Tehtud! Kokkuvõte suusasõidust

Täna siis pidi lõpuks olema see kaua kardetud päev ehk Tervis Plussi 12. Tartu maratoni naistesõit. Hühh, jube pikk nimetus. Pigem siis juba Tervis Plussi naistesõit, sest päris maraton on alles tulekul ja muud maratoniga seal suurt ühist pole peale suusatamise.

Eilsest saati olen olnud üsna uimane ja kodust välja sõites hakkasin tundma lausa kõrval astuvat grippi. Põrutasime siis Elvasse, sõime korraliku seaprae ja koogi õhtuks ning varsti kobisime magama. Meenutasin veel mõni aeg tagasi Jaak Mae suusakooli treeneri Riho Roosipõlluga tehtud intervjuud, kus ta rääkis, et enne maratoni ei tasuks sealiha süüa ja pugida pigem süsivesikuid, et keha ei peaks järgmisel päeval veel rasket taaka endaga kandma. Aga maratonile ma ju ei läinud ning väga suurt numbrit korralikust kõhutäiest ei teinud.

Hommikul söök 9.30, sättimine ning siirdusime starti. Tegin kähku ühe väikse ringi, et külm ei hakkaks ja tundsin, et suusk hakkab igal sammul tugevalt lume külge. Mu viimane määre oli -5 ja veel külmem. Kahtlesin natuke, kuid läksin ja küsisin liigselt lustakatelt, kuid töökatelt määrdemeestelt, kas mul oleks targem need määrdejäägid maha hõõruda või ikkagi nendega teele minna. Selgus tõsiasi, et määrdest polnud mul enam haisugi all, seega tuli teele minna täiesti õlitamata.

Enne starti meeleolud väga ülevad polnud.

Suusasõidu patroon Annely Adermann ja Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas.

Start tuli üsna peatselt ja isegi üsna väikse massi tõttu asusime aeglaselt teele. Mõned minutid aerutasin kergelt, kuid peatselt sai siis ka sõitma hakata.

Läksin rahvaga kaasa ja valisin enda jaoks väga kõrge tempo. Kui ma üle-eelmisel päeval lootsin 16 km peale püüda alla kahe tunni, siis vaadeldes ilmastikuolusid ning oma takjalikke suuski, siis ma kartsin, et mul võib isegi kolm tundi minna.

Kui paar kilomeetrit oli läbi ja ma avastasin, et ma siiski liigun alla kahe tunni tempos, siis meenutasin mitmel korral paari blogikommentaari: "Sult oodati, et sõidad alla kahe tunni! Sa saad sellega hakkama - alla kahe tunni!!"

Enamik töökaaslaseid olid eest minema pannud. Ja kui viimanegi kannule jõudis rahuliku vahelduvtõukega, siis tundsin, et ei... mul ei ole jaksu võistelda mitte kellegagi peale iseenda.

Ma liikusin ülepingutusele väga lähedal. Loetlesin kilomeetreid joogipunktini, see oli mu esimene eesmärk. Üsna kiiresti oligi ligi seitse kilomeetrit täis ja ees ootamas toetajad ja kosutusvõimalus. "Spordijooki või vett?" küsiti. Kuigi ma pole spordijookide fänn, siis võtsin selle. Õõk, soe?! Okei. Kaanisin topsitäie paari lonksuga alla. Minu kaanimisrekord. Ok, andke vett ka! Õõk, see ka soe?! Vett läks ehk pool topsi ja otsustasin, et aitab küll looderdamisest. Enam puhkemomente polnud.

Kuigi joogipunktis hoiatati, et edasi tõotab raskem tulla, siis mina sellest aru ei saanud. Rada kulges küll tõesti palju rohkemate tõusudega, kuid see-eest oli ka rohkem languseid.

