Ööjooksu fotorepo

Kuigi blogi on endiselt puhkusel, siis ma ise mitte. Ja kuigi mul on aastaga kogunenud kokku ca 7 jooksukilomeetrit, siis ma lootsin, et see ehk aja jooksul paraneb. Kuna mu tervis seda sugugi teha ei mõelnud, siis nii see 7 jäi ja mul tuli Ööjooksul 10 kilti selle baasilt ka läbida.

Rõõmurulli stiilinäide.

Ja kuna mul polnud võhma (etteruttavalt - oli küll!), et isegi mitte kümmet sörkida, siis otsustasin võtta vääääga lõdvalt ja mõnuga ning teha see jooks vähe teistsugusemaks.

Ja nii see välja kukkus:

1. kilt läks kena kerge sörgiga. Entusiasmi jagub.

2. kildil jätkus sama mõnus tsill.

Mul hakkasid juba ideed otsa saama, kuidas pildil originaalne olla.

Kuri tiiger.

5 kilti läks nigu mustikas!!

Küünlad olid kenad, aga need pilti väga ei valgustanud.

7 kilti veel nagu vä?

Enne kaheksandat hakkas mul puus tuikama, aga püüdsin ikka vapper olla. Tegelikult polnud häda kedagit need 8 ära sörkida. Ei hakanud kõndima!

9?! Ma alles hakkan soojaks saama!

Finiš.... Minna... või mitte minna... selles on küsimus!

Ehk siis kokkuvõttes. Suutsin ära sörkida kõik need 10 kilomeetrit, välja arvatud pildistamispeatused.
Nautisin jooksuüritust esimest korda oma elus täiel määral ja sain osa igast millimeetrist. Ei olnud mul kehv olla, polnud veri kurgus, ei lugenud sekundeid ega ohkinud pulsikellal 197 numbrit nähes... sest mul polnud üldse pulsikella. Ülimõnus oli!
Loivasin siis kokku 1:16.
Ja kuigi tempo mind ei tapnud, siis distants küll. Seitsme kildi baasilt minna kümpsile on too much. Mul oli väga raske uinuda ja kogu öö möödus jube raskelt. Alles täna sain väga sügavasse ulmeunne vajutud, aga hommikune äratus rikkus täieliku väljapuhkamise ära.
Loo moraal - tuleb vaikselt edasi sörgitseda. Kord nädalas on hetkel väga okei, arvestades, et ma püüan 2 korda nädalas käia jõulises ja füüsiliselt raskes power vinyasa joogas.

Mul on hea meel, et vana baas pole täielikult ära kadunud ja kui vaja, siis jaksab natuke küll


Lõpetuseks enne-pärast pilt ka.

21:20

23:03

Ööjooks ja minu viies poolmaraton

Praegu kihab nähtavasti 6000 inimesel veel eilsed emotsioonid rinnaku all ja peas keritakse kaadreid Ööjooksust üha uuesti ja uuesti tagasi.
Olen minagi üks nende seast.

See oli juba 2011. aastal selge, et hakkan igal aastal Ööjooksul käima. Esimene Rakvere jooksufiesta jäi mul paraku suurenenud kõhu pärast vahele, kuid igal järgneval aastal olen olnud kogu aeg stardis. Möödunud aasta Ööjooksu fiasko kõrval püüdsin ma olla seekord palju ettevaatlikum ja targem.

Tänavu oli Ööjooks minu jaoks pisut erilisem. Kolisin möödunud aasta septembris seni võõrasse Rakverre, kuid eile õhtul seisin stardis justkui koduseinte vahel.

Panin end juba mitu kuud tagasi poolmaratonile kirja. Lootsin, et ehk saab see siis motivatsiooniks end rohkem käsile võtta. See aasta möödus 13 erineva külmetuse ja gripi käes, mis röövisid mult vähemalt veerand ja rohkemgi aastat trenne. Nagu ka blogi näitab, siis mitmed muud probleemid röövisid mult üldse jõudu, aega, motivatsiooni.

Enam-vähem mingitki trenni hakkasin taas tegema kuu varem. See oli piisav, et rajale minna, kuid kindlasti mitte piisav eneseületuseks.

Ometi oli hea tunne 21.15 olla tuhandete teiste punasärklastega stardijoone taga. Tümakas põhjas, käis hingestatud aeroobiline võimeline blondi tütarlapse ülientusiastlikul eestvedamisel. Paljud võimlesid kaasa, paljud keskendusid omaette.

