Järgmises või ülejärgmises postituses kirjutan siis pikemalt, mis ikkagi aasta alguses juhtus, kuidas asi edasi läks ja kuidas vaikselt olen edasi kulgenud. Vahepealsetest tervisehädadest olen jooksvalt kirjutanud ja eks täna ka järjekordne heietus :o)
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Järgmine märk oli tõsine väsimus. Kui ma juba vajasin päevas kolme lõunauinakut (mis kestsid tund-kaks), siis pidasin õigeks minna verd andma.
Rääkisin rauapuuduse kahtlusest ka verd võtnud õele, kes ütles, et söögu ma rohkem maasikaid. Ütlesin, et söön nagunii, lisaks ohtralt herneid. "Hernestest küll rauda ei saa." Ei hakanud vaidlema, et hernestes on kolm korda rohkem rauda kui maasikates. Kuna mul pole kalduvust aneemiale ja märtsis mõõdetud hemoglobiin oli 130, siis sain pigem muige oma kahtlustuse peale.
Paar tundi hiljem selgus, et hemoglobiin on 102. Sain taas soovituse maasikaid süüa. Öeldi, et raua krõbistamiseks pole veel põhjust. Nii palju, kui ma ise välja peilisin, siis naisterahva minimaalne hemoglobiin võiks olla 110. Seega 102 on pigem madalavõitu. Oma mõtteis lõin muidugi kaht kätt kokku - jälle usaldasin ennast rohkem ja jälle oli mul õigus.
Kuigi hemoglobiiniga 102 peaks hakkama kirjanduse järgi juba rauatablette võtma, siis jäin hea meelega arstiga nõusse ning üritan pigem toiduga rauapuudusest jagu saada. Rauatabletid toovad üsna kergesti kõhukinnisuse. Seejärel tuleks hakata selle vastu võtma toidulisandeid ning lõpuks oled ühes tühjas ringis.
Üks väga tore tabel raua sisalduse kohta
Raua sisaldus poppides toiduainetes 100 g kohta + kalorsus
Järjestatuna kõige rauarikkamast:
Mandel 4 mg / 578 kcal
Veiseliha 2,6 mg / 250 kcal
Hernes 1,5 mg / 81 kcal
Brokkoli 0,73 mg / 34 kcal
Porgand 0,66 / 41 kcal
Kapsas 0,47 mg /25 kcal
Maasikas 0,41 mg / 43 kCal
Kirss 0,4 mg / 63 kcal
Tomat 0,27 mg / 18 kcal
Banaan 0,26 mg / 89 kcal
Arbuus 0,24 mg / 30 kcal
Õun 0,12 mg / 85,65 kcal
Nagu näha, siis pole maasikas kaugeltki rauasisalduse esirinnas. Mandel oleks iseenesest super aseaine, kuid näiteks võrreldes hematogeeniga sisaldab see rohkem kaloreid. Hematogeen omakorda sisaldab jälle rohkem rauda. Seega mandel vs hematogeen, võidab hematogeen.
Ühe rauatableti olen siiski sisse võtnud. Söönud paar hematogeenibatooni, vahepeal kilokese maasikaid sisse ajanud, kilo herneid, mõned mandlid, joonud nõgeseteed (nõgeseteed ei soovitata normaalse hemoglobiini puhul üle kahe nädala juua, sest annab kohe mõnuga rauda). Nõgese kohta lähemalt üks teine artikkel: http://www.terviseleht.ee/200118/18_noges.php.
Hommikul ikka võimlen ja õhtul käin jalutamas, kuid päeval olen suutnud piirduda ühe lõunauinakuga. Tundub, et sedelimuutus on natukene aidanud. Ehk tehakse millalgi ka teine vereproov ja loodan väga, et suudan toitumisega veidi hemoglobiini tõsta. Samas kuulan ka enesetunnet, mis ütleb, kas vajan siiski lisaabi või saan omal jõul hakkama.
Paraku pikemalt hetkel ei jõua heietada, sest uni tuleb juba peale - ei ole kerge olla uimane.