Massid olid must möödunud, olin jäänud väga tahapoole ja lund sadas metsikult. Ma ei tundnudki, et olin kontideni märg. Laskumistel tulistasid lumehelbed silma nagu nõelad ja otsustasin laskuda hiinlase stiilis ehk siis silmad pea viimseni kissis.

Ca 5 km enne lõppu tajusin, et mu hommikusöögist on mööda neli tundi ja ma unustasin süüa ka kaasa võetud banaani. Jalad hakkasid all näljast värisema ja veresuhkur oli tõesti nullis. Oleks ma vähe julgem, siis võinuks küsida rajal tiirutavail meedikuilt, kas neil oleks mulle ehk glükoosi visata. Olen juhuse tõttu varemgi pikemalt näljas olnud (jah, neli tundi on minu jaoks pikk aeg, eriti veel võistlusmomendil), siis ikka käed värisevad ja jalad ka tudisevad all. Nüüd olin aga rajal, süüa ei kuskilt ja lõpuni oli veel päris palju aega. Mind aitas ainus mõte: "Mõtle, kui palju sa sel nädalal oled söönud? Saiakesi, kooke, kräsupeakooki, eile õhtul sealiha! Nende abil lähed lõpuni!"

Aitas küll, jalad ei tudisenud enam all. Viimased kolm kilomeetrit läksid nagu linnutiivul.

 

Ja viimane kilomeeter oli tõesti, täiesti lennates. Tahtsin küll hullult spurtida, aga ega väga jaksu polnud ja olin niigi endast kõik andnud. Kui nägin tablool 1.43, siis olin täiesti-täiesti rabatud. Ma lootsin, et ehk pingutan alla kahe tunni, aga alla 1.50 ja lausa 1.43 oli minu jaoks midagi uskumatut. Ma oskan pea alati oma lõpuaegu ennustada. Olgu, küll jooksmises, aga olen ka suusatamise puhul selgeks saanud, kus mu lagi on. Ma poleks arvanudki, et mu lagi on 1.43. Olgu, see pole mingi super aeg, mille üle uhkust tunda, aga MINU kohta ON see S-U-P-E-R aeg.

Mul oli hea meel, et inimesed olid sõbralikud, olenemata sellest, et ma enamikul jalus tolgendasin. Tore, et ühel onklil jagus ka julgustavaid sõnu. Keegi ei pahandanud ega kaagutanud. Kõik kulgesid oma maailmas ja mõtetes.

Aitäh, mu Salomoni suusasaabastele, Swixi keppidele ja Fischeri suuskadele. Mul on ülimalt kahju, et tänasel rajal, ma-ei-tea-kus, suutsin suuskadele alla tõmmata väga rämeda ja ülisügava sälgu :-( Nagu oleks mingist orast väga tugeva jõuga üle sõitnud. Nii kole kahju. Tea, kas seda annab tasandada-sulatada vms teha. Peab viima kuhugi hooldusesse.

Pärast sõitu olin küll väga õnnelik, aga kahjuks ei taibanud vahetusriideid kaasa võtta. Oli ainult soe jope peale tõmmata, aga märjad riided jäid alla. Seega külmetasin tooohuutuult pärast sõitu. Ootasime ka teiste järel ja kinkisin oma supi toetusmeeskonna näljahäda leevendamiseks. Ainult kaks topsi teed lürpisin üksi ära, aga soojem sellest ei hakanud. Külmetasin ca tund aega ja lõpuks lihtsalt lõdisesin. Hotelli jõudes olid mu huuled täiesti tumesinised, pole nii sinised varem olnudki. Soojendasin end duši all väheke ja tõmbasin lõpuks kuivad riided selga. Ehk mu keha andestab mu tänased ekstreemsused ega vea mind alt. Rajal ta seda igatahes ei teinud.

Jäin täna endaga väga rahule ja üritus oli samuti tore. Aitäh korraldajatele ja aitäh mu toredatele töökaaslastele!

