Kirvega säärde ehk jalakramp

Täna öösel sain kolmandat korda elus toreda üllatuse osaliseks. Varasemalt õnnestus mul aastaid tagasi kahel järjestikusel neljapäeval röögatusega keset ööd üles ärgata, sest mingi tont oli mulle kirve säärde löönud. Täna öösel siis kordus sama.

Loomulikult pidi see olema täna, sest ma just üleeile kemplesin, et ma olen pääsenud tüüpilisest rasedate hädast ehk siis jalakrambist. Sellega on hädas väga paljud kõhukandjad ja kahel põhjusel: raskus kõhus takistab normaalset verevoolu jalgadesse. Sama põhjus ülekaalulistega on ka jalgadele langev ülekoormus.

Üks põhiline põhjus on ka magneesiumi- ja kaltsiumipuudus, mis ei puuduta ainult rasedaid, vaid ka kasvavaid teismelisi, kroonilisi suitsetajaid, füüsiliselt tugevalt koormatud inimesi (sh sportlased), teatud ainevahetushaiguste põdejaid (nt neeru- ja suhkruhaiged) (Kodutohter 2005).

Sportlastel on põhjuseks tugev treening, sest suure koormuse ja kiirenenud verevarustuse tingimustes võib lihastes tekkida hapnikupuudus ja piimhappe üleproduktsioon (Kodutohter 2005).

Kui ennast nüüd analüüsida, siis võib põhjuseks olla kaltsiumipuudus. Munakoori pole krõmpsutanud juba üle nädala, sest pole lihtsalt keedumuna teinud. Kaltsiumitabletid on hädatarbeks, kui munakoori pole, aga ka neid pole viitsinud krõmpsutada. Seega võib põhjus olla kaltsiumis, kuid samas ka magneesiumis.

Kui ma hindan taas end kõrvalt, siis põhjus võib tõesti olla ka magneesiumis. Järgnev tabel, top 10 magneesiumirikast toitu, annab selgitust.

10. koht magneesiumirikaste toiduainete edetabelis - röstitud sojaoad

100 grammi röstitud sojaube pakub 228 mg magneesiumi (57% soovituslikust päevakogusest).

9. Melass (melass ehk söödasiirup on suhkrutööstuse kõrvalsaadus, mis jääb järele kui suhkrupeedimahlast suhkur välja kristalliseeritakse. Söödetakse teda eeskätt suuretoodangulistele lehmadele. [ph.emu.ee])

Kasutatakse rafineeritud suhkru aseainena kookides ja leibades. 100 grammi kohta annab 242 mg magneesiumi (61% soovituslikust).

8. Mandlid, india pähkel, männipähklid

Mandlid 286 mg (72%) magneesiumi 100 g kohta, india pähklid 273 mg (68%), männipähklid 251 mg (63%).

7. Päevalilleseemned ehk sihvkad

Sihvkad on number üks E-vitamiini allikas (E-vitamiinil on vähkkasvajatevastane toime, sest ta on antioksüdant, mis kaitseb organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest. Vt lähemalt: www.toitumine.ee/e-vitamiin) ja sisaldavad rohkelt ka tiamiini (s.o. B1-vitamiin, väga vajalik lõhustumisprotsessides ja nii sõltub tema vajadus ka, NB! spordirahvas, kulutatud kalorite hulgast ja organismi kehalisest koormusest. Vt lähemalt www.naistemaailm.ee/artiklid/6007/bc_vi_ta_miin_hoiab_nar_vid_kor_ras.html).

Päevalilleseemnetest saad 100 g kohta 325 mg magneesiumi (81%).

6. Brasiilia pähklid

Nähtavasti ühed suurimad pähklid annavad 376 mg magneesiumi (94%).

5. Linaseemned, seesamiseemned ja -või

Lina- ja seesamiseemned on kasulike rasvade allikaks ja pakuvad rohkelt magneesiumi (392 mg, 92%). Seesamivõi (tahini) 362 mg.

4. Kakaopulber (tume šokolaad)

Tumeda šokolaadi kasulikkusest olen varem kirjutanud ja hetkel jätan sellest pikemalt jahumata, sest on liiga vara, et hakata end õrritama. Kakaopulbris on 100 g kohta 499 mg magneesiumi (107%), tumedast küpsetusšokolaadist saad 327 mg magneesiumi (82%). Tavaline šokolaad annab 63 g magneesiumi (16%) - seega oleme jõudnud põhjuseni, miks ma seni krampidest olen pääsenud? Rohke magusasöömine tasus end lõpuks ära.

3. Kõrvitsa- ja arbuusiseemned

Huvitav tõesti, miks ma nüüd järsku aastaid vihatud arbuusiseemneid mõnuga krõmpsutama olen hakanud... Ju siis magneesiumipuudus andis end juba sellega märku. Kõrvitsaseemned annavad 535 mg magneesiumi (134%) ja arbuusiseemned 515 mg (129%).

2. Kuivatatud ürdid

Kuivatatud koriander - 694 mg (174%), murulauk 100 g 160%, rohemünt 151%, till 112%, salvei 112%, basiilik 106%, piparrohi 95%. Seda võib nimetada juba ülepaisutatud instinktide usaldamiseks, kuid alles selle nädala keskel pakendasin enda kasvatatud ja kuivatatud basiilikut ja tilli. Mingit ülemäärast isu ma nende vastu ei tundnud, kuid maitsestamiseks kasutan neid viimasel ajal heameelega. Eriti tilli. Mis on veel parem kui värske keedukartul tilliga - mmm!

1. Kliid (riis, nisu, kaer)

Riisi-, nisu- ja kaerakliid on suurepärane lisand hommikustele helbetele. Riisikliid 781 mg (195%), toores nisuklii 611 mg (153%), kaer 235 mg (59%).