Foto: Martin Lätt

Kuigi augustiõhtud on muutunud petlikuks ja jahedaks ning pabistasin oma õhukestes riietes, et jõuan enne starti ära külmetada, siis ometi oli tuhandete inimeste koosmõjul loodud sünergia. See jõud ja ühine hingamine küttis terve Rakvere kesklinna tõeliselt soojaks ja suviseks. Võib-olla olid need lihtsalt prožektorid, ekraanid ja tõrvikud, kuid ma tahaks uskuda, et see oli ikkagi ühine PAUER.

Stardini oli jäänud veel loetud minutid ja vaatasin ekraanilt, kuidas operaator oli püüdnud kaadrisse kogu selle punase mere, mida Mooses ega stardipauk polnud jõudnud veel lahku lüüa.
Ja see pilt oli minu jaoks nii võimas ja liigutav, et mul tahtsid pisarad vägisi kurku tekkida. Mõtlesin siis, kuivõrd suur uhkus võib olla Ööjooksu peakorraldaja Marko Tormi hinges. Kas tal üldse tekkis võimalust üksi olla mõne hetke ja libistada pilk üle punase tänava ja mõelda, et midagi suurt on taas ellu kutsutud?

Kujutasin ette seda uhkust ja hingasin sisse hetke pidulikkust ja valmistusin stardipauguks. 3... 2.... 1... LÄKS! Kõlas lask ja tuhanded jalad hakkasid lööma poolmaratoni takti.
Tundsin kohe, et alguse tempo on liiga kõrge ja sellega ma lõpuni ei lähe. Tabasin enam-vähem ka täpselt ära, mis tempo see oli ja 5.19/km oli alguseks minu "treenituse" juures pisut liig. Lisaks sellele hakkas tohutult pistma ja igasugune tempo hoidmine osutus päris raskeks.

Ilmselt oli probleem selles, et olin sel päeval kokku ca 2 lonksu vett joonud. Päriselt. Pärast esimest joogipunkti hakkaski pistmine pisut järele andma.
Esimesed kilomeetrid möödusid päris kergelt. See ühine hingamine, koostoime - see aitas ajal ja meetritel märkamatult mööduda. Loomulikult ka rajaäärne tugi. Ansamblid, DJd, inimeste endi loodud joogipunktid, tantsijad, kaasaelajad, ergutajad. Pöörasin kõigile tähelepanu, sest mul polnud vaja võistelda aja või kohtade pärast.
Väga meeldis orkester esimesel kilomeetril - lisasid pühalikkust. Oli mitmeid toredaid kõhutantsijaid, naljakate loosungitega karjujaid. Eriti meeldis mulle üks memmeke Tammiku pargi lähistel enne linnuse juurde jõudmist.
Ta oli nii entusiastlik ja särav ning elas justkui personaalselt igale jooksjale kaasa. Ma tundsin nagu mu oma vanaema tuli raja äärde ja hõiskas: "No väga tubli, kullakene, sul läheb nii hästi!". Nagu omaenda memmekene! Võimalik ainult Rakveres!

Ca 11. kilomeetril jagati ka geeli ja kuigi olen alati olnud geelide vastu, siis seekord võtsin pakikese kaasa. Hakkasin seda pikapeale aeglaselt luristama ja see ülimagus mekk ajas hambad kerget tuikama ja väga mõnus see polnud. Mingit jaksu ma oma arust sellest ka ei ammutanud. Kuna süda tegi tõsist tööd, et lihastesse verd pumbata ja magu oli viimane, kuhu seda jõudis, siis päris mitmel korral tulid geelisegused maomahlad mul kurgust üles. Ühesõnaga - geeli pole ikka mulle vaja.

Aga 12ndast kilomeetrist hakkas mu jaoks ka tõsisem kilomeetrite lugemine. Mu jaoks oli verstapostiks 17. kilomeeter, sest siis on ju AINULT 4 kilomeetrit lõpuni.

Nii ma siis muudkui ootasin... 13 ja siis 4 veel... 14 ja siis 3 veel... 15 ja 2 veel... 16 ja 1 veel.. Aga 16ndast hakkasid jalad järjest raskemaks muutuma. Enne 17ndat lõid täielikuks pakuks, et ma isegi ei saanud aru, et tempo kukkus prauhti alla. Oma arust pingutasin samamoodi tugevalt, kuid jalad liikusid nagu tsemendis. Pärast 17ndat hakkasid need juba kergelt krambitama ja ka talla alt hakkas kiskuma. Minu jaoks oli finiš 17. kilomeetril. Sealt edasi oli juba mõistusega sundimine. Kohtasin seal samuti raskustega võitlevat ülemust ja läksime edasi teineteisele jänest mängides.

