Ööjooks ja minu viies poolmaraton

Praegu kihab nähtavasti 6000 inimesel veel eilsed emotsioonid rinnaku all ja peas keritakse kaadreid Ööjooksust üha uuesti ja uuesti tagasi.
Olen minagi üks nende seast.

See oli juba 2011. aastal selge, et hakkan igal aastal Ööjooksul käima. Esimene Rakvere jooksufiesta jäi mul paraku suurenenud kõhu pärast vahele, kuid igal järgneval aastal olen olnud kogu aeg stardis. Möödunud aasta Ööjooksu fiasko kõrval püüdsin ma olla seekord palju ettevaatlikum ja targem.

Tänavu oli Ööjooks minu jaoks pisut erilisem. Kolisin möödunud aasta septembris seni võõrasse Rakverre, kuid eile õhtul seisin stardis justkui koduseinte vahel.

Panin end juba mitu kuud tagasi poolmaratonile kirja. Lootsin, et ehk saab see siis motivatsiooniks end rohkem käsile võtta. See aasta möödus 13 erineva külmetuse ja gripi käes, mis röövisid mult vähemalt veerand ja rohkemgi aastat trenne. Nagu ka blogi näitab, siis mitmed muud probleemid röövisid mult üldse jõudu, aega, motivatsiooni.

Enam-vähem mingitki trenni hakkasin taas tegema kuu varem. See oli piisav, et rajale minna, kuid kindlasti mitte piisav eneseületuseks.

Ometi oli hea tunne 21.15 olla tuhandete teiste punasärklastega stardijoone taga. Tümakas põhjas, käis hingestatud aeroobiline võimeline blondi tütarlapse ülientusiastlikul eestvedamisel. Paljud võimlesid kaasa, paljud keskendusid omaette.

Foto: Martin Lätt

Kuigi augustiõhtud on muutunud petlikuks ja jahedaks ning pabistasin oma õhukestes riietes, et jõuan enne starti ära külmetada, siis ometi oli tuhandete inimeste koosmõjul loodud sünergia. See jõud ja ühine hingamine küttis terve Rakvere kesklinna tõeliselt soojaks ja suviseks. Võib-olla olid need lihtsalt prožektorid, ekraanid ja tõrvikud, kuid ma tahaks uskuda, et see oli ikkagi ühine PAUER.

Stardini oli jäänud veel loetud minutid ja vaatasin ekraanilt, kuidas operaator oli püüdnud kaadrisse kogu selle punase mere, mida Mooses ega stardipauk polnud jõudnud veel lahku lüüa.
Ja see pilt oli minu jaoks nii võimas ja liigutav, et mul tahtsid pisarad vägisi kurku tekkida. Mõtlesin siis, kuivõrd suur uhkus võib olla Ööjooksu peakorraldaja Marko Tormi hinges. Kas tal üldse tekkis võimalust üksi olla mõne hetke ja libistada pilk üle punase tänava ja mõelda, et midagi suurt on taas ellu kutsutud?

Kujutasin ette seda uhkust ja hingasin sisse hetke pidulikkust ja valmistusin stardipauguks. 3... 2.... 1... LÄKS! Kõlas lask ja tuhanded jalad hakkasid lööma poolmaratoni takti.
Tundsin kohe, et alguse tempo on liiga kõrge ja sellega ma lõpuni ei lähe. Tabasin enam-vähem ka täpselt ära, mis tempo see oli ja 5.19/km oli alguseks minu "treenituse" juures pisut liig. Lisaks sellele hakkas tohutult pistma ja igasugune tempo hoidmine osutus päris raskeks.

Ilmselt oli probleem selles, et olin sel päeval kokku ca 2 lonksu vett joonud. Päriselt. Pärast esimest joogipunkti hakkaski pistmine pisut järele andma.
Esimesed kilomeetrid möödusid päris kergelt. See ühine hingamine, koostoime - see aitas ajal ja meetritel märkamatult mööduda. Loomulikult ka rajaäärne tugi. Ansamblid, DJd, inimeste endi loodud joogipunktid, tantsijad, kaasaelajad, ergutajad. Pöörasin kõigile tähelepanu, sest mul polnud vaja võistelda aja või kohtade pärast.
Väga meeldis orkester esimesel kilomeetril - lisasid pühalikkust. Oli mitmeid toredaid kõhutantsijaid, naljakate loosungitega karjujaid. Eriti meeldis mulle üks memmeke Tammiku pargi lähistel enne linnuse juurde jõudmist.
Ta oli nii entusiastlik ja särav ning elas justkui personaalselt igale jooksjale kaasa. Ma tundsin nagu mu oma vanaema tuli raja äärde ja hõiskas: "No väga tubli, kullakene, sul läheb nii hästi!". Nagu omaenda memmekene! Võimalik ainult Rakveres!

