Koerarünnak nr...1...2...4... 6!!

Hakkasin siis kokku lugema, mitmel korral olen jooksnud koertega kokku, kes on proovinud rünnata mind või rünnanud minuga koos olevat perekoera või jooksukaaslast. Ligi kahe aasta jooksul sain kokku 6 rünnakut ehk siis iga nelja kuu tagant üks koer lendab peale. Kena!

Mõtlesin sellele asjaolule siis seetõttu, et täna oli siis see kuues kord. 1,6 km kaugusel on inimesed, kelle koer viibib õnneks küll enamiku aja aedikus, kuid peremeeste juuresolul on see koer täiesti lahti ja aeda sel majal loomulikult pole.

Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.

Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.

Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.

Kuulan Endomondo häälsõnumit, mis km aeg oli.

Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.

Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.

Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.

Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.

Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.

Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..

Ekstreemjooks, sõna otseses mõttes

Täna siis oli aeg taas jooksuteele siirduda. Õues ca -12 kraadi, viskasin riidekihid peale ja minek. Oli üsna krõbe, aga kolme minutiga oli soe sees. Poole tunni pärast oli aga suur üllatus. Järsku hakkas väga külm, käed hakkasid külmuma, võtsin sõrmed sõrmikuist ära ja hakkasin kinda sees käsi pumpama, vahepeal peksin reisi, sest need külmusid alguses hullult ja pärast ei tundnud üldse.

Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.

Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.

Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.

Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.

Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.

See onkel paneb küll mõtlema, et olen päris pussukas...

Aga eks pahaseks tegi taas ja nördima pani jälle hirmsasti. Ma ei hakka enam kurjemaid sõnu edasi rääkima, mis sellised koeraomanikud mus tekitavad.

Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.

Järsku hakkas kintsudel soe, mingil hetkel ma isegi ei tundnud neid all ja panin spurti. Seepeale mõtlesin, et varsti käib niimoodi ka krõks ära ja lõpetasin spurdi. Jätkasin rahulikult ja kujutasin ette kümme eri viisi, kuidas see külm mu ära tapab. Telefonikõnest kulus üle 20 minuti ja mitu lisakilomeetrit enne kui mind päästeti. Uskuge mind, et sellises külmas väiksema rasvapolstriga inimesele on iga minut paras agoonia.

Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.

Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!

10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!

Need tüütud jalutuskäigud...

... ja samas toredad.

Vaatasin, et alustasin oma kahetunniste retkedega 12. juulil. Seekord siis numbrites.

12.07 aeg 2:05, max 161, avg 142, 793 kcal.
17.07 2:05, max 148, avg 131, 681 kcal.

19.07 2:14, max 152, avg 135, 776 kcal.

22.07 2:00, max 187 (võõras koer tuli ründama), avg 143, 765 kcal.

24.07 2:24, max 149, avg 129, 769 kcal.

27.07 2:13, max 163, avg 145, 868 kcal.

28.07 2:15, max 154, avg 136, 788 kcal.

30.07 2:12, max 151, avg 130, 718 kcal.

31.07 2:08, max 155, avg 143, 821 kcal.

01.08 2:11, max 156, avg 142, 833 kcal.

02.08 2:16, max 156, avg 135, 785 kcal.

Kaloriarvestus on eilseni ekslik, sest tuli meelde, et kella profiilis on sees andmed, mil ma veel peenike ja sportlik olin. Ehk siis kaalu vedasin 15 kilo võrra ülespoole ja rahuolekupulsi oma paarikümne löögi võrra samuti. Usutavasti peaksid need muudatused kaloriarvestust suurenema. Täna nähtavasti ei kontrolli, sest läbin taas maga, lama ja ära tee midagi - päevakava.

Keskmised pulsid on ka mitteadekvaatsed. Ehk siis, kui avg on olnud kõrge, siis olen suutnud reipalt kõndida, kui aga madal, siis olen järsku ära väsinud ja väga aeglaselt lonkima jäänud.