Võtsin tempo alla ja proovisin näha, kas on veel langevaid tähti taevas. Esimestel kilomeetritel ma nägin paari. Isegi ritsikad siristasid metsade kõrval. Kuigi kohati oli päris pime, siis olen sadadel talvepäevadel täelikus kottpimedas jooksnud, kuid suvel oli see muidugi ootamatu elamus.

Ammutasin pidevalt jõudu tuttavatelt tänavatelt, mida olen selle aasta jooksul pidevalt mõõtnud. Kuidagi kodune ja armas oli seekord joosta. Nagu oma õue peal.

Nii ma siis viimastel kilomeetritel tõstsin pilgu päris taeva ja imetlesin, kui kumer ja lai on tähtedega tikitud taevas. Isegi Suur Vanker piidles punast revolutsiooni Rakvere tänavail. Ja kuldkollane suur kuu piilus vaikselt puude vahelt.
Kui paljudel küll oli aega märgata täiel määral seda, mida Ööjooks pakkus? Kui minna Ööjooksule, siis tõesti elamuse pärast. Aega saab püüda kümnetel teistel võistlustel kogu aasta vältel. Vähemalt minu jaoks.

20. kilomeetril korjasin oma viimsed riismed kokku ja püüdsin natukenegi tempot tõsta. Kuigi eelnevalt oligi minu lagi 7.08, siis sain oma 30 sekundit ikka mingi ime läbi kiiremaks. Ja nagu ikka - mu lemmikvaatepilt - prožektorid, tuled, kommentaatori kumisev hääl, muusika, ekraanid.... FINIŠ!
Seekord siis 2:09.05. Üle 10 minuti aeglasemalt kui oktoobris, aga umbes sellist aega ma tegelikult ka lootsin.

Tänavugi oli elamusi taevani ja eriti hea meel, et seekord oli rajal ka kemmergud. Minu möödunud aasta mina tänab! Küll aga üks oi-oi koht ka. Jooksin ja nägin kaugel väravaid, kus siis paistis esiti, et ühes osas sajab vett alla. Ma ei tahtnud märjaks saada ja mõtlesin, et lähen värava sellest otsast, kus vihma pole. Paar meetrit enne väravat nägin, et terve see väravaalune uputab ja seal sajab. Viimasel hetkel tegin kiire põike kõrvale ja hakkasin mööduma väravaposti ja mingi kõrval olnud posti vahelt. Ja siis 20 senti enne nende vahele jõudmist märkasin, et nende kahe posti vahele oli tõmmatud rihm, mis natukenegi kiirema tempo puhul oleks mu keha lihtsalt, jämedalt väljendades, pooleks saaginud.
Haarasin siis viimasel hetkel rihmast ja panin sealt hoo pealt limbot alt läbi. Mingi tüüp nägi seda pealt ja oleks peaaegu karjatanud. Oijeerum - seal oleks võinud olla lipp või see rihm tüki maad kõrgemale tõmmatud. Ma imestan, kui mitte keegi sellesse sisse ei jooksnud.

Ööjooks on tõeline pidu, elamus, harukordne sündmus. Salvestan mälestused ajju ja proovin võtta ülejäänud aastaks endaga, et pidada taas vihmas, külmas, jääs, tuules, lumes, tuisus vastu. Paraku on ikka nii, et mida parem baas ja treenitus, seda suurem nauding on ka jooks. Minu baas oli tänavu küll nõrk, aga melu korvas selle kõik.

Rajal näeme, raisk! :)

Rakvere kevadjooksust ja suvi südames!

Viimane kord oli küsimus, kuidas jooksuvõistlusel tõuse võtta, sest Rakvere kevadjooksul oli ette nähtud päris ebamugav tõus + edasine keerukas rada.

Harjutasin mõned korrad enne võistlust konkreetselt seda tõusu.  Jooksin mõned kildid ette soojaks ja siis läksin oma künkale 3-6 korda üles-alla voorima. Ja ma usun, et olenemata neist vähestest harjutamistest, sellest oli ikka palju kasu.

Soojendasin end esmakordselt enne võistlust korralikult ette. Ja siis hakkas ladistama tohutut paduvihma. Esialgu see väga ei häirinudki.

Tõusule läksin pigem ettevaatlikult, aga siiski piisavalt kiiresti. Pärast seda hing kinni polnud ja sain edasi vurada.
Proovisin vältida poriloike, kuid lõpuks oli terve keha luudeni läbimärg ja panin veest juba külma kõhu ja märja jalaga läbi. Jalad lirtsusid all, särk oli nagu millimallikas seljas.

