6 nõuannet talvel sportijale

Siin mõned tähelepanekud, mis mulle endale on paljuski kasuks tulnud. Kuidas lumes ja tuisus ellu jääda!


1. Mobiil kaasa!

Praegu on mul mobiil üks põhilisi asju, mida sörkimisel vaja läheb. Esiteks mõõdab see mu teekonda, kiirust, aega jms, teiseks saan ma häda korral alati abi kutsuda. Paraku talvekülmades aku tühjeneb üsna kiiresti. Seega kasutan ma head nippi - elastikside õlale (teate ju küll neid Selecti omi, mis apteegist saab - vt pildil) ja mobiil aku poolega vastu ihu. Ihu annab sooja ja aku püsib paremini täis. Lisaks on see vägagi kindlalt paigas ega loperda kuskil taskus, kus omakorda on ta avatud ihuniiskusele, mis tehnikale head ei tee.

Mina kannan telefoni õla välisküljel, kuid näiteks suusatades olen ma kukkunud täpselt selle peale. Sörkimisel seda häda vast ei tohiks tekkida.



2. Kreemita!

Mehed teevad ehk selle peale pff, kuid absoluutselt iga külma käes viibiv inimene peab kandma hoolt oma naha eest. Eriti veel spordiinimene, kes ka pussnugade korral õue läheb ja seejuures kiiruseid arendab.

Külm teeb naha karedaks ja võib ka vereni katki tõmmata. Ma harrastasin kunagi aastaid tagasi paljakäsi terve talve õues käia ja siis lõpetasin täiesti karedate ja veritsevate kätega.
Kuigi ma käin hetkel jalutamas-sörkimas topeltkinnastega, siis kaval tuul jõuab ka läbi nende nahani.

Leidsin riiulilt Mustela Cold Creami ja katsetasin. Väga rasvane kreem nagu üks külmakreem olema peab. Tõmbasin õhukese kihi näole ja kätele ning külmas tuiamine oli hoopis teine tera. Nägu ei külmetanud enam pea üldse ja käed olid ka kaitstud. Mu juba karedaks muutuv nahk on taas pehme ja enam ilma kreemita õue ei lähe!

Nähtavasti oleks kasu ka soojakreemist kintsudele, sest need kipuvad tõsiselt külmetama, samal ajal kui muud kehaosad on kenasti soojas. Süüdistan selles pekkide paigutumist, mis üldse sooja ei hoia!




3. Peleta loomi!

Kuigi metsloomad üldiselt kardavad inimesi, siis metsa ääres liiklejatel tasub meeles pidada, et vahel satuvad loomad segadusse, võivad olla haiged või tunnetada inimeses ohtu. Kõlab tobedalt, aga kui mina metsas või metsa ääres olen sörkinud, siis olen aeg-ajalt plaksutanud käsi või niisama huilganud, et mitte kogemata mõne üksiküritaja või karja teele jääda. Seda meetodit tasub rakendada autoga metsavahel sõites ja kasutada aeg-ajalt signaali, et parasjagu sõidutee poole karglev loom oma trajektoori muudaks.

Jänesega poleks kokkupõrge vast väga fataalne, kuid olen sattunud mööduma põdra- ja metsseakarjast ning minu õnneks ei olnud nad parasjagu teele tormijooksu tegemas.



4. Ole nähtav!

Kuigi pea kõik spordividinakesed helgivad tillukeste helkurribadega, siis katse-eksitusmeetodil oleme tõestanud, et politsei käest see sind ei päästa. Võid küll vehkida oma mitme helkurribaga riietel, kuid ikka küsitakse helkurit, no seda päris. Kõige mugavam variant on helkurvest. Selle boonus on ka see, et autod peavad sind kiirust mõõtvaks politseinikuks ja võtavad sust möödudes hoo maha.

Ma kasutan helkurvesti ka valgustatud kergliiklusteel. Hea on olla vägagi nähtav!
Kes tahab vastupidist efekti saavutada (ehk siis mitte end politseinikuna esitleda), siis ekstreemoludesse leiab spordipoodidest ka näomaske, mis katavad kogu näo ja võimaldavad tohutus tuisus meeldivalt kulgeda. Aga vastupidise efekti näol võid sellega kaassportijaid hirmutada ning mõnest paranoilisest jalutajast möödudes sattuda pisargaasi rünnaku alla.