Kahe tunniga võiks veel kuu vastu pidada, kuid ei tea ennustada, kui raskeks mul minna võib. Praegu on tore. Majast jääb tunni kaugusele 3 allikat. Tund kõmbin allikani, joodan koera, sulistan ise sees ja siis tunnike tagasi. Olen mitmeid eri marsruute katsetanud. Kuid ma muidugi eelistaks tund aega rahulikult sörkida kui et kaks tundi aeglaselt surnuks peksta, kuid sellest võib hakata unistama tulevikus.

Kaks päeva olen hommikuvõimlemisest viilinud. Tundub, et keha vajab väikest puhkust vahelduseks. Saab tehtud!

Foto siis ühe allika äärest kahe taksiga. Tehtud 22. mail ehk siis kui ma veel oma 6 kilo kergem olin :)

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!

198. päev, ligadi logadi

Viimastel nädalatel olen haaratud kõikehõlmavast väsimusest. Normaalsest 10tunnisest unest enam ei piisa ja tuleb päeval vähemalt kahe tunni jagu juurde näpistada. Seega on igasugune rutiin sassis.

12 söön mõnusasti kõhu täis ja 13 juba tuleb selline uni, et ei suuda lihtsalt olla. Veidi suudab ehk tööd välja pigistada, aga 15 on silmad kinni mis kinni. Täna sai siis teele alles poole 7st õhtul. Kottpime muidugi. Tuiskas ka hullult. Koer ja auto olid õnneks saatjateks, muul viisil poleks end õue surunud.

Sellistel hetkedel on muidugi mõttes see, et on juba hilja ja väsimus ikka sees ja jätaks seekord siis tegemata. Aga no mercy! Ei saa end veel käest lasta. Ja ausalt öeldes on jooksmine üks väheseid asju veel, mis mind suudab rõõmustada ja pingetest lahti raputada. Kui ma ka selle kaotaks või jätaks... Mis siis veel aitaks? Alkohol ja muud meelemürgid pole minu teema.

Esmakordselt tundsin, et jalad on väsinud. Seda pulli olen kuulnud vaid justkui linnalegendina teiste jooksjate käest. Sain siis vähemalt teada, mis see on.
Distants ca 5,2 km, aeg 35:35, Avg 178. Eks keha vaja liigutamisega veel harjumist. Pikk haiguspuhkus vahel annab tunda. Ja sel nädalal ootavad ees erinevad testid ja analüüsid ning peaks selguma, millest on puudu ja kas midagi tõsisemat häda.

172. päev pole üldse hea päev

Mõni päev on kohe väga-väga halb, täna niisamuti. Oeh, ei viitsigi ausalt öeldes kirjutada.
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.

Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.

Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.

Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.

Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.

See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?

Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.

Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!

Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183

163. päev, koerarünnak

Seda ei mõista nähtavasti paljudki, kui raske on minu jaoks iga päev välja minemine ning trenni tegemine. Üks asi on loomulikult raskused üleüldse trenniasjade selga ajamisel ja tüdimus. Teine asi on ümberringi varitsevad ohud. Halvad ilmastikuolud, halvad teeolud, külavahel liikuvad politseist kartmatud (sest neid siin eriti ei liigu) roolijoodikud ning mind kõige enam kohutavad kurjad loomad.

Naabrimehe koer on vist ka enim mainitud ohtusid, mis mind häirinud on. Rumal loom on juba ühte inimest rünnanud. Varem oli ta ketis. Siis otsustati panna karjuse külge ehk siis saab oma kaelarihmalt särakat, kui karjuse piiridest väljub. Nendest kõigest hoolimata pole mul olnud julgust sellest loomast jala mööda minna, välja arvatud siis, kui oma koer või keegi teine julgem ja kurjem on kaasas olnud.

