Minu vead sportimisel

Kõik, sealhulgas ka mina, muudkui kiidavad oma tervislikke eluviise, tarku trenniotsuseid ja edukaid treeninguid. Vahelduseks võiks päris ausalt end kritiseerida ka. Seejuures võtan viimast korda kokku selle vana hea pulsiteema.

Minu vead.
1. Kõige peamine mureküsimus anonüümsete kommentaatorite järgi on minu pulss. Ma jätaks selle küsimuse siiski lahtiseks, kui suur viga see on. Jah, ma jooksen kõrgema pulsiga kui on soovitatavad 120-140.

2010 alustasin treeninguid jooksutreener Meelis Minni käe all - jalutus vaheldus sörgiminutiga. Väga aeglaselt ja rahulikult jõudsin mõne kuuga lõpuks ka 40minutilise jooksuni. Ja sealt vaikselt edasi. Pool aastat kestis toonane treeninguperiood ja mu pulsid jäid lõpuni keskmiselt üle 160.

2011 hakkasin vaikselt jalutama kuni liikusin praktiliselt iga päev tund-kaks kiire jalutusega. 2012 hakkasin taas sörk+jalutusega jooksutrennide poole liikuma. Sellest on möödas nüüd aasta ja mu pulsid on siiani kõrged, kuid siiski tasapisi langusteel.

Oma pikkade-pikkade jalutuste ja sörk+jalutuste najal võin öelda, et vaid nende peale lootes ma jääksingi aastateks kõndima. Mu pulss ON kõrge, aegamisi see siiski vaikselt langeb, kuid ma EI hakka uuesti kõndima, sest ma olen selle perioodi juba läbi teinud.

Teen praegu aeg-ajalt ca 140se pulsiga trenne, kuid minu jaoks on okei ka 160ga teha. Inimesed on erinevad ja ei saa lähtuda ette antud standarditest.

2. Puudub režiim. Ma olen endamisi teinud vaikiva kokkuleppe, et püüaksin teha neli treeningkorda nädalas, kuid halvemal nädalal lepin ka kolmega. Seejuures tuleb mul paraku leppida sellega, millal ma välja saan minna. Lapsega mul pole võimalik jooksma minna ja üksinda teda koju ei saa ka jätta. Kuna elan väikses külas, kus pole tänavavalgusteid, siis sõltub minu jooksuaeg ka valgest ajast.

Seega olen täielikult sõltuvalt sellest, millal lapsevalvur kodus on ja mina välja saan minna. Ja kui ta on kodus kolmel järjestikusel päeval, siis ma paraku pean ka kolm järjestikust päeva jooksma, sest kui ta ülejäänud neli päeva on valgel ajal ära, siis on mul ka neli puhkepäeva.

Ma tean, et tulemused nõuavad rutiini ja sellest kirjutan lähemalt ka Tervis Plussi veebruarinumbris. Tuleb teha trenni nii, et jõuaksid taastuda ja samas ei taastuks üle ehk siis alustaks praktiliselt nullist. Vägagi kahjuks minu treeningud praegu just sellised ongi. Ainus päästerõngas on paari kuuga saabuv järjest pikem valgem aeg, mis võimaldab mul rohkem valida ise päevi, millal minna ja olla natuke sõltumatum.

Aga praegu olen ma tihti väga õnnetu sellest, et pean mitmeid päevi, käed rüpes, oma aega ootama või siis üsna väsinult mitmendat päeva järjest rajale vedama. Shitty, kuid pole midagi teha.

3. Ei venita, ei soojenda. Kuigi eelvenitamise vajalikkuse üle on viimasel ajal käivitatud debatt, siis jäägu selle olulisus igaühe otsustada. Mul on aeg hinnaline ja venitamise olulisusest pole ma siiani omal nahal aru saanud. Olen olnud väga eeskujulik trennija kõikide soojenduste-venitustega, kuid ma ei tajunud lõpuks vahet, kui need protseduurid tegemata jäid. Jah, ma ei soojenda ega venita mitte kunagi ja ma pole mitte kunagi tajunud jooksmisest tekkinud lihasvalu. Ok, valetan - ühe korra mul pärast haigusperioodi jäid lihased õrnalt siiski valusaks, aga no üldidee on siiski selline.

Aga kui vaja, siis rumal võib enda veast õppida. Nii kaua kuni viga ei teki, nii kaua olen laisk edasi. Ja soojendus enne võistlust - see on mind ALATI ära väsitanud ja sooritus on olnud ALATI parem, kui ma pole soojendanud. Siiski jah - kergelt käed soojaks, väiksed venitused enne starti olen teinud. Aga väiksemgi sörk on viinud pulsi üles ja lõppeks kehvemini mõjunud kui selle tegemata jätmine.

