Luule Viilma 7 soovitust

Õhtuleht kajastab täna Luule Viilma (naistearst ja eneseõpikute autor) elulooraamatu ilmumist. Räägitud on naise elust ja tema tõekspidamistest. Kuigi ma pole dr Viilma kõiki raamatuid lugenud, siis minu põhimõtted ühtivad üldiselt tema omadega - "Mõtle! Otsi! Leia! Andesta!"

1. "Mõttes andestamine on sama tugeva mõjujõuga kui sõnades häälega andestamine. Mõttes töötamine annab mulle võimaluse andestada kõigile sõltumata ajast ja kaugusest. Eilne päev on andestamiseks sama kaugel, kui lapsepõlv või eelmine elu. Kui ma andestan kogu hingest, siis vabaneb side kohe ja täielikult."

Minu komm: ärge olge nii tähtsad ja arvake, et keegi peab teile andestama - ei pea! Ja ärge olge nii alalhoidlikud, et arvata, et viga on liiga suur, et paluda andestust. Andestamine käib mõttes, andestamine on vabanemine halvast. Sel on reaalselt vähe pistmist otse inimese juurde marssimisega ja tema andestuse palumisega. Kui sina oled andestanud, siis oled sina vaba. Kui teine pole andestanud, siis on see tema probleem.

2. "Kõige rohkem armastab inimest tema laps. Ja kõige rohkem haiget teeb lapsele ta ema./ Andke oma emadele ja isadele peensusteni kõik andeks, isegi siis, kui nad on siit ilmast lahkunud. Te olete neid väärt. See on ka Teie karma, mitte üksi nende oma."

3. "Õpetage lapsi ja noori lülisammast sirutama. Sirge seljaga inimene ei vanane nii ruttu. Ärge oodake nii kaua, kuni selja patoloogia on ületanud kriitilise piiri. Alustage kohe!"

Ma plaanin seljasirutusega tegelema hakata juba... mitu aastat. Ma alustan täna!

4. "Iga inimene sõltumata east peaks tarvitama looduslikku kaltsiumi – munakoori. Eriti kasvavad lapsed, rasedad, need, kellel on olnud luude traumasid, ja vanad, kellel on enamikul juba luude hõrenemine."

Krõmpsutan munakoori ca aasta jagu. Väga maitsev!

5. "Arst ei saa tervist anda, keegi teine ei saa seda anda. Teine saab küll lühiajaliselt vaeva kergendada, aga tervis tuleb siis, kui Te olete aru saanud oma haiguse põhjusest. Kõrvaldate haiguse põhjuse, hakkate õigesti elama ja saategi terveks. Ja vigu parandama ei ole keegi hiljaks jäänud."

6. "Võrdsust vaimumaailmas ei ole. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus – enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda."

7. "Kui juba millegi nimel võidelda, siis võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu."

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/479532

Munakoored - on neist kasu või mitte?

Mäletan, et meie kodus oli lapsepõlves tilluke purgike, mis sisaldas purustatud munakoori. Aeg-ajalt maiustasin nendega, kuid mingil hetkel kadus see purk ära, traditsioon katkes.

Kuuldavasti pidid rasedad nõukogude ajal kohustuslikus korras munakoori sööma, et oma kaltsiumivajadust rahuldada. Minu ema sõi munakoori raseduse ajal kohustuslikus korras ja äärmiselt vastumeelselt. Arenev loode vajab kaltsiumit luude tugevdamiseks, tugeva südame ehituseks, samuti närvide ja lihaste arenguks ning normaalse südamerütmi arendamiseks. Kui raseda veres ei voola piisavalt kaltsiumi, siis võetakse see tema luudest, mistõttu on hammaste lagunemine raseduse ajal ja pärast seda ülimalt tavaline (Babycenter.com).

Samuti on kaltsiumi vaja naistele enne menopausi ja selle ajal, kuna sealt saab alguse ka osteoporoos. Kaltsium paistab olevat suures osas vajalik eelkõige naistele, kuid loomulikult ka meestele ja hädalistele, kel luud, küüned nõrgad.

