Olen täheldanud, et "suured inimesed" ei armasta oma isiklikke probleeme väga jagada. Mine tea, mis seal põhjus on. Tuntakse oma murede üle piinlikkust, kardetakse seeläbi nõrgemad näida või muud, ei tea. Aastad pole minu suule filtrit ette kasvatanud, aga võib-olla peaks. Samas on mu murede jagamine alati leidnud lohutust ja toetajaid ning teate küll, mis nende kohta matemaatika keeles öeldakse.
See post läheb siis austusavaldusega hemorroididele. Just nimelt see sama 50+ potil luuletavate meeste haiguseks peetav häda (ma soovitan teil ette juba mitte guuglist selle kohta pilte otsida, sest tulemus on rõvedam kui asi tegelikult).
Hemorroidid on põhimõtteliselt igal inimesel - veenid päraku piirkonnas. Probleem tekib siis, kui mõni veen laieneb (nagu olete näinud tüsedamate naiste säärtel looklevaid ussikesi) ja hakkab põhjustama vaevuseid. Hemorroid on seega veenilaiend päraku piirkonnas. Tegelikult tabavad hemorroidid üsna tihti rasedaid, kelle alumine korrus aina kasvava surve all enam vastu ei pea. Seega pole see ainult kehva kõhuga vanameeste häda.
Ma võin siis end "õnnelikuks" pidada, et ma kuulusin nende sekka, keda hemorroidid tabasid alles pärast sünnitust. Kuigi väliselt oli kõik korras (mitte nii nagu guugli piltidel), siis sisu poolest tähendas see seda, et pool aastat käisin potil igapäevaselt tulejuga või kive si..umas.
Tihti oli ikka päris raske, kui väike beebi röögib süles ja ise oigad samal ajal nuttes potil ning üritad last lohutada. Värske ema tavaline vaatepilt, kuid toona oli olukord naljast kaugel. Lisaks oli üsna keeruline tegeleda hemorroidide koduse raviga (kerged jalutuskäigud, istevannid, häda tekkimisel kohe potile jooksmine jne), kui elasid kellegi teise taktis. Seega läks mul kena pool aastat, et hemorroidid lõpuks ise otsustasid lõunamaale lennata või siis oli tõesti kasu apteegist ostetud vene kreemist Girudo Prokt.
Kuid nagu selliste hädadega ikka kombeks, siis kipuvad nad ikka suure rõõmuga tagasi tulema. Olen viimasel ajal taas nendega järjepidevalt hädas. Nii, kui trenni teen, siis pingutus toob jälle ora persse, ja kui puhkan, siis on päevaga kõik korras. Hemorroidid on äärmiselt valus või ebamugav probleem ja häirib tõsiselt igapäevaelu. Tark oleks seega mitte trenni teha, aga samas on mõõdukas liikumine sooltetegevuseks ja -vereringeks hoopis oluline.
Kodus võib ravida istevannidega (mis minu hinnangul ei aita, sest istuvas asendis on alumisel korrusel taas suur surve), riivitud kartuli kompressidega (ei ole katsetanud), kuid mina proovin edasi veel kreemi, istuda pigem pehmel pinnal ja vältida suuri pingutusi. Kõhukinnisusega mul probleeme pole, seega menüüd vahetada pole mõtet. Lasta keegi laseriga pepu kallale või tõmmata veenilaiend kummiga kinni, et need ära kärbuks - thanks a lot, I rather not!
Kui kellelgi on veel häid nippe, siis olge lahked kommentaarides jagama! Meid pepuhädalisi on oi, kui palju! Vahe on selles, et paljud ei kurda ega hädalda nagu mina :-P
Kehvematest uudistest veel nii palju, et lisaks üleüldisele majandusele, siis ka kodune mikromajanduslik olukord on muutunud pingeliseks, mistõttu tuleb mul rabada viimasel ajal tööd nagu vanal hobusel sügisese künni aal. On tulnud ette päevi, kus tuleb poole üheni öösel trükkida ja terve see nädal on möödunud hommikust õhtuni tööd vihtudes. Ehk on ka suur pinge avaldanud oma mõju ka tagumendile.
Minu ainsad ajutuulutusvõimalused ongi 4x nädalas tunnikeseks trennirajale möllama või kirjutada absoluutselt igapäevastel ja teistel teemadel siia või mujale. Aju lihtsalt kuumeneb üle. Ma hakkan lõpuks aru saama, miks reedet nii väga idealiseeritakse. Mina idealiseerin ka!
