Monday, January 30, 2012

Kaalulangetajate tüüpvead

Olles puutunud kokku paljudega kaaluprobleemide käes vaevlevate inimestega ning kunagi ammu ka ise sel teemal maadelnud, siis tean, mille vastu põhiliselt eksitakse. Lihtsad asjad, kuid ometi nii sügavalt sisse juurdunud.




1. Liiga palju vettEi ole olemas mitte ühtegi universaalset soovitust, kui palju vett peaksid just sina ära jooma. See sõltub sinu vanusest, pikkusest, kaalust, eluviisist, temperatuurist, aktiivsusest jne jne jne. Kui sa ei suuda juua ära liiter vett päevas, siis sa EI PEAGI jooma nii palju vett. Kui sa ei suuda juua trenni ajal, siis on see täiesti mõttetu vägistamine.

Ma umbes mälu järgi tuletan meelde möödunud aastal DailyMailist loetud artikli ühest noorest naisterahvast, kes samuti kaalulangetuse eesmärgil sundis end vett jooma ja aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Lõpptulemus on see, et naine lõpuks tekitas vajaduse juua päevas 18 liitrit vett. Sellega lõpetas ta omakorda haiglas, sest see suur hulk vett pidi koos vajalike mineraalidega ka kehast välja tulema. Jah, vee üleküllusesse on võimalik ära surra!

Kui ma fotot meenutan, siis see naisterahvas oli täitsa mõnusalt kurviline, mingist kõhnumisest polnud seal jälgegi ning oma tervise huvides proovib ta nüüd hakkama saada 4 liitri veega päevas. Ta veel kirjeldas, kuidas oma 18 liitriga ei saanud ta töödki teha, sest pidi iga 10-15 minuti järel WCs käima.

Seega, tuleb unustada kõik mõttetud soovitused kaalulangetuse nimel juua palju vett ning teada, et ka trenni ajal ei pea vett vägisi sisse ajama. Viimast soovitas ka dr Mihkel Mardna (loe lugu, kuidas ma tema ja Erki Noolega suusatamas käisin).
Joo nii palju, kui sa tunned, et tahad ja vajad!






2. Kaalulangetustabletid, -teed jne
Ainuke
viis saavutada kaalulangus ja püsida normaalkaalus on õige toitumine ja liikumine. Punkt.Kes soovivad nuumata ravimifirmasid ning mängida endaga katsejänest (mille lõplik tulemus on teadagi null), siis tuleks kõrva taha panna paar asjaolu.

Suurbritannias kulutavad inimesed dieedipillidele ja -plaastritele kümme miljonit naela aastas. Briti teadlane professor Lesley Regan palus tootjatelt oma uuringute kohta täpsemaid andmeid, kuid palju ettevõtted vastasid kindla keeldumisega. Üks tootja teatas, et nende toodete efektiivsuse kohta polegi tõendeid, teine väitis, et ei saa oma uuringu kohta koopiat saata, kuna uuringut pole kunagi publitseeritud. Vaid üks ettevõte saatis dokumendi, mis näitab selget seost kaalulanguse ja nende toote vahel.

Kuid isegi kui dieedipillid aitavad uuringute järgi kehakaalu langetada, on tulemused tähenduseta – intsruktsioon ütleb, et pille tuleb võtta, pidades samal ajal madalakalorilist dieeti ja võimaldades endale füüsilist koormust. Sageli tuleb neid võtta enne sööki koos suure klaasitäie veega, mis aga täidab juba ise kõhtu ja väldib ülesöömist. Selle tõestuseks töötas professor Regan välja oma dieedipilli ja palus 17 ülekaalulisel inimesel võtta seda kuu aega, pidada samal ajal tasakaalustatud dieeti ja mõõdukalt liikuda. Rohkem kui 70% vabatahtlikest kaotas kaalu ja uskus, et tabletid toimivad. Siiski sisaldasid tabletid ainult tavalist suhkrut ja toimisid platseebona (http://naistemaailm.ee/?art_magaz=2&id=27779).

Igasugune kunstlik toidulisand, ravim jne ei ole alati kasulik. Ameerika Toidu- ja ravimifirmade administratsioon (FDA) hoiatas kaks aastat tagasi (Azcentral.com), et teatud kaalulangetustabletid (GlaxoSmithKline'i alli ja Roche Xenical) põhjustavad harvadel kordadel maksakahjustust. Usun, et raporteeritud juhtumid olid ka ekstreemsed kaalulangetajad, kes hullumeelsel kombel tablette näkku ajasid ning seetõttu ka oma maksa hävitasid.

Tõsiasi on see, kui sa ei kõrvalda ülekaalulisuse tegelikku põhjust (ebakorrapärane toitumine, laisklemine jm), siis pakuvad tabletid ainult ajutist lahendust. Jäädava lahenduse võid ehk elu lõpuni tablette nosides saada, kuid usutavasti harjub organism uue olukorraga ära ja suudab tablettide kõrvalt leida mooduse rasva kogumiseks või kuulud lõpuks samasse statistikasse teiste maksakahjustajatega.






