Fotod: Järva-Jaani sõudeergomeetrite võistlus

Vahepeal tuleks end natuke raputada ja loivamistele lisaks midagi kasulikku teha. Nagu arutleti kommentaariumis - tuleb "lõõrid lahti" lüüa.

Meie koduvald on sportlikus tegevuses kahjuks väga vaene, aga see-eest kõrvalküla teeb pea iga kuu või kahe tagant silmi ette. Seekord siis traditsiooniline sõudeergomeetrite võistlus, järjekorras kaheksas.

Hetk enne starti.

Kohalikke oli maruvähe, võõraid nägusid see-eest küllaga. Oli pisemaid ja tublisid põnne, väga muskulaarseid mehigi, kes vihtusid niimoodi sõuda, et vahi ja imesta.

Ma osalesin esimest korda ja viimati 2007. aastal, ning eelnevalt mäletamata oma tulemust, läksin lihtsalt käppa proovima.

Tõsiasi oli see, et alustasin liiga tormakalt ja peatselt oli ka hing kinni. Distants 1000 meetrit on minu jaoks päris vastik distants. Kui oleks 100 meetri jooks, siis olen sprindifänn. Aga 1000 meetrit - sellega ei jõua kaotatud aega tasa teha ja samas liiga pikk, et kiiresti, okse kurgus, kahe sammuga üle finišijoone astuda.

Seega olin ma juba 500 meetri peal mõtteis oigamas, et gaad... Ma ei jõua pingutada, vaid pean lihtsalt tasakesi end lõpuni lohistama. "50 meetrit ainult vahe, see ühe paadi jagu - anna nüüd" - no ei olnud, mida anda. 1000 meetrit lõppes justkui sajandi pärast ja oi, kui raske siis oli.

Niimoodi jooksnud ei ole ma ikka aastaid, kui üldse. Aga nüüd siis sõudsin nii, et kaktus kurgus. Juuubeee... Püsti tõustes mõtlesin, et nüüd kukun kokku ka. Loivasin tooli juurde toetuma ja ohkisin seal (kusjuures, mõned mehedki käisid ukse taga ohkimas).

Ja läks!

Seejärel tekkis mingi okas kuhugi mandli taha kurku ja ma köhisin nii rämedalt, et ma kahtlustasin juba lämbumist. Lihtsalt ei saanud hingata ja vastik okas kurgus takistas normaalset hingamist. Veel üks remark - kogu päeva lõpus köhisid kõik. Millest see?

Kokkuvõttes jäääällleeeeeee viimane. Aga nuooh, ma pole ka päris mitmeid aastaid kordagi sõudnud. 1000 m aeg - 4,34.7. Jaaa - kuus aastat tagasi oli mu aeg 4,38. Seega ma tegin kunagisele laisale ja treenimatule Pamelale ära vaid nelja sekundiga. Uskumatu! Toona ma küll käisin jõusaalis ja eelnevalt treenisin ka sõudeergomeetril. Aga praegu on mul siiski terve aasta järjepidevaid treeninguid, no ja ei mingit edasiminekut!

Sh.t! Oleksin pidanud koju jääma!

Natuke on trotsi ka tekkinud selle viimase-koha-needuse pärast. Ma ei lähegi ju kunagi võitma või näitama, et olen hullu heas vormis, aga no kurja... Tahaks kord näidata ka, et ma olen oma ilusaid dresse väärt, mitte et mingi hea varustusega beib näitab iseennast, mitte vormi. Mul isegi natuke hea meel, et mu kossid on kergelt lõhki ja viis aastat kantud dressid hakkavad kergelt läbi paistma - vähemalt ei näe ma enam väga fäänsi välja.

Ahjaa, osalesime ka kahepaadil, aga seal olime partneriga juba täielikud sussid ja sõudsime niisama kujutelmas kuskil järvel Viljandi paadimeest. 1000 m aeg 2,09 või nii.

Minu ema! Peksin kurikaga võistlema!

Kolm meest paadis, koerast rääkimata. Tugevad onklid.

Aja Leht meeskond. Võltsnaeratus ja pakujalg.

Peaaegu kogu mansa.