Juuni trennide ilus statistika

Juuni jooksude ajad olid lõppeks päris ilusad. Kokku jooksin 91,16 km, kõndisin 8,78 km ehk kokku liikumist 99,94 km. Trennide keskmine pulss oli 177, sama mis möödunud kuul.
Keskmine jooksutempo oli 6:44 min/km. Möödunud kuul oli see 7:08.

Parim 10 km aeg oli 1.03:32, mis on peaaegu täpselt 6 (!) minuti võrra parem kui möödunud kuul. Parim 5 km aeg oli 28:52. Möödunud kuuga parandus ca 2:22 minti. Need 5 kilomeetrit jooksin ka kuu parimas tempos: 5:47 min/km kohta. Kuna mul too kord Endomondo ei träkkinud, siis sealt tuli ka parim 1 km aeg, milleks on 5:47. Parim 15 km aeg oli 1.45:13. Kuna nii pikka otsa teen endiselt üsna rahulikus tempos, siis ajaparandus möödunud kuuga võrreldes 4,5 minutit.
Kui tagasi minna 5 kilomeetri jooksu juurde, siis oli tempo selline, millega ma ca 2 aastat tagasi lõigutrenni jooksin. Vahe oli selles, et seekord olid need tempokad kilomeetrid jutti ja midagi okseleajavat seal polnud.

Cooperiks arvutas endomondo 2,08 km.

Halvim keskmine pulss tuli pärast pikemat puhkust, kergelt külmetatuna Nurmekivi jooksul 3,44 km joostes. See oli siis 189 lööki minutis, elu halvim maksimum tuli samuti sealt - 199. Madalaim pulss tuli 10 km jooksul ja see oli 167 lööki minutis.

Juunis jäi ideaalist puudu 2 trenni. Ehk siis eesmärk iga nädal 3 korda end teele vedada. Aga muus osas jään siiski rahule. Olen väga rahul oma 5 kilomeetri ajaga. Samuti on rõõmustav 10 km aeg. Enda hinnangul olen juba üsna lähedale jõudnud selle vormini, mis oli mul aasta tagasi jaanuaris, mil mu jooksutreeningud katki jäid. Samas tunnen, et praeguse vormini läinud vähem võhma, pisaraid ja vingumist. On olnud kiired viis ja pool kuud.

Eesmärke mulle seada ei meeldi, sest kui see ei õnnestu, siis on pettumus suur. Aga hoian kiival kinni 2011. aasta Pamelale ära tegemisest ehk siis joosta alla 61 minuti.

Treening ON sõltuvus

Lugedes mitmetest trenniblogidest muljeid-meeleolusid, mida treening tekitab, siis otsisin välja ühe oma vana Naistemaailm.eesse tõlgitud uuringu. Seda ajendas leidma ka üks vahva trennitüdruk Heidi, kes oma emotsioonidega trennist eemal olles mulle nii tuttav on. Praegu on mul küll üsna lõdva režiim, aga kui trennikordi tuleb nädalas jälle 5, siis ühegi päeva vahele jätmine on valus, ning samas raske trenn nii meeletult magus.

Teadlased on "avastasid" vana tõsiasja, et pidev treenimine tekitab sarnast sõltuvust, nagu seda on täheldatud heroiini puhul.

Uurijate sõnul aktiveeruvad nii intensiivselt treenides kui ka heroiini manustades samad ajuosad, kirjutas Behavioural Neuroscience.

Samuti on neil kahel sarnased võõrutusnähud. Treenimise kui ka heroiini tarbimise äkiline katkemine tekitab krampe, külmahooge ja uimasust.

Teadlased andsid spordisõltuvusele nimeks anorexia athletica. Selle all kannatavad eelkõige need, kes püüavad meelheitlikult kaalus alla võtta.

Uurija selgitas, et jooksusõltuvust saab võrrelda narkootikumide tarbimisega.

Varasemate uuringutega on kindlaks tehtud, et füüsiline liikumine tekitab kehas heaoluhormoone nagu endorfiini ja dopamiini. Need ained hoiavad meeleolu üleval ka pärast treenimist ja võivad tekitada lausa eufooria. 