3. Range toidurežiimKes ütles, et kaalulangus tähendab lihasuretamist? Ainuüksi õun ja banaan pole tee kaalulanguseni, vaid masendusse. Olen kõrvalt jälginud ja olnud isegi üks neist hurraatajatest, kes alustab päevapealt tervislikke eluviise, kuhu kuulub hunnik puuvilju, juurvilju jne. Ja õhtul lähed magama kurja või kurvana, et kõht tahaks tegelikult midagi veel, aga neist pagana juurikatest on juba kõriauguni.

Tervislik toitumine ei tähenda ei näljutamist ega ka maitsetute idude söömist. Minu isiklik moto on – söö kõike ja naudi!
Kõik toidud, mille järel südametunnistus ei piina, on lubatud!

Valmistan igaks lõunaks uue sooja toidu. Eile oli keedukartul tilliga + ahjukala, täna ahjukanakints + riis koorekastmes, eile õhtul sõin lisaks hunniku sushit, lisaks söön pea iga päev liha, kõige parem ahjus küpsetatuna. Söön ja naudin! Peaasi, et vahelduks süsivesik (riis, kartul, tatar, pasta) ja ka liha (hakkliha, ahjuliha, kana, kala).

Ei ole vaja lugeda kaloreid, ampse, tunda süümepiinu. Ja kui süüa lisaks magusat, siis samuti naudinguga! Ma hetkel üritan piirduda 100-150 g magusaga päevas (tahvel šokolaadi + natuke peale). (NB! 2012 aasta augustis tegin magusaõgimisega siiski lõpparve ja tõenäoliselt see aitas ka paar kilo turjalt kukutada. Suur vahe, kas sööd 500 kalorit suhkrut või kehale vajalikke ja kergelt läbi töödeldavaid toitaineid).

Mis siis aitab sellise naudisklemise juures mitte paksuks süüa?
1. Kui olen tõstnud taldrikule liiga palju, siis lõpetan söömise KOHE, kui enam ei jaksa ega jätka seetõttu, et taldrik on vaja tühjaks teha ja süüa on tegelikult mõnus.
2. Pärast hommikusööki (puder+munad või omlett salaiga) ei näkitse enne lõunat (näkitsemine vähendab isu tugeva lõuna järele ning seetõttu möödub kogu päev näkitsemistaktis).
3. Õhtul seapraadi ja magusat ei söö, aga kerged salatid+kala või kana on lubatud.

Kaalulangus / vormi hoidmine tuleb ka trennist. Elus peab mingeid rõõme ju ka olema ning kui söömist ei saa nautida, mida veel :)




4. Valed eesmärgidPersonaaltreener Taimi Ainjärv andis kord meie ajakirja kaalulangetusprojektis hea nõu soovitud kaalunumbri jaoks – kui sa täiskasvanueas ei ole selles kaalus olnud, siis ei tasu seda ka eesmärgiks seada. Ehk siis – ei tasu õhata algkooliaegse vormi poole ja hambad ristis pekki saagides selle poole rühkida.

Lisaks sellele pole jumal loonud meid kõiki 40kilosteks. Tegelikult on meile kõigile ette antud mingi vorm ja sellest üle või alla pingutada on ääretult raske. Mõni on ülikiire ainevahetusega ja olnud 30 aastat lausa pilbassale. Sellisel inimesel on ka 5 kilo väga raske juurde võtta. Samamoodi nagu terve elu vormikamal tüübil püüelda riidepuu mõõtu.

Kuid... jumal ei ole meist kedagi loonud haiglaslikult paksuks või peenikeseks. Seda ärge vabandusena kasutage :)

Vale eesmärgi puhul tekib paratamatult kiiresti tülpimus, pettumused ja lõpuks käegalöömine. Kõige parem on seada minieesmärk ja selle täitmisel nö boonuseid teenida.

Lisaks võib veel välja tuua 110 muud viga, mida paljud kaalulangetajad teevad, kuid ülipikke postitusi ei viitsi ma isegi lugeda. Põhireegel on see – protsessi peab nautima! Ja põhireegli täiendus – kõik kirjutamata reeglid on mõeldud rikkumiseks!

Saturday, January 28, 2012

Blogil 20 000 külastust - tähistame!



Ibippurraaaa - te olete vajutanud end siia 20 000 korda! Wawawiiiwa!!


Selleks puhuks mu poolt tänusõnad kõigile lugejatele ja NB! - 3 kiiremat kommenteerijat saavad kingituseks luule- ja fotokogu "Vanameestele sõbrapäevaks". Sisaldab see siis minu koolipõlves tehtud luuletusi ja Andrus Eesmaa loodusfotosid. Sõbrapäev on tulekul, seega...

Igatahes - kel huvi, siis pange lihtsalt oma e-mail kommentaaridesse, võtan ise ühendust!


Ja 20 000 külastuse puhul vastan absoluutselt (!) kõikidele teie küsimustele, mis teil aja jooksul on tekkinud. Samuti - jätke kommentaar!


Tänud kõigile, kes on vaevunud seni kommenteerima, diskuteerima, vaidlema, arvustama, kiitma. Järgmise 50 000 täitumisel viin kõige agarama lugeja jooksma ;)


Olge muhedad ja liikuge!

