Eesti Ööjooks ja shit happens

NB! Järgnev tekst sisaldab naturaalseid ja värvikaid kirjeldusi - nõrganärvilistel mitte lugeda!
PS! Pilte seekord pole, sest ka SEL aastal jäi ihufotograafil mälukaart koju (kena!).

Esmalt palju õnne kõigile mu tänase juubeli puhul, kuigi see postitus saab tõenäoliselt valmis 10. juunil, mil ma juba olen ammu vanamutt valmis.

Ööjooks - 21,1 kilomeetrit. Eelmise aasta ülevoolavad tunded püsisid mul igal aasta järgneval päeval eredalt meeles ja ootasin juba uut Ööjooksu. Mullu 10 km, seekord juba poolmaraton.

Ootasin ürituse nautimist, rahvast, melu, muusikat - kõike!

Hommikut alustasin sünnipäevatortide valmistamisega. Seetõttu polnud mul terve päeva aega ega võimalust korralikult süüa. Jätke meelde - sellest algasid mu möödapanekud!

Mõtlesin, et täna sealiha ei söö, et seedimine oleks kerge ja kõht samuti, kui teele lähen. Ainult kiired süsivesikud. Seejuures polnud mul sugugi aega, et pöörata tähelepanu kvaliteedile. Nokitsemist küüslauguste singirullidega (khm), valge šokolaad, näpud kreemi sisse, jäätis, rasvase majoneesiga salat, kanavõileib, dipikaste juustu, maisi ja kurgiga jne.

Oma snäkkimiste, koristuste, küpsetustega olin lõpuks jõudnud kuidagi Rakvere kesklinna. Sellele eelnes veel tunnike lohutamatut nuttu ja ülevoolavat vihastumist. See aga kirjutamist ei vääri.

Olin Rakveres. Melu juba peal, kuigi stardini jäi 1,5 tundi.

Et numbrit kätte saada tuli seista ülipikas järjekorras. Paraku oli see tekkinud täiesti tobedalt. Võistluskeskusel oleks võinud olla avatud kaks ust, sest ühest uksest ei pääsenud korraga kaks inimest sisse-välja. Seega oli staabis sees numbritele ligipääs nagu naksti, aga uksest sisse pääsemiseks tuli seista piiiikas järjekorras.

No pole viga! Sain kätte ka oma kena musta võistlussärgi, mille tõmbasin kohe selga! Naiss!

Aeg tiksus nii ruttu, et oli aeg siirduda stardikoridori. Sain jalga ka oma esimesed kompressioonisokid (Asicsi omad - üllataval kombel ei tundnud ma tohutut survet nagu paljud bloginud on). Kuigi Järvamaal sadas vihma ja asi meenutas Noa laevale siirdumist, selga said aetud juba pikad dressid, siis Rakveres oli küll Vanajumal ise kohal ja volksutas isegi oma säravaid silmi.

Seisingi siis juba lühikestes pükstes, kenades põlvikutes ja uhkes Ööjooksu särgis mitmete teiste seas. Olin niiii uhke, et mu rinnal oli kollane silt, mis tähistas seda, et ma siirdun täna poolmaratonile - ma lähen jooksen 21 kilomeetrit, mina olen see, kes stardib täna tuhande esimese seas!

Rind kummis, peatselt lisandus kõrvale ka treener Meelis Minn oma lustaka kaaslasega. Lehetäirohelised noormehed olid ülevoolavas tujus, ma endiselt kodusündmustest pisut häiritud, kuid proovisin keskenduda. Käis stardipauk, õhku lendas ilutulestik, mis kahjuks päevavalges suurt välja ei paistnud, ja tuhatkond vasikat lippasid karjamaale.

Võtsin enda arvates liiga aeglase tempo, aga pigem see kui kiire. Esimene km oli vast mõned sekundid üle 6 minuti. Lehvitasin ja karjusin tuttavatele. Ikka vana tuttav rõõm - lehvitavad inimesed, noored muusikud, naeratavad inimesed. Ilm oli võrratu, sünergia võimas ja minek sees. Teine kilomeeter tuli juba 5.40 kanti.