4. Ei joo treeningul. Tsiteerin juba aastaid dr Mihkel Mardnat, et tunnise normaalse treeningu puhul pole vaja käia pidevalt pudeli kallal lürpimas. Olen sellega täiesti nõus! Olen proovinud väikeste jooksude ajal juua: see on olnud ebamugav, ebameeldiv, sunniviisiline ja tekitanud pistmist. Minu jaoks on see rumal soovitus. Joogipudeli järele olen tundnud vajadust vaid 21 km läbimisel. Väiksematel distantsidel ei pea seda absoluutselt vajalikuks.

5. Lähen tihti täiskõhuga jooksma. Olgu, ma jätan siiski tunnise-1,5tunnise vahe, kuid minu jaoks on see siiski täiskõhuga minek. Üldpõhjused võib leida ka punkti nr 2 alt. Kui lihtsalt on aega 2 tundi hommikul, et trennis ära käia, siis ma pigem põõnan une täis, söön kõhu täis ja siis lähen. Ma ei viitsi trenni pärast varem tõusta. Talvel mitte. Suvel veel...

6. Ei kasuta toidulisandeid. See on taaskord vaidluskoht, kas see üldse on oluline või mitte. Kuulun sellesse koolkonda (kuhu kuuluvad paljud haritud teadurid), et toidulisandeid mitmekülgselt toituval inimesel pole vaja. Toidulisandid jäägu tippsportlastele, kelle energiatarve ületab ka elevandi maoga söömist. Minu hinnangul on toidulisandeid ainult siis vaja, kui inimene pole enam suuteline nii palju sööma, et energia- ja toitainekulu korvata. On vaid üks asi, millele ma tahan alati kiiret lahendust ja see on magneesiumipuudus. Nädalane kuur on alati paljuski abiks olnud, aga see on ka maksimum. Proteiin, raud, kaltsium jne - aitäh, toidulaud!

Kui nüüd mõtlema hakata, siis see nimekiri venib liiiiga pikaks ja paneb aina rohkem kulmu kortsutama, et kurat, mida asja sa siis üldse trenni teed? Aga ma ei teegi selleks, et lüüa rekordeid, aina rohkem vormi parandada. Ma teen trenni ainult selleks, et end hästi tunda, et omada võhma, et olla võimeline liikuma. Kõik. Aga ma olen alati valmis muutuma, kui midagi ei toimi ja mõjub pikas perspektiivis kahjulikult. Aga vähemalt ma tean, et ma olen vigane :)

Fotod: Maijooks ja õhtu kodus. Hullud pulsid!!

Täna kell 13 asusin Maijooksul teele. Õigemini 13.01 või isegi 02, sest stardis oli metsikult-metsikult rahvast ja asi lihtsalt ei liikunud kuidagi edasi. Ja põhimõtteliselt sarnases vaimus oli kogu ülejäänud jooks.

Kogu aeg töllerdas keegi jalus, kõrval või tallus taga. Mõni oli oma kostüümiga väga liiale läinud (palun pidage meeles, et laiade liblikatiibade kõrval on üsna keeruline joosta). Ja loomulikult oli sadu ja sadu vale tempo valinuid, kes lihtsalt igal nurgal jalutasid või lausa seisid. Väga palju tuli joosta murul, et mööduda aeglasematest ja kõndijatest.

Rõõmsad naiskad enne starti.

Levis info, et distants on hoopis 6,68 km, mistõttu arvestasin kogu jooksu valesti. Ja ka süda ei pea veel võistlusärevusele vastu. Kohe alguses ka teiste järel topates läks pulss 185 peale ja sealt alla ta ei tulnudki. Põhimõtteliselt nägin kellal ees enamiku ajast 194. Nähtavasti aitas adrenaliin peita tunnet, et tempo oli vale, sest tundsin end terve distantsi hästi. Pigem olen karmimaid jookse teinud oma trennide ajal.

Suutsin oma keskmise pulsiga 190 hoida selga sirgena, pea püsti ja naeratada ka päris lõpus. Samas tahtsin päris mitmele maha jäänule öelda: "Palun, võta tempo alla!". Nägin mitmeid, kes jooksid juba praktiliselt pea maad kündmas või siis valju häälega hingeldades. Karm...

Ütlesin kaasjooksjaile kohe alguses, nähes oma uskumatut pulssi, et täna pole minu päev. Ega olnudki. Rahvast oli liiga palju, pulsid kõrged, distants siiski 7,06. Aeg 47:40, koht 1539. 2377 seas. Keskmine pulss 190, max 197. Tempo: 6:45. Ka see tempo jääb mu senistele parimatele alla. Pole midagi!

Õppisin mitut asja: 1) Liiga suured rahvaspordiüritused pole minu jaoks. Eelistan väiksemaid ja edaspidi valin ka neid.

2) Tuleb käia rohkem võistlemas, et pulssi ka võistlustingimustes normaalsena hoida.

Anduri kinnitasin päris valesti, aga ajas asja ära.

