Kuidas ma Erki Noole ja Mihkel Mardnaga suusatasin

Meenutan siin üht vahvat hommikupoolikut peaaegu täpselt 2 aastat tagasi. Leppisime Mihkel Mardnaga kokku, et lähme Tervis Plussi jaoks temaga suusatama ja vestlema. Tore lisand oli Erki Nool, kes hr Mardnaga oli liitunud.

Otepää oli ülikülm ja mina polnud aasta aega absoluutselt mingit trenni peale kahvli tõstmise teinud. Nool tegutses oma nime vääriliselt - tuhises must oma 110 korda mööda, Mardna külmetas ja püsis džentelmenlikult minu olematus tempos.

Tagantjärele on ikka naljakas mõelda, kui halb on ikka olla halvas vormis. Aga juba selle piinlikkustunde pärast tasub edasi pingutada.

Siin siis lugu vähe lühendatult:

Kell on keskpäevast veel kaugel – õige aeg hakata liikuma Otepääle suusatrenni Eesti tuntud ja hinnatud spordiarsti Mihkel Mardnaga. “Meil on siin 24 kraadi külma,” teatab Mardna lõbusalt telefonitorusse. Ta lohutab: kui me kohale jõuame, on veidi soojem.

Tõesti, kui Tehvandile jõuame, on tervenisti neli kraadi soojem. Päike särab kõrgel taevas, puud on raske lumekatte all, suusastaadionil liuglevad härmas habemete, vuntside ja juuksetuttidega spordisõbrad – mis võiks olla veel ilusam vaatepilt?

Meie karge treeninguga liitub ka olümpiavõitja Erki Nool. Kahe tugeva spordimehega rajale minna? Väike aukartus poeb põue ja hoiatan valjuhäälselt, et minuga suusatamine on sama hea kui surnud põtra järel vedada. Mardna muigab ja ütleb, et talle pole mingi probleem vaikselt rajal “jalutada”.

Kuni mina varustuse selga ajan ja rajale jõuan, on mehed juba ühe ringi teinud. Teed alustame Mardnaga kahekesi, Nool on juba uuele ringile tuhisenud. “Erkiga läheb meil juba kümnes aasta, kus me iga jõululaupäeva hommikul jookseme 800 meetrit aja peale.”
Spordiarst rõhutab mitmel korral, et sportimine peab alati olema meeldiv. “Olen lugenud igasugustest spordipäevikutest, kuidas harrastajad treenivad tõsise plaani järgi. Minu meelest tervisesportlasele piisab, kui ta läheb välja, vahepeal ajab juttu, naudib ümbrust, hingab värsket õhku.”

Järjepidevus loeb!
Mardna ei arva, et treenima peaks pidevalt eesmärkide peale – väiksem kaal, parem aeg, kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, veri kurgus ja pisarad silmis. “Protsessist peab mõnu tundma. Vahel on mul fotokas ka kaasas, siis saab teha mõne ilusa pildi. Trenn pole mulle eesmärk omaette, pigem vahend, et igapäevaselt heas vormis olla ja paremini oma tööd teha.”
Samamoodi ei pea olema fanaatiliselt ühes alas kinni. Kui talvel on lund, siis Mardna suusatab, suvel teeb triatloni: jookseb, sõidab ratast, ujub.
Spordiarsti päev algab hommikul kell kuus, kuid mitte väsimuse pärast oiates, vaid kerge sörgiga, võimeldes või koeraga jalutades.

Tahaks veel midagi küsida, kuid sõnad on takerdunud südame taha, mis rasket tööd teeb – liipan mäest üles, sellele järgneb pikk laskumine alla. Mardna ootab juba kaugel raja ääres, ma üritan võimalikult aeglaselt laskuda, et mitte nägupidi turvaväravates lõpetada.
“Võhm on väljas,” tunnistan ma. Mardna naerab. “No läheme siis veelgi rahulikumalt edasi.”
Aeglaselt liueldes räägime taas eesmärkidest. Mardna usub, et väikesed sihid on teretulnud, kuniks need treeningu nautimist segama ei hakka.

