Praegu kihab nähtavasti 6000 inimesel veel eilsed emotsioonid rinnaku all ja peas keritakse kaadreid Ööjooksust üha uuesti ja uuesti tagasi.
Olen minagi üks nende seast.
See oli juba 2011. aastal selge, et hakkan igal aastal Ööjooksul käima. Esimene Rakvere jooksufiesta jäi mul paraku suurenenud kõhu pärast vahele, kuid igal järgneval aastal olen olnud kogu aeg stardis. Möödunud aasta Ööjooksu fiasko kõrval püüdsin ma olla seekord palju ettevaatlikum ja targem.
Tänavu oli Ööjooks minu jaoks pisut erilisem. Kolisin möödunud aasta septembris seni võõrasse Rakverre, kuid eile õhtul seisin stardis justkui koduseinte vahel.
Panin end juba mitu kuud tagasi poolmaratonile kirja. Lootsin, et ehk saab see siis motivatsiooniks end rohkem käsile võtta. See aasta möödus 13 erineva külmetuse ja gripi käes, mis röövisid mult vähemalt veerand ja rohkemgi aastat trenne. Nagu ka blogi näitab, siis mitmed muud probleemid röövisid mult üldse jõudu, aega, motivatsiooni.
Enam-vähem mingitki trenni hakkasin taas tegema kuu varem. See oli piisav, et rajale minna, kuid kindlasti mitte piisav eneseületuseks.
Ometi oli hea tunne 21.15 olla tuhandete teiste punasärklastega stardijoone taga. Tümakas põhjas, käis hingestatud aeroobiline võimeline blondi tütarlapse ülientusiastlikul eestvedamisel. Paljud võimlesid kaasa, paljud keskendusid omaette.
Kuigi augustiõhtud on muutunud petlikuks ja jahedaks ning pabistasin oma õhukestes riietes, et jõuan enne starti ära külmetada, siis ometi oli tuhandete inimeste koosmõjul loodud sünergia. See jõud ja ühine hingamine küttis terve Rakvere kesklinna tõeliselt soojaks ja suviseks. Võib-olla olid need lihtsalt prožektorid, ekraanid ja tõrvikud, kuid ma tahaks uskuda, et see oli ikkagi ühine PAUER.
Stardini oli jäänud veel loetud minutid ja vaatasin ekraanilt, kuidas operaator oli püüdnud kaadrisse kogu selle punase mere, mida Mooses ega stardipauk polnud jõudnud veel lahku lüüa.
Ja see pilt oli minu jaoks nii võimas ja liigutav, et mul tahtsid pisarad vägisi kurku tekkida. Mõtlesin siis, kuivõrd suur uhkus võib olla Ööjooksu peakorraldaja Marko Tormi hinges. Kas tal üldse tekkis võimalust üksi olla mõne hetke ja libistada pilk üle punase tänava ja mõelda, et midagi suurt on taas ellu kutsutud?
Kujutasin ette seda uhkust ja hingasin sisse hetke pidulikkust ja valmistusin stardipauguks. 3... 2.... 1... LÄKS! Kõlas lask ja tuhanded jalad hakkasid lööma poolmaratoni takti.
Tundsin kohe, et alguse tempo on liiga kõrge ja sellega ma lõpuni ei lähe. Tabasin enam-vähem ka täpselt ära, mis tempo see oli ja 5.19/km oli alguseks minu "treenituse" juures pisut liig. Lisaks sellele hakkas tohutult pistma ja igasugune tempo hoidmine osutus päris raskeks.
Ilmselt oli probleem selles, et olin sel päeval kokku ca 2 lonksu vett joonud. Päriselt. Pärast esimest joogipunkti hakkaski pistmine pisut järele andma.
Esimesed kilomeetrid möödusid päris kergelt. See ühine hingamine, koostoime - see aitas ajal ja meetritel märkamatult mööduda. Loomulikult ka rajaäärne tugi. Ansamblid, DJd, inimeste endi loodud joogipunktid, tantsijad, kaasaelajad, ergutajad. Pöörasin kõigile tähelepanu, sest mul polnud vaja võistelda aja või kohtade pärast.