Aga suured tänud korraldajatele! Väga suure asjaga on hakkama saadud. Kui norida, siis selle kallal, et finišieelne "ussina" looklemine Lauluväljaku mäest alla oli pisut liiast.

Puhkus samal õhtul kodus. Lõõgastav istutustöö. Maha sai prunus triloba ehk kolmehõlmaline mandlipuu. Väga ilus puu - soovin, et terve aed oleks neid täis!

Sääskedele söödaks! Õhtuloojangul koduuksel.

Kuidas ma Erki Noole ja Mihkel Mardnaga suusatasin

Meenutan siin üht vahvat hommikupoolikut peaaegu täpselt 2 aastat tagasi. Leppisime Mihkel Mardnaga kokku, et lähme Tervis Plussi jaoks temaga suusatama ja vestlema. Tore lisand oli Erki Nool, kes hr Mardnaga oli liitunud.

Otepää oli ülikülm ja mina polnud aasta aega absoluutselt mingit trenni peale kahvli tõstmise teinud. Nool tegutses oma nime vääriliselt - tuhises must oma 110 korda mööda, Mardna külmetas ja püsis džentelmenlikult minu olematus tempos.

Tagantjärele on ikka naljakas mõelda, kui halb on ikka olla halvas vormis. Aga juba selle piinlikkustunde pärast tasub edasi pingutada.

Siin siis lugu vähe lühendatult:

Kell on keskpäevast veel kaugel – õige aeg hakata liikuma Otepääle suusatrenni Eesti tuntud ja hinnatud spordiarsti Mihkel Mardnaga. “Meil on siin 24 kraadi külma,” teatab Mardna lõbusalt telefonitorusse. Ta lohutab: kui me kohale jõuame, on veidi soojem.

Tõesti, kui Tehvandile jõuame, on tervenisti neli kraadi soojem. Päike särab kõrgel taevas, puud on raske lumekatte all, suusastaadionil liuglevad härmas habemete, vuntside ja juuksetuttidega spordisõbrad – mis võiks olla veel ilusam vaatepilt?

Meie karge treeninguga liitub ka olümpiavõitja Erki Nool. Kahe tugeva spordimehega rajale minna? Väike aukartus poeb põue ja hoiatan valjuhäälselt, et minuga suusatamine on sama hea kui surnud põtra järel vedada. Mardna muigab ja ütleb, et talle pole mingi probleem vaikselt rajal “jalutada”.

Kuni mina varustuse selga ajan ja rajale jõuan, on mehed juba ühe ringi teinud. Teed alustame Mardnaga kahekesi, Nool on juba uuele ringile tuhisenud. “Erkiga läheb meil juba kümnes aasta, kus me iga jõululaupäeva hommikul jookseme 800 meetrit aja peale.”
Spordiarst rõhutab mitmel korral, et sportimine peab alati olema meeldiv. “Olen lugenud igasugustest spordipäevikutest, kuidas harrastajad treenivad tõsise plaani järgi. Minu meelest tervisesportlasele piisab, kui ta läheb välja, vahepeal ajab juttu, naudib ümbrust, hingab värsket õhku.”

Järjepidevus loeb!
Mardna ei arva, et treenima peaks pidevalt eesmärkide peale – väiksem kaal, parem aeg, kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, veri kurgus ja pisarad silmis. “Protsessist peab mõnu tundma. Vahel on mul fotokas ka kaasas, siis saab teha mõne ilusa pildi. Trenn pole mulle eesmärk omaette, pigem vahend, et igapäevaselt heas vormis olla ja paremini oma tööd teha.”
Samamoodi ei pea olema fanaatiliselt ühes alas kinni. Kui talvel on lund, siis Mardna suusatab, suvel teeb triatloni: jookseb, sõidab ratast, ujub.
Spordiarsti päev algab hommikul kell kuus, kuid mitte väsimuse pärast oiates, vaid kerge sörgiga, võimeldes või koeraga jalutades.

Tahaks veel midagi küsida, kuid sõnad on takerdunud südame taha, mis rasket tööd teeb – liipan mäest üles, sellele järgneb pikk laskumine alla. Mardna ootab juba kaugel raja ääres, ma üritan võimalikult aeglaselt laskuda, et mitte nägupidi turvaväravates lõpetada.
“Võhm on väljas,” tunnistan ma. Mardna naerab. “No läheme siis veelgi rahulikumalt edasi.”
Aeglaselt liueldes räägime taas eesmärkidest. Mardna usub, et väikesed sihid on teretulnud, kuniks need treeningu nautimist segama ei hakka.