5. Jalad veekindlaks!

Sörkida suurte saabastega hästi ei viitsi, aga jooksusussid on suurema lumega tõesti parajad sussid, mis muunduvad väikesteks basseinideks. Praeguse paari kuu pärast 200euroseid veekindlaid jooksujalanõusid ostma ei hakka, kuid veekindlaid sokke tahaks küll muretseda. Peab minema uurima!

Üks variant on nt siin: http://militaarpood.ee/index.php?route=product/product&path=43_42&product_id=446 Pidid olema tõesti hästi vettpidavad, aga hind on ka muidugi väga meeldiv.





6. Vahi jälgi!


Sörkimisel-jalutamisel tasub olla jäljekoer. Kõige paremini annab seda teha mitte ringiratast joostes, vaid mingi punktini minnes ja tagasi tulles. Tagasiteel saab jälgida talvisel ajal oma jälgi. Näiteks saab jälile, kas jalad lohisevad liiga palju, kas jalad kalduvad sisse- või väljapoole, kas astud täistallaga või pigem päkaga või hoopis kannaga. Selle infoga võid minna ka hea jalanõuspetsi juurde, kes oskab soovitada, millised jalanõud sulle sportimiseks sobivad.

Minu lemmikkuu!

Minu lemmikkuu ongi käes - ehk siis jõulukuu!
Üks kehvasti lõigatud pilt tänavu kaunistatud toast rohelise aia taustal ja meenutus möödunud aasta talvest. Üsna sarnane, eks ole!

Ma ausalt öeldes lootsin samasugust talve nagu mullu, et siis vähemalt saaksin trenni teha lund lükates. Möödunud aastal käisin tuiskude ajal ca 5 korda päevas lund rookimas. Ühel hommikul sadas katuselt alla kahe meetri kõrgune hunnik minu nädalatepikkusele hooldatud jalgteele (kuskil seal labida ja valgusti vahel on tee pärast väikest kühveldamist). Seda hunnikut enam rookida ei saanud ja ma lihtsalt lõhkusin kamakaid teelt välja.

Trenn on see igatahes ikka ülikorralik, aga noh... Praegu saaks lihast pumbata vaid mullamutihunnikuid laiali lükates.

Magusaisust ka. Kroom avaldas lõpuks nähtavasti mingit mõju ja samas ka külmetus, mil palavik kerkis üle 39 ja kaks päeva polnud mingit isu magusa järele. Siis oli juba kergem järgmistel päevadel end tagasi hoida (kuigi päris kerge pole see siiamaani). Ma tsiteerisin fitness.ee artiklit, kus oli kiras, et kroom on ohutuim mineraal. Samas ütles apteeker, et üle kahe kuu kroomi manustades on oht (vist)maksakahjustuseks. Selles osas ei oska ma midagi öelda. Lugedes inglisekeelseid artikleid, siis ma ei leia sellele mingit vastet. Jah, on kaks juhtumit, kus kroom põhjustas maksakahjustuse ja teisel juhul neerupuudulikkuse. Esimesel juhul tarbis üks naine pool aastat igapäevaselt üle 20 kroomitableti ja teisel juhul üks sportlane tahtis end vormi viia ja tarbis kroomi koos teiste toidulisanditega. Seega jääb ikkagi küsimus - on siis kahjulik või on siiski ohutuim?

Hetkel pikemalt ei saa, sest kaugustes kostub tekimaadleja hädahüüdeid. Aga püüan nüüd blogil vähe tihedamalt silma peal hoida ja arengutest märku anda. Magamatusega hakkan vaikselt harjuma ja siis on ka lihtsam jalutama minna, kui väsimus on juba normaalne eluosa.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

176. päev, ÜKE või pigem ÜKT

Hommik algas hoogsalt ja tõotas head trennipäeva. Kuna öösel tuli katuselt alla selline lumi, mis kogu kõnnitee mitmekümne meetri pikkuses kahemeetrise kihiga kattis, siis hommikuvõimlemise asemel läksin teed välja kaevama. 45-1 h ma seal paduvihmas nokitsesin vaheldumisi vihastumisega, et iga labidahampsu peale jäi sulanud lumekamar labida külge kinni, mida ainult küüntega kraapides lahti sai. Lõpuks otsustasin lihtsalt 1,5 meetri kõrgusele uue kõnnitee teha ehk siis trampisin lume lihtsalt kinni.

