Selline jõuetus on tabanud - õudne. Olgu, olgem ausad, et jõudu on ja jaksu on, aga viitsimist ja tahtmist napib kottidega. Selline trots on tekkinud jooksmise vastu, et trambiks jalgadega ja vähkreks maas - ei tahaaaaa, ei taaaahaaaa..
Eks ta üks paras jonn ole, aga midagi ei tuleks siin elus teha hambad ristis sundides. Ajad küll kaamli läbi nõelasilma, aga kas lõpuks on tulemus seda väärt?
Ok, suusatada võiks, ujuda ka, aga jooksuisu läks küll kurgedega lõunamaale.
Kuna kummakski täna võimalust polnud, siis võtsin aja maha ja otsisin muud tegevust. Tõmbasin kilekotid jalga, kummarid otsa, panin riide ning astusin õue. Lõin rõõmustamiseks ka pulsikella tööle. Tõin mitu sületäit puid õhtuks ette, lükkasin teed puhtaks, siis võtsin koera ja fotoka ning läksin jalutama. Vaatasin oma tavalist jooksumarsruuti (koer all paremas nurgas), mis ei tekitanud sugugi soovi kummarid heita nind ringile asuda. Liikusime suvel enim kasutatud jõeteele (kumb see meil töllerdaja on jälgede järgi, mina või koer?), mis oli täiesti ulmekas. Koer vajus ninali sisse, mina põlvini. Tulime tagasi. Vaatasin naabrimehe sissevajunud kuuri, mis meenutas katkiste klahvidega klaverit ja viimane klõps Moskvitš 401st mändide all tudumas.
Koer jälle kinni ja nii möödus 51:40 keskmise pulsiga 124. Puhkepäev siis.
Jooksumotivatsiooni aitab kindlasti tõsta hea film maratonijooksjast, mida on võimalik sel nädalal veel 1 kord vaadata. Mulle meeldis ja minu emotsioonid on siin: http://jookseme.blogspot.com/2010/11/maraton-244-7-paev-atleet.html
ReplyDeleteTänud! Lugesin selle kohta pressiteadet nädal tagasi. Pakub väga huvi, aga loodan, et jõuan seda kuskil mujal ka veel tabada. Postitust jõudsin juba ka enne lugeda ning huvi on üleval :o)
ReplyDelete