Aga väga vahva jooks oli just erakordsete olude tõttu.
Aeg: 24.27, tempo 4.53 min/km. 76. koht, naistest 20., oma vanuseklassi 8. koht.
Kokku osales 419 spordisõpra.
Arvestades seda, et ma ei tee enam fartlekke, lõike ja muid erialaseid treeninguid, siis on päris hea, et suudan veel alla 5 mindi kilti joosta.

Aga muust infost, siis hetkel puhkusel ja lõpetan oma selle aasta suurimat projekti.
Puhkusepilte ka edvistamiseks:

 

Kuidas võtta jooksul suuri tõuse?

Ei, see pole postitus juhtnööridest, kuidas mäkkejookse harjutada, vaid mul on reaalselt see küsimus.

10. mail toimub Rakveres kevadjooks, mille esimesel kilomeetril on TOHUTULT hull tõus. Ma ei oska kommenteeridagi selle tõusu hullust, aga ma ei julge sealt väga allagi joosta.

Seega on mu peas küsimus - kuidas võtta jooksu alguses karmi tõusu, et pärast võistlus ka lõpuni teha?

Tippivate lühemate sammudega kulub nagu rohkem energiat ja aega. Teisalt tuleks pikkadeks sammudeks rakendada rohkem jõudu.

Kas karmi tõusu tuleks ära teha võimalikult kiiresti ja turboga? Et saab nagu rutem läbi.
Või tuleks hoopis jalutada see maha (sest tõus on selline, et ka väga aegalane sörk võtab tõsisel läbi)?

Kes oskab jagada oma kogemusi, siis pange kommentaar! Loen suure huviga!

Eesmärgid-üritused-plaanid

Sisulist juttu pole mul ammu olnud ja hetkel on selleks ka võimalust, sest mul on puhkus ja laps magab - kaks üliharuldast kokkusattumust.

Treeningud kulgevad stabiilselt ja olen Ööjooksu-ebaõnnest ammu väljas. Selgeks sai vähemalt see tõsiasi, et šokolaad karmimal jooksupäeval ei sobi. Sellest sain aru nii Ööjooksul kui ühel järgneval treeningul.

Kuigi kuklas tiksub vaikselt 8. septembri maraton, elu esimene, vähem kui kolme kuu pärast, siis praegu keskendun väiksematele üritustele ja liigun tasapisi.

Esmalt Paide triatlon.

Probleem on endiselt selles, et ma ei oska kroolida. Käisime küll Tervis Plussiga Indrek Sei juures õpetussõnu saamas, aga tänu Eestimaa suvele pole saanud neid praktikasse panna.

Olgu, kolm korda proovisin uppumise moodi kroolida ja ühe korra harjutasin kodus vette hingamist. Niimoodi:

Veidi aja pärast panin käed ka juurde. Kui ma päriselt järve läksin, siis see muidugi nii kerge enam polnud nagu potis.

Nädal hiljem peaks kõikide eelduste kohaselt toimuma Järva-Jaanis Ants Nurmekivi jooks ehk siis 14. juulil. Loodan olla platsis ja ehk seekord õnnestub mitte jääda viimaseks!!

Augustis korraldame taaskord Aleksandri poolmaratoni. Lähem info tulekul!

Ja siis ongi juba soe ja kuldne sügis koos maratoniga käes. Ega mul vist rohkem eesmärke polegi kui et edaspidi veel kiiremaks.

Praegu liigub kõik plaanipäraselt ja üllatustevaeselt, khm-khm. Esimest korda elus olen suutnud joosta lõike alla viie minuti. Möödunud nädal katsetasin viie kilomeetri rekordjooksu ja seal õnnestus lausa kaks kilti järjest alla viie mindi saada ja kolm esimest neist viis ja mõned sekundid peale. Minu jaoks siiski suur saavutus!

Nüüd on tulnud siis need ajad, kus okei tempo on alla kuue ja tõsisem veri ninast panemine alla viie. Ma mäletan üliselgelt, kuidas 2010 oktoober jooksin Paide statkal lõike 6 min/ km ja ma SURIN! Kusjuures, ma arvasin siis, et olen päris kiire :o) Üleeile jooksin 11 km tempos 5.25 ja vaatasin ennast varjult - appi, ma olen ikka niiiii aeglane!

