Ööjooksu fotorepo

Kuigi blogi on endiselt puhkusel, siis ma ise mitte. Ja kuigi mul on aastaga kogunenud kokku ca 7 jooksukilomeetrit, siis ma lootsin, et see ehk aja jooksul paraneb. Kuna mu tervis seda sugugi teha ei mõelnud, siis nii see 7 jäi ja mul tuli Ööjooksul 10 kilti selle baasilt ka läbida.

Rõõmurulli stiilinäide.

Ja kuna mul polnud võhma (etteruttavalt - oli küll!), et isegi mitte kümmet sörkida, siis otsustasin võtta vääääga lõdvalt ja mõnuga ning teha see jooks vähe teistsugusemaks.

Ja nii see välja kukkus:

1. kilt läks kena kerge sörgiga. Entusiasmi jagub.

2. kildil jätkus sama mõnus tsill.

Mul hakkasid juba ideed otsa saama, kuidas pildil originaalne olla.

Kuri tiiger.

5 kilti läks nigu mustikas!!

Küünlad olid kenad, aga need pilti väga ei valgustanud.

7 kilti veel nagu vä?

Enne kaheksandat hakkas mul puus tuikama, aga püüdsin ikka vapper olla. Tegelikult polnud häda kedagit need 8 ära sörkida. Ei hakanud kõndima!

9?! Ma alles hakkan soojaks saama!

Finiš.... Minna... või mitte minna... selles on küsimus!

Ehk siis kokkuvõttes. Suutsin ära sörkida kõik need 10 kilomeetrit, välja arvatud pildistamispeatused.
Nautisin jooksuüritust esimest korda oma elus täiel määral ja sain osa igast millimeetrist. Ei olnud mul kehv olla, polnud veri kurgus, ei lugenud sekundeid ega ohkinud pulsikellal 197 numbrit nähes... sest mul polnud üldse pulsikella. Ülimõnus oli!
Loivasin siis kokku 1:16.
Ja kuigi tempo mind ei tapnud, siis distants küll. Seitsme kildi baasilt minna kümpsile on too much. Mul oli väga raske uinuda ja kogu öö möödus jube raskelt. Alles täna sain väga sügavasse ulmeunne vajutud, aga hommikune äratus rikkus täieliku väljapuhkamise ära.
Loo moraal - tuleb vaikselt edasi sörgitseda. Kord nädalas on hetkel väga okei, arvestades, et ma püüan 2 korda nädalas käia jõulises ja füüsiliselt raskes power vinyasa joogas.

Mul on hea meel, et vana baas pole täielikult ära kadunud ja kui vaja, siis jaksab natuke küll


Lõpetuseks enne-pärast pilt ka.

21:20

23:03

Ööjooks ja minu viies poolmaraton

Praegu kihab nähtavasti 6000 inimesel veel eilsed emotsioonid rinnaku all ja peas keritakse kaadreid Ööjooksust üha uuesti ja uuesti tagasi.
Olen minagi üks nende seast.

See oli juba 2011. aastal selge, et hakkan igal aastal Ööjooksul käima. Esimene Rakvere jooksufiesta jäi mul paraku suurenenud kõhu pärast vahele, kuid igal järgneval aastal olen olnud kogu aeg stardis. Möödunud aasta Ööjooksu fiasko kõrval püüdsin ma olla seekord palju ettevaatlikum ja targem.

Tänavu oli Ööjooks minu jaoks pisut erilisem. Kolisin möödunud aasta septembris seni võõrasse Rakverre, kuid eile õhtul seisin stardis justkui koduseinte vahel.

Panin end juba mitu kuud tagasi poolmaratonile kirja. Lootsin, et ehk saab see siis motivatsiooniks end rohkem käsile võtta. See aasta möödus 13 erineva külmetuse ja gripi käes, mis röövisid mult vähemalt veerand ja rohkemgi aastat trenne. Nagu ka blogi näitab, siis mitmed muud probleemid röövisid mult üldse jõudu, aega, motivatsiooni.

Enam-vähem mingitki trenni hakkasin taas tegema kuu varem. See oli piisav, et rajale minna, kuid kindlasti mitte piisav eneseületuseks.

Ometi oli hea tunne 21.15 olla tuhandete teiste punasärklastega stardijoone taga. Tümakas põhjas, käis hingestatud aeroobiline võimeline blondi tütarlapse ülientusiastlikul eestvedamisel. Paljud võimlesid kaasa, paljud keskendusid omaette.