“Kui me võtame trennitegemise eesmärgiks omaette, sõidame ringi ja võib-olla ei märkagi ümbritsevat, loodust, oleme hambad ristis keskendunud, siis teeme sporti, nagu täidaks mingit plaani.” Palju tähtsamaks peab spordiarst hoopis järjepidevust. “Kui paar kuud midagi ei tee ja siis kaks-kolm päeva kõvasti treenid, pole see hea. Pigem teha mahult vähem, aga pidevalt.” Ta toonitab, et organismile on palju parem ka pidevalt üht kehakaalu hoida, mitte alla võtta, juurde võtta, alla võtta.
Järjepidevusest Mardnal puudu ei tule – viis-kuus korda nädalas trenni teha on talle rutiin. “Harjutuskorrad pole pikad, keskmiselt tund aega. Ma arvan, et iga inimene leiaks selle aja. Pigem on asi tahtmises.”

Pulss kuumaks
Kaugustest tuhiseb välja vahepeal silmist kadunud Erki Nool. Võtame mõttepausi ning vaatame Otepää härmas puid, hõbedasena sillerdavat lund ja endiselt külmalt säravat päikest.
Et kaks spordimeest loivamisele vahelduseks ka sooja saaksid, luban neil ilma minuta kõrge nuki otsa lipata. Mardna liigub kergelt nagu vana suusakala järsust nõlvast üles.
Tagasitee kuumaks teemaks saab pulss. Nool ja Mardna arutlevad aeroobse ja anaeroobse läve üle. “Üldine soovitus on 120–150 lööki minutis,” ütleb Mardna. “See on nii individuaalne. Minul on 165,” kostab olümpiavõitja seepeale. “On individuaalne küll, aga Erki on teinud professionaalsel tasemel sporti. Sportlased oskavad seda rohkem sisetunde ja hetkekoormuse järgi reguleerida.”
Mardna arvates peaksid ülekaalulised ja spordiga alustajad pulsikella muretsema. “Alguses tuleks teha üldse koormustest, et inimene saaks teada sobiva koormuse ja pulsivahemiku.”

Kõige raskem distants
Nool räägib, et tavaharrastajad ei pane tihti tähele näiteks seda, et jooksevad aastaid sama marsruuti, üks jalg killustikul, teine rohul – üks on pidevalt kõrgemal ning üle koormatud.
Ka spordiarst Mihkel Mardna on triatloni tehes ratta pealt kukkunud ning tunde kirurginoa all veetnud. Tegijail ikka juhtub!
Traumade juurest liigub jutt kaaluteemale. Mardna ja Nool leiavad, et üks viga on pidev vedelikutarbimine. “Inimene, kes teeb keskmise intensiivsusega aeroobses tsoonis tööd tund või vähem, ei vaja mitte mingisugust vedelikku. Veejoomine on ületähtsustatud,” ütleb Mardna.
Staadionile jõudes on arutelu saanud õige suure hoo ning hinge tõmmates kuulan proffide arvamusi. “No kuule! Sa ei saa panna 140kilost naist, kes pole 20 aastat trenni teinud, aja peale trepist üles jooksma. Mis mõte sel on?” imestab Erki Nool. Olümpiavõitja soovitab kõigil ülekaalulistel alustada hoopis velotrenažööril väntamise või ujumisega. “Seal puudub püstiasendist tulenev surve, tänu millele säästetakse alajäsemete kandvaid liigeseid.”
Mõlemad spordimehed nõustuvad, et väärarusaamu on palju ning ülekaalulisus aina süveneb. “Ülekaalulisi lapsi tuleb pidevalt juurde,” nendib Nool.
Suurim probleem on see, et treening tehakse inimesele ebameeldivaks. “Treening peab olema nauditav! Kui sportimine on ebameeldiv, on midagi valesti,” tõdeb Mardna. “Minu jaoks on võõras teema ülesöömine, sest me teeme pidevalt sporti, tunneme end hästi ja oleme terved.”
Kas mehed uue aasta esimesel päeval ka trennis olid? “Jaa, muidugi!” tuleb justkui ühest suust. Nool on aasta kahe esimese päeva jooksul suuskadel olnud juba neli korda. “Teate, mis on kõige raskem distants tervisesportlase jaoks?” küsib Nool. “Diivanilt välisukseni! See on ülekaalukalt kõige raskem. Sealt edasi on juba lihtne!”

Tegin trenni!

Võin öelda, et pärast praktiliselt aastat, läksin taas trenni!

Leppisime ääri-veeri septembriemade klubis kokku, et lähme kõik ühiselt Maijooksule ning selle eesmärgi nimel hakkame kõik pingutama.

Seega tegin ma täna proovi, mis seisus olen ja palju jaksan.

Skeem oli 5 kõndi + 5 sörki, kokku 50 minti.

Sarnane skeem oli mul tunamullu 40. päeval, ainult kõndi oli vahel 3 minti.

Toona lõppesid mu 5mindilised sörgid pulssidega: 186, 187, 188, 189, 192.

Täna lõppesid mu 5mindilised sörgid pulssidega: 181, 182, 184, 184, 181.