Aga tegelikult pean olema rahul ja tundma rõõmu, sest esimest korda elus olen ma ka unenäos kiire! Olete vast kõik näinud, kuidas tahaks kiiresti joosta, aga jalad on nagu nähtamatus vees või oled ise metsikus tuules ja liigud üliaeglaselt edasi? Ma näen nüüd, kuidas ma ise olen tuul ja jooksen, kiiresti!

Kuid ega kerge ole. Tööd on tavaolukorras metsikult. Lisaks nõuavad hoolt 14 vagu porgandeid, herneid, sibulaid, suvikõrvitsaid, arbuuse, 4 väikest vagu maasikaid, kasvuhoonetäis taimi, 1 hiiglaslik vagu last ja veel rohkem vagusid majas. Tegelikult on jooksutreeningu päevakavasse mahutamine üsna stressirikas ja trennipäeval kratsib kogu aeg kukalt see vastik väike sundus varsti trenn ära teha. Ühest küljest on see vastik tüütus, teisalt pingemaandaja ja suur rõõmu allikas.

Plankimise võitja selgunud!

Suur uudis lihtsalt ja lühidalt:

Palju õnne, Mari! Sulle kuulub ringonvormi jäägitu respekt, au ja kuulsus ning super head korsetilihased!

Kõikidel teistel on võimalus edasi harjutada ja plangime tulevikus ikka edasi ja lööme uusi rekordeid!

Minust siis nii palju, et tänase seisuga tunnen end juba üsna hästi ja täna veel taastun, homme astun üle 1,5 nädala taas rajale.

Mõningaid uusi tuuli on mul üleüldse treeningutes, kuid hetkel pole veel kindel, kas maksab rääkida. Järgmise nädala teisipäeval asun Tallinnas üht Tervis Plussi lugu ehk trennitesti tegema. Neljapäeval on ees suurejoonelisem jooksutest, samuti seoses Tervis Plussi looga. Üleüldiselt on aga võimalus, et treeningud saavad uue suuna. Eks siis täpsemalt jõuan veel pajatada.

Hetkel olen veel võlas mitu lugu - kuidas ma magusaisu seljatasin, mitu retsepti, üks tihe päevaplaan jms.
Sõrad sirgu, sõbrad!

Tehtud! Kokkuvõte suusasõidust

Täna siis pidi lõpuks olema see kaua kardetud päev ehk Tervis Plussi 12. Tartu maratoni naistesõit. Hühh, jube pikk nimetus. Pigem siis juba Tervis Plussi naistesõit, sest päris maraton on alles tulekul ja muud maratoniga seal suurt ühist pole peale suusatamise.

Eilsest saati olen olnud üsna uimane ja kodust välja sõites hakkasin tundma lausa kõrval astuvat grippi. Põrutasime siis Elvasse, sõime korraliku seaprae ja koogi õhtuks ning varsti kobisime magama. Meenutasin veel mõni aeg tagasi Jaak Mae suusakooli treeneri Riho Roosipõlluga tehtud intervjuud, kus ta rääkis, et enne maratoni ei tasuks sealiha süüa ja pugida pigem süsivesikuid, et keha ei peaks järgmisel päeval veel rasket taaka endaga kandma. Aga maratonile ma ju ei läinud ning väga suurt numbrit korralikust kõhutäiest ei teinud.

Hommikul söök 9.30, sättimine ning siirdusime starti. Tegin kähku ühe väikse ringi, et külm ei hakkaks ja tundsin, et suusk hakkab igal sammul tugevalt lume külge. Mu viimane määre oli -5 ja veel külmem. Kahtlesin natuke, kuid läksin ja küsisin liigselt lustakatelt, kuid töökatelt määrdemeestelt, kas mul oleks targem need määrdejäägid maha hõõruda või ikkagi nendega teele minna. Selgus tõsiasi, et määrdest polnud mul enam haisugi all, seega tuli teele minna täiesti õlitamata.

Enne starti meeleolud väga ülevad polnud.

Suusasõidu patroon Annely Adermann ja Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas.

Start tuli üsna peatselt ja isegi üsna väikse massi tõttu asusime aeglaselt teele. Mõned minutid aerutasin kergelt, kuid peatselt sai siis ka sõitma hakata.

Läksin rahvaga kaasa ja valisin enda jaoks väga kõrge tempo. Kui ma üle-eelmisel päeval lootsin 16 km peale püüda alla kahe tunni, siis vaadeldes ilmastikuolusid ning oma takjalikke suuski, siis ma kartsin, et mul võib isegi kolm tundi minna.