Kui jooksuaeg jõudis kätte, oli hommikusest energiasööstust vaid riismed järel ja soov ainult silmi pilgutada. Läksin siis välja ja uuesti kaevama. Kinnitrampimine oli hea valik. Nüüd lõin kivistunud lund puruks ja viskasin suuri kamaraid teelt ära ning sain isegi kõnnitee moodi moodustise. Veel paar tunnikest tööd ning endine olukord on tagasi.

Õhtune töö 1:02, keskmise pulsiga 147, max 164. Pole paha. Peaaegu nagu kiirema kõnni ja kerge sörgi segu tunnikese jagu.

Kui jalad ainult läbimärjad poleks pool aega olnud, siis võinuks kauem teha. Eks näis, ehk tuleb järgmine ÜKT vajadus veel tänagi tagasi.

Edit: ja saigi õhtuks veel ca 30mindiline kaevumine tehtud. Oi, ma olin tõeliselt töökas täna. Varsti põhi paistab. Aga metsik, mis koguse lund sai täna ära kühveldatud-visatud. No tõesti tubli - pats-pats õlale!

175. päev, pudrufartlek

Eile oli puhkus (hommikuvõimlemisega), täna ilmselgelt mitte. Fartlek. Soojendus 9 minti, mis pidi olema juba keskmisel pulsil 175. Jooksin paar minti kellata ette ning pidin kurja vaeva nägema, et kohe algul pulssi 170lgi hoida - uskumatu, eks ole. Kuid ei läinud palju aega, et seda 180lt juba alla hakata kiskuma. Järgnes siis 10x 30 sekki kiirendust (fartlekki :o) 2.30se vahega.

Nii ülevoolavalt raske oli viimati 10 km oktoobris elu eest joostes. Kohe ikka väga raske. Rääkimata sellest, et jalge all oli TÄIELIK puder või parema variandina suured traktorirööpad, kus sai ka pigem tippida kui joosta. Puder mis puder. Vahepeal jalg ikka tõsiselt vänderdas ja väänles all, kuid mul on hea komme jääda alati püsti ning hoiduda purunemiseni väändumisest.

Pulsid pärast iga 30 seki lõppu: 186, 190, 192, 195, 194, 191, 189 (siin oli puhta puder ja aeglasem kiirem), 193, 192, 193.
Koguaeg: 36:40, keskmine pulss 182. Max 196 millalgi, aga siis oli ka päris hull juba olla. Km ca 5,5.

Taastumine autos istudes kohe pärast viimast kiirendust: 192+167+135, 119ni jõudis 2:20l.

Ja kes leiab värskest Tervis Plussist minust 5 fotot, on väga tähelepanelik!

171. päev, öösörk

Täna sai taas kaaslase kaasa haaratud ja seda uskumatul kombel terveks teeks, mida oli küll vaid 5,2 km jagu. Küll aga ei teadnud ma, mida täna teha, sest homme oli plaanis Tallinnas teatud hallis suurem trenn ette võtta, aga see jäi ootamatult ära.

Omalooming siis jälle, aga ei midagi rasket. Minek oli ca 16.40, küllaltki hämaras ja üsna varsti kottpimedas. Täna oli ikka ääretult kerge. Ei tea, mis selles rolli mängis. See, et oli pime ja ei näinud sõrmegi suhu pista, oli mitu kaaslast või lihtsalt eilne ujumine volksutas liigesed lahti.

Pimedas jooks on iseenesest hea trenn ka meeltele. Osa teest on jää all, osaliselt õrn asfalditriip, osaliselt lumekamarad, osaliselt õrn pehme lumi, mida pimedas ei näe, vaid lihtsalt tunnetad. Siis tuleb pidevalt olla valvas, et mitte koperdada, libiseda, pidurduda vm. Ühesõnaga tuleb sada protsenti kohal olla ning usaldada ka jalgu ja samas olla valmis iga millisekundi jooksul neid ümber häälestama (kas siis jääks, asfaldiks, lumekamakaks või pehmeks läbivajuvaks lumeks). Jooks on nagu A4 paberil - näed, et terve maa on valge, aga mitte seda, et see on täis konarusi, auke ja kamaraid.

Meeldis!