Läksime Heidi blogis mõni aeg tagasi trennisõltuvuse teemal vaidlema ja Kertu Jukkum tõi kommentaarides näite, kuidas ta teab konkreetseid inimesi, kes trennisõltuvusega haiglas on lõpetanud. Iseenesest oleks see huvitav teema, mida uurida, aga kes küll tihkaks rääkida, kuidas trenn ta psühhiaatriakliinikusse viis.

Isiklikult leian, et olla natuke sõltuvuses millestki positiivsest, paha ei tee. Tuleb osata vaid õigel hetkel pidurit tõmmata.

Ettepanekuid - millest kirjutada?

Vaatan korduvalt päevas oma blogi, aga mõtted on kinni, millest küll kirjutada. Samas mõtteid on mitmeid, aga viitsimist jällegi napib.

Kui kellelgi lugejaist on häid ideid või küsimusi, siis pange kommentaari ja üritan end tegudele ajada!

Trennirindel midagi uut pole. Üritan endiselt 3 korda nädalas end jooksuteele ajada. Viimasel ajal alla 10kildise jooksuga ei rahuldu. 5kildise ringi võtan ainult siis ette, kui tahan teha tugevat tempot ja parandada aega.

Unekooli võtsime nüüd ka ette, sest vahepeal äratas laps juba iga 15-45 minuti tagant öösel üles. Nüüd käib kussutus kella 3ni hommikul, siis saab süüa ärkamise peale. Kuna aga tirts armastab pärast söömist ikka tunni aja tagant end üles niheleda, siis peaks mõtlema kella 4ni ja 5ni kussutamise peale.

Kui vahepeal olin ööunede peale juba päris laip, siis kella kolmeni kussutamine (ehk siis mina magan, abikaasa kussutab) on toonud natuke sära juba ellu tagasi.

Mul on veel üles riputamata 2 püreesupi retsepti. Viimane kord jäi jutt, et mul käsil püreesupinädal. See oli muide küllalt edukas. Raudnaelana kinni löödud kaalunumber suutis kenasti väheke allapoole nihkuda ja seedimine oli tunduvalt parem. Sooltele puhkuseks soovitan kõigil üks püreesupinädal ette võtta.

Natuke mõtisklesin ka oma eesmärkide peale. Juuli lõpupoole ootab ees Paide minitriatlon, mida praegu enim ootan. Aga tahaks sel suvel läbida ka poolmaratoni. Selle plaanin iseendale korraldada. Ehk siis panen paika marsruudi, joogipunktid sõprade abil, õhtune söömaorgia ja saunatamine. Kui kellelgi huvi liituda, siis kommentaarium on märguanneteks vaba.

Lisaks panin end kirja Paide-Türi rahvajooksule, kus osalen siiski väiksemal distantsil. Tahaks lihtsalt võrrelda ennast praegu ja 2 aastat tagasi. Olen täiesti kindel, et teen endale ära.

Fotod: Ants Nurmekivi jooks Järva-Jaanis

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil sain lõpuks osaleda Ants Nurmekivile pühendatud jooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks on see olnud seetõttu tähendusrikas, et Järva-Jaanis üles kasvades ja nõrga füüsise pärast mitte kunagi joosta suutes, on Ants Nurmekivi jooks olnud justkui iga-aastane pind silmas või unistus. Kõik läksid ja jooksid, mina vaid unistasin, et suudaksin ka üleüldse joosta. Teine üritus oli samasuguseks pinnuks traditsiooniline Jüriöö jooks.

Seekord oli plaan, nui neljaks, minna ja läbi teha. Märgid siiski seda ei soosinud. Olen mitu päeva olnud kergelt külmetunud, väsimus, alguses oli ka väike palavik, kurk haige, nohu. Täna öösel veetsin 1.50st 3.15ni lapse meelt lahutades. Seega olin veel eriti väsinud ja kurnatud.

Ometi läksin!