Aga nii palju ka sellest, et Pärnus on merevesi imesoe ja minge aga ujuma!
Absoluutselt ei tahaks hakata targutama "aga näe- me ju ütlesime" aga...:)
ReplyDelete1 tugev treening viib kehast 5mg rauda . Nüüd kus tabel ees-arvuta kui palju punast LIHA!!! sa peaksid selle peale sööma.. Ei kana ega kala saa seda asendada, rääkimatta taimsest rauast mida inimese organism praktiliselt EI OMASTA!!!
Tonn maasikaid EI AITA !!
Mandlid,nõgesetee, herned - EI AITA!!!
Isegi selle va apteekide "pullivere" kohta võib leida tõsimeelseid artikleid selle kasutusest.
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Keskkonnatervis/toitumine/mikrobioelemendid.pdf
(Pamela) Kui arvad, Anonüümus, et madal hemoglobiin on trenni tulemus, siis oled TÄIESTI valel teel (kaob juba võhm selle korrutamiseks). See on 100% mu praeguse terviseseisundi "süü", millest räägin lähemalt järgmises-ülejärgmises postis ja ka see pole mitte üheski otsast treeningutega seotud.
ReplyDeleteJah, ka punast liha söön nagunii, seda pole vaja eraldi välja tuua, sest lihasõber olen igal juhul.
Ja kui inimkeha pole loodud toidust, taimedest rauda omastama, siis sorri - inimkond oleks ammu välja surnud. Siin võiksime hakata vaidlema tableti kujul raua omastamise üle, mis kehale veel vähem omasem kui tavapärane toit.
On olnud lähikondlaseid samas situatsioonis. Üks pääses vereülekandest just maasikate abil, teine võttis nii tablette kui ka looduslikke rauaallikaid ja sai üledoosi (tänu maasikate-liha vuhmerdamisele), mis veel ohtlikum kui rauapuudus. Nii et meeleheitlik hüüatus "ei aita" on minu puhul küll kurtidele kõrvadele :) Ja olen vist piisavalt kirjutanud, et usaldan esmajoones sisetunnet ja kõige viimases järjekorras anonüümseid hüüatusi.
Ma siis anonüümne 2. Soovitan siiski soojalt tablette võtta. Kardan, et igasugu marjade ja köögiviljade abi on küll minimaalne, ükskõik kui palju neid sisse sööd. Läheb väga kaua aega lihtsalt taastumiseks.
ReplyDeleteEriti kui tahad regulaarselt trenni teha, siis on kergem tablettidega hemoglobiin normi saada.
Mul on korduvalt madala hemoglobiiniga probleeme olnud, kõige madalam on olnud 66, hetkel 75. Kriidi, liiva vms vastu pole mingit isu tekkinud, aga liha ja kõikvõimalikke köögivilju võiks küll lõputult süüa.
Kõhukinnisusega pole probleeme olnud, pigem vastupidi. Julgen öelda, et rauapreparaate pole mõtet karta, olen neid palju söönud ning pole mingeid kõrvaltoimeid olnud.
Kui kunagi hemoglobiini 120 peale sain, siis käskis arst ikka tablette edasi süüa, et liiga madal.
Maasikate õgimine ja hematogeen aitavad ilmselt vaid neid, kel on hemoglobiin vaid veidi alla normi. Kui sul hemoglobiin vaid 102 on, siis vaevalt kompott liha-maasikad-tabletid kohe raua ülekülluse tekitavad.
Aga suured tänud selle rauasisalduse tabeli eest:)
Nõgeseteed pole julgenud juua, sest nõges ajab vere paksuks või vedelaks, ei mäletagi täpselt kumba.
