Haige... kolmas, neljas kord?

Mõned õnnetused ikka hüüavad küll tulles. Olen sel aastal nüüd kolmandat või neljandat korda juba haige. Ehk siis haigus iga paari kuu tagant.

See kõik on ühest küljest masendav, kurnav, aga ajab vihaseks ka - no kaua võib?

Kuid ma ei saa öelda, et saatus on mu vastu hirmus karm ja ma ise puhas poiss. Viimaste nädalate tormamine, töövahetus, elukohavahetus, kolimine, iga hommik, õhtu ja nädalavahetus töötamine - need kõik olid juba ammu üle pea kasvanud.

Juba enne Aleksandri poolmaratoni tundsin sees pidevat ärevust. Nagu kohe hakkaks midagi juhtuma või jään kohe-kohe haigeks. Võtsin mõned päevad magneesiumi ja läks üle. Või oli selle põhjuseks poolmaratoni möödumine või hoopis see, et lapsel tekkis ühel õhtul palavik ja ta põletas minu ärevuse lihtsalt ära.

Samas andis keha korduvalt märku, et natuke imelik on olla... ehk siis - võta, palun, aeg maha ja puhka! Kuid nagu kõik inimesed leiavad vabanduseks - aga mul pole selleks aega ega võimalust! Ma ju PEAN tööd tegema. Ma ju EI SAA lihtsalt "imeliku tunde" peale kohustusi kõrvale heita.

Seega rühkisin edasi, sest stressiolukorras suudab keha end ka kokku võtta ja ära peita väiksemad vaevused. Ma teadsin juba mitu nädalat tagasi, et varem või hiljem, sellise tempoga ma voodisse jään. Ja nii siis sel nädalal keha lõpuks viimase signaali andis ja lõpetas mõlemaid pooli rahuldava koostöö.

Palavikku vist siiski pole olnud, kuigi enesetunne on olnud väga kehv. Nina on paistes ja lurisev (kuidas küll inimesed ilma Otrivinita on hakkama saanud?), kurk oli alguses valus ja pärast kaotas hääle ära, kerge köha ja üleüldine jõuetus. Lisaks kõigele muule - kohutavalt tusane ja kergesti ärritatav olek.

Annan oma parima, et veel tänase viimase päeva jooksul võtta kodus olemisest viimast, sest homsest hakkab mu elu kulgema päriselt Rakveres ja samas taas töörattas. Praeguse seisuga on mul küll tunne, et homme ma jalgu kepsutades tööle küll ei torma.

Ma pole vist kunagi rohkem korranud "Anna mulle andeks, armas keha!", "Palun pea veel natuke vastu, hea keha!" kui viimaste nädalate jooksul. Aga no kaua jõuab, eks ole.

Aga noh... Nüüd ma olen ju Aqvas ja äkki mul õnnestub vähemalt üks ülimõnus massaaž endale kinkida :) Mu tubli keha on seda väärt!

Aga ärge mitte mainigegi tänast maratoni... Lõikab noaga iga kord, kui kuulen...

Minu päev 7-23

Väga popp on riputada üles oma päevakavasid. Siin siis minu eilne päev.

7.10 Löön silmad lahti. Loll komme iga natukese aja tagant silmi lahti lüüa, aga kui päike juba paistab, enam need kinni ei lähe.

7. 11 Laps teatab läbi une: „Emme kaissu ta’“ ja ronib unesegaselt mu kaissu, kus hakkab nühkima, nihelema, vehkima. Kui veel minut tagasi oli unelootus, siis see on nüüd peoga pühitud.. õigemini nühitud.

Tsikk jääbki üles ja ma pean teesklema, et magan, et ta edasi põõnaks.

7.40 Olen siiani silmi kinni hoidnud, kuid laps on alles nüüd õrnas unes. Vahin telefonist meile ja uurin, kas on midagi pakilist ootamas.

