Luule Viilma 7 soovitust

Õhtuleht kajastab täna Luule Viilma (naistearst ja eneseõpikute autor) elulooraamatu ilmumist. Räägitud on naise elust ja tema tõekspidamistest. Kuigi ma pole dr Viilma kõiki raamatuid lugenud, siis minu põhimõtted ühtivad üldiselt tema omadega - "Mõtle! Otsi! Leia! Andesta!"

1. "Mõttes andestamine on sama tugeva mõjujõuga kui sõnades häälega andestamine. Mõttes töötamine annab mulle võimaluse andestada kõigile sõltumata ajast ja kaugusest. Eilne päev on andestamiseks sama kaugel, kui lapsepõlv või eelmine elu. Kui ma andestan kogu hingest, siis vabaneb side kohe ja täielikult."

Minu komm: ärge olge nii tähtsad ja arvake, et keegi peab teile andestama - ei pea! Ja ärge olge nii alalhoidlikud, et arvata, et viga on liiga suur, et paluda andestust. Andestamine käib mõttes, andestamine on vabanemine halvast. Sel on reaalselt vähe pistmist otse inimese juurde marssimisega ja tema andestuse palumisega. Kui sina oled andestanud, siis oled sina vaba. Kui teine pole andestanud, siis on see tema probleem.

2. "Kõige rohkem armastab inimest tema laps. Ja kõige rohkem haiget teeb lapsele ta ema./ Andke oma emadele ja isadele peensusteni kõik andeks, isegi siis, kui nad on siit ilmast lahkunud. Te olete neid väärt. See on ka Teie karma, mitte üksi nende oma."

3. "Õpetage lapsi ja noori lülisammast sirutama. Sirge seljaga inimene ei vanane nii ruttu. Ärge oodake nii kaua, kuni selja patoloogia on ületanud kriitilise piiri. Alustage kohe!"

Ma plaanin seljasirutusega tegelema hakata juba... mitu aastat. Ma alustan täna!

4. "Iga inimene sõltumata east peaks tarvitama looduslikku kaltsiumi – munakoori. Eriti kasvavad lapsed, rasedad, need, kellel on olnud luude traumasid, ja vanad, kellel on enamikul juba luude hõrenemine."

Krõmpsutan munakoori ca aasta jagu. Väga maitsev!

5. "Arst ei saa tervist anda, keegi teine ei saa seda anda. Teine saab küll lühiajaliselt vaeva kergendada, aga tervis tuleb siis, kui Te olete aru saanud oma haiguse põhjusest. Kõrvaldate haiguse põhjuse, hakkate õigesti elama ja saategi terveks. Ja vigu parandama ei ole keegi hiljaks jäänud."

6. "Võrdsust vaimumaailmas ei ole. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus – enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda."

7. "Kui juba millegi nimel võidelda, siis võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu."

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/479532

145. päev, hull, hull, hull, hull ilm....

Kui terve suve ja sügise sai õue vaadata, et oi kui kehvad olud ja välja minnes selgus, et ei tapa see palavus või vihm kedagi, siis täna oli vastupidi. Torminaine Monika oli kohale jõudnud, kuid siit toast paistis, et põle see torm miskit hullu. Nagu see pole ammu enam üllatuseks, siis eksisin taas.
Kohe algus oli vastu tuult... No ma ei leia sõnu selle kirjeldamiseks. Ainukesena mõistavad seda ehk need, kes täna lageda põllu peal jooksid. Olgu ka eelmainitud, et ma viskasin täna üle pika aja silda ja sellega oma selja nii rämevalusaks keerasin, et enam peadki ei saa pöörata - ajab juba naerma, ausalt.

Torm oli igatahes kõva, nii kõvasti peksis lund, et silmi ei saanud lahti hoida - loomulikult ei saanud ka pead ära pöörata, sest selg oli valus. Siis lippasin nina maas. Õnneks oli koer kaasas, kes enam-vähem teadis, kuhu minna. Igal pool lumevallid. Vahepeal sumpasin kõnnisammul põlvili lumes, sest pulss oli kohe alguses 180.

Rasketes oludes aitavad mind kujutluspildid. Tänaseks teemaks võtsin lennuõnnetuse Antarktikas... küsimus muidugi oli see, kuidas ma koeraga sinna sain, aga no see oli vaid kujutlus. Ja sedamoodi tänane jooks ka paistis. Igav lumi ja tühi väli, tuisk, torm, tuul, tatt rippumas maani... Ja kogu aeg mõtlesin, et ega ju Mel ei pahanda, kui ma selle otsa lühema teen, ja teise otsa, ja kolmanda.... ja neljanda... Soojenduse 20 mõtlesin küll lühendada, aga siis leidsin traktorijälgedes tee, mis viis metsa. Seal oli täitsa rahulik, ainul puud kääksusid kaeblikult ja panid tipus tuultele vastu. Tagasiteel pidi koer käe liigesest välja tõmbama, sest ta avastas järsku hiire ja tõmbas NAKSAKIII! jõle järsku, et hing jäi kinni. Ehk oleks pidanud rihma teise kätte võtma, vahest oleks mu teise käe ja selja paika rebinud.

Kuigi ma kauplesin igal sammul, et teen vähem, sest no olud on ju rasked ja keegi ju ei pahanda, siis ometi panin tatt ripakil lõpuni. JH + HÜ. Ristsammuga külg ees jooks oli küll uuu, sest üks käsi ei lipanud sugugi. Ja jooksuharjutusteks lahti lükatud rada tuiskas ca 2 mindiga täis, pointful...

Nii, vool juba kõigub...

Ja siis, jalgupidi läbimärg, esimest korda avastasin ka kuklast jäätükke, jõudsin õnnelikult koju.
Täna siis: SJ 20' + JH 7x50m/50m + kergelt HÜ jalalt jalale 10x30m/30m + LJ 5'.
Aeg: 37:36, AVG 169.