Täna tegime siis Meliga viimase trenni, eilne väsimus oli veel sees ja tegime lühema otsa. Minnes juba oli koera näha, tulime tagasi ja siis istus ta perenaise kõrval. Nii pea, kui meid silmas, tormas väga vihaselt lõrisedes otse peale. Jäime seisma, perenaine karjus, kuid kasu polnud mingitki. Hüppas üles ja käppadega Meli peale, Mel lükkas ta eemale. Seejärel kargas jalga kinni. Rapsimist ja sahmimist oli kuni lõpuks läks perenaise juurde tagasi... Jooksime ehk veel 30 sekundit edasi ja ma rohkem ei suutnud. Puhkesin vihast nutma. Oleksin hea meelega koera perenaisele kohe välja karjunud, kuid kartsin, et siis lööb koer juba mulle hambad kõrri.

Ja nii ma vesistasin pool tunnikest, helistasin, et vajalikud meetmed saaksid rakendatud jne. Ma ei leia, et koera peaks magama panema. Viga on peremeestes. Kui koer on juba korra rünnanud - võtke midagi ette!! Nüüd juba kaks korda. Kui midagi ei muutu, siis hakkan ma kurikaga sealt mööda jooksma ja olen valmis ka sellega äsama. Järgmisena muretsegu siis juba chihuahua.

Ja ka see pole normaalne, et koer võib vabalt avalikule teele vihaselt joosta ning mina pean iga kuradi kord enne jooksu sõitma autoga 300 meetrit, et sellest koerast mööda saada. See pole normaalne!

Olgu, aga seis oli selline. 29:20, keskmine pulss 166. Max pulss 189, mis hüppas selliseks seistes koerarünnaku ajal.
Siiani on kehv tunne sees ja raske olemine.... Ei ole just motiveeriv homseks minekuks.. Kui ainult keegigi teaks, kui rasked need trennid minu jaoks on. Pidada selliste tunnetega 163 päeva vastu. Ma võtan ise enda ees mütsi maha!

156. päev pooletoobiselt

Täna lihtsalt magasin, nagu ikka. Tegin tööd ja siis imehead koore-seenesuppi, kütsin ahjusid ning lõpuks vajusin magama. Kui üles ärkasin, siis oli juba kottpime. Et kuidagigi päeva kasulikuks teha, mõtlesin lähen õue koeraga mürama.


Riided selga, pulsikella ja rinnahoidjad jätsin lauale, sest plaan oli niisama tuierdada. Aga kui juba õue sain, siis läksin koera ja taskulambiga kottpimedas teele. Tegin ca 9mindise tiiru. Siis mõtlesin, et võiks juba JH ja K ka teha. 7 JH ja 8 K. Siis tegin lõppu veel ca 5mindise tiiru, seekord metsapoole. Aga kui jõudsin suure palgivirnani, siis kujutasin ette, kuidas sealt hüppab kohe kaela suur ilves, siis otsustasin koeraga tagasi kodupoole kepsutada.

Ega see taskulamp suurt valgust andnud ja kottpimedas, kus lähim tänavavalgustus on 7 km kaugusel, siis on päris hirmus.


Aegadest ja pulssidest ei tea midagi ning märkimisväärne on ka asjaolu, et ilma rinnahoidjateta on veidi valus joosta. Ei kujuta ette, mis veel siis suurte pommide omanikel võib hüplemisel olla - ouch! Ei pane sugugi imeks, et Rumeenia tennisist Simona Halep (pildil) lasi oma rindu aasta tagasi vähendada (http://sport.postimees.ee/?id=140522). Kuigi niivõrd rikkalikku loodusliku anni peale jätaksid paljud naised pigem juba sportimata....

Nii palju siis rindadest.

136. päev, koeraga jälle

Kuna hetkel autot pole, millega naabrioinast (aka kurjast ja ketivabast koerast) mööda sõita, siis pidin täna taas oma koera kaenlasse võtma. Taas tulid meelde põhjused, miks ma koeraga sörkimisest loobusin. Hüpped autode ette, püherdamine lumes, kusemine igale nurgale, nuuskimine jne. Jalutada võib, aga trenni teha pole mõtet. Lähed iga kaotatud sekundi pärast hoopis närvi ja siis jooksed püha viha täis. Mõttetu ju. A no oli tal ka hea päev. Soojenduseks 25:35 ehk umbes 3,2 km. Järgnesid 8 JH ja 5 K 9:20. Tegin täna vägagi kergelt, eriti kiirendusi. Lõppu 7:45 lõdvestusjooksu. Kokku 42:41, üllataval kombel 162,67 keskmine. SJ avg 161, JH+K avg 166, LJ avg 161. Kuigi harjutuste ajal oli pulss pidevalt 170-184.