Kuna rahvast oli vähe (võrreldes nüüd möödunud suurte rahvaspordi üritustega), siis olid loomulikult kohale tulnud need, kes ei unistanud nurga taga, vaid teadsid kindlalt, et jooksevad trassi läbi ja jooksevad kiiresti!

Ma ei arvestanud esmalt sellega, mistõttu läksin samuti kiires tempos teele - mis siis, et teiste tempost olin kohe alguses märgatavalt maas. Alguses ma seda ei teadnud, aga esimese kilomeetri aeg oli 5.53 ja oma senise 5 kuu jooksul pole mul ühtegi nii kiiret jooksukilomeetrit olnud. Kuna Endomondot ma tihedalt telefonist ei jälginud, siis ei saanudki aru, miks ma NII väsinud olen ja NII ruttu võhmatu.

Seega jahutasin ja jahtus iseenesest mu tempo iga kilomeetriga. Järgnev oli juba 6:12 ja kolmas 6:22. Finišisse oli kokku 3,44 kilomeetrit ja koguaeg 21:10 ehk siis tempos 6:09.

Keskmine pulss oli mõistagi 189 ja esimest korda vist üleüldse nägin ma pulssi numbriga 199.

Üritus oli tore, aga täna lihtsalt ei olnud minu päev. Olen lihtsalt väsinud ja tahaks m-a-g-a-d-a!

Härra Nurmekivi ei pidanud paljuks osavõtjaid oma kohalolekuga austada.

Põnnide jooksu esimene oli oma suurepärasest kohast isegi mõnevõrra jahmunud.

Kõige pisematel oli lubatud kasutada abijõude.

....ja start!

Mõned meetrid suutsin ma jalga isegi natuke kõrgele tõsta.

Aga paar kilti hiljem ei tõusnud enam...

Tänud minu toetajaskonnale, fännidele ja julgestusekipaažile!

Ööjooksu ülipikk muljetus

Olin juba möödunud aastal Rakvere ööjooksjate hingekirjas, aga oh, üllatust. Kõht otsustas paisuda suureks ja igasugused jooksumõtted said maha maetud. Jaanuarist alustasin uuesti rahulike sörkide-jalutustega ja talvetuisus sai ikka unistatud sumedast tormamisest soojas suveöös.

Maijooksul 13000pealist massi nähes, uskusin, et Rakvere 6000 tundub tunduvalt õhulisem. Ometi oli Rakvere kesklinna jõudes (oo, õnn, et pääses nii lähedale ja õnnestus ka auto parkida!) kohtasin vaid masse, masse, masse. Kel sinised, kel kollased, kel roosad rinnanumbrid. Haistmise peale leidsin üles punkti, kus oma numbri ja kiibi kaasa kahmata. Rahvast liikus tõesti meeletult massidena, vabatahtlikel olid käed ääreni tööd täis ja ma tõsiselt üllatusin, et ülikiiresti vuristaval ja palavusest leemendaval naisterahval oli ebaeestlaslikult jaksu mulle naeratada ja viisakusrepliike vahetada (tervised siis 10 km E-tähe all tegutsenud naisterahvale).

Number peale, kiip jalga ja ühes massiga stardikoridori poole. Laval rokkis bänd, taevast laskusid para(?)plaanid, mis rahvast ahhetama võtsid. Suures massis õnnestus märgata Tervis Plussi peatoimetajat Evelini, keda kohe patsist sikutasin. Mul oli plaan keskenduda ja üritada mõttes pulss alla tuua, valmistuda jooksuks kui tavaliseks trenniks. Paraku tõmbas see Eveliniga lobisedes ikka üle 130 ja nii palju siis sellest.

Ma kahjuks ei tea küll nime, aga vana hea päevakommentaator oskas hästi pinget kruvida (mulle jäi see mees juba Paide-Türi rahvajooksu ajast meelde - üllatav, et mõni inimene suudab tunde rääkida, seejuures huvitavaid fakte ja ilma enesenaudiskluseta). Ma ei saa nüüd öelda. et kõlas stardipauk ja asusime teele, sest esmalt lasti rahvas jooksma ja siis ca veerand minutit hiljem kõlas päris pauk. Evelin pani must stardis kohe mööda ja ma timpisin veel rahulikult massiga kaasa.

