Hakkasin siis kokku lugema, mitmel korral olen jooksnud koertega kokku, kes on proovinud rünnata mind või rünnanud minuga koos olevat perekoera või jooksukaaslast. Ligi kahe aasta jooksul sain kokku 6 rünnakut ehk siis iga nelja kuu tagant üks koer lendab peale. Kena!
Mõtlesin sellele asjaolule siis seetõttu, et täna oli siis see kuues kord. 1,6 km kaugusel on inimesed, kelle koer viibib õnneks küll enamiku aja aedikus, kuid peremeeste juuresolul on see koer täiesti lahti ja aeda sel majal loomulikult pole.
Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.
Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.
Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.
Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.
Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.
Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.
Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.
Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.
Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..
Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.
Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.
Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.
 | |
| Kuulan Endomondo häälsõnumit, mis km aeg oli. |
Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.
Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.
Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.
Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.
Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.
Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..