Väga meeldis orkester esimesel kilomeetril - lisasid pühalikkust. Oli mitmeid toredaid kõhutantsijaid, naljakate loosungitega karjujaid. Eriti meeldis mulle üks memmeke Tammiku pargi lähistel enne linnuse juurde jõudmist.
Ta oli nii entusiastlik ja särav ning elas justkui personaalselt igale jooksjale kaasa. Ma tundsin nagu mu oma vanaema tuli raja äärde ja hõiskas: "No väga tubli, kullakene, sul läheb nii hästi!". Nagu omaenda memmekene! Võimalik ainult Rakveres!
Ca 11. kilomeetril jagati ka geeli ja kuigi olen alati olnud geelide vastu, siis seekord võtsin pakikese kaasa. Hakkasin seda pikapeale aeglaselt luristama ja see ülimagus mekk ajas hambad kerget tuikama ja väga mõnus see polnud. Mingit jaksu ma oma arust sellest ka ei ammutanud. Kuna süda tegi tõsist tööd, et lihastesse verd pumbata ja magu oli viimane, kuhu seda jõudis, siis päris mitmel korral tulid geelisegused maomahlad mul kurgust üles. Ühesõnaga - geeli pole ikka mulle vaja.
Aga 12ndast kilomeetrist hakkas mu jaoks ka tõsisem kilomeetrite lugemine. Mu jaoks oli verstapostiks 17. kilomeeter, sest siis on ju AINULT 4 kilomeetrit lõpuni.
Nii ma siis muudkui ootasin... 13 ja siis 4 veel... 14 ja siis 3 veel... 15 ja 2 veel... 16 ja 1 veel.. Aga 16ndast hakkasid jalad järjest raskemaks muutuma. Enne 17ndat lõid täielikuks pakuks, et ma isegi ei saanud aru, et tempo kukkus prauhti alla. Oma arust pingutasin samamoodi tugevalt, kuid jalad liikusid nagu tsemendis. Pärast 17ndat hakkasid need juba kergelt krambitama ja ka talla alt hakkas kiskuma. Minu jaoks oli finiš 17. kilomeetril. Sealt edasi oli juba mõistusega sundimine. Kohtasin seal samuti raskustega võitlevat ülemust ja läksime edasi teineteisele jänest mängides.
Võtsin tempo alla ja proovisin näha, kas on veel langevaid tähti taevas. Esimestel kilomeetritel ma nägin paari. Isegi ritsikad siristasid metsade kõrval. Kuigi kohati oli päris pime, siis olen sadadel talvepäevadel täelikus kottpimedas jooksnud, kuid suvel oli see muidugi ootamatu elamus.
Ammutasin pidevalt jõudu tuttavatelt tänavatelt, mida olen selle aasta jooksul pidevalt mõõtnud. Kuidagi kodune ja armas oli seekord joosta. Nagu oma õue peal.
Nii ma siis viimastel kilomeetritel tõstsin pilgu päris taeva ja imetlesin, kui kumer ja lai on tähtedega tikitud taevas. Isegi Suur Vanker piidles punast revolutsiooni Rakvere tänavail. Ja kuldkollane suur kuu piilus vaikselt puude vahelt.
Kui paljudel küll oli aega märgata täiel määral seda, mida Ööjooks pakkus? Kui minna Ööjooksule, siis tõesti elamuse pärast. Aega saab püüda kümnetel teistel võistlustel kogu aasta vältel. Vähemalt minu jaoks.
20. kilomeetril korjasin oma viimsed riismed kokku ja püüdsin natukenegi tempot tõsta. Kuigi eelnevalt oligi minu lagi 7.08, siis sain oma 30 sekundit ikka mingi ime läbi kiiremaks. Ja nagu ikka - mu lemmikvaatepilt - prožektorid, tuled, kommentaatori kumisev hääl, muusika, ekraanid.... FINIŠ!