Nii ta siis algaski!
Rahvast oli tõesti palju, aga õnneks oli jooksjate käsutuses terve lai tänav ja kõik said kenakesti laiali jaotuda. Meenus, kuidas Maijooksul oli hirmus kitsas, jooksid nagu kastis, kus sadas poksikindaid, aga Rakvere tänavail oli tõesti lahe. Rajal oli mitmeid tõuse, kuid ka palju mõnusaid languseid. Ükski tõusudest ei tõmmanud pulssi Jumala varbaid kõditama, nagu oli nt Maijooksul Lauluväljaku mäest üles. Ja langused olid muidugi eriti meelt mööda.

Raja ääres oli väga palju kaasaelajaid. Oli vähe lõike, kus ei leidunud ühtegi inimest. Ja minu jaoks harukordne oli ka see, et enamik neist elas häälekalt kaasa (kes mängis suupilli, kes puhus pasunat, kes karjus ruuporist). Oli kostüümides ergutajaid, aga päris ergutustüdrukutest koosnev Ööjooksu kisakoor (mul tunne, et sinna valiti ilusa näo järgi ja eelnevalt kontrolliti, kas detsibellid on piisavalt kõvad) - uskumatu, aga nad olid sama rõõmsad ja häälekad ka teise ringi ajal. Kena oli ka orkestri tervitus.

Vahva üllatus oli tuletõrjevoolikust lastav dušš, mida 10 km omad said läbida vist 4 korda. Tüdrukud jooksid kiljudes läbi jaheda veejoa ja nii mõnigi lippas edasi nagu märg kassipoeg.
Esimeses joogipunktis oli näha kerget kaost - vabatahtlikud tormasid värisevate kätega uute kanistrite järele ja teised püüdsid 10 topsi korraga ritta seada. Teises punktis olid massid rohkem hajunud ja töö kergem. Kuna taaskord hakkas suu tõsiselt kuivama, siis teises joogipunktis otsustasin korra huuli niisutada. Kuna ma pole harjunud üleüldse jooksu ajal jooma ega taibanud ka peatuda, siis tõmbasin korraliku läraka kurku ja sörkisin mõningat aega köhatades (tegelikult oleks tahtnud hea meelega näost punasena läkastada, aga samas ei tahtnud ma ka surmaeeliku muljet jätta ja kiirabi väljakutset saada).

Toredad Adidase loosungitega kilomeetritähised ("Su President oleks su üle uhke!", "Ära selja taha vaata - seal on lõvi!" jne) panid kohati muigama ja samas andsid kenasti ülevaate, millises tempos püsin. Kuigi mul siiski oli paaris kohas tõsine küsimus, et kuidas ma selle aeglase kilomeetri nii kiiresti panin ja siis kiirendades järgmise kilomeetri aeglasemalt. My bad, ju siis.

Hea tunne oli joosta entusiastide, harrastajate, tippudega (mis siis, et nemad must tunni jagu eespool). Jooksid kitlites tüdrukud, laigulised sõdurid tanksaabastes ("Ees on parempööre - siirdume paremale"), kleidikandjad, hallipäised taadid, paksemad ja peenemad.
Tore oli näha blondiine beibesid arutamas heal teemal:
"Kuule ä, lähmä sügisjooksule ka, onju!"
Teine beib: "Siis ikka ka kümme kilti!".
Esimene: "No raudselt!!"

Rõõm! Noorus ei ole hukas. Veel vähem ülinoorus. Sest üks heal juhul 6-aastane põlvepikkune kutt, kes minust kui elektripostist ca 4. kilomeetril mööda pani, ütles kaasa sörkinud isale: "Täna on mul ikka jumala hea jooksupäev."

Jaa, ka minul oli! Mis siis, et enne starti haigutasin ma tüüpilisest väsimusest ja 8 kuud kestvast tunni kaupa magamisest 20ndat korda. Ja mis siis, et pulss oli katuse all ja ma arvasin juba 4. kilomeetril, et seekord pean ikka kõndima. Mis siis, et tempo oli pisut aeglasem kui alles paar päeva tagasi mõnusalt trenni tehes. See OLI ilus ja mõnus jooksuõhtu!