Kui paar kilomeetrit oli läbi ja ma avastasin, et ma siiski liigun alla kahe tunni tempos, siis meenutasin mitmel korral paari blogikommentaari: "Sult oodati, et sõidad alla kahe tunni! Sa saad sellega hakkama - alla kahe tunni!!"

Enamik töökaaslaseid olid eest minema pannud. Ja kui viimanegi kannule jõudis rahuliku vahelduvtõukega, siis tundsin, et ei... mul ei ole jaksu võistelda mitte kellegagi peale iseenda.

Ma liikusin ülepingutusele väga lähedal. Loetlesin kilomeetreid joogipunktini, see oli mu esimene eesmärk. Üsna kiiresti oligi ligi seitse kilomeetrit täis ja ees ootamas toetajad ja kosutusvõimalus. "Spordijooki või vett?" küsiti. Kuigi ma pole spordijookide fänn, siis võtsin selle. Õõk, soe?! Okei. Kaanisin topsitäie paari lonksuga alla. Minu kaanimisrekord. Ok, andke vett ka! Õõk, see ka soe?! Vett läks ehk pool topsi ja otsustasin, et aitab küll looderdamisest. Enam puhkemomente polnud.

Kuigi joogipunktis hoiatati, et edasi tõotab raskem tulla, siis mina sellest aru ei saanud. Rada kulges küll tõesti palju rohkemate tõusudega, kuid see-eest oli ka rohkem languseid.

Massid olid must möödunud, olin jäänud väga tahapoole ja lund sadas metsikult. Ma ei tundnudki, et olin kontideni märg. Laskumistel tulistasid lumehelbed silma nagu nõelad ja otsustasin laskuda hiinlase stiilis ehk siis silmad pea viimseni kissis.

Ca 5 km enne lõppu tajusin, et mu hommikusöögist on mööda neli tundi ja ma unustasin süüa ka kaasa võetud banaani. Jalad hakkasid all näljast värisema ja veresuhkur oli tõesti nullis. Oleks ma vähe julgem, siis võinuks küsida rajal tiirutavail meedikuilt, kas neil oleks mulle ehk glükoosi visata. Olen juhuse tõttu varemgi pikemalt näljas olnud (jah, neli tundi on minu jaoks pikk aeg, eriti veel võistlusmomendil), siis ikka käed värisevad ja jalad ka tudisevad all. Nüüd olin aga rajal, süüa ei kuskilt ja lõpuni oli veel päris palju aega. Mind aitas ainus mõte: "Mõtle, kui palju sa sel nädalal oled söönud? Saiakesi, kooke, kräsupeakooki, eile õhtul sealiha! Nende abil lähed lõpuni!"

Aitas küll, jalad ei tudisenud enam all. Viimased kolm kilomeetrit läksid nagu linnutiivul.

 

Ja viimane kilomeeter oli tõesti, täiesti lennates. Tahtsin küll hullult spurtida, aga ega väga jaksu polnud ja olin niigi endast kõik andnud. Kui nägin tablool 1.43, siis olin täiesti-täiesti rabatud. Ma lootsin, et ehk pingutan alla kahe tunni, aga alla 1.50 ja lausa 1.43 oli minu jaoks midagi uskumatut. Ma oskan pea alati oma lõpuaegu ennustada. Olgu, küll jooksmises, aga olen ka suusatamise puhul selgeks saanud, kus mu lagi on. Ma poleks arvanudki, et mu lagi on 1.43. Olgu, see pole mingi super aeg, mille üle uhkust tunda, aga MINU kohta ON see S-U-P-E-R aeg.

Mul oli hea meel, et inimesed olid sõbralikud, olenemata sellest, et ma enamikul jalus tolgendasin. Tore, et ühel onklil jagus ka julgustavaid sõnu. Keegi ei pahandanud ega kaagutanud. Kõik kulgesid oma maailmas ja mõtetes.

Aitäh, mu Salomoni suusasaabastele, Swixi keppidele ja Fischeri suuskadele. Mul on ülimalt kahju, et tänasel rajal, ma-ei-tea-kus, suutsin suuskadele alla tõmmata väga rämeda ja ülisügava sälgu :-( Nagu oleks mingist orast väga tugeva jõuga üle sõitnud. Nii kole kahju. Tea, kas seda annab tasandada-sulatada vms teha. Peab viima kuhugi hooldusesse.

