Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.
Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.
Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..
No comments:
Post a Comment