Mitmes kohas sundis jalga kiiremini tatsuma üles pandud suured kõlarid, kus kostus lustakas ja rõõmsa sõnumiga muusika. Mõned naisgrupid suutsid isegi kaasa laulda.
Kuskil kalakombinaadi või muu säärase kalamaja juures olid kaks ca 7-aastast tüdrukut (aeg võis olla ca 45 minti täis tiksunud), kes vist pikalt olid seal juba ergutanud ja tegid seda väsimatult ka minu kohale jõudes: "Te olete nii tublid! Te olete nii tublid! Pange aga edasi! Teil läheb nii hästi!" Väga armas! Tundus, nagu kõik rakverelased olid otsustanud ühiselt moodustada suure kisakoori iga jooksja innustamiseks. Mulle see mõjus!

Kaks kilti enne lõppu tõstsin kergelt tempot ja viimasel kildil veelgi. Kui kuulsin kaugustes rahvast aplodeerimas, kommentaatori ülevaid noote, siis sosistasin endale "jess!". Kaasaelajad kahel pool, tõrvikud hämaras öös põlemas, finišikoridor paistmas, veel viimased meetrid ja see kõik oligi läbi!
Naeratasin ja olin õnnelik! Aeg oli küll 1 h 05 29, aga arvestades, et oma pulsside pärast oleksin rahuldunud ka 4 minutit pikema ajaga, siis olin väga rahul. Ja muidugi eriti meeldiv, et kohe pärast mind lõpetas ka poolmaratoni parim Viljar Vallimäe.

Mõni minut hiljem sõitsin juba kodupoole ja näkitsesin rõõmuga nännikotist leitud batooni, kaanisin vett ja olin headest emotsioonidest tulvil. Ahjaa - ka see oli hea idee, panna nännikotti kummipael Rakvere ja kuupäevaga, millele sai iga osaleja lasta trükkida oma finišiaja. Kahju muidugi, et ma Rakverest nii kaugel ja antud kuupäeval lihtsalt ei saa ekstra selle pärast mälestusnumbreid trükkima minna.

Kuigi mul on mõtteid ja mälestusi veel mustmiljon, siis peamine on see, et Ööjooks jättis ülimalt meeldiva mulje. Ja kuigi ma pole käinud paljudel rahvaspordiüritustel, siis võrreldes eelmistega, tundus see olevat tõesti südamega korraldatud ja just osalejaile. Vaevalt see ühegi korraldaja mõte on, aga mitmetel üritustel on jäänud tihti mulje, et tehakse pigem juba traditsiooni, kohustuse või raha pärast, aga mitte selleks, et osalejal oleks tõesti ülimalt tore üritus.

Järgmine aasta uuesti? Hell yeah, ja siis juba alla tunni!


PS! Kahjuks pilte pole ühtegi, sest fotograafi kaks aparaati osutusid mõlemad mälukaardituks :(

Ööjooksu tulemus ja sünnipäev

Ööjooksu 10 km aeg 1h:05m:29s. Tänu ühele anonüümsele kommenteerijale ei lasknud seekord keskmisest pulsist üldse mitte häirida ja olin tempokam otsast peale. Keskmiseks pulsiks ütles kell 185, aga see kindlasti veidi vale. Olenemata superPolarist, siis esimesel kildil tiksus kellegi madal 150nene pulss mu kellas.

Täpsemad tänulikud ja hiilgavad emotsioonid veidi hiljem, sest täna tähistan oma vananemist, tegelen suuremat sorti lõikamisega ja ka 2 megakringlit ootavad tegemist. Palju õnne kõigile lugejatele minu sünnipäeva puhul!

Kohtume homme Ööjooksul!

Homme siis Rakvere Ööjooks, mul kavas 10 km. Eile tegin katsetust, kuidas tald lippab ja lippas küll. Parandasin möödunud kuu parimat 10 km aega 5 minutiga ehk siis 1 h 4 min ja 20 sek. Minu üleüldisele parimale 10 km ajale jääb see vaid 3 minti alla, juhuu!