“Kui me võtame trennitegemise eesmärgiks omaette, sõidame ringi ja võib-olla ei märkagi ümbritsevat, loodust, oleme hambad ristis keskendunud, siis teeme sporti, nagu täidaks mingit plaani.” Palju tähtsamaks peab spordiarst hoopis järjepidevust. “Kui paar kuud midagi ei tee ja siis kaks-kolm päeva kõvasti treenid, pole see hea. Pigem teha mahult vähem, aga pidevalt.” Ta toonitab, et organismile on palju parem ka pidevalt üht kehakaalu hoida, mitte alla võtta, juurde võtta, alla võtta.
Järjepidevusest Mardnal puudu ei tule – viis-kuus korda nädalas trenni teha on talle rutiin. “Harjutuskorrad pole pikad, keskmiselt tund aega. Ma arvan, et iga inimene leiaks selle aja. Pigem on asi tahtmises.”

Pulss kuumaks
Kaugustest tuhiseb välja vahepeal silmist kadunud Erki Nool. Võtame mõttepausi ning vaatame Otepää härmas puid, hõbedasena sillerdavat lund ja endiselt külmalt säravat päikest.
Et kaks spordimeest loivamisele vahelduseks ka sooja saaksid, luban neil ilma minuta kõrge nuki otsa lipata. Mardna liigub kergelt nagu vana suusakala järsust nõlvast üles.
Tagasitee kuumaks teemaks saab pulss. Nool ja Mardna arutlevad aeroobse ja anaeroobse läve üle. “Üldine soovitus on 120–150 lööki minutis,” ütleb Mardna. “See on nii individuaalne. Minul on 165,” kostab olümpiavõitja seepeale. “On individuaalne küll, aga Erki on teinud professionaalsel tasemel sporti. Sportlased oskavad seda rohkem sisetunde ja hetkekoormuse järgi reguleerida.”
Mardna arvates peaksid ülekaalulised ja spordiga alustajad pulsikella muretsema. “Alguses tuleks teha üldse koormustest, et inimene saaks teada sobiva koormuse ja pulsivahemiku.”

Kõige raskem distants
Nool räägib, et tavaharrastajad ei pane tihti tähele näiteks seda, et jooksevad aastaid sama marsruuti, üks jalg killustikul, teine rohul – üks on pidevalt kõrgemal ning üle koormatud.
Ka spordiarst Mihkel Mardna on triatloni tehes ratta pealt kukkunud ning tunde kirurginoa all veetnud. Tegijail ikka juhtub!
Traumade juurest liigub jutt kaaluteemale. Mardna ja Nool leiavad, et üks viga on pidev vedelikutarbimine. “Inimene, kes teeb keskmise intensiivsusega aeroobses tsoonis tööd tund või vähem, ei vaja mitte mingisugust vedelikku. Veejoomine on ületähtsustatud,” ütleb Mardna.
Staadionile jõudes on arutelu saanud õige suure hoo ning hinge tõmmates kuulan proffide arvamusi. “No kuule! Sa ei saa panna 140kilost naist, kes pole 20 aastat trenni teinud, aja peale trepist üles jooksma. Mis mõte sel on?” imestab Erki Nool. Olümpiavõitja soovitab kõigil ülekaalulistel alustada hoopis velotrenažööril väntamise või ujumisega. “Seal puudub püstiasendist tulenev surve, tänu millele säästetakse alajäsemete kandvaid liigeseid.”
Mõlemad spordimehed nõustuvad, et väärarusaamu on palju ning ülekaalulisus aina süveneb. “Ülekaalulisi lapsi tuleb pidevalt juurde,” nendib Nool.
Suurim probleem on see, et treening tehakse inimesele ebameeldivaks. “Treening peab olema nauditav! Kui sportimine on ebameeldiv, on midagi valesti,” tõdeb Mardna. “Minu jaoks on võõras teema ülesöömine, sest me teeme pidevalt sporti, tunneme end hästi ja oleme terved.”
Kas mehed uue aasta esimesel päeval ka trennis olid? “Jaa, muidugi!” tuleb justkui ühest suust. Nool on aasta kahe esimese päeva jooksul suuskadel olnud juba neli korda. “Teate, mis on kõige raskem distants tervisesportlase jaoks?” küsib Nool. “Diivanilt välisukseni! See on ülekaalukalt kõige raskem. Sealt edasi on juba lihtne!”