Ööjooksu fotorepo

Kuigi blogi on endiselt puhkusel, siis ma ise mitte. Ja kuigi mul on aastaga kogunenud kokku ca 7 jooksukilomeetrit, siis ma lootsin, et see ehk aja jooksul paraneb. Kuna mu tervis seda sugugi teha ei mõelnud, siis nii see 7 jäi ja mul tuli Ööjooksul 10 kilti selle baasilt ka läbida.

Rõõmurulli stiilinäide.

Ja kuna mul polnud võhma (etteruttavalt - oli küll!), et isegi mitte kümmet sörkida, siis otsustasin võtta vääääga lõdvalt ja mõnuga ning teha see jooks vähe teistsugusemaks.

Ja nii see välja kukkus:

1. kilt läks kena kerge sörgiga. Entusiasmi jagub.

2. kildil jätkus sama mõnus tsill.

Mul hakkasid juba ideed otsa saama, kuidas pildil originaalne olla.

Kuri tiiger.

5 kilti läks nigu mustikas!!

Küünlad olid kenad, aga need pilti väga ei valgustanud.

7 kilti veel nagu vä?

Enne kaheksandat hakkas mul puus tuikama, aga püüdsin ikka vapper olla. Tegelikult polnud häda kedagit need 8 ära sörkida. Ei hakanud kõndima!

9?! Ma alles hakkan soojaks saama!

Finiš.... Minna... või mitte minna... selles on küsimus!

Ehk siis kokkuvõttes. Suutsin ära sörkida kõik need 10 kilomeetrit, välja arvatud pildistamispeatused.
Nautisin jooksuüritust esimest korda oma elus täiel määral ja sain osa igast millimeetrist. Ei olnud mul kehv olla, polnud veri kurgus, ei lugenud sekundeid ega ohkinud pulsikellal 197 numbrit nähes... sest mul polnud üldse pulsikella. Ülimõnus oli!
Loivasin siis kokku 1:16.
Ja kuigi tempo mind ei tapnud, siis distants küll. Seitsme kildi baasilt minna kümpsile on too much. Mul oli väga raske uinuda ja kogu öö möödus jube raskelt. Alles täna sain väga sügavasse ulmeunne vajutud, aga hommikune äratus rikkus täieliku väljapuhkamise ära.
Loo moraal - tuleb vaikselt edasi sörgitseda. Kord nädalas on hetkel väga okei, arvestades, et ma püüan 2 korda nädalas käia jõulises ja füüsiliselt raskes power vinyasa joogas.

Mul on hea meel, et vana baas pole täielikult ära kadunud ja kui vaja, siis jaksab natuke küll


Lõpetuseks enne-pärast pilt ka.

21:20

23:03