(Pamela) Ja vere teeb paksuks mis? Kõrge hemoglobiin, armas anonüüm 2! (Paks veri ehk ülikõrge hemoglobiin oli ka põhjus, miks mägironija Alar Sikk mägedes insuldi sai. Paks veri on kõrgmäestikes üsna ohtlik, kuna hapnikku isegi vähe ja kui lõpuks paksust verest tromb tekib, siis oled päris õnnetus seisus. Nagu ka Sikul läks. Tegin temaga loo vist aasta tagasi ja praegu ei mäleta, mis temal see number võis olla. 170 äkki.) Seepärast kõrvenõgest tugevaks rauapreparaatide asendajaks ka peetakse ega soovitata pikaajaliselt tarbida, sest tõstab märgatavalt hemoglobiini ja seeläbi teeb ka vere paksuks.
ReplyDeleteJa kuigi ma oleks leppinud pea norus rauapreparaatide manustamisega, siis tulemusi edastanud arst ütles: "Pole hullu, tablette võtma ei pea, söö maasikaid!".
Ning lisaks muule. Kuna ma ei tee tugevaid ega nõrgemaidki trenne tervise pärast nähtavasti aasta lõpuni, naudin praegu puhkust, mis võimaldab mitmeid kordi päevas magada ja toidureziimist kinni pidada, siis endiselt ma VEEL ei pea raua võtmist igapäevaselt vajalikuks. Kuid jah, teen seda paar korda nädalas, sest ei jaksa ainuüksi toidu järel oodata, et tüütav väsimus kaoks.
Eks ma paari päeva pärast avalikusta pikema postituse, et mis ja kuidas ja miks.
(anonüümne 2)
ReplyDeleteEks selles osas (rauatabletid) jääme veidi erinevale arvamusele siis:)
Sellepärast soovitasingi, et see väsimus venib muidu jube pikale. Ennast häirib kohutavalt see pidev väsimus ja unisus, kuna tahan/üritan siiski igapäevaselt füüsiliselt aktiivne olla.
Et mul 3 nädalaga hemoglobiin üldse tõusnud pole (kuigi võtan rauatablette 3x päevas), siis see nõgesetee idee tundub hea. Proovin ehk ära:)
PS! Anonüüm 1 postitusest võiks justkui tajuda mingit laadi kadedust;)
Üsna häirivad on sellised süüdistused, et sööd liiga vähe või valesid asju või teed liiga palju trenni. Inimesed on jube targad, aga alati ei pruugi see üldse asjasse puutuda, eriti naisterahvastel.
(Pamela) Ühe korra võib süüdistada ületreeningus ja vales toitumises, aga kui olen juba korduvalt põhjendanud, et ei ole kummaski viga, siis tunduvad edasised selgitused juba peaga vastu seina jooksmisena.
ReplyDeleteAga hemoglobiin 77 on ikka väga madal näit. Kuna sugu ei tea, siis nt meeste puhul ulmeliselt hull näit. Sellises olukorras ei saaks enam ise ka tablettide vastu vaielda - mul praegu veel katsetamisaega on. Nagunii varsti uus vereproov ja näeb ära, kas vaja rohkem lisajõude või mitte. Veri nagunii jälgimise all, et päris omaloomingule ei looda.
Kui sa sellises olukorras oled ja nagunii tablettide peal, siis ega need nõgeseteed jne hullemaks asja saa teha. Raua ülekülluseni on ikka vääääga pikk maa sul minna. Kui plaanid tõesti nõgeseteed teha ja ise korjata, siis korja noori võrseid. Juulikuust pole suured nõgesed paraku enam nii vitamiinirikkad.
tuletab meelde, kuidas arst 2 kuud enne sünnituse tähtaega vaatas hemoglobiini 108, ütles et see on väga väga hea ja tubli ja rohkem proove sellel kuumal suvel võtma ei peaks, ise veel teeb nii tublisti pulmades trenni (kuigi ma kaebasin pearinglust ja silmade ees musti täppe.. ei ei! sul on kõik korras, proove pole vaja teha). Ja ometi oli väga kõrgelt tunnustatud naistearst siin Peaga linnas! Ja siis pärast sünnitust oli see 88 (verekaotus oli väga vähene) ja järgmisel päeval 72. Siis lastearst käis ja kirus nurga taga naistearsti. Tabletid siis ei tõstnud miskit, ainult vereülekanne aitas. Et siis oleks ikkagi pidanud ka sisetunnet kuulama ja liha-maasikaid sisse sööma, aga oleks ainult isu olnud...