Foto: Martin Lätt

Kuigi augustiõhtud on muutunud petlikuks ja jahedaks ning pabistasin oma õhukestes riietes, et jõuan enne starti ära külmetada, siis ometi oli tuhandete inimeste koosmõjul loodud sünergia. See jõud ja ühine hingamine küttis terve Rakvere kesklinna tõeliselt soojaks ja suviseks. Võib-olla olid need lihtsalt prožektorid, ekraanid ja tõrvikud, kuid ma tahaks uskuda, et see oli ikkagi ühine PAUER.

Stardini oli jäänud veel loetud minutid ja vaatasin ekraanilt, kuidas operaator oli püüdnud kaadrisse kogu selle punase mere, mida Mooses ega stardipauk polnud jõudnud veel lahku lüüa.
Ja see pilt oli minu jaoks nii võimas ja liigutav, et mul tahtsid pisarad vägisi kurku tekkida. Mõtlesin siis, kuivõrd suur uhkus võib olla Ööjooksu peakorraldaja Marko Tormi hinges. Kas tal üldse tekkis võimalust üksi olla mõne hetke ja libistada pilk üle punase tänava ja mõelda, et midagi suurt on taas ellu kutsutud?

Kujutasin ette seda uhkust ja hingasin sisse hetke pidulikkust ja valmistusin stardipauguks. 3... 2.... 1... LÄKS! Kõlas lask ja tuhanded jalad hakkasid lööma poolmaratoni takti.
Tundsin kohe, et alguse tempo on liiga kõrge ja sellega ma lõpuni ei lähe. Tabasin enam-vähem ka täpselt ära, mis tempo see oli ja 5.19/km oli alguseks minu "treenituse" juures pisut liig. Lisaks sellele hakkas tohutult pistma ja igasugune tempo hoidmine osutus päris raskeks.

Ilmselt oli probleem selles, et olin sel päeval kokku ca 2 lonksu vett joonud. Päriselt. Pärast esimest joogipunkti hakkaski pistmine pisut järele andma.
Esimesed kilomeetrid möödusid päris kergelt. See ühine hingamine, koostoime - see aitas ajal ja meetritel märkamatult mööduda. Loomulikult ka rajaäärne tugi. Ansamblid, DJd, inimeste endi loodud joogipunktid, tantsijad, kaasaelajad, ergutajad. Pöörasin kõigile tähelepanu, sest mul polnud vaja võistelda aja või kohtade pärast.
Väga meeldis orkester esimesel kilomeetril - lisasid pühalikkust. Oli mitmeid toredaid kõhutantsijaid, naljakate loosungitega karjujaid. Eriti meeldis mulle üks memmeke Tammiku pargi lähistel enne linnuse juurde jõudmist.
Ta oli nii entusiastlik ja särav ning elas justkui personaalselt igale jooksjale kaasa. Ma tundsin nagu mu oma vanaema tuli raja äärde ja hõiskas: "No väga tubli, kullakene, sul läheb nii hästi!". Nagu omaenda memmekene! Võimalik ainult Rakveres!

Ca 11. kilomeetril jagati ka geeli ja kuigi olen alati olnud geelide vastu, siis seekord võtsin pakikese kaasa. Hakkasin seda pikapeale aeglaselt luristama ja see ülimagus mekk ajas hambad kerget tuikama ja väga mõnus see polnud. Mingit jaksu ma oma arust sellest ka ei ammutanud. Kuna süda tegi tõsist tööd, et lihastesse verd pumbata ja magu oli viimane, kuhu seda jõudis, siis päris mitmel korral tulid geelisegused maomahlad mul kurgust üles. Ühesõnaga - geeli pole ikka mulle vaja.

Aga 12ndast kilomeetrist hakkas mu jaoks ka tõsisem kilomeetrite lugemine. Mu jaoks oli verstapostiks 17. kilomeeter, sest siis on ju AINULT 4 kilomeetrit lõpuni.

Nii ma siis muudkui ootasin... 13 ja siis 4 veel... 14 ja siis 3 veel... 15 ja 2 veel... 16 ja 1 veel.. Aga 16ndast hakkasid jalad järjest raskemaks muutuma. Enne 17ndat lõid täielikuks pakuks, et ma isegi ei saanud aru, et tempo kukkus prauhti alla. Oma arust pingutasin samamoodi tugevalt, kuid jalad liikusid nagu tsemendis. Pärast 17ndat hakkasid need juba kergelt krambitama ja ka talla alt hakkas kiskuma. Minu jaoks oli finiš 17. kilomeetril. Sealt edasi oli juba mõistusega sundimine. Kohtasin seal samuti raskustega võitlevat ülemust ja läksime edasi teineteisele jänest mängides.

Võtsin tempo alla ja proovisin näha, kas on veel langevaid tähti taevas. Esimestel kilomeetritel ma nägin paari. Isegi ritsikad siristasid metsade kõrval. Kuigi kohati oli päris pime, siis olen sadadel talvepäevadel täelikus kottpimedas jooksnud, kuid suvel oli see muidugi ootamatu elamus.