Aga väga raske oli täna. Pidevalt kauplesin iseendaga, et teeks ikka vähem ja lühemalt. Ja nägu külmus ka täna ohtralt.

Novembri kokkuvõte: 1.-12. november viibisin Indias, kus sai peaasjalikult tegeleda haiguste, ringisõitmise ja kõndimisega.

Novembris sai tehtud 15 treeningut, seega 15 trennivaba päeva. 109 minti kõndi, 33 minti ujumist, jooksu, sh jooksuharjutused-kiirendused ja fartlek, 380 minutit ehk 6 tundi ja 20 minutit. Möödunud kuuga võrreldes vägagi kõva kukkumine.

127. päev, põllujooks

Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.

Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.

Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.

87. päev, maru-maru!

Betti Alveri "Maru 2" kõlbaks siinkohal hästi. Möödunud marud on poisikesed tänase kõrval. Itsitasin isegi tee otsas, sest jooksin sõna otses mõttes kohapeal kuna tuulesein oli ees mis ees.
Vägev maru! Plaperdasin nii kõvasti nagu tuulelipp, vahepeal puhkuse mõttes toetusin tuulele ja jooksin kreenis. Või pigem siis tippisin kreenis. Jooksmisest suurt juttu ei saanud olla. Koera kõrvad ja keel plaperdasid nagu kapselehed. Täna oli vahva!

Aeg: 35 minti
Keskmine pulss: 166
Püstijalu taastumine: 169, 145, 128

73. päev, tuuuuuuuuul

Täna siis võtame lõdvalt. Niivõrd-kuivõrd. Nii rämeda tuule käes pole küll kunagi jooksnud. Vahepeal plaperdasin kogu kehaga nagu lipuke rannas. Koer ka kaasas. Minek oli ääretult raske. Tuul, koera kantseldamine, algus jne. Tundsin lausa, et pulss on vääääga kõrge. Kella pealt 166 vaadates tekkis mõte, et ajab taas kägu.
Aga ülla-ülla, 15 minti kell püsis minu võitlusest hoolimata 160ndates kuigi tunne oli küll, et pulss väga kõrge. Tagasiteel, kui tuul tagant tõukas ja lõpuks ka kergus tuli, siis hüppas 174 peale.. Imelik.

Kokku järjest 30 min, võrdne aeg edasi ja tagasi tulles. Keskmine 171, taastumine püstijalu 171/149/139. Lõppu veel 4 K ja katsetasin 5 minutikest hõljumisest lahti saamist.

Nüüd siis venitama ja mõningaid lihasharjutusi.

52. päev, täiesti besees

Nii irriteerivat ja vihast trenni pole veel siiani olnud. Soojenduseks suutis üks teatud persoon mind täiesti keema ajada. Noh, õigemini ma ise olin loll, et keema läksin, aga nii kristlane ma ka olla ei suuda, et iga asja peale teine põsk ette keerata. A no mis sest enam.

Seega olin enne oma 2 x 15 sörk / 5 kõnd skeemi juba närviline. Tagatipuks ajas mind iga viimne asi veel rohkem närvi. Seekord oli selleks mu koer. Kõigepealt kohtus ta üle pika aja naabri koeraga ja ma pidin tõsiselt vaeva nägema, et hoida jooksurütmi ja samal ajal tõmmata kaamlit läbi nõelasilma ehk siis koera enda juurde.