Kaks päeva enne suurt suuska

Nähtavasti on mul täna ainus võimalus veel viimased kokkuvõtted teha, enne kui pühapäeval Tervis Plussi naistesõidult tagasi jõuan. Homme liigume Elvasse ja naaseme järgmise päeva õhtul.

Mis siis öelda? See nädal on olnud meeletult tööd ja tuiamist, et ma pole jõudnud mitte midagi muud teha peale 11kildise jooksu. Kuigi sõit ülehomme, siis ma pean homme kas või 2 kilti suusatama, sest see samm lapikutel toigastel ei ole mul endiselt kindel ning tuleb läbi suurte raskuste.

Niisiis - hoidke mulle pühapäeval kell 12 pöialt! Proovin 16 km alla kahe tunni lõpetada, aga oksendamiseni ei pinguta.

Jaa - pühapäeval lõpeb plank challenge! Venitage päeva jooksul välja oma tippaeg ja olge valmis oma müstilisi numbreid ka videos tõestama! Facebookis käis läbi ka idee saada kokku ja teha mingi ühistrenn või ühisplankimine. Kui on huvilisi, siis jätke kommentaar või suhtleme FBs!

Hetkel mõtted üsna laiali, sest palju on toimumas ja puhata pole võimalik - rääkimata sellest, et ma pidevalt korrutan seda ja midagi reaalselt justkui ära ei tee :o) Olgu, kuu lõpus luban olla parem!

Talv teeb aeglaseks?

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ma talvega nii aeglaseks olen jäänud. Tore muidugi, et ma 190ni ei suuda ka rämedalt kiirustades joosta, aga see-eest on mul selline 190-tunne juba kellal 174 nähes. Aga rämeda kiiruse asemel on tempo ikkagi päris aeglane.

Võib tuua enesetundes võrdusmärgi, et sügisene 5:30 min/ km tempo on hetkel sama enesetundega mis 6:15 min/ km. Rääkimata sellest, et seda 6:15 min/ km ei jaksa ikka väga pikalt teha.
Eile oli idee, et teen tempokama jooksu, aga muffigi. Ühe kildi tegin 6:15ga ja siis lõõtsutasin oma 7:20 tempos edasi.

Mul on oma kilpkonluse kohta mõned teooriad.

1. Ma ei tegele jooksutehnika ega kiirenduste harjutamisega. Jooksuharjutused, lõigud, fartlek jne. Lisaks puudub mul treeningutes nagunii korraline rutiin, arvestades superkompensatsiooni jne.

2. Ma jooksen kogu aeg vaid pikki ja aeglaseid ringe. Minimaalselt jooksengi 10km, enamjaolt 11, vahel ka rohkem. Väga harva tuleb ette 8 ja veelgi harvem 6. 6 km on kõige minimaalsem distants viimase poole aasta jooksul. Samas tundub mõttetu mingi 4-5 km pärast hunniku vammuseid selga ajada.

3. Aeglaseks teeb ka rohkelt riideid, liigutamine on raskendatud, lumesoga või jää jala all, külm temperatuur. Väike faktor.

4. Viimasel kahel kuul olen teinud palju suusatrenne ja vähem jooksmist. Detsember oli üldse aasta üks lahjemaid kuid.

Seega - plaan. See ja järgmine nädal tuleb veel suusatamisele keskendudes, sest juba järgmisel nädalavahetusel pean läbima kuidagi 16 km Tervis Plussi Tartu Maratoni naistesõidul. Seejärel prooviks teha enam-vähem nii: 1 pikk ja rahulik ots jooksu, 1 veelgi pikem, 1 lühike (nt 5 km) ja väga kiire jooks ja 1 suusatamine või jalutus+jooks.

See oleks üleüldine idee, iseasi, mida ma reaalselt teha viitsin. Selge see, et fartlekki või jooksuharjutusi ma ei viitsi teha. Eesmärk pole siis hirmsat moodi end kiiremaks arendada, vaid veel rohkem tegevusi varieerida ja kord nädalas ka kiirem olla.