Ammutasin pidevalt jõudu tuttavatelt tänavatelt, mida olen selle aasta jooksul pidevalt mõõtnud. Kuidagi kodune ja armas oli seekord joosta. Nagu oma õue peal.

Nii ma siis viimastel kilomeetritel tõstsin pilgu päris taeva ja imetlesin, kui kumer ja lai on tähtedega tikitud taevas. Isegi Suur Vanker piidles punast revolutsiooni Rakvere tänavail. Ja kuldkollane suur kuu piilus vaikselt puude vahelt.
Kui paljudel küll oli aega märgata täiel määral seda, mida Ööjooks pakkus? Kui minna Ööjooksule, siis tõesti elamuse pärast. Aega saab püüda kümnetel teistel võistlustel kogu aasta vältel. Vähemalt minu jaoks.

20. kilomeetril korjasin oma viimsed riismed kokku ja püüdsin natukenegi tempot tõsta. Kuigi eelnevalt oligi minu lagi 7.08, siis sain oma 30 sekundit ikka mingi ime läbi kiiremaks. Ja nagu ikka - mu lemmikvaatepilt - prožektorid, tuled, kommentaatori kumisev hääl, muusika, ekraanid.... FINIŠ!
Seekord siis 2:09.05. Üle 10 minuti aeglasemalt kui oktoobris, aga umbes sellist aega ma tegelikult ka lootsin.

Tänavugi oli elamusi taevani ja eriti hea meel, et seekord oli rajal ka kemmergud. Minu möödunud aasta mina tänab! Küll aga üks oi-oi koht ka. Jooksin ja nägin kaugel väravaid, kus siis paistis esiti, et ühes osas sajab vett alla. Ma ei tahtnud märjaks saada ja mõtlesin, et lähen värava sellest otsast, kus vihma pole. Paar meetrit enne väravat nägin, et terve see väravaalune uputab ja seal sajab. Viimasel hetkel tegin kiire põike kõrvale ja hakkasin mööduma väravaposti ja mingi kõrval olnud posti vahelt. Ja siis 20 senti enne nende vahele jõudmist märkasin, et nende kahe posti vahele oli tõmmatud rihm, mis natukenegi kiirema tempo puhul oleks mu keha lihtsalt, jämedalt väljendades, pooleks saaginud.
Haarasin siis viimasel hetkel rihmast ja panin sealt hoo pealt limbot alt läbi. Mingi tüüp nägi seda pealt ja oleks peaaegu karjatanud. Oijeerum - seal oleks võinud olla lipp või see rihm tüki maad kõrgemale tõmmatud. Ma imestan, kui mitte keegi sellesse sisse ei jooksnud.

Ööjooks on tõeline pidu, elamus, harukordne sündmus. Salvestan mälestused ajju ja proovin võtta ülejäänud aastaks endaga, et pidada taas vihmas, külmas, jääs, tuules, lumes, tuisus vastu. Paraku on ikka nii, et mida parem baas ja treenitus, seda suurem nauding on ka jooks. Minu baas oli tänavu küll nõrk, aga melu korvas selle kõik.

Rajal näeme, raisk! :)

Eesti Ööjooks ja shit happens

NB! Järgnev tekst sisaldab naturaalseid ja värvikaid kirjeldusi - nõrganärvilistel mitte lugeda!
PS! Pilte seekord pole, sest ka SEL aastal jäi ihufotograafil mälukaart koju (kena!).

Esmalt palju õnne kõigile mu tänase juubeli puhul, kuigi see postitus saab tõenäoliselt valmis 10. juunil, mil ma juba olen ammu vanamutt valmis.

Ööjooks - 21,1 kilomeetrit. Eelmise aasta ülevoolavad tunded püsisid mul igal aasta järgneval päeval eredalt meeles ja ootasin juba uut Ööjooksu. Mullu 10 km, seekord juba poolmaraton.

Ootasin ürituse nautimist, rahvast, melu, muusikat - kõike!

Hommikut alustasin sünnipäevatortide valmistamisega. Seetõttu polnud mul terve päeva aega ega võimalust korralikult süüa. Jätke meelde - sellest algasid mu möödapanekud!

Mõtlesin, et täna sealiha ei söö, et seedimine oleks kerge ja kõht samuti, kui teele lähen. Ainult kiired süsivesikud. Seejuures polnud mul sugugi aega, et pöörata tähelepanu kvaliteedile. Nokitsemist küüslauguste singirullidega (khm), valge šokolaad, näpud kreemi sisse, jäätis, rasvase majoneesiga salat, kanavõileib, dipikaste juustu, maisi ja kurgiga jne.

