Koerarünnak nr...1...2...4... 6!!

Hakkasin siis kokku lugema, mitmel korral olen jooksnud koertega kokku, kes on proovinud rünnata mind või rünnanud minuga koos olevat perekoera või jooksukaaslast. Ligi kahe aasta jooksul sain kokku 6 rünnakut ehk siis iga nelja kuu tagant üks koer lendab peale. Kena!

Mõtlesin sellele asjaolule siis seetõttu, et täna oli siis see kuues kord. 1,6 km kaugusel on inimesed, kelle koer viibib õnneks küll enamiku aja aedikus, kuid peremeeste juuresolul on see koer täiesti lahti ja aeda sel majal loomulikult pole.

Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.

Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.

Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.

Kuulan Endomondo häälsõnumit, mis km aeg oli.

Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.

Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.

Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.

Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.

Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.

Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..

Ekstreemjooks, sõna otseses mõttes

Täna siis oli aeg taas jooksuteele siirduda. Õues ca -12 kraadi, viskasin riidekihid peale ja minek. Oli üsna krõbe, aga kolme minutiga oli soe sees. Poole tunni pärast oli aga suur üllatus. Järsku hakkas väga külm, käed hakkasid külmuma, võtsin sõrmed sõrmikuist ära ja hakkasin kinda sees käsi pumpama, vahepeal peksin reisi, sest need külmusid alguses hullult ja pärast ei tundnud üldse.

Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.

Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.

Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.

Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.

Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.

See onkel paneb küll mõtlema, et olen päris pussukas...

Aga eks pahaseks tegi taas ja nördima pani jälle hirmsasti. Ma ei hakka enam kurjemaid sõnu edasi rääkima, mis sellised koeraomanikud mus tekitavad.

Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.

Järsku hakkas kintsudel soe, mingil hetkel ma isegi ei tundnud neid all ja panin spurti. Seepeale mõtlesin, et varsti käib niimoodi ka krõks ära ja lõpetasin spurdi. Jätkasin rahulikult ja kujutasin ette kümme eri viisi, kuidas see külm mu ära tapab. Telefonikõnest kulus üle 20 minuti ja mitu lisakilomeetrit enne kui mind päästeti. Uskuge mind, et sellises külmas väiksema rasvapolstriga inimesele on iga minut paras agoonia.

Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.

Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!

10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!

163. päev, koerarünnak

Seda ei mõista nähtavasti paljudki, kui raske on minu jaoks iga päev välja minemine ning trenni tegemine. Üks asi on loomulikult raskused üleüldse trenniasjade selga ajamisel ja tüdimus. Teine asi on ümberringi varitsevad ohud. Halvad ilmastikuolud, halvad teeolud, külavahel liikuvad politseist kartmatud (sest neid siin eriti ei liigu) roolijoodikud ning mind kõige enam kohutavad kurjad loomad.

Naabrimehe koer on vist ka enim mainitud ohtusid, mis mind häirinud on. Rumal loom on juba ühte inimest rünnanud. Varem oli ta ketis. Siis otsustati panna karjuse külge ehk siis saab oma kaelarihmalt särakat, kui karjuse piiridest väljub. Nendest kõigest hoolimata pole mul olnud julgust sellest loomast jala mööda minna, välja arvatud siis, kui oma koer või keegi teine julgem ja kurjem on kaasas olnud.

Täna tegime siis Meliga viimase trenni, eilne väsimus oli veel sees ja tegime lühema otsa. Minnes juba oli koera näha, tulime tagasi ja siis istus ta perenaise kõrval. Nii pea, kui meid silmas, tormas väga vihaselt lõrisedes otse peale. Jäime seisma, perenaine karjus, kuid kasu polnud mingitki. Hüppas üles ja käppadega Meli peale, Mel lükkas ta eemale. Seejärel kargas jalga kinni. Rapsimist ja sahmimist oli kuni lõpuks läks perenaise juurde tagasi... Jooksime ehk veel 30 sekundit edasi ja ma rohkem ei suutnud. Puhkesin vihast nutma. Oleksin hea meelega koera perenaisele kohe välja karjunud, kuid kartsin, et siis lööb koer juba mulle hambad kõrri.

Ja nii ma vesistasin pool tunnikest, helistasin, et vajalikud meetmed saaksid rakendatud jne. Ma ei leia, et koera peaks magama panema. Viga on peremeestes. Kui koer on juba korra rünnanud - võtke midagi ette!! Nüüd juba kaks korda. Kui midagi ei muutu, siis hakkan ma kurikaga sealt mööda jooksma ja olen valmis ka sellega äsama. Järgmisena muretsegu siis juba chihuahua.

Ja ka see pole normaalne, et koer võib vabalt avalikule teele vihaselt joosta ning mina pean iga kuradi kord enne jooksu sõitma autoga 300 meetrit, et sellest koerast mööda saada. See pole normaalne!

Olgu, aga seis oli selline. 29:20, keskmine pulss 166. Max pulss 189, mis hüppas selliseks seistes koerarünnaku ajal.
Siiani on kehv tunne sees ja raske olemine.... Ei ole just motiveeriv homseks minekuks.. Kui ainult keegigi teaks, kui rasked need trennid minu jaoks on. Pidada selliste tunnetega 163 päeva vastu. Ma võtan ise enda ees mütsi maha!