Olin keskendunud, kuid miski hakkas tasapisi häirima. Väikesed pisted alakõhus. Iga sammuga muutusid pisted aina tajutavamateks ja tugevamateks valudeks. Jooksin küll tempos 5.40, mis tõotanuks aega alla kahe tunni ja varu oli loomulikult veel, kuid valud hakkasid aina enam häirima. Hakkasin mõtlema, et mis pagana jama see on? Gaasid? Midagi välja ei tulnud ja pistsin edasi.

Varsti hakkas aina selgemaks saama, et pean VÄGA RUTTU vetsu saama. Hakkasin jälgima kullipilgul, kas taeva päralt on kuskil välikemmergut? Mõistagi ei tulnud seda ei ühe, ei teise kilomeetri pärast. Sai ka turvade käest küsitud ja ilmselgelt polnud plastikpellerit ette nähtudki.

Mõtlesin, et okei. Kui peldikut ei tule, siis sorri, minu tee katkeb täna. Kõik mu lootused, mu eesmärgid, aasta suurt ootamist.. kõik... Kõik jääb ühe peldiku taha. Ma pole küll linnapreili, kuid põõsad ei ole mu teema.

Paraku ei oodanud mu kõht enam mingit varianti ja edasi kõndida polnud füüsiliselt võimalik. Oli õnn, et just siis ilmus üks üksildane ja kauge põõsastik välja. Sinna jõudes oli selge, et seda on kasutanud juba mitmed hädalised. See-eest oli palju kurvem asjaolu see, et sinna jõudes oli selge, et mu kõht on absoluutselt korrast ära.

Sain vaevast lahti ja lippasin edasi. Mel oli saatjaks ja küsis pidevalt, mis ja kuidas, kuid olin tõsiselt häiritud sündmustest. Kaotasin kaks minutit ja see tähendas alla kahe tunni lõpetamise välistamist. Kõik. Tsau. See on läinud!
Kõht hakkas veel hullemini valutama. Läks päris kehvaks ja õnneks olime jõudnud juba linnaservale, kus oli hiiglaslik peldik - paks mets! Teatasin Melile, et pean taas minema. Jooksin metsa võimalikult kaugele, sest nägin liiga selgelt mööduvaid jooksjaid. Siis selgus, et kõht on ikka VÄGA HULLULT korrast ära. Oh, olgu tänatud vahtrapuud! Küll mitte need põõsad, mis kasvatavad mingeid imelikke okkalisi lehti - võehh!!

Proovisin tagasi teele minna. Siis selgus, et mets (vets) kutsub ikka tugevalt tagasi. Lippasin taas padrikusse. VALU, ai valu! Lõpetasin, astusin kaks sammu.. ei, taas tagasi!

Pärast mitut valelootust rajale tagasi jõuda, lõpuks ikkagi teele ma sain. Mel küsis kohe, kas kõht lahti. Polnud muud varianti kui pattu tunnistada.

Kõht oli valus ja sääsed ka kannikatest tükid kaasa viinud, ütlesin, et edasiminek oleks vaid enesepiinamine. Pean lõpetama. Oli tohutu kahju, kurbus, pettumus, kuid muud võimalust ma ei näinud. Seis oli kehv.

Paraku olime linnast eemal, rajal meedikuid ratastel ei näinud, joogipunktini oli maa ja ilm - seega tuli edasi rühkida. Mel ütles mu jaoks otsustavad sõnad: "Ega mul pole ka sellest medalist sooja ega külma.."
Ah, medal, mõtlesin... Ma tulin juba nii kaugele ja kuidas nüüd pooleli jätan?

Kõndisime. Üks taadike lõõpis: "No, mis tulite siia kurameerima või!!" ja põrutas meist nagu (siia kõlbaks paremini väljend - si..uvast kassist) postist mööda. Ma olin nii kurb, et oleks tahtnud pigem vastata, et "Ma pasandasin terve metsa täis - ei ole mul kuramaažiks võhma", kuid mul polnud jaksu ja olin niigi liiga õnnetu.

Lonkisime veel ja proovisin vahele ikkagi veidi sörkida (kurameerivast taadist saime isegi mööda!). Kuid häda kutsus taas. Nägin üht toredat prouat ja palusin ta juurde tualettruumi kasutama. "Oh, mul siin juba mitu meest käinud!". Huh, ma polegi ainus! No milline õnn on pärast kaktusel istumist maanduda valgele troonile! Andku muidugi see armas proua mulle andeks, sest prantsuse parfüüm, mis ma endast jätsin, ei pruukinud olla just maitse järgi. Ja vabandan ette, et ma paar lõiku vetsupaberit kaasa haarasin.