Oma snäkkimiste, koristuste, küpsetustega olin lõpuks jõudnud kuidagi Rakvere kesklinna. Sellele eelnes veel tunnike lohutamatut nuttu ja ülevoolavat vihastumist. See aga kirjutamist ei vääri.

Olin Rakveres. Melu juba peal, kuigi stardini jäi 1,5 tundi.

Et numbrit kätte saada tuli seista ülipikas järjekorras. Paraku oli see tekkinud täiesti tobedalt. Võistluskeskusel oleks võinud olla avatud kaks ust, sest ühest uksest ei pääsenud korraga kaks inimest sisse-välja. Seega oli staabis sees numbritele ligipääs nagu naksti, aga uksest sisse pääsemiseks tuli seista piiiikas järjekorras.

No pole viga! Sain kätte ka oma kena musta võistlussärgi, mille tõmbasin kohe selga! Naiss!

Aeg tiksus nii ruttu, et oli aeg siirduda stardikoridori. Sain jalga ka oma esimesed kompressioonisokid (Asicsi omad - üllataval kombel ei tundnud ma tohutut survet nagu paljud bloginud on). Kuigi Järvamaal sadas vihma ja asi meenutas Noa laevale siirdumist, selga said aetud juba pikad dressid, siis Rakveres oli küll Vanajumal ise kohal ja volksutas isegi oma säravaid silmi.

Seisingi siis juba lühikestes pükstes, kenades põlvikutes ja uhkes Ööjooksu särgis mitmete teiste seas. Olin niiii uhke, et mu rinnal oli kollane silt, mis tähistas seda, et ma siirdun täna poolmaratonile - ma lähen jooksen 21 kilomeetrit, mina olen see, kes stardib täna tuhande esimese seas!

Rind kummis, peatselt lisandus kõrvale ka treener Meelis Minn oma lustaka kaaslasega. Lehetäirohelised noormehed olid ülevoolavas tujus, ma endiselt kodusündmustest pisut häiritud, kuid proovisin keskenduda. Käis stardipauk, õhku lendas ilutulestik, mis kahjuks päevavalges suurt välja ei paistnud, ja tuhatkond vasikat lippasid karjamaale.

Võtsin enda arvates liiga aeglase tempo, aga pigem see kui kiire. Esimene km oli vast mõned sekundid üle 6 minuti. Lehvitasin ja karjusin tuttavatele. Ikka vana tuttav rõõm - lehvitavad inimesed, noored muusikud, naeratavad inimesed. Ilm oli võrratu, sünergia võimas ja minek sees. Teine kilomeeter tuli juba 5.40 kanti.

Olin keskendunud, kuid miski hakkas tasapisi häirima. Väikesed pisted alakõhus. Iga sammuga muutusid pisted aina tajutavamateks ja tugevamateks valudeks. Jooksin küll tempos 5.40, mis tõotanuks aega alla kahe tunni ja varu oli loomulikult veel, kuid valud hakkasid aina enam häirima. Hakkasin mõtlema, et mis pagana jama see on? Gaasid? Midagi välja ei tulnud ja pistsin edasi.

Varsti hakkas aina selgemaks saama, et pean VÄGA RUTTU vetsu saama. Hakkasin jälgima kullipilgul, kas taeva päralt on kuskil välikemmergut? Mõistagi ei tulnud seda ei ühe, ei teise kilomeetri pärast. Sai ka turvade käest küsitud ja ilmselgelt polnud plastikpellerit ette nähtudki.

Mõtlesin, et okei. Kui peldikut ei tule, siis sorri, minu tee katkeb täna. Kõik mu lootused, mu eesmärgid, aasta suurt ootamist.. kõik... Kõik jääb ühe peldiku taha. Ma pole küll linnapreili, kuid põõsad ei ole mu teema.

Paraku ei oodanud mu kõht enam mingit varianti ja edasi kõndida polnud füüsiliselt võimalik. Oli õnn, et just siis ilmus üks üksildane ja kauge põõsastik välja. Sinna jõudes oli selge, et seda on kasutanud juba mitmed hädalised. See-eest oli palju kurvem asjaolu see, et sinna jõudes oli selge, et mu kõht on absoluutselt korrast ära.

Sain vaevast lahti ja lippasin edasi. Mel oli saatjaks ja küsis pidevalt, mis ja kuidas, kuid olin tõsiselt häiritud sündmustest. Kaotasin kaks minutit ja see tähendas alla kahe tunni lõpetamise välistamist. Kõik. Tsau. See on läinud!
Kõht hakkas veel hullemini valutama. Läks päris kehvaks ja õnneks olime jõudnud juba linnaservale, kus oli hiiglaslik peldik - paks mets! Teatasin Melile, et pean taas minema. Jooksin metsa võimalikult kaugele, sest nägin liiga selgelt mööduvaid jooksjaid. Siis selgus, et kõht on ikka VÄGA HULLULT korrast ära. Oh, olgu tänatud vahtrapuud! Küll mitte need põõsad, mis kasvatavad mingeid imelikke okkalisi lehti - võehh!!