Olen viimastel kuudel madala pulsiga jooksnud ja see kuidagi väsitab ja kurnab. Eilne kümps keskmise pulsiga 181 andis samas vinksi vonksi ja pani tahtma edasi põrutada. Samas kui 169se pulsiga viimased jooksud tekitavad tüdimust ja soovi jääda jooksupuhkusele.

Ma ei loodagi, et ma homme kordan eilset tulemust või panen veel paremini. Süda ei pea võistluspingele vastu (kuigi ma reaalselt ei närveeri ega lähe kunagi võistlema, vaid niisama osalema) ja viskab pulsid lakke. Seega - kui homne 10 km tuleb ajaga 1 h 9 minti, siis võin rahule jääda. Väga loodan, et pulss siiski suudab püsida mõistuse piires... oehh...

Meie kodu Naistelehe Nipiraamatus

Mõni aeg tagasi olime mugavusallikaks Naistelehe Nipiraamatule ja tulemust näeb ajakirja juuninumbris.

Õigemini oli allikaks pigem me kaua nähtud kaunikene ehk siis kodu.

Kuigi loos on selliseid lustakamaid hüüatusi, siis enne loo trükkiminekut ei viitsinud neid kohti siluma hakata (nt mu kallis abikaasa ei ole suur napsutaja ja mina ei karju oma abikaasa peale (ma räägin vaid valju häälega :-D)).


Aga muidu tuli selline pisike lugu, kus elame ja palju vaeva oleme näinud ja hunnik kenasid pilte. Mitmed kenad klõpsud (nt me imeilus mandlipuu) jäid paraku väljagi, sest ega ajakiri ole kummist.

Mis siis muud kui poodi ajakirjajahile!

Luule Viilma 7 soovitust

Õhtuleht kajastab täna Luule Viilma (naistearst ja eneseõpikute autor) elulooraamatu ilmumist. Räägitud on naise elust ja tema tõekspidamistest. Kuigi ma pole dr Viilma kõiki raamatuid lugenud, siis minu põhimõtted ühtivad üldiselt tema omadega - "Mõtle! Otsi! Leia! Andesta!"

1. "Mõttes andestamine on sama tugeva mõjujõuga kui sõnades häälega andestamine. Mõttes töötamine annab mulle võimaluse andestada kõigile sõltumata ajast ja kaugusest. Eilne päev on andestamiseks sama kaugel, kui lapsepõlv või eelmine elu. Kui ma andestan kogu hingest, siis vabaneb side kohe ja täielikult."

Minu komm: ärge olge nii tähtsad ja arvake, et keegi peab teile andestama - ei pea! Ja ärge olge nii alalhoidlikud, et arvata, et viga on liiga suur, et paluda andestust. Andestamine käib mõttes, andestamine on vabanemine halvast. Sel on reaalselt vähe pistmist otse inimese juurde marssimisega ja tema andestuse palumisega. Kui sina oled andestanud, siis oled sina vaba. Kui teine pole andestanud, siis on see tema probleem.

2. "Kõige rohkem armastab inimest tema laps. Ja kõige rohkem haiget teeb lapsele ta ema./ Andke oma emadele ja isadele peensusteni kõik andeks, isegi siis, kui nad on siit ilmast lahkunud. Te olete neid väärt. See on ka Teie karma, mitte üksi nende oma."

3. "Õpetage lapsi ja noori lülisammast sirutama. Sirge seljaga inimene ei vanane nii ruttu. Ärge oodake nii kaua, kuni selja patoloogia on ületanud kriitilise piiri. Alustage kohe!"

Ma plaanin seljasirutusega tegelema hakata juba... mitu aastat. Ma alustan täna!

4. "Iga inimene sõltumata east peaks tarvitama looduslikku kaltsiumi – munakoori. Eriti kasvavad lapsed, rasedad, need, kellel on olnud luude traumasid, ja vanad, kellel on enamikul juba luude hõrenemine."