ReplyDeleteÜhel teisel septembris oli hemoglobiin 103 ja arst helistas õhtul naisele, et nüüd ikka tõsised asjalood ja peab kiiresti reageerima ning pani tabletid peale.
DeleteArstide suhtumised on ikka nii üllatavalt erinevad.
Mul näiteks haiglas ei kontrollitud pärast üldse hemoglobiini. Mul oli verekaotus nähtavasti samamoodi normaalne, kuigi algas juba sünnitegevusega ja rebendeid oli hullumeelselt. Ise vaatasin haiglas, et olin näost lubivalge, püsti seista ei jaksanud ja võtsin kodus siis ise rauasiirupikuuri ette. Kuigi ma ei teadnud, mis see hemoglobiin olla võis, aga usaldasin pigem sisetunnet.
Eks kui arst ütleb, et kõik on korras, siis on raske temas kahelda, pigem ikka iseendas.
Mul oli enne esimese lapse sündi hemogl. 98. Ostsin ka rauatablette, aga kõrvalnähtude tõttu neid eriti ei võtnud. Pärast sünnitust oli hgb 66. Vereülekannet ei saanud (ja hea on, liiga palju riske siiski; siis ma poleks protestinud, aga hetkel keelduks, minu praegune töö on seotud doonorverega). Titega kodus olles sõin siis ära karbi rauatablette, ja hematogeeni ka mõnda aega. Varsti selgus, et laps on kõva allergik ja minu menüü jäi väga kitsaks, liha ikka natuke sõin. Energiast puudus ei olnud ja pool aastat pärast lapse sündi oli hgb 125 (olin ka imetav ema). Teine laps sündis 2,5 a pärast, siis ei langenud enam hgb nii madalaks ja mingeid tbl ka ei võtnud. Hgb püsis u 120 ringis, sealjuures imetasin teist last 2,5 a (vanemat imetasin 2 a). Liha olen viimastel aastatel päris vähe söönud, liigun palju, hgb ikka u 122 vms. Ainult ühe korra on langenud hgb madalaks, see oli pärast antibiootikumi ravi, eks see siis tekitas mõningast hemolüüsi.
ReplyDeleteJa arstides ma soovitaks ikka mõistuse piires kahelda, ka nemad on kõigest inimesed. Milliseid imeasju on inimestel nt perearsti poolt diagnoositud või diagnoosimata jäetud....
This comment has been removed by the author.
DeleteJube, tase on hgl 90 ja kahe nädalase tableti kuuriga on tõusnud kahe yhiku võrra. arst otsustas tableti annust päevas suurendada. maitsemeeled on rauastunud ja kehatundlikkus on veider. iiveldus ja väsimus. õudne, mida teeb aneemia. olen kuu aega trenninud. kardan, et treenisin üle. ülepäeviti 10 km ja muidu ülepäeviti 5, 4 km. nüüd jõud otsas. palun puhake ja taastuge, ületreenimine pole üldse naljaasi.
ReplyDeleteOlge terved !
Su treeningkoormus ei ole nii suur, et saaks tekkida aneemia. See on sinu organismi eripära. Võimalik, et nüüd, mil värsked aiasaadused (eriti maasikad) otsakorral, hakkab su tavapärane aneemia endast taas märku andma.
DeleteTee läbi kas või rauasiirupi kuur. Mõõdukat liikumist ära pelga.
Ja kes aru ei saanud, siis käesolev postitus oli tehtud ajal, mil ma olin rase ja hemoglobiini langemine täiesti tavapärane nähtus. See ei olnud ühestki otsas seotud treeningutega, sest treeningpaus tolle postituse hetkel oli kestnud üle poole aasta.
ReplyDelete