Proovisin tagasi teele minna. Siis selgus, et mets (vets) kutsub ikka tugevalt tagasi. Lippasin taas padrikusse. VALU, ai valu! Lõpetasin, astusin kaks sammu.. ei, taas tagasi!

Pärast mitut valelootust rajale tagasi jõuda, lõpuks ikkagi teele ma sain. Mel küsis kohe, kas kõht lahti. Polnud muud varianti kui pattu tunnistada.

Kõht oli valus ja sääsed ka kannikatest tükid kaasa viinud, ütlesin, et edasiminek oleks vaid enesepiinamine. Pean lõpetama. Oli tohutu kahju, kurbus, pettumus, kuid muud võimalust ma ei näinud. Seis oli kehv.

Paraku olime linnast eemal, rajal meedikuid ratastel ei näinud, joogipunktini oli maa ja ilm - seega tuli edasi rühkida. Mel ütles mu jaoks otsustavad sõnad: "Ega mul pole ka sellest medalist sooja ega külma.."
Ah, medal, mõtlesin... Ma tulin juba nii kaugele ja kuidas nüüd pooleli jätan?

Kõndisime. Üks taadike lõõpis: "No, mis tulite siia kurameerima või!!" ja põrutas meist nagu (siia kõlbaks paremini väljend - si..uvast kassist) postist mööda. Ma olin nii kurb, et oleks tahtnud pigem vastata, et "Ma pasandasin terve metsa täis - ei ole mul kuramaažiks võhma", kuid mul polnud jaksu ja olin niigi liiga õnnetu.

Lonkisime veel ja proovisin vahele ikkagi veidi sörkida (kurameerivast taadist saime isegi mööda!). Kuid häda kutsus taas. Nägin üht toredat prouat ja palusin ta juurde tualettruumi kasutama. "Oh, mul siin juba mitu meest käinud!". Huh, ma polegi ainus! No milline õnn on pärast kaktusel istumist maanduda valgele troonile! Andku muidugi see armas proua mulle andeks, sest prantsuse parfüüm, mis ma endast jätsin, ei pruukinud olla just maitse järgi. Ja vabandan ette, et ma paar lõiku vetsupaberit kaasa haarasin.

Tagapool olid igatahes meeleolud ülevad. Kohalikud OH-lembid elasid väga kaasa, majaomanikud tulid väravate ette oma joogipunkte moodustama (pakkusid kuuldavasti isegi õlut ja kurki!), mõned lasid suurtest kõlaritest muusikat, üks preiliga jooksnud noormees suhtles absoluutselt iga kaasaelaja, mööduja ja möödutavaga. Väga äge!

Suutsin taas joosta, kuigi üliaeglaselt, samas tasapisi tempot tõstes ja jõudsin "lausa" 6.25 peale.

Kui jõudis kätte 17. kilomeetri joogipunkt, siis otsustasin, et olgu siis. Nägin nii palju vaeva, et siia jõuda, küll jõuan ka lõpuni!

Paraku hakkas tõeline Kolgata tee just siis, kui olin joogipunktist läbi saanud. Soolestik pöördus nagu pahupidi, sisikond oli lausa krampis, jalad muutusid kangeks, organism oli sooladest, vedelikust, mineraalainetest tühi, keha nõrk. Ma ei suutnud füüsiliselt enam joosta.

Hoidsin kahe käega pihast ja oigasin valust, jalad liikusid all robotlikult edasi. Ma ei mäleta enam, mida Mel ütles või tegi. Ma lihtsalt liikusin ja olin kuskil omas süsteemis.

Mäletan vaid seda, et mingil hetkel pakkus keegi mööduv kena naisterahvas geeli, kuid selle peale suutsin vaid oksendavat nägu teha (vabandust - ma ei jaksanud vastata). Teadsin isegi, et geeli peale läheks asi veel hullemaks.

Proovisin tibusammul sörkida, kuid ei suutnud. Keha ei tulnud kaasa. Haakisin siiski ca 900 meetrit enne lõppu ühele naisterahvaste kambale sappa. Lõpuks jäin geelipakkuja kandu talluma.
Ma vaid jooksin, surusin valu ja hädad alla, lihtsalt jooksin. Ja siis ma nägin - tuled, leegid, valgus. "Issand jumal, finiš!!" hüüatasin. Nüüd läks uus käik sisse ja andsin tuld (nii vähe, kui seda anda oli).