Tuesday, January 24, 2012

LesMills BodyJam - hapudest marjadest magus džemm

Kuna maratoniks ma ei treeni, siis üritan haarata kehalist koormust ka kõikjalt mujalt kui ainult sörkimistest.

Katsetasin LesMills BodyJam tantsulist aeroobikat, mis kirjelduste järgi ühendab hetke popmuusika ning kuumimad tantsusammud. Trennis kasutatakse erinevaid tantsustiile – disko, hip-hop, latino, house, reggae, rock, jazz jne (http://www.maribel.ee/).

Loivasin Maribel Fitnessi tundi ja jäin siis väljakutseid ootama. Plaanisin katsetada mõnd Maribel Fitnessi rühmatrenni juba varem, kuid teadsin juba eelnevate Tervis Plussi trennitestide põhjal, et olematu vormiga rühmatrenni minek = enesetapp.

Seega julgesin oma jalad valgeks teha alles pärast kuuajalist jalutuste- ja sörgitiiru.
Pulsikell peale ja minek!

Valisin BodyJami ka seetõttu, et selles ei käi väga palju rahvas (Paides küllalt uus treening). Mulle meeldib, kui on ruumi ja vähe jõllitamist (see kartus on muidugi asjatu, sest kes vähegi üritab tõepoolest kaasa tantsida - sel teiste jaoks pilke enam ei jagu).

Aga esimese 3 minuti jooksul olin küllalt segaduses ja pidin äratama üles selle aju osa, mis kunagi 4 aastat trumme tagus. Ehk siis - koordinatsioon! Jalg sinna, käsi sinna, puus, pea, mis?!? Puterdasin... Võtsin end kokku. Ja edasi läks juba ludinal!

Sammukombinatsioonid olid popid, vajasid sisseharjutamiseks aega, kuid tantsida oli neid põnev ning treening tundus pigem väga intensiivse tantsutrennina, mitte lihtsalt aeroobikas tammumisena.

KUID... treening oli tõesti VÄGA intensiivne. Kell tuvastas max pulsiks 193 ja päris mitmes kohas tundsin seda vana head kaktust hingetorus, mis meenutas kooli kehkatundi, kus veri ninast jooksma pidi. Nahk sai ikka väga märjaks (erinevalt minu sörgiringidest). Kui teatud sammud tantsisin päris ihu ja hingega vihtudes kaasa, siis osad jalutasin küll läbi (nt poolkükist hüpped üles - suurimad lihased, reielihased, vajanuks selleks tegevuseks väga palju hapnikku e verd e südame veel kiiremat tööd).

Treeneri töö on muidugi raske, sest kui sul on ka 10 inimest saalis, siis pead arvestama keskmise tasemega. Seega nõrgad puterdavad ja tugevatel on igav. Suuremates kohtades saad trennilised lüüa kaheks - algajad ja edasijõudnud. Usun, et edasijõudnute BodyJam võib olla vägagi kihvt!

Keskmiseks pulsiks 179. Oma sörkidega pole ma sinna veel jõudnud ega ka jõua, sest üksi olles ma end hingetuks siiski ei sunni. Seega, kõik anonüümsed muretsejad - muretsege parem selle pärast, mida inimesed rühmatreeningutes kogevad kui seepärast, mida nad üksi vaikselt trenni pusides. Sest nii on - ühiselt töötades pingutavad kõik rohkem ja ka üle oma võimete, et olla tasemel. Üksinda lubad endale alati järelandmisi, puhkemomente, lõdvemat tegutsemist.

Minu hapudest marjadest koosnev vorm sai BodyJamis küll väga magusaks pehmeks moosiks tambitud. Koju tulles õgisin nagu hunt ja jõin ka terve öö läbi. Järgmisel päeval olid mõned lihasedki õrnalt hellad.

Loodetavasti jagub mul indu uuesti minekuks!

Üks näidisvideo vähe raskemate kombinatsioonidega BodyJamist: http://www.youtube.com/watch?v=OT5NVMgtGk4
Ja kui keegi on huvitatud minuga liituma, siis otsin kaasdzämmijat!!

Thursday, January 19, 2012

6 nõuannet talvel sportijale

Siin mõned tähelepanekud, mis mulle endale on paljuski kasuks tulnud. Kuidas lumes ja tuisus ellu jääda!


1. Mobiil kaasa!

Praegu on mul mobiil üks põhilisi asju, mida sörkimisel vaja läheb. Esiteks mõõdab see mu teekonda, kiirust, aega jms, teiseks saan ma häda korral alati abi kutsuda. Paraku talvekülmades aku tühjeneb üsna kiiresti. Seega kasutan ma head nippi - elastikside õlale (teate ju küll neid Selecti omi, mis apteegist saab - vt pildil) ja mobiil aku poolega vastu ihu. Ihu annab sooja ja aku püsib paremini täis. Lisaks on see vägagi kindlalt paigas ega loperda kuskil taskus, kus omakorda on ta avatud ihuniiskusele, mis tehnikale head ei tee.

Mina kannan telefoni õla välisküljel, kuid näiteks suusatades olen ma kukkunud täpselt selle peale. Sörkimisel seda häda vast ei tohiks tekkida.



