Nüüd on olnud päris pikk paus blogimisel, sest vahepealseid sündmuseid on toimunud omajagu. Kõige suurem löök oli arsti ja nõelravisptsialisti dr Lembit Kuhlbergi lahkumine, kes oli mu parima sõbranna kasuisa.
Lisaks oli ta see inimene, kes terve mu lapse- ja nooruspõlve aitas erinevates hädades, kui tavameditsiin ei osanud enam abi anda. Ta oli tõesti imeline sensitiiv, kes oma läbitungiva pilgu ja tundlike kätega oskas ära öelda, milliste kehaosadega inimene hädas on. Minu põhiprobleem oli tema vaatlemisel (mis tähendas visuaalselt seda, et ta hoidis kahe sõrme vahel justkui nõela ja libistas eemalt seda käega üle inimese keha ja jäi pidama seal, kus talle mingi märguanne oli) alatasa maks. Kui tuua paralleele, siis maks on viha organ ja tulise meelega olen terve elu hädas olnud.
Ühest küljest hakkavad skeptikud pead vangutama, kuid tasub meeles pidada, et dr Kuhlberg oli kõrgharitud bioloog ja sisehaiguste arst. Justkui võimatu kooslus? Seda on raske uskuda, kuid ta oli ühel ajal tõesti väga hea teadlane, teisest küljest suurepärane sensitiiv, kelle suurim huvi oli Hiina meditsiin. Tasub ka meelde tuletada, et meie palju kiidetud ja ainuõigeks peetav Lääne meditsiin on Hiina omast mitu tuhat aastat noorem! Seega täiendas Hiina pigem Läänt, mitte vastupidi.
Kuigi ta oli mu parimale sõbrannale kasuisa eest ja seda mitmeid-mitmeid aastaid, siis ma jäin vist teda päris lõpuni teietama ning pisut ehk ka kaugeks, sest mul oli tema vastu teatud mõttes aukartus ja austus, et ma ei julgenudki talle sina öelda.
Ja kuigi mu paljud hädad olid paljudele lastele sarnaselt tuletatud tähelepanusoovist ja armastusevajadusest, siis dr Kuhlberg suhtus igasse hädasse täie tõsiduse ja murega. Ta jumaldas rääkida taimedest, haigustest, ravist. Ta aitas mind ka minu töös oma teadmistega ja üks neist on avaldatud siin blogis.
2011. aasta juunis käis ta mu sünnipäeval rääkimas kõikidele külalistele ravimtaimedest. Uskumatu, kuid umbrohuvälja asemel, mis mul siin aias kõrgub, selgus, on mul hoopis hunnik ravimtaimi. Tegelikult on asi rohkem selles, et dr Kuhlberg teadis igat väiksematki rohuliblet ja kuidas seda haiguste ravimises kasutada.
Tal oli ka harukordne omadus jääda oma teadmiste juures ääretult tagasihoidlikuks ja lausa märkamatuks. Samal ajal kiirates soojust ja otsatut heatahtlikkust. Tema seltskonnas oli alati hea, kuigi natuke aukartustäratav, viibida.
Minu viimane teravam mulje jääb 2010. aasta novembrisse, mil me saabusime sõbranna ja abikaasaga Indiast. Jõudsime vist hilisõhtul ja magasime hommikuni, kuid mul oli küljes India rongist saadud külmetus (ma röökisin terved õhkutõusud ja maandumised ajuplahvatusvalust). Olin päev otsa üsna lastud varese olemisega. Sõbranna tuli dr Kuhlbergiga vaatama India reisi videosid ja pani mulle siin samas elutoa klaasist diivanilaual nõelu. Ma usun, et see pole kõige veidram koht, kus Kulhberg oma nõelad on välja võtnud.
1. aprillil lahkus ta ootamatult meie seast 61 aasta vanuselt. 6. aprillil sängitati ta Järva-Jaani kalmistule lähedaste, sugulaste ja sõprade keskel.
Nagu öeldi ka peielauas, siis on see raske löök nii Järvamaale kui ka kogu Eestile, mis kaotas andeka ja hea spetsialisti. Mul on väga kahju, et minu aukartus ei lasknud meil viimastel aastatel tihedamalt kokku puutuda ja mõtteid vahetada. Eks see ole alati nii, et alles siis mõistad väärtust, kui seda enam pole.
Olen kurbuses koos Lembitu lähedastega ja soovin, et ka kõik blogi lugejad teadsid, kui väärt inimese me sel nädalal kaotasime.
9 kuuga kaotada 3 lähedast-tuttavat on minu jaoks liig, mis liig. Vähemalt eile oli mul võimalus peita oma silmi fotokaamera taha ja astuda matusefotograafi rolli. Sest ega nende tunnete korduv läbi elamine ja lein - need ei ole kerged.
Hinnake inimesi enda ümber ja leidke võimalus helistada neile juba täna, kellele olete jätnud midagi ütlemata ja kohtuge kohtumata jäänud kohtumistel.