Geelinaine jooksis eest, kuid mul oli oma teekond. Varsti olingi tulevihkudes ja lippasin üle kumm-mati, mis mu aja kinni lõi kahe tunni ja 25 minuti peal. Abikassa hüüdis veel "TUBLI, PAMELA!" ja ma jõudsin talle vaid näidata miimikas kõrilõikamist.
LÄBI! Ma jõudsin finišisse!! Tegin ära!!
Kuulsin kõlaritest oma nime ja olin ühekorraga nii õnnelik ja kohutavalt kurb.
Rääkisin siis oma kaasaelajale esimese kahe lausega, kuidas ma pool teed pasandasin ja läbi tulemere kohale jõudsin. Pisarad olid kahjutundest silmis ja hääl värises.

Kuigi siis, paar hetke kivil istudes ja suurelt ekraanilt Ööjooksu reklaame silmitsedes, tundsin pisarsilmi kahjutunnet, et mu oodatud üritus nii läks, siis tegelikult olen tänaseks ikkagi väga rahul. Ma ju jõudsin finišisse ja sain selle medali kaela, mille ma NIIII välja teenisin!

Kõht imiteeris ka kojusõidul etendust "Vesi elevantidele", kuid järgmisel päeval ehk täna/eile olin ma ponks, nagu ikka! Jäin ellu!

Kahjuks ei saanud ma üritust nautida ja ümbritsevat märgata, saada osa melust ja realiseerida oma aastast ootust ja lootust, siis... ah, lõppeks ei saanud must täispasandatud lühkaritega internetihitti nagu ühest väljamaa mehest!

Ja eks ma olin ju ise sada protsenti süüdi. Ja pigem siis poolmaratonil kui sügisesel maratonil! Sain igatahes väga väärt õppetunnid:
1. Jooksupäeval olgu toitumine sama, mis tavapäraselt.
2. Jooksupäeval EI VIHASTU.

Aga nagu ma läbi valust kissist silmade suutsin ikka näha - Ööjooks on siiani aasta parim ja ägedaim spordisündmus! Hurraa!

Täna Ööjooksule!

Nüüd on tulnud sisse ülipikk vahe, aga loomulikult on mul ju põhjuseid selleks ;-)
Täna õhtul siis Ööjooks ja poolmaraton, homme tähistan juubelit ja ülehomme on siis päris sünnipäev.

Tulge täna Rakverre ja elage kõva häälega osalejatele kaasa! Kohtume!

Ööjooksu ülipikk muljetus

Olin juba möödunud aastal Rakvere ööjooksjate hingekirjas, aga oh, üllatust. Kõht otsustas paisuda suureks ja igasugused jooksumõtted said maha maetud. Jaanuarist alustasin uuesti rahulike sörkide-jalutustega ja talvetuisus sai ikka unistatud sumedast tormamisest soojas suveöös.

Maijooksul 13000pealist massi nähes, uskusin, et Rakvere 6000 tundub tunduvalt õhulisem. Ometi oli Rakvere kesklinna jõudes (oo, õnn, et pääses nii lähedale ja õnnestus ka auto parkida!) kohtasin vaid masse, masse, masse. Kel sinised, kel kollased, kel roosad rinnanumbrid. Haistmise peale leidsin üles punkti, kus oma numbri ja kiibi kaasa kahmata. Rahvast liikus tõesti meeletult massidena, vabatahtlikel olid käed ääreni tööd täis ja ma tõsiselt üllatusin, et ülikiiresti vuristaval ja palavusest leemendaval naisterahval oli ebaeestlaslikult jaksu mulle naeratada ja viisakusrepliike vahetada (tervised siis 10 km E-tähe all tegutsenud naisterahvale).

Number peale, kiip jalga ja ühes massiga stardikoridori poole. Laval rokkis bänd, taevast laskusid para(?)plaanid, mis rahvast ahhetama võtsid. Suures massis õnnestus märgata Tervis Plussi peatoimetajat Evelini, keda kohe patsist sikutasin. Mul oli plaan keskenduda ja üritada mõttes pulss alla tuua, valmistuda jooksuks kui tavaliseks trenniks. Paraku tõmbas see Eveliniga lobisedes ikka üle 130 ja nii palju siis sellest.

Ma kahjuks ei tea küll nime, aga vana hea päevakommentaator oskas hästi pinget kruvida (mulle jäi see mees juba Paide-Türi rahvajooksu ajast meelde - üllatav, et mõni inimene suudab tunde rääkida, seejuures huvitavaid fakte ja ilma enesenaudiskluseta). Ma ei saa nüüd öelda. et kõlas stardipauk ja asusime teele, sest esmalt lasti rahvas jooksma ja siis ca veerand minutit hiljem kõlas päris pauk. Evelin pani must stardis kohe mööda ja ma timpisin veel rahulikult massiga kaasa.

