimene kõige kiirem, aga ega ma märgatavalt aeglasemaks teistega jäänud.

Kogu aeg saatis mind mõte - ma ei jõua selle tempoga lõpuni, ma ei jõua, ei jõua... 4 veel... 3 veel.. Pool on läbitud... 2,4 veel.. Anni hüüdis Endosse peptalke. Kahjuks oli volüüm maas ja ei kuulnud neid.

Meelis keeras enne staadionit ära ja käskis uue käigu sisse panna. Aga no mul polnud tõesti rohkem midagi panna. Staadionil ergutasin üht noort kutti, et pangu must mööda. "Ma ei jõua!". Vaidlesin talle vastu ja juba must möödas ta oligi. Tubli poiss!

Ja siis finiš - juhuuu, huilgasin!! Ületasin ennast metsikult! Uued isiklikud rekordid: cooper (2,49 km), 3 km (14.32), 5 km (24.29). Vauuu!! Poleks seda oodanudki pärast kahte kehva kuud!
Olen siiani ikka väga õnnelik ja rahul.

Võrdlused möödunud aastatega:

2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46.17,8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7.07.4.
2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35.23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5.30.
Keskmine pulss: 182, max 189.
2013. aasta tulemus: 111. koht 1269 seas, 23. koht naiste seas, aeg 31.39, N18 seas 9. koht, kilomeetri keskmine tempo 4.54.
Keskmine pulss: 188, max 205 (võimalik). Ja kusjuures - Järvamaa naistest olin ma 8. kohal! Ai kurja, kui uhke! Aga pagan.. ma pole ju enam järvakas :o)

Mina ja Mel.

Ajaparandus mullusega võrreldes siis 3.44 min. Järgmisel aastal teeb alla 30 mindi! Jaa!

Üks kurb juhtum oli ka. Seisin parklas ja järsku kuulsin kõva häälega ulgumist ja märkasin väikest poissi, kes, tatt põlvini, nuttes ringi lonkis. Läksin ligi ja selgus, et ta on oma emme ära kaotanud. Rahustasin ta maha, lubasin, et leiame emme igal juhul üles, ja läksin tagasi staadionile. Seal oli juba infopunktis kaks naist, kes üks läks mikrimeest jahtima ja teine jäi valvesse. Ma nii loodan, et olukord sai ruttu ja ilusasti lahendatud ja 5-aastane Mihkel leidis oma emme üles. Oh, kullakesed - hoidke ikka oma pisikestel hoolega silm peal ja kaaskodanikud - see poiss oli ilmselgelt juba jupp aega ringi liikunud ja nuttis nii kõva häälega - kuidas siis keegi teine ei märganud?

Kohtume homme Paide-Türi rahvajooksul!

Homme taas Paide-Türi rahvajooksule! Juhuu! Kuigi mul on viimased 2 kuud olnud trennide osas väga kehvad ja kaootilised, siis vähemalt olen võimeline need 6,44 kilomeetrit ikkagi läbima. Väga-väga sooviks, et ikkagi parema ajaga kui mullu (35.20 vms, tempo 5.30.).

Täna tegin hommikul Rakvere vahel väikse soojenduse. 12 minti sörki, 4 JH + 4 80meetrist kiirendust (30 sekki võistlustempos), 8 minti LJ, mille sees oli kiire käik Vallimäe treppidest üles ja alla. No need lihtsalt NIII tõmbasid.

Hommik on täna nii võrratu olnud ja täielik nauding olla väljas ja liikuda. Ma muigasin korduvalt omaette, sest uduste autoakende tagant vaatasid vastu pärani silmadega padjanäod. No kes see hull laupäeva hommikul kell 8 juba mööda linna jookseb! Mina see igatahes poleks olnud, aga muul ajal mul poleks sellist võimalust täna rohkem olnud.
Naljakas ka see, et osad noortekambad pole eilsest kräust veel magamagi jõudnud ja jalutasid uimaselt vastu. Tekkis selline äge kontrast - üks naerusuine entusiast ringi tormamas ja kamp porikärbseid meelekohti kruttimas. Tänu sellele ongi maailm kirju ja põnev :)

Näeme homme!