Tagapool olid igatahes meeleolud ülevad. Kohalikud OH-lembid elasid väga kaasa, majaomanikud tulid väravate ette oma joogipunkte moodustama (pakkusid kuuldavasti isegi õlut ja kurki!), mõned lasid suurtest kõlaritest muusikat, üks preiliga jooksnud noormees suhtles absoluutselt iga kaasaelaja, mööduja ja möödutavaga. Väga äge!

Suutsin taas joosta, kuigi üliaeglaselt, samas tasapisi tempot tõstes ja jõudsin "lausa" 6.25 peale.

Kui jõudis kätte 17. kilomeetri joogipunkt, siis otsustasin, et olgu siis. Nägin nii palju vaeva, et siia jõuda, küll jõuan ka lõpuni!

Paraku hakkas tõeline Kolgata tee just siis, kui olin joogipunktist läbi saanud. Soolestik pöördus nagu pahupidi, sisikond oli lausa krampis, jalad muutusid kangeks, organism oli sooladest, vedelikust, mineraalainetest tühi, keha nõrk. Ma ei suutnud füüsiliselt enam joosta.

Hoidsin kahe käega pihast ja oigasin valust, jalad liikusid all robotlikult edasi. Ma ei mäleta enam, mida Mel ütles või tegi. Ma lihtsalt liikusin ja olin kuskil omas süsteemis.

Mäletan vaid seda, et mingil hetkel pakkus keegi mööduv kena naisterahvas geeli, kuid selle peale suutsin vaid oksendavat nägu teha (vabandust - ma ei jaksanud vastata). Teadsin isegi, et geeli peale läheks asi veel hullemaks.

Proovisin tibusammul sörkida, kuid ei suutnud. Keha ei tulnud kaasa. Haakisin siiski ca 900 meetrit enne lõppu ühele naisterahvaste kambale sappa. Lõpuks jäin geelipakkuja kandu talluma.
Ma vaid jooksin, surusin valu ja hädad alla, lihtsalt jooksin. Ja siis ma nägin - tuled, leegid, valgus. "Issand jumal, finiš!!" hüüatasin. Nüüd läks uus käik sisse ja andsin tuld (nii vähe, kui seda anda oli).

Geelinaine jooksis eest, kuid mul oli oma teekond. Varsti olingi tulevihkudes ja lippasin üle kumm-mati, mis mu aja kinni lõi kahe tunni ja 25 minuti peal. Abikassa hüüdis veel "TUBLI, PAMELA!" ja ma jõudsin talle vaid näidata miimikas kõrilõikamist.
LÄBI! Ma jõudsin finišisse!! Tegin ära!!
Kuulsin kõlaritest oma nime ja olin ühekorraga nii õnnelik ja kohutavalt kurb.
Rääkisin siis oma kaasaelajale esimese kahe lausega, kuidas ma pool teed pasandasin ja läbi tulemere kohale jõudsin. Pisarad olid kahjutundest silmis ja hääl värises.

Kuigi siis, paar hetke kivil istudes ja suurelt ekraanilt Ööjooksu reklaame silmitsedes, tundsin pisarsilmi kahjutunnet, et mu oodatud üritus nii läks, siis tegelikult olen tänaseks ikkagi väga rahul. Ma ju jõudsin finišisse ja sain selle medali kaela, mille ma NIIII välja teenisin!

Kõht imiteeris ka kojusõidul etendust "Vesi elevantidele", kuid järgmisel päeval ehk täna/eile olin ma ponks, nagu ikka! Jäin ellu!

Kahjuks ei saanud ma üritust nautida ja ümbritsevat märgata, saada osa melust ja realiseerida oma aastast ootust ja lootust, siis... ah, lõppeks ei saanud must täispasandatud lühkaritega internetihitti nagu ühest väljamaa mehest!

Ja eks ma olin ju ise sada protsenti süüdi. Ja pigem siis poolmaratonil kui sügisesel maratonil! Sain igatahes väga väärt õppetunnid:
1. Jooksupäeval olgu toitumine sama, mis tavapäraselt.
2. Jooksupäeval EI VIHASTU.

Aga nagu ma läbi valust kissist silmade suutsin ikka näha - Ööjooks on siiani aasta parim ja ägedaim spordisündmus! Hurraa!