Ca 11. kilomeetril jagati ka geeli ja kuigi olen alati olnud geelide vastu, siis seekord võtsin pakikese kaasa. Hakkasin seda pikapeale aeglaselt luristama ja see ülimagus mekk ajas hambad kerget tuikama ja väga mõnus see polnud. Mingit jaksu ma oma arust sellest ka ei ammutanud. Kuna süda tegi tõsist tööd, et lihastesse verd pumbata ja magu oli viimane, kuhu seda jõudis, siis päris mitmel korral tulid geelisegused maomahlad mul kurgust üles. Ühesõnaga - geeli pole ikka mulle vaja.

Aga 12ndast kilomeetrist hakkas mu jaoks ka tõsisem kilomeetrite lugemine. Mu jaoks oli verstapostiks 17. kilomeeter, sest siis on ju AINULT 4 kilomeetrit lõpuni.

Nii ma siis muudkui ootasin... 13 ja siis 4 veel... 14 ja siis 3 veel... 15 ja 2 veel... 16 ja 1 veel.. Aga 16ndast hakkasid jalad järjest raskemaks muutuma. Enne 17ndat lõid täielikuks pakuks, et ma isegi ei saanud aru, et tempo kukkus prauhti alla. Oma arust pingutasin samamoodi tugevalt, kuid jalad liikusid nagu tsemendis. Pärast 17ndat hakkasid need juba kergelt krambitama ja ka talla alt hakkas kiskuma. Minu jaoks oli finiš 17. kilomeetril. Sealt edasi oli juba mõistusega sundimine. Kohtasin seal samuti raskustega võitlevat ülemust ja läksime edasi teineteisele jänest mängides.

Võtsin tempo alla ja proovisin näha, kas on veel langevaid tähti taevas. Esimestel kilomeetritel ma nägin paari. Isegi ritsikad siristasid metsade kõrval. Kuigi kohati oli päris pime, siis olen sadadel talvepäevadel täelikus kottpimedas jooksnud, kuid suvel oli see muidugi ootamatu elamus.

Ammutasin pidevalt jõudu tuttavatelt tänavatelt, mida olen selle aasta jooksul pidevalt mõõtnud. Kuidagi kodune ja armas oli seekord joosta. Nagu oma õue peal.

Nii ma siis viimastel kilomeetritel tõstsin pilgu päris taeva ja imetlesin, kui kumer ja lai on tähtedega tikitud taevas. Isegi Suur Vanker piidles punast revolutsiooni Rakvere tänavail. Ja kuldkollane suur kuu piilus vaikselt puude vahelt.
Kui paljudel küll oli aega märgata täiel määral seda, mida Ööjooks pakkus? Kui minna Ööjooksule, siis tõesti elamuse pärast. Aega saab püüda kümnetel teistel võistlustel kogu aasta vältel. Vähemalt minu jaoks.

20. kilomeetril korjasin oma viimsed riismed kokku ja püüdsin natukenegi tempot tõsta. Kuigi eelnevalt oligi minu lagi 7.08, siis sain oma 30 sekundit ikka mingi ime läbi kiiremaks. Ja nagu ikka - mu lemmikvaatepilt - prožektorid, tuled, kommentaatori kumisev hääl, muusika, ekraanid.... FINIŠ!
Seekord siis 2:09.05. Üle 10 minuti aeglasemalt kui oktoobris, aga umbes sellist aega ma tegelikult ka lootsin.

Tänavugi oli elamusi taevani ja eriti hea meel, et seekord oli rajal ka kemmergud. Minu möödunud aasta mina tänab! Küll aga üks oi-oi koht ka. Jooksin ja nägin kaugel väravaid, kus siis paistis esiti, et ühes osas sajab vett alla. Ma ei tahtnud märjaks saada ja mõtlesin, et lähen värava sellest otsast, kus vihma pole. Paar meetrit enne väravat nägin, et terve see väravaalune uputab ja seal sajab. Viimasel hetkel tegin kiire põike kõrvale ja hakkasin mööduma väravaposti ja mingi kõrval olnud posti vahelt. Ja siis 20 senti enne nende vahele jõudmist märkasin, et nende kahe posti vahele oli tõmmatud rihm, mis natukenegi kiirema tempo puhul oleks mu keha lihtsalt, jämedalt väljendades, pooleks saaginud.
Haarasin siis viimasel hetkel rihmast ja panin sealt hoo pealt limbot alt läbi. Mingi tüüp nägi seda pealt ja oleks peaaegu karjatanud. Oijeerum - seal oleks võinud olla lipp või see rihm tüki maad kõrgemale tõmmatud. Ma imestan, kui mitte keegi sellesse sisse ei jooksnud.

