Seekord ülipikk, heietav ja lõpuni selgitav postitus viimase poole aasta sündmustest.
Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.
Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.
Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.
Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.
Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.
Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.
Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.
Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.
Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.
Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.
Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.
Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.
Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.
Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)
Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.
Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.
Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.
Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)
Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.
Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.
Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.
Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.
Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.
Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.
Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.
Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.
Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.
Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.
Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.
Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.
Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.
Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.
Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.
Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.
Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.
Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.
Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)
Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.
Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.
Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.
Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)
Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.
Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.
Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.
Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.
Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.
No comments:
Post a Comment