Muust asjust, siis mu arvuti otsustas anda otsad, mistõttu olen nüüd arvutivabal dieedil või nuian teiste rüperaale mõneks hetkeks.. nagu praegu. Seetõttu pole võimalik põnevamaid ja erutavamaid postitusi edastada.

Aga plank on mul endiselt päevakorras ja ehk teil ka! Mis teie kõige esimene katsetusaeg tuli?

Mina ja suusatamine

Me ei ole väga head sõbrad. Kehalise kasvatuse õpetaja saatis mind põhikoolis isegi direktori juurde, sest kolmelapselise pere vanematel polnud võimalik lastele suuski osta ning pere ainus tütar ei raatsinud tundi varem kohale minna, et kooli paarist suusapaarist osa saada. Seega suusatamise asemel jooksin ma lumes ja sain selle eest iga kord pragada.

Mingil ajal õpetaja vahetus ja avastasin, et liikumine polegi maailma kõige hullem karistus. Ühe talve käisin praktiliselt iga päev oma Visu puusuuskadega kodu ümbrust avastamas. Pärast paari nädalat suutsin teha isegi paar uisusammu. Ma muide ei uskunud tol hetkel, et ma seda suutsin ja see oli mingi poolik juhus, aga nii see ikkagi oli.

Kuid suusatamisest jäin ma ikkagi kaugele. Kui ma möödunud talvel 5 km tund aega aerutasin, siis oli esmalt eitus. Ei, see distants peab olema pikem või ei, kell on vale. Aga tõsi ta oli - ma olin rämedalt aeglane.

See talv avastasin suusatamise uuesti ja nüüd pea pool vägisi selle ka tõsisemalt ette võtnud. Nimelt - osalen 10. veebruaril Tervis Plussi naistesõidul, 16 kilomeetrit!

Probleem peitub vaid selles, et ma olen endiselt ulmeliselt aeglane. Täna siis proovisin esmakordselt 10 km täis suusatada. Aega läks mul selleks ca 1 h ja 22 minti, tunniga seljatasin 7.55 km. Ja aitäh sulle, kommentaator, kes sa kinnitasid, et kuuvalgel saab suusatada. Need kaks sinikat mu puusal on sinu süü!

Kiireimaks kilomeetriajaks sain 7.50 min. Ma ei saa aru, kuidas ma olen suuskadel märgatavalt aeglasem kui joostes. Või kuidas kõik ülejäänud maailma inimesed saavad olla suuskadel palju kiiremad kui joostes? Lihtsalt ei saa aru. Võimalik, et ma lihtsalt rabelen nagu kass kotis, selle asemel, et sujuvalt ja ökonoomselt suusatada.

Olgu kuis on, aga selle naistesõidu ma läbi teen... Tõenäoliselt küll 2,5 tunniga, aga ikkagi!

Ja ma endiselt ei soovita pimedas trenni teha! Oi, kui rämedalt ma viimase käntsu ajal maha räntsatasin. Hambad tegid plaks ja mul tunne, et ma kukkusin ka oma neeru lahti...

Esimene suusk Valgehobusemäel

Valgehobusemäe suusakeskus on kui mini-Tehvandi Põhjapoolkeral (või siis lihtsalt Kesk-Eestis). Ja kuna minust kiviviskekaugusel, siis oleks patt jätta sealseid võlusid talvisel ajal kasutamata. Pakkisime täna oma suusad kokku, laps vanaema manu ja teel me olimegi.

Mind vaimustab eriti see, et Valgehobusemäe on ümbritsetud mändidest, ka tänase suure tuisu ajal küllalt vaikne, külastajaid küll parajalt, kuid ometi olid suusarajad päris tühjad. Mäel käis suurem möll.