2. Kreemita!

Mehed teevad ehk selle peale pff, kuid absoluutselt iga külma käes viibiv inimene peab kandma hoolt oma naha eest. Eriti veel spordiinimene, kes ka pussnugade korral õue läheb ja seejuures kiiruseid arendab.

Külm teeb naha karedaks ja võib ka vereni katki tõmmata. Ma harrastasin kunagi aastaid tagasi paljakäsi terve talve õues käia ja siis lõpetasin täiesti karedate ja veritsevate kätega.
Kuigi ma käin hetkel jalutamas-sörkimas topeltkinnastega, siis kaval tuul jõuab ka läbi nende nahani.

Leidsin riiulilt Mustela Cold Creami ja katsetasin. Väga rasvane kreem nagu üks külmakreem olema peab. Tõmbasin õhukese kihi näole ja kätele ning külmas tuiamine oli hoopis teine tera. Nägu ei külmetanud enam pea üldse ja käed olid ka kaitstud. Mu juba karedaks muutuv nahk on taas pehme ja enam ilma kreemita õue ei lähe!

Nähtavasti oleks kasu ka soojakreemist kintsudele, sest need kipuvad tõsiselt külmetama, samal ajal kui muud kehaosad on kenasti soojas. Süüdistan selles pekkide paigutumist, mis üldse sooja ei hoia!




3. Peleta loomi!

Kuigi metsloomad üldiselt kardavad inimesi, siis metsa ääres liiklejatel tasub meeles pidada, et vahel satuvad loomad segadusse, võivad olla haiged või tunnetada inimeses ohtu. Kõlab tobedalt, aga kui mina metsas või metsa ääres olen sörkinud, siis olen aeg-ajalt plaksutanud käsi või niisama huilganud, et mitte kogemata mõne üksiküritaja või karja teele jääda. Seda meetodit tasub rakendada autoga metsavahel sõites ja kasutada aeg-ajalt signaali, et parasjagu sõidutee poole karglev loom oma trajektoori muudaks.

Jänesega poleks kokkupõrge vast väga fataalne, kuid olen sattunud mööduma põdra- ja metsseakarjast ning minu õnneks ei olnud nad parasjagu teele tormijooksu tegemas.



4. Ole nähtav!

Kuigi pea kõik spordividinakesed helgivad tillukeste helkurribadega, siis katse-eksitusmeetodil oleme tõestanud, et politsei käest see sind ei päästa. Võid küll vehkida oma mitme helkurribaga riietel, kuid ikka küsitakse helkurit, no seda päris. Kõige mugavam variant on helkurvest. Selle boonus on ka see, et autod peavad sind kiirust mõõtvaks politseinikuks ja võtavad sust möödudes hoo maha.

Ma kasutan helkurvesti ka valgustatud kergliiklusteel. Hea on olla vägagi nähtav!
Kes tahab vastupidist efekti saavutada (ehk siis mitte end politseinikuna esitleda), siis ekstreemoludesse leiab spordipoodidest ka näomaske, mis katavad kogu näo ja võimaldavad tohutus tuisus meeldivalt kulgeda. Aga vastupidise efekti näol võid sellega kaassportijaid hirmutada ning mõnest paranoilisest jalutajast möödudes sattuda pisargaasi rünnaku alla.


5. Jalad veekindlaks!

Sörkida suurte saabastega hästi ei viitsi, aga jooksusussid on suurema lumega tõesti parajad sussid, mis muunduvad väikesteks basseinideks. Praeguse paari kuu pärast 200euroseid veekindlaid jooksujalanõusid ostma ei hakka, kuid veekindlaid sokke tahaks küll muretseda. Peab minema uurima!

Üks variant on nt siin: http://militaarpood.ee/index.php?route=product/product&path=43_42&product_id=446 Pidid olema tõesti hästi vettpidavad, aga hind on ka muidugi väga meeldiv.





6. Vahi jälgi!


Sörkimisel-jalutamisel tasub olla jäljekoer. Kõige paremini annab seda teha mitte ringiratast joostes, vaid mingi punktini minnes ja tagasi tulles. Tagasiteel saab jälgida talvisel ajal oma jälgi. Näiteks saab jälile, kas jalad lohisevad liiga palju, kas jalad kalduvad sisse- või väljapoole, kas astud täistallaga või pigem päkaga või hoopis kannaga. Selle infoga võid minna ka hea jalanõuspetsi juurde, kes oskab soovitada, millised jalanõud sulle sportimiseks sobivad.

Tuesday, January 17, 2012

Jalad mäletavad!

Mul oli endale tõsine kava välja mõeldud, kuidas ma nädala kaupa hakkan Maijooksuni arenema. Arvestasin muidugi, et vastavalt enesetundele see muutub. Aga et see muutuks tšahhh! ja valmis... Noooh...

Eile siis jalutasin 3 minti soojenduseks ja hakkasin oma 3+7 skeemi taga ajama. Aga sörkida oli mõnus ja kerge ning mõtlesin, et no proovime 10 täis teha... või siis 15... olgu 22,5... või....

Kokku sörkisin ma hoopis 47 minutit. Kogu 50mindilise rännaku keskmine pulss oli..... parramparraaaaaaa... 163, max 174.

Toon siin jälle võrdluse ülemöödunud aastast, kui olin juba 2 kuud harjutanud. Siis oli sama aeg, ainult et keskmine pulss oli 180.

