Valgehobusemäe suusakeskus on kui mini-Tehvandi Põhjapoolkeral (või siis lihtsalt Kesk-Eestis). Ja kuna minust kiviviskekaugusel, siis oleks patt jätta sealseid võlusid talvisel ajal kasutamata. Pakkisime täna oma suusad kokku, laps vanaema manu ja teel me olimegi.
Mind vaimustab eriti see, et Valgehobusemäe on ümbritsetud mändidest, ka tänase suure tuisu ajal küllalt vaikne, külastajaid küll parajalt, kuid ometi olid suusarajad päris tühjad. Mäel käis suurem möll.
Valgehobusemäel saab kummirõngaga alla lasta, tõstukiga taas kõrgele künka otsa ja järgmisel korral ehk juba lumelauaga alla sadada. Palju rõõme on ka spordisõpradele, kes saavad end erinevatel suusaradadel proovile panna.
Loomulikult on iga võluva ja kauni loo juures üks aga. Valgehobusemäel on selleks "ettevaatust, algajad!". Mina, kui suuskadel ääretu äpu, nägin esimesel kolmekildisel ringil ikka väga kurja vaeva. Kui näete esimesel pildil mu selja taga kena silda, siis selle silla jalamil veetsin ma kõhuli lumes aega juba kolmandal minutil. Sellest sillast üles läksin aga nagu küürakil pasanteeriaga vanamees. Ja enne sillalt laskumist lugesin kolm issameiepalvet.
Palvest hoolimata õnnestus mul veel kaks korda käntsu panna ja kolmandal korral lausa nii, et üks suss taeva poole ja teine suusk ja puus risti teega klassikarada lamedaks lükkamas. Käesoleval hetkel pole mul enam aimugi, kuidas ma enda mäletamist mööda kukkumata parema põlve valusaks sain. Kõverdamine on hetkel küllalt valulik.
Spordimehed teatasid korduvalt, et rada on raske. Olgu, ehk ta ongi spordimeestele, kes juba suusatavad, raske... aga algajale on see lihtsalt HUUULLL!! Ma ei mäleta mitte ühtegi ülirasket tõusu, küll iga viimastki laskumist, kus ma jalad ristis kui eesnäärmehädaline, armsa elu eest pidurdades veerand teed alla tulin ja siis gravitatsioonile alla jäädes hambad ristis edasi põrutasin. Ai, ma kartsin, ai, kuidas kartsin!!
Väga lühikeste kilomeetrite läbimiseks kulus tund aega. Ja suusad jäid täitsa määrimata, sest keskuses sai elekter otsa. Maailma lõppu ei mainitud, aga mäetõstukipileti ostnute jaoks tundus olevat asi küll väga lähedal. Õnneks enne koduteele minekut sai parafiin ikka lestade alla ja saab siis nüüd kodus põllu peal ehk libedamalt kihutada.
Aga kes künkaid ei karda, siis no, minge ja nautige talve! Kokk Terje teeb seal muide väga krõbedat ja maitsvat šnitslit - 5 euri kogu praad!