Seejärel otsustas koer, et oma pahameele märgiks märgistab ta naabrikutsa territooriumi suure sitahunnikuga. Paraku oleme talle liiga palju saia söötnud ning ta kõht oli kinni, mistõttu istus ta kujuteldava poti peal kükakil juba minut aega - minu väärtuslik jooksuminut raisus!!! Siis hakkas ta nii kõvasti punnitama, et tekkis erektsioon - väkkkk! Ma ei suuda lambasooles vorstikesi kunagi endise pilguga vaadata..... Seejärel suutis kuidagi pooliku pabula enda kintsu külge riputada, mis õnneks kerge sörgiga lõpuks maha kukkus... No kurat!!!

Seejärel, saades aru minu kasvavast ärritusest, otsustas ta igal võimalusel jääda rohuliblekesi nuusutama ja kivikujuna iga sammu peal tarduma. Vahepeal otsustas ta sellist pulli teha, et jäi risti mu jooksuteekonnale lambist ette nii muuseas põldu ja kauguseid silmitsema.

Lisaks muule andis väike armas sõdilane jala küljes, Achielleus, taas märku kui koera sittumisel kohapeal timpisin. Lõpuks tuli juba iga samm läbi kerge-kerge valu. Aga nagu puusaga - see on mööduv nähtus.

Tänased pulsid pole sugugi üllatavad. Kui, siis selles mõttes, et sellise ärritamise peale suutsid niigi madalaks jääda.

I keskmine 175, max 186
II keskmine 179, max 190

41. ja kergus

Tänane skeem: 10 m sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd.
Sörgiringi keskmine ja max pulss:
I 181/ 190
II 183/ 187
III 185/ 191

II ringi lõpus oli täielik tuulevikus, rütm oli hea, jalad olid imekerged, hingata väga hea.. Oleks isegi vabalt edasi paterdanud.
Ma päris kindel nende keskmiste pulsside õigsuses pole, tundus, et võiks madalam olla, aga no jusiis oli nii. Oma silmaga ei näinud kordagi 190t, jusiis käis väga korraks.

Mis juba ammu painanud on, siis... tegelikult on ikka väga raske neid ringe teha. Ja seda sugugi mitte füüsilises, vaid vaimses võtmes. 75% ajast, mil ma üksi ringitades olen, kulub mõtlemisele, kas kuskil on koer kannikasse kargamas või metsavahel rebane või rästik noolimas. Mis tähendab omakorda ka iga paari mindi tagant selja taha vaatamist.

Ma võin olla hirmus paranoiline, kuid sellised mu hirmud on. Väga raske on vaimselt keskenduda oma tegevusele, kui kogu aeg trummeldab mõte, kas selle maja juures oli koer, kui suur ta oli, kas ta on lahti, kas ta on väga kuri, kas ta hammustaks väga kõvasti, kas ta juba jookseb mu poole. Emotsionaalselt äärmiselt raske ja ebameeldiv. Kui kunagi peaksin oma ringid katki jätma, siis on see küll üks asi, mida kunagi igatsema ei hakka.

Siis ongi kaks lahendust, mis olemise kergeks teevad. 1 - võtta koer kaasa. Sellega on jälle see häda, et ta tahab pidevalt nuuskida, sittuda, sirtsutada, põõsastes rabistada. Mis tähendab seda, et 25% ajast kulub tema sikutamisele või temaga kurjustamisele. Taaskord kerge trennirikkuja. Samas aga ei muretse ma teiste koerte pärast.

Ideaalne variant on võimalus number 2. Sellisel juhul on kaasas inimene, kes taltsutab koera või on ise valmis söödaks olema. Siis suudan ma täiesti kindlalt ja rahulikult oma asja teha ilma ühegi mureta. Selle juures on kõige tibatillukesem probleem ja see on see, et üks või teine pool tahab pidevalt midagi rääkida ja võib veidike häirida. Aga see on tõesti väike probleem.

Tänane ET: SUPEEEEEEEEEER!

Ainult et kole külm on nüüd. Jooksu ajal tekkis paar probleemi ka, mis vajaksid varustuse täiendamise egiidi all lahendamist. Kuid nendest ei räägi.

Koguaeg: ca 47 mint, km ca 6,2.