Kuid olen üsna kindel, et toona ma sörkisin märkimisväärselt kiiremini. Minu eesmärk oli hoida pulss madalal ja suuta võimalikult pikalt sörkida. Kurvastus on muidugi selles, et oma 3+7 skeemiga jõudsin ma kaugemale kui eile terve aeg sörkides. Ehk siis sörgisamm on mul aeglasem kui kiiresti kõndides. 3+7 skeemiga läbisin 5,2 km, eile ca 5,02.

Jalad igatahes mäletavad, et nad kunagi.. aasta tagasi jooksid. Hea mälu neil. Vähemalt edaspidi nüüd ei pea jalutamiste peale aega raiskama ja võin kohe sörkida. Saan vaikselt ka tempot teha, sest keskmine pulss 170 kanti ei tapaks ka veel ära.

Oot, kes see nüüd ütleski, et ma peaksin veel edasi jalutama?

Pildiklõps on siis võetud külalistest, kes siin möödunud nädalal külas käisid. Loodetavasti nad ei pahanda, et ma neid eksponeerin.

Sunday, January 15, 2012

Endomondo ja GPSiga trennis

Olen juba ammu unistanud, et saaks mingi anduri või julla, mis mõõdab ära täpipealt, kui pikalt ma ikkagi tuian ja kui kaugele. GPS andurid on kole kallid, kuid olgu tänatud minust seni võõraks jäänud nutitelefonid!

Paketivahetuse abil sain uue telefoni odavamalt kui mu kellaga ühilduva GPS anduri, mis täidab nii telefoni kui trennikaaslase funktsiooni.

Kindlasti ajan ma mitmel kohal võhiku juttu, sest nädal tagasi ei teadnud ma nutitelefonidest midagi, mis asi veel Android on jne.

Igatahes on selline tore koht nagu Endomondo.com. Nutikad Androidid saavad tõmmata tasuta rakenduse Endomondo näol alla. Ja kui lähed trenni, siis vajutad klõps "Start"-nuppu ning telefon hakkab mobiilimastide abil gepsutama ja jälgib igat su sammu. Lõpuks saad kaardi peal näha, kus kohas sa käisid, milline oli tempograafik, kui kiire oli üleüldse keskmine tempo jne. Teatud pulsikelladega jälgib see ka SLSi.

Sellega võib lõbutseda nii suusatades, rattaga sõites, joostes, ka autoga sõites (nt saad jälitada oma meest või naist või mõlemaid).

Netis on üleval ka päevik, kuhu saad telefonist otse oma treeningud üles laadida. Samuti käivad seal erinevad nö väljakutsed. Nt kes saab esimesena treeningutega metafoorselt väljendudes ümber maailma, kes põletab aasta jooksul rohkem kaloreid jne. Vaatasin, et spordisõltlaste väljakutses oli mingil hetkel ka riigikogulane Sven Sester lausa esikohal oma üle 15 000 põletatud kaloriga. Wawawiiwa!

Ja huvitav lahendus on ka see, et kui võtta seal lahti Eesti kaart, siis võib lausa nimeliselt näha, kes kus Eesti otsas trennis on, millist trenni teeb ja kui kiiresti.

Igatahes jälgin nüüdsest oma treeninguid hoolikalt ja saan detailse ülevaate sellest, kui kiiresti ja kui palju ma tegelikult liigun. Äge!

PS! Ma usun, et enamik tõsiseid harrastajaid teab isegi sellest võimalusest, aga uustulnukana luban ma endal nüüd ka vaimustuda!

Friday, January 13, 2012

Läks jälle loivamiseks

Pärast 6. jaanuari 5 kõnd + 5 sörk olen sama meetodit katsetanud veel neljal korral. Plaan oli seda nädala jagu teha, kuid jääb ära. Põhjus järgnev.

Sörkide lõpupulsid (esimesel korral olid need 181, 182, 184, 184, 181):
8. jan: 182, 180, 181, 185, 179.
Max 185, AVG 169.
9. jan: 174, 176, 180, 180, 177.
Max 182, AVG 166.
11. jan: 167, 174, 179, 181, 180.
Max 184, AVG 164.
13. jan: 169, 170, 173, 173, 172.
Max 175, AVG 158.

Ehk siis mõistetavalt pärast trenni, kus ma isegi nahka märjaks ei saanud, tüdinesin sellest 5+5 asjast ära. Ülehomme proovime 7+3 skeemi. Ainult pean mõtlema, mis süsteemiga see 50 minuti sisse mahutada.

Pulsside langus pole seotud minu aeglustumisega, sest täna jõudsin kaugemale kui tavaliselt. Aga tempot hoian ma loomulikult aeglasena, sest praegu on eesmärk jõuda kogu aja täis sörkimiseni. Ja eks siis jõua tempot teha.

Aga no täna oli selline loivamine, et mida asja. Ei saa enam viis minti muneda vahele ja sörk oli ka selline, et 160 pulsi peale sörkamiseks läks paar minti aega. Ja lõpus hakkas jalgadele isegi meelde tulema, et kunagi olid nad suutnud isegi mida jooksu moodi teha.
Tempo oli: 10:01 min/ km (ma ju räägin, et loivan!), distants 5.02 km. Ja kust ma nii täpselt seda tean, sellest järgnevates postides.