Toona oli see eest keskmine pulss (kuhu kuulus soojenduseks 10 minti) 159, max 194. Seekord 168, max 185.

Taastumine: 181/ 154 / 138, taastus 1.49.

Ma arvan, et 5+5 on praegu paras koormus. Pidin väheke pingutama, kuid samas veremaitse suus ei olnud. Pulsid olid stabiilsed ja sörkidele läksin iga kord ca 158se SLSiga. Lisaks kuum dušš ja soe saun - ohhh!! Selle nimel tasus pingutada!

Viimase aja ponnistused

Kui ikka pikalt lamada, siis tundub diivanisportlase vormi saavutamine (ehk siis -10st nulli jõudmine) kohe eriti kiiresti tulevat. Lugesin just, kuidas 5. aprillil suutsin 10 minutit hommikust võimelda ja paarsada meetrit kõndida. Ütleme nüüd, et täna on jämedalt 5. juuni ehk siis sellest on möödas kaks kuud. Mida ma siis nüüd teha suudan?

Kui tingimused sobivad (pole liigväsimust, askeldamist täis päev (eriti Tallinnas) jms), siis on kavas 45-50minutiline võimlemine. Täna tegin isegi 55minutilise võimlemise. Lisaks üritan iga päev jalutada tunnikese või siis käin 500meetrist ujumisotsa tegemas. Varem tegin 50 basseiniringi ehk 1250 m ja kui õigesti mäletan, siis veidi alla 40 minuti. Nüüd proovisin üle 3-4 kuu 20 ringiga hakkama saada. Eks ta veidi raske oli ja ujusin rohkem korgi-stiilis ehk siis püstises asendis ja jooksusammul. Päris horisontaalis oli vähe ebamugav.

Jalutan mõõduka tempoga, päris vanurit ei harrasta, kuid väga hoogne kõnnisportlane ka pole. Keha hakkab kohe vigurdama, kui ka liiga kaua püsti seisan.

Pulssidest. Viimane mõõtmine enne taasalgust oli 5. veebruar. Hommikuvõimlemiseks panin kella peale taas 30. aprill.
30.04 Hommikuvõimlemine 30 min, max 173, keskm 140.
10.05 HV 40 min, max 178, kesk 130.
11.05 HV 43:37 min, max 182, keskm 137.
15.05 HV 49:01 min, max 179, keskm 132.
25.05 HV 45:26 min, max 183 (lisasin kavva kükid), keskm 144.
26.05 Kõnd 1 h, max 153, keskm 138.
30.05 HV 50 min, max 176, keskm 128.
31.05 HV 55 min, max 177, keskm 125.

Võib siis öelda, et ajapikku on keskmine pulss vaikselt alla tulnud ja kükkimisel enam üle 180 ei viska.

Kindel on see, et tänavu jooksma ei hakka. Praegu on eesmärk vähemalt ühe liigutuse päevas ära teha, kas siis võimlemise või jalutuskäigu. Sellega PEAN vastu pidama vähemalt 3-4 kuud.
Nüüd muidugi on lisandunud ka aiatööd-kaevamised-tassimised-istutamised. Labidaga saepuru 10 minti kühveldades andis küll tunda, et seljale ma hommikul mingit harjutust ei tee. Aiatööd ruulivad ikka! Lisaks alustasin köögimööblile servamata laudadega disaini tegemist. Üleeile mõõtsin hoolega, saagisin ja lihvisin. Päris äge tulemus jääb! Ja käelihased said ka trenni.

Ja minge õue!

Hommikuvõimlemine õues

Käesolevad ilmad soosivad liikumist kahe käega ja jääda tuppa teleka ette või arvuti taha on lausa seadusevastane. Kriminaalse tegevuse poole kaldub ka harjutamine siseruumides. Leevendavateks asjaoludeks on vaid linnaõhk, kuigi ka Tallinnas leidub metsatukki, kus koibi sirutamas käia.

Aga õnnega koos on need, kelle maja asubki metsa ääres, suurtest teedest kaugel ja uudistavate pilkude alt väljas. Nagu mulgi.

Kuigi jalutamine on endiselt küllalt keerukas ettevõtmine (sealhulgas naabrikoera probleemid) ja viimasel ajal üldse pole selleks võhma jagunud, siis vähemalt hommikuvõimlemiseks annab aega pigistada. Seejuures on mul mõned reeglid:

1. Kui enesetunne on kehv, väsimus on suur või lihtsalt pole jaksu, siis ennast sundima ei hakka.

2. Kui päevas on plaanis pikemad kõndimised, seiklemised Tallinna ühistranspordiga, siis ennast sundima jällegi ei hakka.

3. Kui ilm on soe, teen võimlemist õues.

Koht tavaliselt päikese käes, et esmalt oleks soojem ja pärast rõõmsam.

Lebomatt maha, sest hommikune kaste võib mu poolspagaadi ajada nii libedaks, et lõpetan spagaadis jumalat appi karjudes.