Seekord siis 2:09.05. Üle 10 minuti aeglasemalt kui oktoobris, aga umbes sellist aega ma tegelikult ka lootsin.
Tänavugi oli elamusi taevani ja eriti hea meel, et seekord oli rajal ka kemmergud. Minu möödunud aasta mina tänab! Küll aga üks oi-oi koht ka. Jooksin ja nägin kaugel väravaid, kus siis paistis esiti, et ühes osas sajab vett alla. Ma ei tahtnud märjaks saada ja mõtlesin, et lähen värava sellest otsast, kus vihma pole. Paar meetrit enne väravat nägin, et terve see väravaalune uputab ja seal sajab. Viimasel hetkel tegin kiire põike kõrvale ja hakkasin mööduma väravaposti ja mingi kõrval olnud posti vahelt. Ja siis 20 senti enne nende vahele jõudmist märkasin, et nende kahe posti vahele oli tõmmatud rihm, mis natukenegi kiirema tempo puhul oleks mu keha lihtsalt, jämedalt väljendades, pooleks saaginud.
Haarasin siis viimasel hetkel rihmast ja panin sealt hoo pealt limbot alt läbi. Mingi tüüp nägi seda pealt ja oleks peaaegu karjatanud. Oijeerum - seal oleks võinud olla lipp või see rihm tüki maad kõrgemale tõmmatud. Ma imestan, kui mitte keegi sellesse sisse ei jooksnud.
Ööjooks on tõeline pidu, elamus, harukordne sündmus. Salvestan mälestused ajju ja proovin võtta ülejäänud aastaks endaga, et pidada taas vihmas, külmas, jääs, tuules, lumes, tuisus vastu. Paraku on ikka nii, et mida parem baas ja treenitus, seda suurem nauding on ka jooks. Minu baas oli tänavu küll nõrk, aga melu korvas selle kõik.
Rajal näeme, raisk! :)
Olen minagi üks nende seast.
See oli juba 2011. aastal selge, et hakkan igal aastal Ööjooksul käima. Esimene Rakvere jooksufiesta jäi mul paraku suurenenud kõhu pärast vahele, kuid igal järgneval aastal olen olnud kogu aeg stardis. Möödunud aasta Ööjooksu fiasko kõrval püüdsin ma olla seekord palju ettevaatlikum ja targem.
Tänavu oli Ööjooks minu jaoks pisut erilisem. Kolisin möödunud aasta septembris seni võõrasse Rakverre, kuid eile õhtul seisin stardis justkui koduseinte vahel.
Panin end juba mitu kuud tagasi poolmaratonile kirja. Lootsin, et ehk saab see siis motivatsiooniks end rohkem käsile võtta. See aasta möödus 13 erineva külmetuse ja gripi käes, mis röövisid mult vähemalt veerand ja rohkemgi aastat trenne. Nagu ka blogi näitab, siis mitmed muud probleemid röövisid mult üldse jõudu, aega, motivatsiooni.
Enam-vähem mingitki trenni hakkasin taas tegema kuu varem. See oli piisav, et rajale minna, kuid kindlasti mitte piisav eneseületuseks.
Ometi oli hea tunne 21.15 olla tuhandete teiste punasärklastega stardijoone taga. Tümakas põhjas, käis hingestatud aeroobiline võimeline blondi tütarlapse ülientusiastlikul eestvedamisel. Paljud võimlesid kaasa, paljud keskendusid omaette.
 |
| Foto: Martin Lätt |
Kuigi augustiõhtud on muutunud petlikuks ja jahedaks ning pabistasin oma õhukestes riietes, et jõuan enne starti ära külmetada, siis ometi oli tuhandete inimeste koosmõjul loodud sünergia. See jõud ja ühine hingamine küttis terve Rakvere kesklinna tõeliselt soojaks ja suviseks. Võib-olla olid need lihtsalt prožektorid, ekraanid ja tõrvikud, kuid ma tahaks uskuda, et see oli ikkagi ühine PAUER.