Ööjooks on tõeline pidu, elamus, harukordne sündmus. Salvestan mälestused ajju ja proovin võtta ülejäänud aastaks endaga, et pidada taas vihmas, külmas, jääs, tuules, lumes, tuisus vastu. Paraku on ikka nii, et mida parem baas ja treenitus, seda suurem nauding on ka jooks. Minu baas oli tänavu küll nõrk, aga melu korvas selle kõik.

Rajal näeme, raisk! :)

Rakvere kevadjooksust ja suvi südames!

Viimane kord oli küsimus, kuidas jooksuvõistlusel tõuse võtta, sest Rakvere kevadjooksul oli ette nähtud päris ebamugav tõus + edasine keerukas rada.

Harjutasin mõned korrad enne võistlust konkreetselt seda tõusu.  Jooksin mõned kildid ette soojaks ja siis läksin oma künkale 3-6 korda üles-alla voorima. Ja ma usun, et olenemata neist vähestest harjutamistest, sellest oli ikka palju kasu.

Soojendasin end esmakordselt enne võistlust korralikult ette. Ja siis hakkas ladistama tohutut paduvihma. Esialgu see väga ei häirinudki.

Tõusule läksin pigem ettevaatlikult, aga siiski piisavalt kiiresti. Pärast seda hing kinni polnud ja sain edasi vurada.
Proovisin vältida poriloike, kuid lõpuks oli terve keha luudeni läbimärg ja panin veest juba külma kõhu ja märja jalaga läbi. Jalad lirtsusid all, särk oli nagu millimallikas seljas.

Aga väga vahva jooks oli just erakordsete olude tõttu.
Aeg: 24.27, tempo 4.53 min/km. 76. koht, naistest 20., oma vanuseklassi 8. koht.
Kokku osales 419 spordisõpra.
Arvestades seda, et ma ei tee enam fartlekke, lõike ja muid erialaseid treeninguid, siis on päris hea, et suudan veel alla 5 mindi kilti joosta.

Aga muust infost, siis hetkel puhkusel ja lõpetan oma selle aasta suurimat projekti.
Puhkusepilte ka edvistamiseks:

 

Kohtume homme Paide-Türi rahvajooksul!

Homme taas Paide-Türi rahvajooksule! Juhuu! Kuigi mul on viimased 2 kuud olnud trennide osas väga kehvad ja kaootilised, siis vähemalt olen võimeline need 6,44 kilomeetrit ikkagi läbima. Väga-väga sooviks, et ikkagi parema ajaga kui mullu (35.20 vms, tempo 5.30.).

Täna tegin hommikul Rakvere vahel väikse soojenduse. 12 minti sörki, 4 JH + 4 80meetrist kiirendust (30 sekki võistlustempos), 8 minti LJ, mille sees oli kiire käik Vallimäe treppidest üles ja alla. No need lihtsalt NIII tõmbasid.

Hommik on täna nii võrratu olnud ja täielik nauding olla väljas ja liikuda. Ma muigasin korduvalt omaette, sest uduste autoakende tagant vaatasid vastu pärani silmadega padjanäod. No kes see hull laupäeva hommikul kell 8 juba mööda linna jookseb! Mina see igatahes poleks olnud, aga muul ajal mul poleks sellist võimalust täna rohkem olnud.
Naljakas ka see, et osad noortekambad pole eilsest kräust veel magamagi jõudnud ja jalutasid uimaselt vastu. Tekkis selline äge kontrast - üks naerusuine entusiast ringi tormamas ja kamp porikärbseid meelekohti kruttimas. Tänu sellele ongi maailm kirju ja põnev :)

Näeme homme!

Rakvere spordihallis korvpallitrennis

See oli siis mu ametlik viimane Tervis Plussi lugu. Edaspidi olen siis ehk kaasautor.

Aga oli tore ja sisimuses ikkagi väike kurbus ka sees. Mul hea meel, et viimaseks looks osutus päris karmi andmisega treening suurte mehemürakatega, kellest üks oli Tarvo Sõmer. Rohkelt emotsioone TP oktoobrinumbrist.

Haige... kolmas, neljas kord?

Mõned õnnetused ikka hüüavad küll tulles. Olen sel aastal nüüd kolmandat või neljandat korda juba haige. Ehk siis haigus iga paari kuu tagant.