Nägu suunaga päikese poole nagu päikesepatarei, et koguda energiat.

Alustan ülevalt ja liigun alla, segamini lihasharjutused ja -venitused.

Ideaalis võiks keskenduda harjutustele või siis mõelda ilusaid mõtteid, mida soovida endale ja lähedastele. Juurde võiks panna usu, et lähedal olevad taimed koguvad heatahtlikke mõtteid, saadavad selle energia universumisse ja universumi suur peegel peegeldab need harjutajale tagasi. Hea idee ju!

Kuid tavainimesena lähevad ka minu mõtted tööasjadele ja häirima jäänud küsimustele, kuid üritan need vägisi peast visata, et kogu see energia, mis ümbritseb hommikust organismi kanalite avamist, oleks võimalikult ühesuunaline.

Umbes 2 aastat tagasi tegime ühe nõelraviarstiga Lõuna-Eesti voorte vahel qi-gongi (loe ši-gunni). Qi-gong seisneb aeglases ja rahulikus nn energiate liigutamises. Kuna ma eelistan pigem harjutamist, mis ajab võhmale, siis qi-gongi pole ma oma kavva lisanud. Kuid toona oli see päris eriline kogemus. Ronisime ühe kõrgema künka otsa, päike oli õhtueelselt madal, ümberringi vaikus. Liigutasime aeglaselt ja vastavalt konkreetsele harjutusele käsi, pead, jalgu jne. Tegelikult saab seda mingil määral muu eelneva jura kõrval näha meie toonasest videoblogist, mida siis oma Lõuna-Eesti reisil sõbrannaga pidasime: http://www.youtube.com/watch?v=2Xw7CFSU4RY Kindlasti vajaks taaskogemist.

Linnulaul, sahisevad puud, värske õhk, lõhnav kaste, soe päike ja liigutamine, mis sunnib üha intensiivsemalt seda kõike sisse hingama ja imama. Välja, ma ütlen, peab minema!

Täna siis 40 minutit, keskmise pulsiga 130, max 178, kaloreid läks 208.

Veel paar reeglit:

1. Kui hommikul kohe end liikuma ei sunni, siis jäädki istuma ja õhtul end sundida on juba palju raskem.

2. Hommikune võimlemine õues annab väga tugeva laengu terveks päevaks.

Nii palju siis tänastest filosoofiaminutitest :o)

Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

141. päev, esimene suusatamine.. puusal..

Täna siis tõeline puhkepäev, 30 minti suusatamist. Sai selle jaoks isegi raja põllule ekstra sisse lükatud. Oi, kui kahju mul oma Fischeritest oli sellisel rajal. Esiteks turritas õlekõrsi igalt poolt välja nagu kiilanevalt siililt, mullakamarad siin-seal ning rada ise libe nagu jää... Auklik jää.. Kõige rohkem siiski libe. Pärast esimest 50 meetrit ukerdamist sain hoo sisse ja otse matsaki!!! puusaga vasta maad ja muidugi õlg ka prauhti maha, just see, kus mp3-mängija oli. Kannikas tulitas terve esimese ringi.

Siis uurisin veel paar korda, mis sealt maast leida võib ning tegin oma ringid jõulumuusikat nautides ära. Üldiselt on hetkel tunne, et mitte midagi erilist ei teinud. Tunne võrdub ehk tunniajalise kiiretempolise jalutuskäiguga. Ent siiski jah, keskmine pulss 176 viitab päris kõrge pulsiga jooksule, mis peaks jätma väga mõnusa trenni mulje. Aga neeeeh... Ootan uut lumekihti peale - suusatada tahaks küll!! Suusatada oskan ma veel vähem kui ujuda ehk vee peal hõljuda ent ka oma väheste teadmiste juures ajan kukkumised ja muu raja kaela.

132. päev, fartlek taas

F 9' + 4x30''/ 3' + 7x30'' / 2' 30'' - Meli valem, mille kohta pole mul aimugi, mis see tähendab.. Aga väidetavalt ma seda täna tegin.

Igatahes inimkeeli oli täna ca 6 km, aeg 41:01 min. Minek 21:01, tulek 20. A avg 168, B avg 180. Kogukeskmine 174. Vahel vist 11 kiiremat 30sekilist jooksuotsa, minuti lõpupulsid 183-195. Üle pika aja jälle see 195 tunne. Selline tunne, et kogu keha torgib ja kaktusepall tahab kõhust hingamisteede kaudu välja saada. Viimati sai seda 29. oktoobril tunda.

Fartlekid olid kenad. Esimese otsa lasin rahulikult hea varuga, tagasi paar otsa pingutasin ikka täiega, aga Meli arvates pingutasin üle. Siis kui lasin jälle lõdvalt, siis pingutasin jälle alla.