Pärast sõitu olin küll väga õnnelik, aga kahjuks ei taibanud vahetusriideid kaasa võtta. Oli ainult soe jope peale tõmmata, aga märjad riided jäid alla. Seega külmetasin tooohuutuult pärast sõitu. Ootasime ka teiste järel ja kinkisin oma supi toetusmeeskonna näljahäda leevendamiseks. Ainult kaks topsi teed lürpisin üksi ära, aga soojem sellest ei hakanud. Külmetasin ca tund aega ja lõpuks lihtsalt lõdisesin. Hotelli jõudes olid mu huuled täiesti tumesinised, pole nii sinised varem olnudki. Soojendasin end duši all väheke ja tõmbasin lõpuks kuivad riided selga. Ehk mu keha andestab mu tänased ekstreemsused ega vea mind alt. Rajal ta seda igatahes ei teinud.

Jäin täna endaga väga rahule ja üritus oli samuti tore. Aitäh korraldajatele ja aitäh mu toredatele töökaaslastele!

Fotod: Järva-Jaani sõudeergomeetrite võistlus

Vahepeal tuleks end natuke raputada ja loivamistele lisaks midagi kasulikku teha. Nagu arutleti kommentaariumis - tuleb "lõõrid lahti" lüüa.

Meie koduvald on sportlikus tegevuses kahjuks väga vaene, aga see-eest kõrvalküla teeb pea iga kuu või kahe tagant silmi ette. Seekord siis traditsiooniline sõudeergomeetrite võistlus, järjekorras kaheksas.

Hetk enne starti.

Kohalikke oli maruvähe, võõraid nägusid see-eest küllaga. Oli pisemaid ja tublisid põnne, väga muskulaarseid mehigi, kes vihtusid niimoodi sõuda, et vahi ja imesta.

Ma osalesin esimest korda ja viimati 2007. aastal, ning eelnevalt mäletamata oma tulemust, läksin lihtsalt käppa proovima.

Tõsiasi oli see, et alustasin liiga tormakalt ja peatselt oli ka hing kinni. Distants 1000 meetrit on minu jaoks päris vastik distants. Kui oleks 100 meetri jooks, siis olen sprindifänn. Aga 1000 meetrit - sellega ei jõua kaotatud aega tasa teha ja samas liiga pikk, et kiiresti, okse kurgus, kahe sammuga üle finišijoone astuda.

Seega olin ma juba 500 meetri peal mõtteis oigamas, et gaad... Ma ei jõua pingutada, vaid pean lihtsalt tasakesi end lõpuni lohistama. "50 meetrit ainult vahe, see ühe paadi jagu - anna nüüd" - no ei olnud, mida anda. 1000 meetrit lõppes justkui sajandi pärast ja oi, kui raske siis oli.

Niimoodi jooksnud ei ole ma ikka aastaid, kui üldse. Aga nüüd siis sõudsin nii, et kaktus kurgus. Juuubeee... Püsti tõustes mõtlesin, et nüüd kukun kokku ka. Loivasin tooli juurde toetuma ja ohkisin seal (kusjuures, mõned mehedki käisid ukse taga ohkimas).

Ja läks!

Seejärel tekkis mingi okas kuhugi mandli taha kurku ja ma köhisin nii rämedalt, et ma kahtlustasin juba lämbumist. Lihtsalt ei saanud hingata ja vastik okas kurgus takistas normaalset hingamist. Veel üks remark - kogu päeva lõpus köhisid kõik. Millest see?

Kokkuvõttes jäääällleeeeeee viimane. Aga nuooh, ma pole ka päris mitmeid aastaid kordagi sõudnud. 1000 m aeg - 4,34.7. Jaaa - kuus aastat tagasi oli mu aeg 4,38. Seega ma tegin kunagisele laisale ja treenimatule Pamelale ära vaid nelja sekundiga. Uskumatu! Toona ma küll käisin jõusaalis ja eelnevalt treenisin ka sõudeergomeetril. Aga praegu on mul siiski terve aasta järjepidevaid treeninguid, no ja ei mingit edasiminekut!

Sh.t! Oleksin pidanud koju jääma!

Natuke on trotsi ka tekkinud selle viimase-koha-needuse pärast. Ma ei lähegi ju kunagi võitma või näitama, et olen hullu heas vormis, aga no kurja... Tahaks kord näidata ka, et ma olen oma ilusaid dresse väärt, mitte et mingi hea varustusega beib näitab iseennast, mitte vormi. Mul isegi natuke hea meel, et mu kossid on kergelt lõhki ja viis aastat kantud dressid hakkavad kergelt läbi paistma - vähemalt ei näe ma enam väga fäänsi välja.

Ahjaa, osalesime ka kahepaadil, aga seal olime partneriga juba täielikud sussid ja sõudsime niisama kujutelmas kuskil järvel Viljandi paadimeest. 1000 m aeg 2,09 või nii.