See kõik on ühest küljest masendav, kurnav, aga ajab vihaseks ka - no kaua võib?

Kuid ma ei saa öelda, et saatus on mu vastu hirmus karm ja ma ise puhas poiss. Viimaste nädalate tormamine, töövahetus, elukohavahetus, kolimine, iga hommik, õhtu ja nädalavahetus töötamine - need kõik olid juba ammu üle pea kasvanud.

Juba enne Aleksandri poolmaratoni tundsin sees pidevat ärevust. Nagu kohe hakkaks midagi juhtuma või jään kohe-kohe haigeks. Võtsin mõned päevad magneesiumi ja läks üle. Või oli selle põhjuseks poolmaratoni möödumine või hoopis see, et lapsel tekkis ühel õhtul palavik ja ta põletas minu ärevuse lihtsalt ära.

Samas andis keha korduvalt märku, et natuke imelik on olla... ehk siis - võta, palun, aeg maha ja puhka! Kuid nagu kõik inimesed leiavad vabanduseks - aga mul pole selleks aega ega võimalust! Ma ju PEAN tööd tegema. Ma ju EI SAA lihtsalt "imeliku tunde" peale kohustusi kõrvale heita.

Seega rühkisin edasi, sest stressiolukorras suudab keha end ka kokku võtta ja ära peita väiksemad vaevused. Ma teadsin juba mitu nädalat tagasi, et varem või hiljem, sellise tempoga ma voodisse jään. Ja nii siis sel nädalal keha lõpuks viimase signaali andis ja lõpetas mõlemaid pooli rahuldava koostöö.

Palavikku vist siiski pole olnud, kuigi enesetunne on olnud väga kehv. Nina on paistes ja lurisev (kuidas küll inimesed ilma Otrivinita on hakkama saanud?), kurk oli alguses valus ja pärast kaotas hääle ära, kerge köha ja üleüldine jõuetus. Lisaks kõigele muule - kohutavalt tusane ja kergesti ärritatav olek.

Annan oma parima, et veel tänase viimase päeva jooksul võtta kodus olemisest viimast, sest homsest hakkab mu elu kulgema päriselt Rakveres ja samas taas töörattas. Praeguse seisuga on mul küll tunne, et homme ma jalgu kepsutades tööle küll ei torma.

Ma pole vist kunagi rohkem korranud "Anna mulle andeks, armas keha!", "Palun pea veel natuke vastu, hea keha!" kui viimaste nädalate jooksul. Aga no kaua jõuab, eks ole.

Aga noh... Nüüd ma olen ju Aqvas ja äkki mul õnnestub vähemalt üks ülimõnus massaaž endale kinkida :) Mu tubli keha on seda väärt!

Aga ärge mitte mainigegi tänast maratoni... Lõikab noaga iga kord, kui kuulen...

Suured muutused ja kannapöörded

Nüüd on siis jõudnud ehk aeg sinnamaale, kus ma peaks avaldama, miks blogi ärasuremise äärele on jõudnud.

Ei tea, millisest otsast juttu alustada, sest kõike polegi võimalik kirja panna.

Lühidalt öeldes, mõni nädal tagasi sai vastu võetud väga-väga raske otsus. Otsustasin, et ma lahkun ajakirjast Tervis Pluss. Vähe sellest - vahetan ka ametit ja elukohta.

Ma ei oskagi õigeid sõnu valida, sest tänaseks päevaks olen virvarrist nii kurnatud ja aju on tühjaks pumbatud. Tervis Plussis oli/ on (viimane tööpäev on siiski 8. september) väga hea töötada. Ma armastan oma imetoredaid kolleege, ühiseid ettevõtmisi, inimestega kohtumist, kirjutamist, eri olukordadesse sattumist..... KUID... alati on olemas mingi "aga" ning kuna minu puhul oli tegemist ka mitmete isiklike põhjustega, siis ei hakka neid lahkama.

Juhuste ja tähtede soosingul jätkan ma oma tööd turundusspetsialistina ja seda Rakveres Aqva spaas. Ma olen korduvalt blogis Aqvat kiitnud ja nähtavasti poleks ühtegi teist spaad Eestis, kus töötamist ma oleks kaalunud.

See tähendab omakorda ka seda, et ma kolin. Kuhu täpsemalt - issand, teaks siis isegi! Ehk kui mu blogi lugejate seas on rakverelasi, kes teavad midagi vabadest korteritest, siis andke märku :) Ja üleüldse oleks tore Rakveres kohalike inimestega tutvust sobitada (vihje, jah)!

