6 nõuannet talvel sportijale

Siin mõned tähelepanekud, mis mulle endale on paljuski kasuks tulnud. Kuidas lumes ja tuisus ellu jääda!


1. Mobiil kaasa!

Praegu on mul mobiil üks põhilisi asju, mida sörkimisel vaja läheb. Esiteks mõõdab see mu teekonda, kiirust, aega jms, teiseks saan ma häda korral alati abi kutsuda. Paraku talvekülmades aku tühjeneb üsna kiiresti. Seega kasutan ma head nippi - elastikside õlale (teate ju küll neid Selecti omi, mis apteegist saab - vt pildil) ja mobiil aku poolega vastu ihu. Ihu annab sooja ja aku püsib paremini täis. Lisaks on see vägagi kindlalt paigas ega loperda kuskil taskus, kus omakorda on ta avatud ihuniiskusele, mis tehnikale head ei tee.

Mina kannan telefoni õla välisküljel, kuid näiteks suusatades olen ma kukkunud täpselt selle peale. Sörkimisel seda häda vast ei tohiks tekkida.



2. Kreemita!

Mehed teevad ehk selle peale pff, kuid absoluutselt iga külma käes viibiv inimene peab kandma hoolt oma naha eest. Eriti veel spordiinimene, kes ka pussnugade korral õue läheb ja seejuures kiiruseid arendab.

Külm teeb naha karedaks ja võib ka vereni katki tõmmata. Ma harrastasin kunagi aastaid tagasi paljakäsi terve talve õues käia ja siis lõpetasin täiesti karedate ja veritsevate kätega.
Kuigi ma käin hetkel jalutamas-sörkimas topeltkinnastega, siis kaval tuul jõuab ka läbi nende nahani.

Leidsin riiulilt Mustela Cold Creami ja katsetasin. Väga rasvane kreem nagu üks külmakreem olema peab. Tõmbasin õhukese kihi näole ja kätele ning külmas tuiamine oli hoopis teine tera. Nägu ei külmetanud enam pea üldse ja käed olid ka kaitstud. Mu juba karedaks muutuv nahk on taas pehme ja enam ilma kreemita õue ei lähe!

Nähtavasti oleks kasu ka soojakreemist kintsudele, sest need kipuvad tõsiselt külmetama, samal ajal kui muud kehaosad on kenasti soojas. Süüdistan selles pekkide paigutumist, mis üldse sooja ei hoia!




3. Peleta loomi!

Kuigi metsloomad üldiselt kardavad inimesi, siis metsa ääres liiklejatel tasub meeles pidada, et vahel satuvad loomad segadusse, võivad olla haiged või tunnetada inimeses ohtu. Kõlab tobedalt, aga kui mina metsas või metsa ääres olen sörkinud, siis olen aeg-ajalt plaksutanud käsi või niisama huilganud, et mitte kogemata mõne üksiküritaja või karja teele jääda. Seda meetodit tasub rakendada autoga metsavahel sõites ja kasutada aeg-ajalt signaali, et parasjagu sõidutee poole karglev loom oma trajektoori muudaks.

Jänesega poleks kokkupõrge vast väga fataalne, kuid olen sattunud mööduma põdra- ja metsseakarjast ning minu õnneks ei olnud nad parasjagu teele tormijooksu tegemas.



4. Ole nähtav!

Kuigi pea kõik spordividinakesed helgivad tillukeste helkurribadega, siis katse-eksitusmeetodil oleme tõestanud, et politsei käest see sind ei päästa. Võid küll vehkida oma mitme helkurribaga riietel, kuid ikka küsitakse helkurit, no seda päris. Kõige mugavam variant on helkurvest. Selle boonus on ka see, et autod peavad sind kiirust mõõtvaks politseinikuks ja võtavad sust möödudes hoo maha.

Ma kasutan helkurvesti ka valgustatud kergliiklusteel. Hea on olla vägagi nähtav!
Kes tahab vastupidist efekti saavutada (ehk siis mitte end politseinikuna esitleda), siis ekstreemoludesse leiab spordipoodidest ka näomaske, mis katavad kogu näo ja võimaldavad tohutus tuisus meeldivalt kulgeda. Aga vastupidise efekti näol võid sellega kaassportijaid hirmutada ning mõnest paranoilisest jalutajast möödudes sattuda pisargaasi rünnaku alla.


5. Jalad veekindlaks!

Sörkida suurte saabastega hästi ei viitsi, aga jooksusussid on suurema lumega tõesti parajad sussid, mis muunduvad väikesteks basseinideks. Praeguse paari kuu pärast 200euroseid veekindlaid jooksujalanõusid ostma ei hakka, kuid veekindlaid sokke tahaks küll muretseda. Peab minema uurima!

Üks variant on nt siin: http://militaarpood.ee/index.php?route=product/product&path=43_42&product_id=446 Pidid olema tõesti hästi vettpidavad, aga hind on ka muidugi väga meeldiv.





6. Vahi jälgi!


Sörkimisel-jalutamisel tasub olla jäljekoer. Kõige paremini annab seda teha mitte ringiratast joostes, vaid mingi punktini minnes ja tagasi tulles. Tagasiteel saab jälgida talvisel ajal oma jälgi. Näiteks saab jälile, kas jalad lohisevad liiga palju, kas jalad kalduvad sisse- või väljapoole, kas astud täistallaga või pigem päkaga või hoopis kannaga. Selle infoga võid minna ka hea jalanõuspetsi juurde, kes oskab soovitada, millised jalanõud sulle sportimiseks sobivad.