Valgehobusemäel saab kummirõngaga alla lasta, tõstukiga taas kõrgele künka otsa ja järgmisel korral ehk juba lumelauaga alla sadada. Palju rõõme on ka spordisõpradele, kes saavad end erinevatel suusaradadel proovile panna.

Loomulikult on iga võluva ja kauni loo juures üks aga. Valgehobusemäel on selleks "ettevaatust, algajad!". Mina, kui suuskadel ääretu äpu, nägin esimesel kolmekildisel ringil ikka väga kurja vaeva. Kui näete esimesel pildil mu selja taga kena silda, siis selle silla jalamil veetsin ma kõhuli lumes aega juba kolmandal minutil. Sellest sillast üles läksin aga nagu küürakil pasanteeriaga vanamees. Ja enne sillalt laskumist lugesin kolm issameiepalvet.

Palvest hoolimata õnnestus mul veel kaks korda käntsu panna ja kolmandal korral lausa nii, et üks suss taeva poole ja teine suusk ja puus risti teega klassikarada lamedaks lükkamas. Käesoleval hetkel pole mul enam aimugi, kuidas ma enda mäletamist mööda kukkumata parema põlve valusaks sain. Kõverdamine on hetkel küllalt valulik.

Spordimehed teatasid korduvalt, et rada on raske. Olgu, ehk ta ongi spordimeestele, kes juba suusatavad, raske... aga algajale on see lihtsalt HUUULLL!! Ma ei mäleta mitte ühtegi ülirasket tõusu, küll iga viimastki laskumist, kus ma jalad ristis kui eesnäärmehädaline, armsa elu eest pidurdades veerand teed alla tulin ja siis gravitatsioonile alla jäädes hambad ristis edasi põrutasin. Ai, ma kartsin, ai, kuidas kartsin!!

Väga lühikeste kilomeetrite läbimiseks kulus tund aega. Ja suusad jäid täitsa määrimata, sest keskuses sai elekter otsa. Maailma lõppu ei mainitud, aga mäetõstukipileti ostnute jaoks tundus olevat asi küll väga lähedal. Õnneks enne koduteele minekut sai parafiin ikka lestade alla ja saab siis nüüd kodus põllu peal ehk libedamalt kihutada.

Aga kes künkaid ei karda, siis no, minge ja nautige talve! Kokk Terje teeb seal muide väga krõbedat ja maitsvat šnitslit - 5 euri kogu praad!

Päeva pildid Jaak Mae suusavõistluselt

Täna toimus taas 12. Albu suusasõit Jaak Mae karikatele Valgehobusemäe suusakeskuses. Imeilus kevadine päike, vaiksed männid kaitsvalt ümber, perekonnad mängimas lumesõda, lapsed kelgutamas, snowtube'imas ja lumelauatamas.
Valgehobusemäele tasub niisamagi puhkama ja talve nautima minna. Ma küll väga loodan, et nüüd on seda liiga hilja juba teha.


Andrus Veerpalu oli oma lastele kaasa elama tulnud. Nii poiss kui tüdruk said mõlemad esikuuikusse. Eesti suusatamine vast veel välja ei sure.


Noh, poisid, mis te aelete!

Parima mehe lai ja väga kena naeratus.

Ja muidugi meie ka!

Jaanuari treeningud + üleskutse

Jaanuaris hakkasin jälgima oma "treeninguid" Endomondos 9. jaanuarist. Tulemused siis järgnevad.

9.-31. jaanuarini oli 15 treeningut, koguajaga 12 tundi ja 7 minutit.

Läbitud distants 64,22 km.

Kaloreid põletatud: 3714.

Sörkide parimad ajad:
1 km - 7 m 20 s
5 km - 38 min ja 35 sekundit.

Sörkisin 7 korda, kõnd+sörk 5 korda, Bodyjam 2 x, suusatasin 1 x.