Stardini oli jäänud veel loetud minutid ja vaatasin ekraanilt, kuidas operaator oli püüdnud kaadrisse kogu selle punase mere, mida Mooses ega stardipauk polnud jõudnud veel lahku lüüa.
Ja see pilt oli minu jaoks nii võimas ja liigutav, et mul tahtsid pisarad vägisi kurku tekkida. Mõtlesin siis, kuivõrd suur uhkus võib olla Ööjooksu peakorraldaja Marko Tormi hinges. Kas tal üldse tekkis võimalust üksi olla mõne hetke ja libistada pilk üle punase tänava ja mõelda, et midagi suurt on taas ellu kutsutud?
Kujutasin ette seda uhkust ja hingasin sisse hetke pidulikkust ja valmistusin stardipauguks. 3... 2.... 1... LÄKS! Kõlas lask ja tuhanded jalad hakkasid lööma poolmaratoni takti.
Tundsin kohe, et alguse tempo on liiga kõrge ja sellega ma lõpuni ei lähe. Tabasin enam-vähem ka täpselt ära, mis tempo see oli ja 5.19/km oli alguseks minu "treenituse" juures pisut liig. Lisaks sellele hakkas tohutult pistma ja igasugune tempo hoidmine osutus päris raskeks.
Ilmselt oli probleem selles, et olin sel päeval kokku ca 2 lonksu vett joonud. Päriselt. Pärast esimest joogipunkti hakkaski pistmine pisut järele andma.
Esimesed kilomeetrid möödusid päris kergelt. See ühine hingamine, koostoime - see aitas ajal ja meetritel märkamatult mööduda. Loomulikult ka rajaäärne tugi. Ansamblid, DJd, inimeste endi loodud joogipunktid, tantsijad, kaasaelajad, ergutajad. Pöörasin kõigile tähelepanu, sest mul polnud vaja võistelda aja või kohtade pärast.
Väga meeldis orkester esimesel kilomeetril - lisasid pühalikkust. Oli mitmeid toredaid kõhutantsijaid, naljakate loosungitega karjujaid. Eriti meeldis mulle üks memmeke Tammiku pargi lähistel enne linnuse juurde jõudmist.
Ta oli nii entusiastlik ja särav ning elas justkui personaalselt igale jooksjale kaasa. Ma tundsin nagu mu oma vanaema tuli raja äärde ja hõiskas: "No väga tubli, kullakene, sul läheb nii hästi!". Nagu omaenda memmekene! Võimalik ainult Rakveres!
Ca 11. kilomeetril jagati ka geeli ja kuigi olen alati olnud geelide vastu, siis seekord võtsin pakikese kaasa. Hakkasin seda pikapeale aeglaselt luristama ja see ülimagus mekk ajas hambad kerget tuikama ja väga mõnus see polnud. Mingit jaksu ma oma arust sellest ka ei ammutanud. Kuna süda tegi tõsist tööd, et lihastesse verd pumbata ja magu oli viimane, kuhu seda jõudis, siis päris mitmel korral tulid geelisegused maomahlad mul kurgust üles. Ühesõnaga - geeli pole ikka mulle vaja.
Aga 12ndast kilomeetrist hakkas mu jaoks ka tõsisem kilomeetrite lugemine. Mu jaoks oli verstapostiks 17. kilomeeter, sest siis on ju AINULT 4 kilomeetrit lõpuni.