Sunday, January 8, 2012

Kuidas ma Erki Noole ja Mihkel Mardnaga suusatasin

Meenutan siin üht vahvat hommikupoolikut peaaegu täpselt 2 aastat tagasi. Leppisime Mihkel Mardnaga kokku, et lähme Tervis Plussi jaoks temaga suusatama ja vestlema. Tore lisand oli Erki Nool, kes hr Mardnaga oli liitunud.



Otepää oli ülikülm ja mina polnud aasta aega absoluutselt mingit trenni peale kahvli tõstmise teinud. Nool tegutses oma nime vääriliselt - tuhises must oma 110 korda mööda, Mardna külmetas ja püsis džentelmenlikult minu olematus tempos.



Tagantjärele on ikka naljakas mõelda, kui halb on ikka olla halvas vormis. Aga juba selle piinlikkustunde pärast tasub edasi pingutada.




Siin siis lugu vähe lühendatult:




Kell on keskpäevast veel kaugel – õige aeg hakata liikuma Otepääle suusatrenni Eesti tuntud ja hinnatud spordiarsti Mihkel Mardnaga. “Meil on siin 24 kraadi külma,” teatab Mardna lõbusalt telefonitorusse. Ta lohutab: kui me kohale jõuame, on veidi soojem.



Tõesti, kui Tehvandile jõuame, on tervenisti neli kraadi soojem. Päike särab kõrgel taevas, puud on raske lumekatte all, suusastaadionil liuglevad härmas habemete, vuntside ja juuksetuttidega spordisõbrad – mis võiks olla veel ilusam vaatepilt?

Meie karge treeninguga liitub ka olümpiavõitja Erki Nool. Kahe tugeva spordimehega rajale minna? Väike aukartus poeb põue ja hoiatan valjuhäälselt, et minuga suusatamine on sama hea kui surnud põtra järel vedada. Mardna muigab ja ütleb, et talle pole mingi probleem vaikselt rajal “jalutada”.

Kuni mina varustuse selga ajan ja rajale jõuan, on mehed juba ühe ringi teinud. Teed alustame Mardnaga kahekesi, Nool on juba uuele ringile tuhisenud. “Erkiga läheb meil juba kümnes aasta, kus me iga jõululaupäeva hommikul jookseme 800 meetrit aja peale.”
Spordiarst rõhutab mitmel korral, et sportimine peab alati olema meeldiv. “Olen lugenud igasugustest spordipäevikutest, kuidas harrastajad treenivad tõsise plaani järgi. Minu meelest tervisesportlasele piisab, kui ta läheb välja, vahepeal ajab juttu, naudib ümbrust, hingab värsket õhku.”



Järjepidevus loeb!
Mardna ei arva, et treenima peaks pidevalt eesmärkide peale – väiksem kaal, parem aeg, kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, veri kurgus ja pisarad silmis. “Protsessist peab mõnu tundma. Vahel on mul fotokas ka kaasas, siis saab teha mõne ilusa pildi. Trenn pole mulle eesmärk omaette, pigem vahend, et igapäevaselt heas vormis olla ja paremini oma tööd teha.”
Samamoodi ei pea olema fanaatiliselt ühes alas kinni. Kui talvel on lund, siis Mardna suusatab, suvel teeb triatloni: jookseb, sõidab ratast, ujub.
Spordiarsti päev algab hommikul kell kuus, kuid mitte väsimuse pärast oiates, vaid kerge sörgiga, võimeldes või koeraga jalutades.



Tahaks veel midagi küsida, kuid sõnad on takerdunud südame taha, mis rasket tööd teeb – liipan mäest üles, sellele järgneb pikk laskumine alla. Mardna ootab juba kaugel raja ääres, ma üritan võimalikult aeglaselt laskuda, et mitte nägupidi turvaväravates lõpetada.
“Võhm on väljas,” tunnistan ma. Mardna naerab. “No läheme siis veelgi rahulikumalt edasi.”
Aeglaselt liueldes räägime taas eesmärkidest. Mardna usub, et väikesed sihid on teretulnud, kuniks need treeningu nautimist segama ei hakka.

“Kui me võtame trennitegemise eesmärgiks omaette, sõidame ringi ja võib-olla ei märkagi ümbritsevat, loodust, oleme hambad ristis keskendunud, siis teeme sporti, nagu täidaks mingit plaani.” Palju tähtsamaks peab spordiarst hoopis järjepidevust. “Kui paar kuud midagi ei tee ja siis kaks-kolm päeva kõvasti treenid, pole see hea. Pigem teha mahult vähem, aga pidevalt.” Ta toonitab, et organismile on palju parem ka pidevalt üht kehakaalu hoida, mitte alla võtta, juurde võtta, alla võtta.
Järjepidevusest Mardnal puudu ei tule – viis-kuus korda nädalas trenni teha on talle rutiin. “Harjutuskorrad pole pikad, keskmiselt tund aega. Ma arvan, et iga inimene leiaks selle aja. Pigem on asi tahtmises.”