-17 kraadiga on päris karm sörkida. Ja selle jaoks on mul abiks om mani padme hum. Mitte et budistlik mantra aitaks mul end tõsiselt kokku võtta, kuid selle järjepideva kordamisega, võimalikult väljapeetud ja aeglaselt, suudan ma oma nägu taas üles sulatada.

Proovi ise praegu. Võimalikult väljendusrikkalt, iga tähte äärmselt intensiivselt grimassitades: ommmmmmaniiiipadmeeeeeeeeeeehummmmmmmmm.

Nägu külmub sörkides ikka hullumeelselt ja om mani padme humi abil sulatan seda teel pidevalt.

TÄHTIS ÜLESKUTSE: homme on ametlik avapauk Tervis Plussi uuringule, mida blogi lugejad saavad täita juba täna. http://kwiksurveys.com/?u=tervispluss - palun täita küsimustik nii meestel kui naistel. Homme selgub, mis auhind kõikide vahel ka loosi läheb (kui tahad osaleda, pista kirja ka meil). Vastata saavad vaid esimesed 500 kiiremat.

Levitan seda vaikselt juba varem, sest testimisel selgus, et link (server) ei pruugi suurt voogu üle elada ning võivad tekkida errorid. Kui homme prauhti rahvas peale lendab, siis võib ilmneda jamasid ning selle ennetamiseks on mul vastajad juba praegu abiks.

Kuidas ma Erki Noole ja Mihkel Mardnaga suusatasin

Meenutan siin üht vahvat hommikupoolikut peaaegu täpselt 2 aastat tagasi. Leppisime Mihkel Mardnaga kokku, et lähme Tervis Plussi jaoks temaga suusatama ja vestlema. Tore lisand oli Erki Nool, kes hr Mardnaga oli liitunud.

Otepää oli ülikülm ja mina polnud aasta aega absoluutselt mingit trenni peale kahvli tõstmise teinud. Nool tegutses oma nime vääriliselt - tuhises must oma 110 korda mööda, Mardna külmetas ja püsis džentelmenlikult minu olematus tempos.

Tagantjärele on ikka naljakas mõelda, kui halb on ikka olla halvas vormis. Aga juba selle piinlikkustunde pärast tasub edasi pingutada.

Siin siis lugu vähe lühendatult:

Kell on keskpäevast veel kaugel – õige aeg hakata liikuma Otepääle suusatrenni Eesti tuntud ja hinnatud spordiarsti Mihkel Mardnaga. “Meil on siin 24 kraadi külma,” teatab Mardna lõbusalt telefonitorusse. Ta lohutab: kui me kohale jõuame, on veidi soojem.

Tõesti, kui Tehvandile jõuame, on tervenisti neli kraadi soojem. Päike särab kõrgel taevas, puud on raske lumekatte all, suusastaadionil liuglevad härmas habemete, vuntside ja juuksetuttidega spordisõbrad – mis võiks olla veel ilusam vaatepilt?

Meie karge treeninguga liitub ka olümpiavõitja Erki Nool. Kahe tugeva spordimehega rajale minna? Väike aukartus poeb põue ja hoiatan valjuhäälselt, et minuga suusatamine on sama hea kui surnud põtra järel vedada. Mardna muigab ja ütleb, et talle pole mingi probleem vaikselt rajal “jalutada”.

Kuni mina varustuse selga ajan ja rajale jõuan, on mehed juba ühe ringi teinud. Teed alustame Mardnaga kahekesi, Nool on juba uuele ringile tuhisenud. “Erkiga läheb meil juba kümnes aasta, kus me iga jõululaupäeva hommikul jookseme 800 meetrit aja peale.”
Spordiarst rõhutab mitmel korral, et sportimine peab alati olema meeldiv. “Olen lugenud igasugustest spordipäevikutest, kuidas harrastajad treenivad tõsise plaani järgi. Minu meelest tervisesportlasele piisab, kui ta läheb välja, vahepeal ajab juttu, naudib ümbrust, hingab värsket õhku.”