Nii ma siis muudkui ootasin... 13 ja siis 4 veel... 14 ja siis 3 veel... 15 ja 2 veel... 16 ja 1 veel.. Aga 16ndast hakkasid jalad järjest raskemaks muutuma. Enne 17ndat lõid täielikuks pakuks, et ma isegi ei saanud aru, et tempo kukkus prauhti alla. Oma arust pingutasin samamoodi tugevalt, kuid jalad liikusid nagu tsemendis. Pärast 17ndat hakkasid need juba kergelt krambitama ja ka talla alt hakkas kiskuma. Minu jaoks oli finiš 17. kilomeetril. Sealt edasi oli juba mõistusega sundimine. Kohtasin seal samuti raskustega võitlevat ülemust ja läksime edasi teineteisele jänest mängides.
Võtsin tempo alla ja proovisin näha, kas on veel langevaid tähti taevas. Esimestel kilomeetritel ma nägin paari. Isegi ritsikad siristasid metsade kõrval. Kuigi kohati oli päris pime, siis olen sadadel talvepäevadel täelikus kottpimedas jooksnud, kuid suvel oli see muidugi ootamatu elamus.
Ammutasin pidevalt jõudu tuttavatelt tänavatelt, mida olen selle aasta jooksul pidevalt mõõtnud. Kuidagi kodune ja armas oli seekord joosta. Nagu oma õue peal.
Nii ma siis viimastel kilomeetritel tõstsin pilgu päris taeva ja imetlesin, kui kumer ja lai on tähtedega tikitud taevas. Isegi Suur Vanker piidles punast revolutsiooni Rakvere tänavail. Ja kuldkollane suur kuu piilus vaikselt puude vahelt.
Kui paljudel küll oli aega märgata täiel määral seda, mida Ööjooks pakkus? Kui minna Ööjooksule, siis tõesti elamuse pärast. Aega saab püüda kümnetel teistel võistlustel kogu aasta vältel. Vähemalt minu jaoks.
20. kilomeetril korjasin oma viimsed riismed kokku ja püüdsin natukenegi tempot tõsta. Kuigi eelnevalt oligi minu lagi 7.08, siis sain oma 30 sekundit ikka mingi ime läbi kiiremaks. Ja nagu ikka - mu lemmikvaatepilt - prožektorid, tuled, kommentaatori kumisev hääl, muusika, ekraanid.... FINIŠ!
Seekord siis 2:09.05. Üle 10 minuti aeglasemalt kui oktoobris, aga umbes sellist aega ma tegelikult ka lootsin.
Tänavugi oli elamusi taevani ja eriti hea meel, et seekord oli rajal ka kemmergud. Minu möödunud aasta mina tänab! Küll aga üks oi-oi koht ka. Jooksin ja nägin kaugel väravaid, kus siis paistis esiti, et ühes osas sajab vett alla. Ma ei tahtnud märjaks saada ja mõtlesin, et lähen värava sellest otsast, kus vihma pole. Paar meetrit enne väravat nägin, et terve see väravaalune uputab ja seal sajab. Viimasel hetkel tegin kiire põike kõrvale ja hakkasin mööduma väravaposti ja mingi kõrval olnud posti vahelt. Ja siis 20 senti enne nende vahele jõudmist märkasin, et nende kahe posti vahele oli tõmmatud rihm, mis natukenegi kiirema tempo puhul oleks mu keha lihtsalt, jämedalt väljendades, pooleks saaginud.
Haarasin siis viimasel hetkel rihmast ja panin sealt hoo pealt limbot alt läbi. Mingi tüüp nägi seda pealt ja oleks peaaegu karjatanud. Oijeerum - seal oleks võinud olla lipp või see rihm tüki maad kõrgemale tõmmatud. Ma imestan, kui mitte keegi sellesse sisse ei jooksnud.
Ööjooks on tõeline pidu, elamus, harukordne sündmus. Salvestan mälestused ajju ja proovin võtta ülejäänud aastaks endaga, et pidada taas vihmas, külmas, jääs, tuules, lumes, tuisus vastu. Paraku on ikka nii, et mida parem baas ja treenitus, seda suurem nauding on ka jooks. Minu baas oli tänavu küll nõrk, aga melu korvas selle kõik.
Rajal näeme, raisk! :)