Kuna mu viimased nädalad on möödunud uut elukohta otsides, vaikselt uue töö asjadega tutvudes, kuid eelkõige praeguse töö otsi kokku tõmmates, siis olen puhas mahl juba valmis.

Ja kogu see olukord tähendab minu jaoks ka seda.... seda on nii valus kirja panna ja sellele mõeldagi, sest ma pole seda enda jaoks veel valutuks mõelnud... ühesõnaga jääb tänavune maraton minu jaoks ära.

Ma jõuan hetkel jooksurajale kord nädalas, mis on maratoni ettevalmistuseks ilmselgelt vähe. Võhma on kadunud juba ohtralt ja tase langenud ja kui mul oleks aega, siis ma nutaks selle pärast vähemalt tunnikese.

Aga nagu ka seda olen korduvalt kirjutanud, siis: inimene mõtleb, jumal juhatab.

Ma ei tea, kas mu otsus üleüldse oli hea, aga vähemalt ma saan öelda, et ma proovisin ja püüdsin. See on vast parem kui "oleks...".

Meie vana talumajake jääb alles ja saab usina valvuri. Kuid eluke hakkab enamjaolt veerema nüüdsest Lääne-Virumaal. Seda on nii veider isegi kirjutada. Ma ei usu seda siiamaani, et ma sellega hakkama sain. MINA? Maailma mugavaim kodurott, kes jumaldab hommikust õhtuni vanades dressides istumist, keset päeva aiamaal tuiamist, vaikust, rahu ja stabiilsust.

Tundub nagu mu kaksikuse ühe poole - vanamuti - valitsemisaeg sai läbi ja nüüd on linnabeibe kord. Varsti tuleb iga hommik kontoririided selga ajada ja joonlaud allaneelatult toolis istuda.

Mine tea, milleks mõni asi hea on. Aga nagu ma olen veendunud - pole olemas halbu ja valesid otsuseid. On valikud, mis õpetavad meid tulevikus olema targemad ja paremad, on valikuid, mis õpetavad meid veelgi rohkem ja annavad meile tugevuse. Iseasi, kas me neist otsustest tahame õppida ja paremaks saada. Ma siiani olen tahtnud.

Mis aga blogimisest edasi saab - pole samuti õrna aimugi. Ma tahan edasi joosta ja kirjutada... võistelda... unistada... Andku taevased mulle selleks vaid aega, jõudu ja inspiratsiooni!

Ja kõigile teistele, kes kaaluvad elumuutust - take the leap of faith! Ma võtan tähtsaid otsuseid vastu ratsionaalselt, kaalutledes ja kalkuleerides. Aga nagu mullegi öeldi - kuula südame häält. Kuigi see enamjaolt võib kõik p.... keerata, siis vahel aitab see tuua kätte paremad asjad, mida elu muutmata ei saa me kunagi kogeda.

Jah, suured otsused on hirmuäratavad, rasked, aga... nagu Heidi kirjutas: "everything will be okay in the end, if it‘s not okay, it‘s not the end."

Uute tandriteni, armsad!

Täna Ööjooksule!

Nüüd on tulnud sisse ülipikk vahe, aga loomulikult on mul ju põhjuseid selleks ;-)
Täna õhtul siis Ööjooks ja poolmaraton, homme tähistan juubelit ja ülehomme on siis päris sünnipäev.

Tulge täna Rakverre ja elage kõva häälega osalejatele kaasa! Kohtume!

Kohtume homme Ööjooksul!

Homme siis Rakvere Ööjooks, mul kavas 10 km. Eile tegin katsetust, kuidas tald lippab ja lippas küll. Parandasin möödunud kuu parimat 10 km aega 5 minutiga ehk siis 1 h 4 min ja 20 sek. Minu üleüldisele parimale 10 km ajale jääb see vaid 3 minti alla, juhuu!

Olen viimastel kuudel madala pulsiga jooksnud ja see kuidagi väsitab ja kurnab. Eilne kümps keskmise pulsiga 181 andis samas vinksi vonksi ja pani tahtma edasi põrutada. Samas kui 169se pulsiga viimased jooksud tekitavad tüdimust ja soovi jääda jooksupuhkusele.

Ma ei loodagi, et ma homme kordan eilset tulemust või panen veel paremini. Süda ei pea võistluspingele vastu (kuigi ma reaalselt ei närveeri ega lähe kunagi võistlema, vaid niisama osalema) ja viskab pulsid lakke. Seega - kui homne 10 km tuleb ajaga 1 h 9 minti, siis võin rahule jääda. Väga loodan, et pulss siiski suudab püsida mõistuse piires... oehh...