Järjepidevus loeb!
Mardna ei arva, et treenima peaks pidevalt eesmärkide peale – väiksem kaal, parem aeg, kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, veri kurgus ja pisarad silmis. “Protsessist peab mõnu tundma. Vahel on mul fotokas ka kaasas, siis saab teha mõne ilusa pildi. Trenn pole mulle eesmärk omaette, pigem vahend, et igapäevaselt heas vormis olla ja paremini oma tööd teha.”
Samamoodi ei pea olema fanaatiliselt ühes alas kinni. Kui talvel on lund, siis Mardna suusatab, suvel teeb triatloni: jookseb, sõidab ratast, ujub.
Spordiarsti päev algab hommikul kell kuus, kuid mitte väsimuse pärast oiates, vaid kerge sörgiga, võimeldes või koeraga jalutades.

Tahaks veel midagi küsida, kuid sõnad on takerdunud südame taha, mis rasket tööd teeb – liipan mäest üles, sellele järgneb pikk laskumine alla. Mardna ootab juba kaugel raja ääres, ma üritan võimalikult aeglaselt laskuda, et mitte nägupidi turvaväravates lõpetada.
“Võhm on väljas,” tunnistan ma. Mardna naerab. “No läheme siis veelgi rahulikumalt edasi.”
Aeglaselt liueldes räägime taas eesmärkidest. Mardna usub, et väikesed sihid on teretulnud, kuniks need treeningu nautimist segama ei hakka.

“Kui me võtame trennitegemise eesmärgiks omaette, sõidame ringi ja võib-olla ei märkagi ümbritsevat, loodust, oleme hambad ristis keskendunud, siis teeme sporti, nagu täidaks mingit plaani.” Palju tähtsamaks peab spordiarst hoopis järjepidevust. “Kui paar kuud midagi ei tee ja siis kaks-kolm päeva kõvasti treenid, pole see hea. Pigem teha mahult vähem, aga pidevalt.” Ta toonitab, et organismile on palju parem ka pidevalt üht kehakaalu hoida, mitte alla võtta, juurde võtta, alla võtta.
Järjepidevusest Mardnal puudu ei tule – viis-kuus korda nädalas trenni teha on talle rutiin. “Harjutuskorrad pole pikad, keskmiselt tund aega. Ma arvan, et iga inimene leiaks selle aja. Pigem on asi tahtmises.”

Pulss kuumaks
Kaugustest tuhiseb välja vahepeal silmist kadunud Erki Nool. Võtame mõttepausi ning vaatame Otepää härmas puid, hõbedasena sillerdavat lund ja endiselt külmalt säravat päikest.
Et kaks spordimeest loivamisele vahelduseks ka sooja saaksid, luban neil ilma minuta kõrge nuki otsa lipata. Mardna liigub kergelt nagu vana suusakala järsust nõlvast üles.
Tagasitee kuumaks teemaks saab pulss. Nool ja Mardna arutlevad aeroobse ja anaeroobse läve üle. “Üldine soovitus on 120–150 lööki minutis,” ütleb Mardna. “See on nii individuaalne. Minul on 165,” kostab olümpiavõitja seepeale. “On individuaalne küll, aga Erki on teinud professionaalsel tasemel sporti. Sportlased oskavad seda rohkem sisetunde ja hetkekoormuse järgi reguleerida.”
Mardna arvates peaksid ülekaalulised ja spordiga alustajad pulsikella muretsema. “Alguses tuleks teha üldse koormustest, et inimene saaks teada sobiva koormuse ja pulsivahemiku.”