Nii ta siis algaski!
Rahvast oli tõesti palju, aga õnneks oli jooksjate käsutuses terve lai tänav ja kõik said kenakesti laiali jaotuda. Meenus, kuidas Maijooksul oli hirmus kitsas, jooksid nagu kastis, kus sadas poksikindaid, aga Rakvere tänavail oli tõesti lahe. Rajal oli mitmeid tõuse, kuid ka palju mõnusaid languseid. Ükski tõusudest ei tõmmanud pulssi Jumala varbaid kõditama, nagu oli nt Maijooksul Lauluväljaku mäest üles. Ja langused olid muidugi eriti meelt mööda.

Raja ääres oli väga palju kaasaelajaid. Oli vähe lõike, kus ei leidunud ühtegi inimest. Ja minu jaoks harukordne oli ka see, et enamik neist elas häälekalt kaasa (kes mängis suupilli, kes puhus pasunat, kes karjus ruuporist). Oli kostüümides ergutajaid, aga päris ergutustüdrukutest koosnev Ööjooksu kisakoor (mul tunne, et sinna valiti ilusa näo järgi ja eelnevalt kontrolliti, kas detsibellid on piisavalt kõvad) - uskumatu, aga nad olid sama rõõmsad ja häälekad ka teise ringi ajal. Kena oli ka orkestri tervitus.

Vahva üllatus oli tuletõrjevoolikust lastav dušš, mida 10 km omad said läbida vist 4 korda. Tüdrukud jooksid kiljudes läbi jaheda veejoa ja nii mõnigi lippas edasi nagu märg kassipoeg.
Esimeses joogipunktis oli näha kerget kaost - vabatahtlikud tormasid värisevate kätega uute kanistrite järele ja teised püüdsid 10 topsi korraga ritta seada. Teises punktis olid massid rohkem hajunud ja töö kergem. Kuna taaskord hakkas suu tõsiselt kuivama, siis teises joogipunktis otsustasin korra huuli niisutada. Kuna ma pole harjunud üleüldse jooksu ajal jooma ega taibanud ka peatuda, siis tõmbasin korraliku läraka kurku ja sörkisin mõningat aega köhatades (tegelikult oleks tahtnud hea meelega näost punasena läkastada, aga samas ei tahtnud ma ka surmaeeliku muljet jätta ja kiirabi väljakutset saada).

Toredad Adidase loosungitega kilomeetritähised ("Su President oleks su üle uhke!", "Ära selja taha vaata - seal on lõvi!" jne) panid kohati muigama ja samas andsid kenasti ülevaate, millises tempos püsin. Kuigi mul siiski oli paaris kohas tõsine küsimus, et kuidas ma selle aeglase kilomeetri nii kiiresti panin ja siis kiirendades järgmise kilomeetri aeglasemalt. My bad, ju siis.

Hea tunne oli joosta entusiastide, harrastajate, tippudega (mis siis, et nemad must tunni jagu eespool). Jooksid kitlites tüdrukud, laigulised sõdurid tanksaabastes ("Ees on parempööre - siirdume paremale"), kleidikandjad, hallipäised taadid, paksemad ja peenemad.
Tore oli näha blondiine beibesid arutamas heal teemal:
"Kuule ä, lähmä sügisjooksule ka, onju!"
Teine beib: "Siis ikka ka kümme kilti!".
Esimene: "No raudselt!!"

Rõõm! Noorus ei ole hukas. Veel vähem ülinoorus. Sest üks heal juhul 6-aastane põlvepikkune kutt, kes minust kui elektripostist ca 4. kilomeetril mööda pani, ütles kaasa sörkinud isale: "Täna on mul ikka jumala hea jooksupäev."

Jaa, ka minul oli! Mis siis, et enne starti haigutasin ma tüüpilisest väsimusest ja 8 kuud kestvast tunni kaupa magamisest 20ndat korda. Ja mis siis, et pulss oli katuse all ja ma arvasin juba 4. kilomeetril, et seekord pean ikka kõndima. Mis siis, et tempo oli pisut aeglasem kui alles paar päeva tagasi mõnusalt trenni tehes. See OLI ilus ja mõnus jooksuõhtu!

Mitmes kohas sundis jalga kiiremini tatsuma üles pandud suured kõlarid, kus kostus lustakas ja rõõmsa sõnumiga muusika. Mõned naisgrupid suutsid isegi kaasa laulda.
Kuskil kalakombinaadi või muu säärase kalamaja juures olid kaks ca 7-aastast tüdrukut (aeg võis olla ca 45 minti täis tiksunud), kes vist pikalt olid seal juba ergutanud ja tegid seda väsimatult ka minu kohale jõudes: "Te olete nii tublid! Te olete nii tublid! Pange aga edasi! Teil läheb nii hästi!" Väga armas! Tundus, nagu kõik rakverelased olid otsustanud ühiselt moodustada suure kisakoori iga jooksja innustamiseks. Mulle see mõjus!