Pulss kuumaks
Kaugustest tuhiseb välja vahepeal silmist kadunud Erki Nool. Võtame mõttepausi ning vaatame Otepää härmas puid, hõbedasena sillerdavat lund ja endiselt külmalt säravat päikest.
Et kaks spordimeest loivamisele vahelduseks ka sooja saaksid, luban neil ilma minuta kõrge nuki otsa lipata. Mardna liigub kergelt nagu vana suusakala järsust nõlvast üles.
Tagasitee kuumaks teemaks saab pulss. Nool ja Mardna arutlevad aeroobse ja anaeroobse läve üle. “Üldine soovitus on 120–150 lööki minutis,” ütleb Mardna. “See on nii individuaalne. Minul on 165,” kostab olümpiavõitja seepeale. “On individuaalne küll, aga Erki on teinud professionaalsel tasemel sporti. Sportlased oskavad seda rohkem sisetunde ja hetkekoormuse järgi reguleerida.”
Mardna arvates peaksid ülekaalulised ja spordiga alustajad pulsikella muretsema. “Alguses tuleks teha üldse koormustest, et inimene saaks teada sobiva koormuse ja pulsivahemiku.”


Kõige raskem distants
Nool räägib, et tavaharrastajad ei pane tihti tähele näiteks seda, et jooksevad aastaid sama marsruuti, üks jalg killustikul, teine rohul – üks on pidevalt kõrgemal ning üle koormatud.
Ka spordiarst Mihkel Mardna on triatloni tehes ratta pealt kukkunud ning tunde kirurginoa all veetnud. Tegijail ikka juhtub!
Traumade juurest liigub jutt kaaluteemale. Mardna ja Nool leiavad, et üks viga on pidev vedelikutarbimine. “Inimene, kes teeb keskmise intensiivsusega aeroobses tsoonis tööd tund või vähem, ei vaja mitte mingisugust vedelikku. Veejoomine on ületähtsustatud,” ütleb Mardna.
Staadionile jõudes on arutelu saanud õige suure hoo ning hinge tõmmates kuulan proffide arvamusi. “No kuule! Sa ei saa panna 140kilost naist, kes pole 20 aastat trenni teinud, aja peale trepist üles jooksma. Mis mõte sel on?” imestab Erki Nool. Olümpiavõitja soovitab kõigil ülekaalulistel alustada hoopis velotrenažööril väntamise või ujumisega. “Seal puudub püstiasendist tulenev surve, tänu millele säästetakse alajäsemete kandvaid liigeseid.”
Mõlemad spordimehed nõustuvad, et väärarusaamu on palju ning ülekaalulisus aina süveneb. “Ülekaalulisi lapsi tuleb pidevalt juurde,” nendib Nool.
Suurim probleem on see, et treening tehakse inimesele ebameeldivaks. “Treening peab olema nauditav! Kui sportimine on ebameeldiv, on midagi valesti,” tõdeb Mardna. “Minu jaoks on võõras teema ülesöömine, sest me teeme pidevalt sporti, tunneme end hästi ja oleme terved.”
Kas mehed uue aasta esimesel päeval ka trennis olid? “Jaa, muidugi!” tuleb justkui ühest suust. Nool on aasta kahe esimese päeva jooksul suuskadel olnud juba neli korda. “Teate, mis on kõige raskem distants tervisesportlase jaoks?” küsib Nool. “Diivanilt välisukseni! See on ülekaalukalt kõige raskem. Sealt edasi on juba lihtne!”

Friday, January 6, 2012

Tegin trenni!

Võin öelda, et pärast praktiliselt aastat, läksin taas trenni!

Leppisime ääri-veeri septembriemade klubis kokku, et lähme kõik ühiselt Maijooksule ning selle eesmärgi nimel hakkame kõik pingutama.


Seega tegin ma täna proovi, mis seisus olen ja palju jaksan.

Skeem oli 5 kõndi + 5 sörki, kokku 50 minti.


Sarnane skeem oli mul tunamullu 40. päeval, ainult kõndi oli vahel 3 minti.

Toona lõppesid mu 5mindilised sörgid pulssidega: 186, 187, 188, 189, 192.

Täna lõppesid mu 5mindilised sörgid pulssidega: 181, 182, 184, 184, 181.

Toona oli see eest keskmine pulss (kuhu kuulus soojenduseks 10 minti) 159, max 194. Seekord 168, max 185.

Taastumine: 181/ 154 / 138, taastus 1.49.


Ma arvan, et 5+5 on praegu paras koormus. Pidin väheke pingutama, kuid samas veremaitse suus ei olnud. Pulsid olid stabiilsed ja sörkidele läksin iga kord ca 158se SLSiga. Lisaks kuum dušš ja soe saun - ohhh!! Selle nimel tasus pingutada!

Monday, January 2, 2012

Hambakivi ja hammaste spaa

Detsembris õnnestus mul saada tuusik hammaste sügavpuhastusele Kliinik 32s. See sisaldab endas kolme tähtsamat etappi:
ultrahelipuhastust, mille käigus eemaldatakse hambakivi nii igeme pealt kui ka igeme alt, sealhulgas hammastevahelises piirkonnas;
hammaste soodapesu (airflow), mille käigus eemaldatakse katt, pigmentatsioon ja võimalik igemepealne hambakivi;
pastapuhastust, mis annab viimase lihvi säravale puhtusele. (www.kliinik32.ee).