Kõige raskem distants
Nool räägib, et tavaharrastajad ei pane tihti tähele näiteks seda, et jooksevad aastaid sama marsruuti, üks jalg killustikul, teine rohul – üks on pidevalt kõrgemal ning üle koormatud.
Ka spordiarst Mihkel Mardna on triatloni tehes ratta pealt kukkunud ning tunde kirurginoa all veetnud. Tegijail ikka juhtub!
Traumade juurest liigub jutt kaaluteemale. Mardna ja Nool leiavad, et üks viga on pidev vedelikutarbimine. “Inimene, kes teeb keskmise intensiivsusega aeroobses tsoonis tööd tund või vähem, ei vaja mitte mingisugust vedelikku. Veejoomine on ületähtsustatud,” ütleb Mardna.
Staadionile jõudes on arutelu saanud õige suure hoo ning hinge tõmmates kuulan proffide arvamusi. “No kuule! Sa ei saa panna 140kilost naist, kes pole 20 aastat trenni teinud, aja peale trepist üles jooksma. Mis mõte sel on?” imestab Erki Nool. Olümpiavõitja soovitab kõigil ülekaalulistel alustada hoopis velotrenažööril väntamise või ujumisega. “Seal puudub püstiasendist tulenev surve, tänu millele säästetakse alajäsemete kandvaid liigeseid.”
Mõlemad spordimehed nõustuvad, et väärarusaamu on palju ning ülekaalulisus aina süveneb. “Ülekaalulisi lapsi tuleb pidevalt juurde,” nendib Nool.
Suurim probleem on see, et treening tehakse inimesele ebameeldivaks. “Treening peab olema nauditav! Kui sportimine on ebameeldiv, on midagi valesti,” tõdeb Mardna. “Minu jaoks on võõras teema ülesöömine, sest me teeme pidevalt sporti, tunneme end hästi ja oleme terved.”
Kas mehed uue aasta esimesel päeval ka trennis olid? “Jaa, muidugi!” tuleb justkui ühest suust. Nool on aasta kahe esimese päeva jooksul suuskadel olnud juba neli korda. “Teate, mis on kõige raskem distants tervisesportlase jaoks?” küsib Nool. “Diivanilt välisukseni! See on ülekaalukalt kõige raskem. Sealt edasi on juba lihtne!”

142. päev, taas suusal

Täna taas suuskadel. Rajaolukord võrreldes eilsega sipa parem, maha ka ei kukkunud. 45 minti siis sai täna vihutud, lõppu tegin 10 jooksuharjutust ka, sest jäi kuidagi väheks. Jooksusussid tundusid kuidagi kole kerged ja jalad samuti, kohe lippasid all. Kokku siis 50 minti, keskmine pulss 172. Lisaks kühveldasin lund ja oligi tore päev jälle.

141. päev, esimene suusatamine.. puusal..

Täna siis tõeline puhkepäev, 30 minti suusatamist. Sai selle jaoks isegi raja põllule ekstra sisse lükatud. Oi, kui kahju mul oma Fischeritest oli sellisel rajal. Esiteks turritas õlekõrsi igalt poolt välja nagu kiilanevalt siililt, mullakamarad siin-seal ning rada ise libe nagu jää... Auklik jää.. Kõige rohkem siiski libe. Pärast esimest 50 meetrit ukerdamist sain hoo sisse ja otse matsaki!!! puusaga vasta maad ja muidugi õlg ka prauhti maha, just see, kus mp3-mängija oli. Kannikas tulitas terve esimese ringi.

Siis uurisin veel paar korda, mis sealt maast leida võib ning tegin oma ringid jõulumuusikat nautides ära. Üldiselt on hetkel tunne, et mitte midagi erilist ei teinud. Tunne võrdub ehk tunniajalise kiiretempolise jalutuskäiguga. Ent siiski jah, keskmine pulss 176 viitab päris kõrge pulsiga jooksule, mis peaks jätma väga mõnusa trenni mulje. Aga neeeeh... Ootan uut lumekihti peale - suusatada tahaks küll!! Suusatada oskan ma veel vähem kui ujuda ehk vee peal hõljuda ent ka oma väheste teadmiste juures ajan kukkumised ja muu raja kaela.