Tempo oli sips kiirem kui muidu, sest mult kiputakse alati eest ära jooksma ja siis ei tohi ometi ka maha jääda. See samas meenutas, miks ma kooliajal jooksus kunagi ei pingutanud. Kui nägin mööduvaid tagumikke, siis tekkis trots ja juba jäin meelega viimaseks.
A 18:49, AVG 165
B 17:57, AVG 176
Kokku: 36:47, AVG 171.
Liiga vähe tänaseks. Mõtlesin otsa jooksuharjutusi teha, aga kuna kodu juures pole üldse teed, siis ei hakanud pimedas lumes sumpama.

Panen ka täna menüü kirja omale teadmiseks ja niisama katsetuseks. Õhtul või homme riputan üles. Saab vähemalt kõik sokud üle loetud...

145. päev, hull, hull, hull, hull ilm....

Kui terve suve ja sügise sai õue vaadata, et oi kui kehvad olud ja välja minnes selgus, et ei tapa see palavus või vihm kedagi, siis täna oli vastupidi. Torminaine Monika oli kohale jõudnud, kuid siit toast paistis, et põle see torm miskit hullu. Nagu see pole ammu enam üllatuseks, siis eksisin taas.
Kohe algus oli vastu tuult... No ma ei leia sõnu selle kirjeldamiseks. Ainukesena mõistavad seda ehk need, kes täna lageda põllu peal jooksid. Olgu ka eelmainitud, et ma viskasin täna üle pika aja silda ja sellega oma selja nii rämevalusaks keerasin, et enam peadki ei saa pöörata - ajab juba naerma, ausalt.

Torm oli igatahes kõva, nii kõvasti peksis lund, et silmi ei saanud lahti hoida - loomulikult ei saanud ka pead ära pöörata, sest selg oli valus. Siis lippasin nina maas. Õnneks oli koer kaasas, kes enam-vähem teadis, kuhu minna. Igal pool lumevallid. Vahepeal sumpasin kõnnisammul põlvili lumes, sest pulss oli kohe alguses 180.

Rasketes oludes aitavad mind kujutluspildid. Tänaseks teemaks võtsin lennuõnnetuse Antarktikas... küsimus muidugi oli see, kuidas ma koeraga sinna sain, aga no see oli vaid kujutlus. Ja sedamoodi tänane jooks ka paistis. Igav lumi ja tühi väli, tuisk, torm, tuul, tatt rippumas maani... Ja kogu aeg mõtlesin, et ega ju Mel ei pahanda, kui ma selle otsa lühema teen, ja teise otsa, ja kolmanda.... ja neljanda... Soojenduse 20 mõtlesin küll lühendada, aga siis leidsin traktorijälgedes tee, mis viis metsa. Seal oli täitsa rahulik, ainul puud kääksusid kaeblikult ja panid tipus tuultele vastu. Tagasiteel pidi koer käe liigesest välja tõmbama, sest ta avastas järsku hiire ja tõmbas NAKSAKIII! jõle järsku, et hing jäi kinni. Ehk oleks pidanud rihma teise kätte võtma, vahest oleks mu teise käe ja selja paika rebinud.

Kuigi ma kauplesin igal sammul, et teen vähem, sest no olud on ju rasked ja keegi ju ei pahanda, siis ometi panin tatt ripakil lõpuni. JH + HÜ. Ristsammuga külg ees jooks oli küll uuu, sest üks käsi ei lipanud sugugi. Ja jooksuharjutusteks lahti lükatud rada tuiskas ca 2 mindiga täis, pointful...

Nii, vool juba kõigub...

Ja siis, jalgupidi läbimärg, esimest korda avastasin ka kuklast jäätükke, jõudsin õnnelikult koju.
Täna siis: SJ 20' + JH 7x50m/50m + kergelt HÜ jalalt jalale 10x30m/30m + LJ 5'.
Aeg: 37:36, AVG 169.

133. päev, karges lumes

Jah, fartlek on kogu treening, aga kuna jooksukiirendus on kole sõna ja liiga pikk kirjutada, siis meeldib mulle kiirema jooksu kohta, mis on lühiajaline ja peidetud pikka jooksu, öelda fartlek. Nummim ikka ju! Fartlek-fartlekid.

Kuna üleeile oli raske treening, siis selge see, et eile pidi hea olema. Nii oligi. Täna samuti kerge. Tänast rasket teelesaamist varjutasid eileöised eluhullud-ulmelised sündmused. Kõigepealt tants kikivarvul (jälle mu kontsajamad) päkkade surmani, lisaks kolmeni emotsionaalselt... oeh.. väga rasked üleelamised. Seega oli küllaltki raske end teele seada. Viis tundi und on minu jaoks ilmselgelt vähe.