Ilm oli karge ja meeldiv, ring möödus ülikiiresti. Imestan vaid võrdlust eilsega, kui ma puhtalt terve aja loivasin ning selle kogukeskmine pulss oli vaid 2 lööki madalam kui tänase 5,5 minuti kihutamisega 41mindiline andmine. Ma ei saa iseendast aru....

Mel kommenteeris aga nii: "Väga hea trenn oli, Sul pole kogu selle aja jooksul nii head trenni olnud. Aga see polnud ülepingutamine. Ühe sutsu 30 sekki jooksid enda kohta üllatavalt kiiresti, aga tehnika lagunes laiali. Fartlek ongi see, et harjud koormusega ja see aitab areneda edasi. Tagasi tulles jooksid 90-92 sammu, mis on super ja peabki proovima selle ideaali lähedale. Ei saa 80ga ega 102ga, mida teed ehk 2 korda ja siis ei jaksa enam ning trenn ongi läbi."

129. päev, tuisune

Koguaeg 25:29, ca 3,3 km. Minek 12:35, 1,6 km, keskmine 171. Tagasi jõudsin 1 minut kiiremini, mistõttu töllerdasin veel ja oli 12:53, keskmine 180. TP 178, 154, 139 võetud püstiasendist. Kogukeskmine 175.

Pidi nagu 5 minti soojenduseks olema ja siis veidi kiiremas tempos edasi ajama. Pulsside järgi nagu oligi tempo kiirem, aga reaalselt oli olukord lihtsalt selline, et suss libises all, raheterad torkisid silmi, tuisk tõukas tagasi ning lippasin oma tavapärases tempos. Pulsid kohe iseenesest lippasid lae alla. Aga ausalt öeldes oli täna üle pika aja toredaim ja mõnusaim treening. Ning just selle hullu ilma pärast, mis meenutas jõule ja rockylikku katsumust.

Ahjaa, tore avastus eilses pimedas pulsikellaga. Kui kella tuua rindade alla ehk anduri juurde, siis viskab tule põlema ja näitab hetkepulssi. Ägäää!

128. päev

Ca 4 km, 30.57, kell 16.15, hämar, lõpp pimedas, lörts, jää ja lumi. I pool 15.32, keskm 171, II pool 15.24 ja 177.
Pulsid kõrged, enesetunne hää. Taastumine autos istudes: 176, 142, 124. 119 tuli 1.16.

86. päev, kus on, kus on kurva kooduuu

See on ainus meloodia, mis mulle tänase lihasevaluga meenub. Ma isegi ei saa aru, kust kohast mul EI valuta. No nii suurt lihastevalu ei mäleta ma küll, millal viimati oleks olnud.

Aga mis sest. Kuigi liikusin ringi nagu 300-aastane vana kõbi, siis õue sai ikka siirdutud. 5 minti rahulikku kõndimist, ai kui külm tuul ja jahe, aiai, 15 minti kiiremat kõndimist, 5 minti venitusi metsavahel, 5 minti tagasi kõndimist ja 20 minti sörki+10 minutit koduseid venitusi.

Tagasi tulles oli põõsaste vahel selline rapsimine, et isegi koeral võttis junni jahedaks. Rääkimata must, konnakulleste kartjast. Mingi suurem ja aeglasem kohutav kolekoll seal igatahes oli.

20minutilise alguse keskmine pulss suutis olla lausa 122. 20minutilise sörgi keskmine 163. Kuigi ma toas toolilt tõusen nagu oleks iga sentimeetri küljes 100kilone sangpomm, siis ometi oli joosta niivõrd kerge ja hea - lõpmatuseni jooksmise tunne. Taaskord kinnitamas teooriat - väga rämedale treeningule järgneb kerge ja lihtne järgmise päeva treening.
Taastumine püstijalu: 158, 131, 112.

Nüüd tagasi toas ja kõbitsemas.

80. päev, juubelikülmad kannikad

Ai-ai, kui külmad mu kannikad on, ai-ai-aaaai! Nii jaheda ilmaga pole vist varem hõljunud. Täna sai ka veidi hilja mindud, 18.30.

Skeem: 15 mint sörk, JH, K ja 5 mint sörk. Kell hakkab täiesti ära keerama. Iga kord pean võitlema, et normaalseid numbreid näitaks. Seegikord viskas vahepeal üle 200, mistõttu keskmine pulss adekvaatne kindlasti pole. Sörgi keskmine 163, üldiselt kõikus 150ndates ja 160ndates.
Jooksuharjutused nagu ikka. Kiirendusjooks oli küll ilgelt pikk, lausa 100 m!! Siis suutis pulss ka 193 peal iga kord ära käia.

Lõpuks lõdva sörk 5 minti, keskmine ja maksimum olid midagi 150ga.

Ei miskit rasket ja erilist. Võib öelda, et puhkepäev.

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..