Minu pica (isu veidrate asjade suhtes), mis väljendub hirmsas isus asfaldi, liiva, kruusa jms järele, on leidnud lohutuse munakoortest. Esiteks on vaidluskoht see, kas inimorganism üldse omastab munakoortes olevat kaltsiumit või mitte. Ja teiseks - kas minu isu liiva ja seda leevendava munakoorte järele, on seotud praeguse võimaliku kaltsiumipuudusega. Pica iseenesest võib viidata mingi mineraali puudusele (siiani olen seostanud seda rauapuudusega, kuid hemoglobiin on enesetunde järgi tõusnud ja munakoored on endiselt isuäratavad).

Tegeledes esimese küsimusega, siis see, kas inimesele on munakoortest kasu või mitte, tundub olevat lõppematu vaidlus. Eesti ja välismaa saitidel ringi vaadates tundub, et 70-80% arutlejatest välistab selle variandi täielikult ning peab munakoori üldse kassiokseks. Leidub ka neid, kes peavad seda just parimaks kaltsiumiallikaks. Kuna vastuargumendid on rohkem emotsionaalset laadi ("see on ju rõve", "see tuleb kana pepust" jne) ja ma ise olen teada-tuntud looduslikkuse pooldaja, siis toon mõningad munakoore ülistused.

Munakoored on väidetavalt parimad naturaalsed kaltsiumiallikad, mida on kehal kõige kergem seedida ja mis imendub hästi. Taani uurijad on leidnud sellel koostöös magneesiumi ja kaltsiumiga mitmeid positiivseid efekte luutihedusele. Pärast aastast munakooritamist leiti katsealustel määrav tõus puusaliigese luutiheduses. Jaapani Women's University uurijad katsetasid munakoorepulbrit D3-vitamiiniga koostöös osteoporoosihaigete loomade peal. Luu mineraalsustihedus kasvas, kuid ka kaltsiumitase veres.

Toores, kuivatatud ja jahvatatud (mitte keedetud) munakoor sisaldab kõiki organismile vajalikke mineraalsooli ja mikroelemente. Munakoort on hakatud ravimina tarvitama: nädalas üle päeva kerge noaotsatäis (Terviseleht).

Ometi soovitatakse munakoori tarbida nt koos sidrunimahlaga, et koores sisalduv kaltsium ka reaalselt imenduks (seevastu väidetakse internetiavarustes, et "maomahl on sama happeline kui sidrunimahl ja kaltsium lahustub seal isegi"). Samas väidavad skeptikud, et see ei imendu nagunii.

Med24 portaalis vastab dr Kristel Ehala-Aleksejev munakoorte kaltsiumi kohta nii: "Jahvatatud munakoori on rahvameditsiinis pikalt kasutatud. Kaltsiumi imendumine on kompleksne protsess nõudes mitmete teiste ühendite juuresolekut ning mitte kõigist toiduainetest ega ka toidulisanditest ei saa me antud elementi ühtemoodi kätte. Kas ja kui palju imendub munakoortes sisalduv kaltsium ei oska ma teile öelda, kuid kindlasti ei maksa minna liialdusteni kui te veel lisaks tarbite ka toidulisandeid."

Seega on munakoorte kasulikkus üsna vaieldav. Kuid milleks vaielda - igaüks valigu oma tõde. Mina juhindun taaskord puhtalt sisetundest. Keedan kord paari nädala jooksul 3 muna, kuivatan, purustan ja võtan kord päevas max lusikatäie. Väga mõnus on krõmpsutada, ülimeeldiv krõmpsumisheli hammaste all, meeldiv krigisemine - mmmm... Et munakoortega mitte väga üle pingutada, siis krõmpsutan nüüd ka arbuusiseemneid, mis mu jaoks aastaid vihatud väiksed nagamannid olnud.

Tarkpeadest anonüümsetel kommentaatoritel ei tasu taas emotsionaalselt lahmima hakata - munakoori söön nagunii edasi ja puhtalt maitsenaudingu ja liivaisu leevendamise eesmärgil. Kel on aga teaduslikke uuringuid selle kohta edastada, siis olete muidugi oodatud vastu vaidlema või kinnitama.