Kaks kilti enne lõppu tõstsin kergelt tempot ja viimasel kildil veelgi. Kui kuulsin kaugustes rahvast aplodeerimas, kommentaatori ülevaid noote, siis sosistasin endale "jess!". Kaasaelajad kahel pool, tõrvikud hämaras öös põlemas, finišikoridor paistmas, veel viimased meetrid ja see kõik oligi läbi!
Naeratasin ja olin õnnelik! Aeg oli küll 1 h 05 29, aga arvestades, et oma pulsside pärast oleksin rahuldunud ka 4 minutit pikema ajaga, siis olin väga rahul. Ja muidugi eriti meeldiv, et kohe pärast mind lõpetas ka poolmaratoni parim Viljar Vallimäe.

Mõni minut hiljem sõitsin juba kodupoole ja näkitsesin rõõmuga nännikotist leitud batooni, kaanisin vett ja olin headest emotsioonidest tulvil. Ahjaa - ka see oli hea idee, panna nännikotti kummipael Rakvere ja kuupäevaga, millele sai iga osaleja lasta trükkida oma finišiaja. Kahju muidugi, et ma Rakverest nii kaugel ja antud kuupäeval lihtsalt ei saa ekstra selle pärast mälestusnumbreid trükkima minna.

Kuigi mul on mõtteid ja mälestusi veel mustmiljon, siis peamine on see, et Ööjooks jättis ülimalt meeldiva mulje. Ja kuigi ma pole käinud paljudel rahvaspordiüritustel, siis võrreldes eelmistega, tundus see olevat tõesti südamega korraldatud ja just osalejaile. Vaevalt see ühegi korraldaja mõte on, aga mitmetel üritustel on jäänud tihti mulje, et tehakse pigem juba traditsiooni, kohustuse või raha pärast, aga mitte selleks, et osalejal oleks tõesti ülimalt tore üritus.

Järgmine aasta uuesti? Hell yeah, ja siis juba alla tunni!


PS! Kahjuks pilte pole ühtegi, sest fotograafi kaks aparaati osutusid mõlemad mälukaardituks :(

Ööjooksu tulemus ja sünnipäev

Ööjooksu 10 km aeg 1h:05m:29s. Tänu ühele anonüümsele kommenteerijale ei lasknud seekord keskmisest pulsist üldse mitte häirida ja olin tempokam otsast peale. Keskmiseks pulsiks ütles kell 185, aga see kindlasti veidi vale. Olenemata superPolarist, siis esimesel kildil tiksus kellegi madal 150nene pulss mu kellas.

Täpsemad tänulikud ja hiilgavad emotsioonid veidi hiljem, sest täna tähistan oma vananemist, tegelen suuremat sorti lõikamisega ja ka 2 megakringlit ootavad tegemist. Palju õnne kõigile lugejatele minu sünnipäeva puhul!

Kohtume homme Ööjooksul!

Homme siis Rakvere Ööjooks, mul kavas 10 km. Eile tegin katsetust, kuidas tald lippab ja lippas küll. Parandasin möödunud kuu parimat 10 km aega 5 minutiga ehk siis 1 h 4 min ja 20 sek. Minu üleüldisele parimale 10 km ajale jääb see vaid 3 minti alla, juhuu!

Olen viimastel kuudel madala pulsiga jooksnud ja see kuidagi väsitab ja kurnab. Eilne kümps keskmise pulsiga 181 andis samas vinksi vonksi ja pani tahtma edasi põrutada. Samas kui 169se pulsiga viimased jooksud tekitavad tüdimust ja soovi jääda jooksupuhkusele.

Ma ei loodagi, et ma homme kordan eilset tulemust või panen veel paremini. Süda ei pea võistluspingele vastu (kuigi ma reaalselt ei närveeri ega lähe kunagi võistlema, vaid niisama osalema) ja viskab pulsid lakke. Seega - kui homne 10 km tuleb ajaga 1 h 9 minti, siis võin rahule jääda. Väga loodan, et pulss siiski suudab püsida mõistuse piires... oehh...

Pool aastat täis

Kes ei viitsi pikki sissekandeid lugeda, siis need võivad kohe edasi liikuda. Kirjutan seekord pikalt, miks ma alustasin treeningutega ja mis see on mulle selle poole aasta jooksul andnud.

Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.

Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.

Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)

Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.

Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.

Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.

1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.

Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.

Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.

Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.

Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...




Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.