Olin omadega paistes, kuid üsna pea ülikarges lumest sädelevas ilmas lonkides hakkas ka enesetunne paranema. Jälgisin end veidi ka kõrvalt. Pulss, mil ma pole suuteline enam kaaslasega rääkima on juba ca 145.

Koguaeg 41 minti. Minnes 20:12, tagasi 20:48. A avg 159 (20 minti alla 160se pulsiga - olen loomulikult väga rahul), B avg 162,3. Kogukeskmine 161 - vau! Distants ca 5,2 km.

Lõppu mõned jooksuharjutused.

131. päev, läbi okastraadi

Oi, kui raske täna oli. Täna üleüldse keerukas päev ja raske keskenduda, tuiskab peas. Lisaks oli minnes samm üliraske. Tundus mõttekam jalutada, sest sörgisamm meenutas pigem hüplevat jalutuskäiku. Üritasin sellele ka sobivat metafoori leida, aga sõna okastraat ei tulnud meelde, ka see oli ümbritsetud tollest samast. Paksult riides, miinus 4 kraadusovi, talla all kõvaks sõidetud lumi, pulsid kohe laes. Viimase tuisugagi oli kergem, see tegi vähemasti mineku lõbusakski.

Eeldasin kohe, et tagasi lippan kiiremini ja pärituules, mistõttu tegin esimese poole pikemalt 18:34 ca 2,5 km. Tagasi oligi teine tera. Enesetunne oli parem, kergem oli ka ja sõna okastraat tuli meelde. Tagasi tulingi üle minuti kiiremini: 17:31. Pulsid 169 ja 175, kogukeskmine 172. Koguaeg 36:05. Taastumine autos istudes: 178, 148, 121 ja 1:03 peal tuli 118.

Ahjaa.. Aaviku talust hüüti mulle: "Jõudu-jõudu, Pamela!!!" Mu nägu saab siin külavahel juba tuntuks, isegi koerad ei haugu nii vihaselt :o)))

Üks ps veel. Üle mitme kuu lõi taas külge meeletu valu, mis pea põlvili surus. Kunagi kahtlustati neerukive, aga see vast mõistatuseks jääbki. Aga no pagana valus oli ikka.

Oktoobri kokkuvõte: Oktoobris oli 26 treeningut ehk siis 5 päeva, mil ma ei teinud absoluutselt midagi. Oktoobris oli ka kaks võistlust. Ujusin 1 h ja 25 minuti jagu, poksitrenni oli 75 minutit, 50 minutit jõusaali, sörki (sealhulgas jooksuharjutusi) 15 tundi ja 45 minutit (945 minutit) ehk siis ca üle päeva tunniajaline sörk. Vaieldamatult minu füüsiliselt aktiivseim kuu.

129. päev, tuisune

Koguaeg 25:29, ca 3,3 km. Minek 12:35, 1,6 km, keskmine 171. Tagasi jõudsin 1 minut kiiremini, mistõttu töllerdasin veel ja oli 12:53, keskmine 180. TP 178, 154, 139 võetud püstiasendist. Kogukeskmine 175.

Pidi nagu 5 minti soojenduseks olema ja siis veidi kiiremas tempos edasi ajama. Pulsside järgi nagu oligi tempo kiirem, aga reaalselt oli olukord lihtsalt selline, et suss libises all, raheterad torkisid silmi, tuisk tõukas tagasi ning lippasin oma tavapärases tempos. Pulsid kohe iseenesest lippasid lae alla. Aga ausalt öeldes oli täna üle pika aja toredaim ja mõnusaim treening. Ning just selle hullu ilma pärast, mis meenutas jõule ja rockylikku katsumust.

Ahjaa, tore avastus eilses pimedas pulsikellaga. Kui kella tuua rindade alla ehk anduri juurde, siis viskab tule põlema ja näitab hetkepulssi. Ägäää!

128. päev

Ca 4 km, 30.57, kell 16.15, hämar, lõpp pimedas, lörts, jää ja lumi. I pool 15.32, keskm 171, II pool 15.24 ja 177.
Pulsid kõrged, enesetunne hää. Taastumine autos istudes: 176, 142, 124. 119 tuli 1.16.

Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

97. päev, lumehelves taob silma peast

Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.

Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...

Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.