Tabeli allikas: healthaliciousness.com.

Seega - ärge oodake krampideni, vaid sööge mitmekesiselt. Öine kirvemees ei ole midagi toredat.

Munakoored - on neist kasu või mitte?

Mäletan, et meie kodus oli lapsepõlves tilluke purgike, mis sisaldas purustatud munakoori. Aeg-ajalt maiustasin nendega, kuid mingil hetkel kadus see purk ära, traditsioon katkes.

Kuuldavasti pidid rasedad nõukogude ajal kohustuslikus korras munakoori sööma, et oma kaltsiumivajadust rahuldada. Minu ema sõi munakoori raseduse ajal kohustuslikus korras ja äärmiselt vastumeelselt. Arenev loode vajab kaltsiumit luude tugevdamiseks, tugeva südame ehituseks, samuti närvide ja lihaste arenguks ning normaalse südamerütmi arendamiseks. Kui raseda veres ei voola piisavalt kaltsiumi, siis võetakse see tema luudest, mistõttu on hammaste lagunemine raseduse ajal ja pärast seda ülimalt tavaline (Babycenter.com).

Samuti on kaltsiumi vaja naistele enne menopausi ja selle ajal, kuna sealt saab alguse ka osteoporoos. Kaltsium paistab olevat suures osas vajalik eelkõige naistele, kuid loomulikult ka meestele ja hädalistele, kel luud, küüned nõrgad.

Minu pica (isu veidrate asjade suhtes), mis väljendub hirmsas isus asfaldi, liiva, kruusa jms järele, on leidnud lohutuse munakoortest. Esiteks on vaidluskoht see, kas inimorganism üldse omastab munakoortes olevat kaltsiumit või mitte. Ja teiseks - kas minu isu liiva ja seda leevendava munakoorte järele, on seotud praeguse võimaliku kaltsiumipuudusega. Pica iseenesest võib viidata mingi mineraali puudusele (siiani olen seostanud seda rauapuudusega, kuid hemoglobiin on enesetunde järgi tõusnud ja munakoored on endiselt isuäratavad).

Tegeledes esimese küsimusega, siis see, kas inimesele on munakoortest kasu või mitte, tundub olevat lõppematu vaidlus. Eesti ja välismaa saitidel ringi vaadates tundub, et 70-80% arutlejatest välistab selle variandi täielikult ning peab munakoori üldse kassiokseks. Leidub ka neid, kes peavad seda just parimaks kaltsiumiallikaks. Kuna vastuargumendid on rohkem emotsionaalset laadi ("see on ju rõve", "see tuleb kana pepust" jne) ja ma ise olen teada-tuntud looduslikkuse pooldaja, siis toon mõningad munakoore ülistused.

Munakoored on väidetavalt parimad naturaalsed kaltsiumiallikad, mida on kehal kõige kergem seedida ja mis imendub hästi. Taani uurijad on leidnud sellel koostöös magneesiumi ja kaltsiumiga mitmeid positiivseid efekte luutihedusele. Pärast aastast munakooritamist leiti katsealustel määrav tõus puusaliigese luutiheduses. Jaapani Women's University uurijad katsetasid munakoorepulbrit D3-vitamiiniga koostöös osteoporoosihaigete loomade peal. Luu mineraalsustihedus kasvas, kuid ka kaltsiumitase veres.

Toores, kuivatatud ja jahvatatud (mitte keedetud) munakoor sisaldab kõiki organismile vajalikke mineraalsooli ja mikroelemente. Munakoort on hakatud ravimina tarvitama: nädalas üle päeva kerge noaotsatäis (Terviseleht).

Ometi soovitatakse munakoori tarbida nt koos sidrunimahlaga, et koores sisalduv kaltsium ka reaalselt imenduks (seevastu väidetakse internetiavarustes, et "maomahl on sama happeline kui sidrunimahl ja kaltsium lahustub seal isegi"). Samas väidavad skeptikud, et see ei imendu nagunii.

Med24 portaalis vastab dr Kristel Ehala-Aleksejev munakoorte kaltsiumi kohta nii: "Jahvatatud munakoori on rahvameditsiinis pikalt kasutatud. Kaltsiumi imendumine on kompleksne protsess nõudes mitmete teiste ühendite juuresolekut ning mitte kõigist toiduainetest ega ka toidulisanditest ei saa me antud elementi ühtemoodi kätte. Kas ja kui palju imendub munakoortes sisalduv kaltsium ei oska ma teile öelda, kuid kindlasti ei maksa minna liialdusteni kui te veel lisaks tarbite ka toidulisandeid."

Seega on munakoorte kasulikkus üsna vaieldav. Kuid milleks vaielda - igaüks valigu oma tõde. Mina juhindun taaskord puhtalt sisetundest. Keedan kord paari nädala jooksul 3 muna, kuivatan, purustan ja võtan kord päevas max lusikatäie. Väga mõnus on krõmpsutada, ülimeeldiv krõmpsumisheli hammaste all, meeldiv krigisemine - mmmm... Et munakoortega mitte väga üle pingutada, siis krõmpsutan nüüd ka arbuusiseemneid, mis mu jaoks aastaid vihatud väiksed nagamannid olnud.

Tarkpeadest anonüümsetel kommentaatoritel ei tasu taas emotsionaalselt lahmima hakata - munakoori söön nagunii edasi ja puhtalt maitsenaudingu ja liivaisu leevendamise eesmärgil. Kel on aga teaduslikke uuringuid selle kohta edastada, siis olete muidugi oodatud vastu vaidlema või kinnitama.