Täna siis seitsmes järjestikune treeningpäev, enesetunne aina parem ja toredam. Päeva alustasin 25minutilise venituse ja mõninga lihasharjutusega. Hommikuse müsli ja jogurti najal katsetasin 12.30 50-minutilist sörki.
Minekud on alati rasked, ca 40. minuti paiku tekkis kergus ja meeldiv tunne. Täpset distantsi öelda ei oska, aga 7 km kanti.
Kellaga möllasin taas, nagu ikka. Paar 190st näitu (mida kindlasti olla ei saanud - rääkimata algusest, kus pulss oli üldse 140 peal) sipsis kindlasti keskmist numbrit.
50 mindi keskmine pulss 170. Tagasitulek kerges vastutuules.
Taastumine autos istudes: 177, 138, 119.
Ahjaa, 50,9st ka. Ma pole üldiselt kirjutanud oma strateegilistest näitajatest, mis enamike naisinimeste treeningukihu põhjuseks. Kuna kaalulangetus minu eesmärk pole kunagi olnud, siis pole ka sellele tähelepanu pööranud. Kui see aga oleks nii, siis pidanuks juba ammu toidusedelit muutma. Seda ei taha kahel põhjusel - mulle meeldib see, mida söön, eriti šokolaadid ja kommid, ning teiseks olen kehaga nagunii rahul.
Paratamatul kombel mingid kehalised muutused hakkavad treenides nagunii varem või hiljem toimuma. Natuke isegi kahju, et alguseski kirja ei pannud, mis mu kaal või mõõdud siis võisid olla.
Tavaliselt toob suvi mulle lisakilosid. Möödunud aastal jõudsin numbrini 56, tundsin lõua all juba segavat faktorit ning singid muutusid saetavaks. Teatud meetodite ja olude abil kukkusin 50,6 peale, mida ma pole kunagi varem oma kaalul näinudki. Tänavu kevadeks olin taas stabiilne 52. Õnneks jäi sellesuvine kaalutõus ära (peaasjalikult seetõttu, et ma enam võrkkiiges lamades päevast päeva jäätisekokteile ei luristanud nagu mullu). 51+ grammikesi kõikus pidevalt.
Treenima hakates tuli kuskil kilo juurde - 52+, peaaegu 53. Need kõikumised on muidugi imeväikesed. Aga täna paistis kaalult lausa 50,9. Seega on kadunud või ümber jaotunud peaaegu 2 kilo. Mis iseenesest on vaid 2 kilost suhkrukotikest.
Palju tähtsam oleks välja uurida, mis mu rasvaprotsent võib olla. ca 1,5 aastat tagasi oli see 29, ... 30 peetakse juba rasvumise märgiks :o) Kuigi väliselt olin ok, siis sisemiselt väike paksuke.
Kuid nendest numbritest hoolimata tunnen end olevat paremas vormis. Jaksan end liigutada. Varem ei tahtnud eriti tooliltki tõusta, sest see oli niivõrd väsitav tegevus. Nüüd vaatan kõhtu ja sealt hakkab 4-pakk joonistuma :))
Seega olen suutnud tuua eneserahulolusse ühe aspekti juurde. Kui varem olin kaaluga rahul, aga füüsilise vormiga mitte, siis nüüd olen põhimõtteliselt mõlemaga rahul.
Nii palju siis numbritest ja enesekiitusest. Ma endiselt tunnen muret tuleva talve pärast - kas ma treenin seda üle..
No comments:
Post a Comment