Krõmpsutan munakoori ca aasta jagu. Väga maitsev!

5. "Arst ei saa tervist anda, keegi teine ei saa seda anda. Teine saab küll lühiajaliselt vaeva kergendada, aga tervis tuleb siis, kui Te olete aru saanud oma haiguse põhjusest. Kõrvaldate haiguse põhjuse, hakkate õigesti elama ja saategi terveks. Ja vigu parandama ei ole keegi hiljaks jäänud."

6. "Võrdsust vaimumaailmas ei ole. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus – enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda."

7. "Kui juba millegi nimel võidelda, siis võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu."

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/479532

Retsept: kerge brokolipüreesupp

Viimasel ajal on rohkem muud juttu kui trennist ja tervisest. Eks blogil oli aeg juba pärast kolmandat postitust hakata edasi arenema tühjast mulast natuke sisukamate lugudeni.

Kuigi teen iga päev midagi sooja süüa, siis pole pildistamise ja kirjutamisega viitsinud vaeva näha - muidu oleks siin juba korralik retseptikogu.

Pärast pooleaastast igapäevast sealihaorgiat olen sukeldunud püreesuppide maailma. Tänane valik oli brokolipüreesupp. Retsepti allikaks on Angeelika Kangi kokaraamat, kuid tegin mõned mugandused.

Koostisosad: 2 pakki külmutatud brokolit (külmutatud kraam on värskem kui "värskelt" letist saadav (kui just pole tegu kohaliku toodanguga). Aga võib kasutada ka värsket brokolit.

2 porgandit.

4 kartulit.

1 sibul.

1 l kanapuljongit.

1 potsik Merevaigu sulajuustu.

Tee nii: keeda köögiviljad puljongis pehmeks, lisa toorjuust ja püreesta. Kogu supp!

Kuna mul on vajadus ka tükilise kraami järele, siis sõin kõrvale läätsesalatit. Kuigi supp oli mõnusalt kerge, siis ma väga suur kapsa fänn pole ja eks seal seda kapsa maitset on ikka omajagu. Minu eelmainitud porgandipüreesupp maitses ikka rohkem. Aga kergeks eineks ja maopaiks super variant!

Mai trennide statistika

Mais jooksin 98,53 km, mis on seni kõige mahukam kuu. Mahukuselt eelmine oli jaanuar 64kmse liikumisega, seega 30 km rohkem.
Ajalises mõttes jooksin 11 tundi 42 minti ja 17 sekundit.
10 km parim aeg oli 1.09:31. Seega kordasin 2 aasta tagust ülepingutusega jooksu. Seekord aga väga kergelt, lisaks 2 km lõbu pärast otsa.
5 km parim aeg oli 31:16. 1 km parim, mida Endomondo salvestas oli 6:15. Cooper 1,92 km.

Maikuu olulisim sündmus oli 15 kilomeetri läbimine. Ma pole elus mitte kunagi suutnud nii pikalt joosta. Lisaks sellele - tegin seda maikuus kaks korda. Parim aeg oli 15,11 km 1.51:10. Tegin seda väga kergelt, nautides, keskmise pulsiga 172 (see on minu jaoks väga hea tulemus!).

Parim tempo oli 6:15 min/km kohta, millega läbisin 5,11 km (aeg 31:57).
Parim keskmine pulss 169 7 km läbimisel (tempos 7:07 min/km kohta). Halvim keskmine pulss 190 Maijooksul 7 km läbimisel.
Peab ütlema, et võrreldes kuu algusega on keskmised pulsid aina alla tulnud. Aga olen ka temposid rahulikumaks võtnud.

Maikuuga võib rahule jääda. Sinna mahtus ka nädalane trennipaus. Edasi jooksen nagu ikka - kolm korda nädalas ja nii pikalt kui tuju on (5, 7, 10 või 15 km). Järgmine ettevõtmine on 8. juunil Ööjooks Rakveres, millega jooksen siis oma sünnipäevale sisse (loodetavasti lõpetan siiski enne keskööd) ja nädal pärast seda väike Nurmekivi sprint.