Põhirõhk on hambakivil ja selle eemaldamisel. Hambakiviks nimetatakse kõva kattu hammastel, millesse on kogunenud kaltsiumi ja fosfori soolad sülje keemiliste omaduste muutumise tõttu (www.inimene.ee). Rääkides hiljem suuhügienist Eveli Harkiga, siis tuleks hambakivi käia eemaldamas igal aastal! Vastasel juhul ootab ees Paradontaxi reklaamis nähtu – sülitad verd ja lõpuks oma hamba välja. Hark küll ütles, et hambakivi lükkaks hamba suust, selleks läheb siiski paarkümmend aastat.
Kuid hambakivi võib tekitada mitmeid probleeme, sealhulgas ka igemete veritsus, mis iseenesest viitab hambakivile.
See oli siis loo taust.

Maandusin Stockmanni lähistel Kliinik 32 fuajees, mis meenutas rohkem mõnd päevaspaa vastuvõttu. Hambaarstid käivad patsiente ukse peal tervitamas ja ära saatmas, stiilne sisustus ja selle võrra kindlasti krõbedamad hinnad. Ma ei kuulnud ühegi patsiendi arvet alla 60 Euro, kes uksest välja maksma tuli. Aga on meil Eestis kuskil hambaravi üleüldse odav? See selleks.
Peatselt lamasin ma mugavas toolis ja suuhügienist Eveli Hark rääkis põgusalt, mis ees ootab. Mulle selline lähenemine meeldib, sest nagu hiljuti õmbluslaual viibides, siis ma pidin iga kord küsima, kas nüüd tuleb torge, et mitte pooleks ehmuda.

Esmalt määriti igemed meeldiva kirsilõhnalise geeliga kokku, mis mõjub tuimestavalt, küll mitte täielikult valutustavalt.
Seejärel näitas Hark koledat nõela moodi ora, mis pidi hakkama vibreerima ning millega siis kogu suu igemetaskud läbi käiakse.
Lihtsamalt öeldes torgatakse ora igeme alla, kus see teeb surra-murra ja hambakivi eemaldab.

Juba esimeste surkimiste ajal mõtlesin, et oleksin pidanud ema ettepaneku vastu võtma ja selle paketi talle kinkima. See oli ikka päris valus! Kui olete kunagi midagi kogemata igeme alla lükanud ja sellega hullu valu tekitanud, siis ultrahelipuhastus tähendas kogu igemete sellise tundega täitmist.

Hoidsin kramplikult käsi koos ja higistasin nagu põrsas jaanipäeval, sest see oli ikka väga valulik. Olenes muidugi kohast, sest osadel kohtadel oli lihtsalt vähe ebamugav, osadel kohtadel rõvedalt valus. Võib-olla mu valulävi hammastega seoses on kõrgendatud pärast aastatepikkust breketite kandmist. Mine tea.

Igatahes hügienisti positiivsed hüüatused, et ma olen ikka väga tubli ja teeme vahelduseks teisest kohast jne aitasid kõvasti kaasa. Kui ise mõtled, et oled tubli, siis kannatad rohkem ka – eks ole!

Kohad, mis olid eriti valusad, käis Hark hiljem läbi tavalise konksuga ja kraapis sealt niisama kivi ära.

Sellele järgnes palju meeldivam soodapesu ning lõpuks pastapuhastus. Läksin peegli ette oma soodast täis pritsitud nägu pesema ja suud loputama. Verd lahmas kõvasti. Aga hambad paistsid kõik puhtad ja – valged! Soodapesu peaks mu teada hammaste valgendamiseks üks hea moodus iseenesest olemagi.

Uurisin, kas on normaalne, et mu hambad nii hullusti veritsevad. „See on täitsa normaalne. Mõnel pritsib lausa pulseerivalt,“ vastas Eveli Hark.
Pulseerivalt... võeh...

Igatahes mu igemed küll valutasid veel mitu päeva, kuid nad olid tunduvalt puhtamad ja ilusamad. Ning kuigi mul hambad eelnevalt alatasa veritsesid, siis siiamaani, praegu küll vaid kuu, pole nad mul kordagi veritsenud.

Ja kuigi protseduur oli minu jaoks väga valulik, siis hammaste tervise nimel tuleks ka need spaasse aeg-ajalt puhkusele viia. Iseasi, kas ma suudan seda igal aastal, nagu peaks, teha.

Sunday, January 1, 2012

Tere, uus!

Uus aasta on käes - tere tulemast!
Vana aasta õhtul käisin jalutamas, tegin sauna, peksin kasevihaga vanad patud välja - söögiga ei patustanud!

Ilutulestikuklõps pärineb Järva-Jaanist, kus kuulasime tuliuue kirikukella uue aasta pikka mängu. Väga maagiline aastavahetus üle pika aja. Jusiis hakkab nüüd kõik ülesmäge liikuma.

Aasta esimese päeva õnnistasin sisse kandelinaga jalutades. 61 minti, avg 146, max 154. Ja see on nagu sangpomm kaelas tormamine!