Minu ema! Peksin kurikaga võistlema!

Kolm meest paadis, koerast rääkimata. Tugevad onklid.

Aja Leht meeskond. Võltsnaeratus ja pakujalg.

Peaaegu kogu mansa.

Video: teeme võidu!

Täna hommikul ärkasin ideega, et pean tegema lõpuks ka videopostituse ja siin see on. Padjasoeng tuli ka päris norm!

Küünarvarstoenglamang:

Kes ei viitsi videot vaadata, siis jutt ka.
Teeme võidu! Tegu on küünarvarstoenglamangu kestvusvõistlusega ehk inglise keeles plank challenge. Plank on suurepärane harjutus vastupidavuse arendamiseks kõhulihastele, seljale kui ka toonilistele ehk stabiliseerivatele lihastele. Samuti on see heaks alguseks kätekõverduste õppimisel.

Mina olen tajunud mõnusat pingutust ka kätelihastes ja jalgades - seega on plank pea kogu keha hõlmav mõnus harjutus.

Väljakutse on lihtne - kes hoiab plank-positsiooni kõige kauem, ongi võitja. Kuna ka esmakordsetel proovijatel tõuseb vastupidavus iga päevaga, siis aega on harjutamiseks kaks nädalat alates tänasest.

Harjutuse sisu:
1. Kõhuli harjutusmatil, toetu küünarvartele ja varvastele, ülejäänud keha tõsta üles.
2. Hoia selg sirgena, ära tõsta tagumikku üles ega lase sel vajuda liiga madalale.
3. Püsi enam-vähem liikumatult nii kaua kuni saad.

Mina olen siis pigem kohtuniku rollis, sest ma olen plankimist juba pikalt harjutanud. Aga võtja saab siis tiitli: Ring On Vorm parim plankija.

PS! Täiesti algajatel on raskusi ka 30 sekundi enda üleval hoidmisega. Minut on juba päris hea. Tugevamate ajad jäävad 3-5 minuti kanti, aga see nõuab juba harjutamist või head lihaste seisukorda.
Plankimise maailmarekord on 2 tundi! Hullumeelsus!

Head harjutamist ja püstitame rekordid kahe nädala pärast!

Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.

Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.

300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.

Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.

Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.

Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.

Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.

"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.

"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.

Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Homme Türi-Paide basseinitriatlonile!

Olen homme taas platsis.

Kohtume homme Ööjooksul!

Homme siis Rakvere Ööjooks, mul kavas 10 km. Eile tegin katsetust, kuidas tald lippab ja lippas küll. Parandasin möödunud kuu parimat 10 km aega 5 minutiga ehk siis 1 h 4 min ja 20 sek. Minu üleüldisele parimale 10 km ajale jääb see vaid 3 minti alla, juhuu!

Olen viimastel kuudel madala pulsiga jooksnud ja see kuidagi väsitab ja kurnab. Eilne kümps keskmise pulsiga 181 andis samas vinksi vonksi ja pani tahtma edasi põrutada. Samas kui 169se pulsiga viimased jooksud tekitavad tüdimust ja soovi jääda jooksupuhkusele.

Ma ei loodagi, et ma homme kordan eilset tulemust või panen veel paremini. Süda ei pea võistluspingele vastu (kuigi ma reaalselt ei närveeri ega lähe kunagi võistlema, vaid niisama osalema) ja viskab pulsid lakke. Seega - kui homne 10 km tuleb ajaga 1 h 9 minti, siis võin rahule jääda. Väga loodan, et pulss siiski suudab püsida mõistuse piires... oehh...

Kes minuga Jüriööl jooksma tuleb?

Neli inimest veel puudu. Andke märku ülikiired!

Päeva pildid Jaak Mae suusavõistluselt

Täna toimus taas 12. Albu suusasõit Jaak Mae karikatele Valgehobusemäe suusakeskuses. Imeilus kevadine päike, vaiksed männid kaitsvalt ümber, perekonnad mängimas lumesõda, lapsed kelgutamas, snowtube'imas ja lumelauatamas.
Valgehobusemäele tasub niisamagi puhkama ja talve nautima minna. Ma küll väga loodan, et nüüd on seda liiga hilja juba teha.


Andrus Veerpalu oli oma lastele kaasa elama tulnud. Nii poiss kui tüdruk said mõlemad esikuuikusse. Eesti suusatamine vast veel välja ei sure.


Noh, poisid, mis te aelete!

Parima mehe lai ja väga kena naeratus.

Ja muidugi meie ka!