73. päev, tuuuuuuuuul

Täna siis võtame lõdvalt. Niivõrd-kuivõrd. Nii rämeda tuule käes pole küll kunagi jooksnud. Vahepeal plaperdasin kogu kehaga nagu lipuke rannas. Koer ka kaasas. Minek oli ääretult raske. Tuul, koera kantseldamine, algus jne. Tundsin lausa, et pulss on vääääga kõrge. Kella pealt 166 vaadates tekkis mõte, et ajab taas kägu.
Aga ülla-ülla, 15 minti kell püsis minu võitlusest hoolimata 160ndates kuigi tunne oli küll, et pulss väga kõrge. Tagasiteel, kui tuul tagant tõukas ja lõpuks ka kergus tuli, siis hüppas 174 peale.. Imelik.

Kokku järjest 30 min, võrdne aeg edasi ja tagasi tulles. Keskmine 171, taastumine püstijalu 171/149/139. Lõppu veel 4 K ja katsetasin 5 minutikest hõljumisest lahti saamist.

Nüüd siis venitama ja mõningaid lihasharjutusi.

72. päev, vahekokkuvõtted

69. päev - puhkus, venitused, mõned lihasharjutused ja 15 min sörki.

70. päev - Paide ÜG staadionil, SJ 11:48, 1,2 km, 8.06,3, TP 180+169+142 (1' 11'' 130)
1. 500 m 3,32, TP 177+169+151 (pistis jõledalt ja FC Levadia kutid hakkasid oma häälitsustega segama, aga sellest hooliamata suutsid nad Paide Linnameeskonda taaskord võita, 4:1 [jube oluline info siin, eks ole]).
2. ringil üritasin pistmisest hoolimata lõpuks 1 km ära joosta, mis ka õnnestus. 5,54.1. TP 195+189+173. Viimased 300 m pistis jõledalt.
3. 1 km, aeg 5,52, TP 192+180+155. Pistis jälle jõledalt, aga võtsin rahulikumalt.
Terve distants ca 5 km.
Ilm oli mõnus soe, pulsid hüppasid kohe lakke, väga raske, pole siiani nii palju pistnud, lõpuks tekkisid mõlema jala alla villid ning kõndidagi oli valulik - kõik olud võimalikult kehvad. Läbielamisi illustreerib juuresolev pilt. Kuna trenn oli koos Meliga, siis sain kõvasti vatti, väidetavalt tulid ka JH ja K suure piitsutamise peale lõpuks enam-vähem õigesti välja. Kuid 70. juubelipäeva karm trenn sillutas tee järgmise päeva väääääga kordaläinud trennile.

71. päev - 6,5 km enam-vähem jutti, vahepeal pulsipaus ja soojendusdressi koorimine.
Ääretult kerge. Ei mingeid probleeme. Kõik läks ladusalt. Kui eelmine treening oli üks raskeimatest, siis tänane kuulub kergeimate kilda.

2x3,25km ehk kokku 6,5km
I ring koguaeg 26.15/ 8.04,6 kilomeetri aeg / AVG 168,333 (lõpuks ometi pulss alla 170!!)
II 23.36 / 7.15,4 / AVG 171,800
Mõlema aeg kokku 49.52 / 7.40,3 / AVG 170,5
Taastumine pärast II 187+168+139=494
TA 2.10
viimased 2km TT 6.55 + 5.54km (kui täheldada, siis eile oli samuti üks 1km ringiaeg 5.54, samal ajal, kui pulss oli enamjaolt üle 190 ja rämedalt pistis, siis tänane 5.54 tuli äärmiselt kergelt, madalama pulsiga ning varuga tempot juurde lisada. Eile oli varusid täiesti ümmargune null.)


72. päev - puhkus, vist.

68. päev, täitsa vees

Täna pidi olema taastumise päev, aga kuna ma nii totulotu olen, siis keerasin selle peesse ja asusin veesse... no sinna ma pidin asuma, aga mitte nii kauaks kui ma lõpuks seal olin.
35 min 1 km, pulss ca 180. Väga meeldiv oli. Pärast ajasin burksi näkku ja olin endaga täitsa rahul. Hull rammestus on tegelikult siiamaani, aga enesetunne on ilgelt hea.
Eks siis homme puhkan... meibi :-))

43. päev ja külm

Eile puhkasin, täna kiirkõnd 43 minti. Keskmine pulss 131, max 154. Päris mitmel korral nägin ka pulssi 115 ja 117 - uskumatu! Keha nagu ei tahagi kõndi, jääb lahjaks. Enamjaolt nägin pulssi 120 kandis.

Alguses oli väga külm. Siis oli juba normaalne. Vahepeal jälle jahe.

Kuna enesetunne oli eelnevalt kummaline, õhtul viskab 37,1, siis pistan kõvasti küüslauku, väskelt vurritamisel olevat mett ja kohevarsti lippan ka sauna... mmm, elu on ilus!

ET: iiiigaaaaav.