"Vana hiina tarkus kinnitab: kevad - see on aeg elu andmiseks, mitte tapmiseks. See on puhastumise, uuenemise, kasvamise, noorenemise, rõõmu tundmise ja vaimse avardumise aeg. Seepärast on aeg ette võtta suurpuhastus ka oma hinges ja mõtetes, et lahti saada kõigest negatiivsest, mis ei ole kooskõlas kevade vaimuga. Uuenema ja värskenema peaks kõik see positiivne, mis meil hinges olemas. Näiteks, suhted lähedastega. Teadusuuringud kinnitavad, et halb suhe lähedastega tõstab südamehaiguste tekke riski 25%." Dr Lembit Kuhlberg
Lisaks oli ta see inimene, kes terve mu lapse- ja nooruspõlve aitas erinevates hädades, kui tavameditsiin ei osanud enam abi anda. Ta oli tõesti imeline sensitiiv, kes oma läbitungiva pilgu ja tundlike kätega oskas ära öelda, milliste kehaosadega inimene hädas on. Minu põhiprobleem oli tema vaatlemisel (mis tähendas visuaalselt seda, et ta hoidis kahe sõrme vahel justkui nõela ja libistas eemalt seda käega üle inimese keha ja jäi pidama seal, kus talle mingi märguanne oli) alatasa maks. Kui tuua paralleele, siis maks on viha organ ja tulise meelega olen terve elu hädas olnud.
Ühest küljest hakkavad skeptikud pead vangutama, kuid tasub meeles pidada, et dr Kuhlberg oli kõrgharitud bioloog ja sisehaiguste arst. Justkui võimatu kooslus? Seda on raske uskuda, kuid ta oli ühel ajal tõesti väga hea teadlane, teisest küljest suurepärane sensitiiv, kelle suurim huvi oli Hiina meditsiin. Tasub ka meelde tuletada, et meie palju kiidetud ja ainuõigeks peetav Lääne meditsiin on Hiina omast mitu tuhat aastat noorem! Seega täiendas Hiina pigem Läänt, mitte vastupidi.
Ja kuigi mu paljud hädad olid paljudele lastele sarnaselt tuletatud tähelepanusoovist ja armastusevajadusest, siis dr Kuhlberg suhtus igasse hädasse täie tõsiduse ja murega. Ta jumaldas rääkida taimedest, haigustest, ravist. Ta aitas mind ka minu töös oma teadmistega ja üks neist on avaldatud siin blogis.
2011. aasta juunis käis ta mu sünnipäeval rääkimas kõikidele külalistele ravimtaimedest. Uskumatu, kuid umbrohuvälja asemel, mis mul siin aias kõrgub, selgus, on mul hoopis hunnik ravimtaimi. Tegelikult on asi rohkem selles, et dr Kuhlberg teadis igat väiksematki rohuliblet ja kuidas seda haiguste ravimises kasutada.
Tal oli ka harukordne omadus jääda oma teadmiste juures ääretult tagasihoidlikuks ja lausa märkamatuks. Samal ajal kiirates soojust ja otsatut heatahtlikkust. Tema seltskonnas oli alati hea, kuigi natuke aukartustäratav, viibida.
Minu viimane teravam mulje jääb 2010. aasta novembrisse, mil me saabusime sõbranna ja abikaasaga Indiast. Jõudsime vist hilisõhtul ja magasime hommikuni, kuid mul oli küljes India rongist saadud külmetus (ma röökisin terved õhkutõusud ja maandumised ajuplahvatusvalust). Olin päev otsa üsna lastud varese olemisega. Sõbranna tuli dr Kuhlbergiga vaatama India reisi videosid ja pani mulle siin samas elutoa klaasist diivanilaual nõelu. Ma usun, et see pole kõige veidram koht, kus Kulhberg oma nõelad on välja võtnud.
1. aprillil lahkus ta ootamatult meie seast 61 aasta vanuselt. 6. aprillil sängitati ta Järva-Jaani kalmistule lähedaste, sugulaste ja sõprade keskel.
Nagu öeldi ka peielauas, siis on see raske löök nii Järvamaale kui ka kogu Eestile, mis kaotas andeka ja hea spetsialisti. Mul on väga kahju, et minu aukartus ei lasknud meil viimastel aastatel tihedamalt kokku puutuda ja mõtteid vahetada. Eks see ole alati nii, et alles siis mõistad väärtust, kui seda enam pole.
Olen kurbuses koos Lembitu lähedastega ja soovin, et ka kõik blogi lugejad teadsid, kui väärt inimese me sel nädalal kaotasime.
9 kuuga kaotada 3 lähedast-tuttavat on minu jaoks liig, mis liig. Vähemalt eile oli mul võimalus peita oma silmi fotokaamera taha ja astuda matusefotograafi rolli. Sest ega nende tunnete korduv läbi elamine ja lein - need ei ole kerged.
Hinnake inimesi enda ümber ja leidke võimalus helistada neile juba täna, kellele olete jätnud midagi ütlemata ja kohtuge kohtumata jäänud kohtumistel.
"Vana hiina tarkus kinnitab: kevad - see on aeg elu andmiseks, mitte tapmiseks. See on puhastumise, uuenemise, kasvamise, noorenemise, rõõmu tundmise ja vaimse avardumise aeg. Seepärast on aeg ette võtta suurpuhastus ka oma hinges ja mõtetes, et lahti saada kõigest negatiivsest, mis ei ole kooskõlas kevade vaimuga. Uuenema ja värskenema peaks kõik see positiivne, mis meil hinges olemas. Näiteks, suhted lähedastega. Teadusuuringud kinnitavad, et halb suhe lähedastega tõstab südamehaiguste tekke riski 25%." Dr Lembit Kuhlberg