7.41 Laps teatab, et tahab telefonist enda videosid näha. Selge – ärkamisaeg! Sussumussutame 8ni voodis.

8.00 Hakkan vaikselt riidesse sättima, nägu pähe maalima. Täna pean minema Tallinna, ca 100 km kaugusele tööasju ajama ja trenni.

8.30 Söön putru kaneeli ja maapähklitega. Arutame perekondlikult päevaplaane ja vahetame mõtteid.

9.40 Istun autosse ja sõidan Statoili bussiraha võtma.

10.00 Buss peaks olema juba kohal. Muutun närviliseks. Kogu graafik on täpselt paigas ega kannata suuri hilinemisi.

10.11 Jõuab buss, mil ma olen otsustanud juba autoga edasi liikuda. Bussijuht seletab midagi reisijatele ja hakkab seejärel sõidu ajal pileteid müüma. Ta räägib midagi ekspressbussist ette jõudmisest, peatab korduvalt bussi, lülitab sisse-välja. Ma ei saa midagi aru.

10.15 On selgeks saanud, et see pidev bussi peatamine ei tähenda piletimüümist sõidu ajal, vaid bussil on mingi probleem.

10.30 Me pole isegi 10 km kaugusele jõudnud ja buss peatub lõplikult. Paar inimest tormab bussist välja ja ma järgnen neile. Ekspressbuss on jõudnud järele ja pakub väga suurtele kiirustajatele nelja kohta. Pressin end neljandana sisse. Teised jäävad järgmist bussi ootama.

11.30 Jõuan Tallinna bussijaama, jooksen järgmisesse bussipeatusesse nr 23 bussi ootama. See võtab heal juhul minuti.

11.55 Jõuan Kristiine keskusesse, kus pidin kohtuma loo allikaga. Helistan. „Aga kohtumine oli ju kell 11!“ teatab ta. Oh issand, mis jama. Mul oli kirjas 12. Õnneks on ta nõus uuesti tagasi tulema ja vestlema.

12.15 Söön ülihelikiirusel Caesari salati. 3.30 eurot.

12.35 Kohtumine ja intervjuu.

13.40 Torman tagasi bussipeatusesse. Kuna eelmisel õhtul kulutasin mitu tundi loo ettevalmistamisele ja poole vajaliku info korjamisele, siis luban keset tööpäeva tretti trenni.

14.10 Jõuan Tallinna spordihalli. Hakkame Meelisega trenni tegema. Soojendusjooks, venitused, jooksuharjutused. Ja läheb lõikudeks! 3 x 1 km, tempos 5.01, 4.59 ja 4.55 min/ km. Üks 600meetrine ots tempos ca 4.37 min/ km. Lõppu veel lõdvestusjooks. Jõudu jäi ülegi!

16.30 Väljun pestult, kustult, lastult hallist.

16.45 Olen taas bussijaamas. Surfan automaadist sobivaid bussiaegu ja ainuke pädev läheb tagasi koju alles tunni pärast. Selge, time-out!

17.00 Söön energiavarude taastamiseks peekoni-hakklihapalli värske salati ja tatraga. Pole paha! Kõht oli ikka suht tühi.

17.15 Märkan, et automaat andis mulle tšeki, aga mitte pileti. Õnneks saan infoletist uue pileti.

17.45 Asun taas koduteele.

18.59 Auto on alles, kiman kodupoole.

19.15 Väike beib jookseb rõõmustades koduuksel kallistama. Oeh, kodu on maailma parim koht.

20.00 Õhtusöök – puuviljasalat kohupiimaga. Issand, kui väsinud ma olen.

Puuviljasalat.

21.00 Söön ETK Säästu maapähkleid ja leian nende seast luutüki. Meenutan eelnevalt leitud karvu pähklite seast ja lähen püstivihaseks.

Luutükk pähklite seas. Rõõõveeee!!

21.30 Söön banaani ja kirjutan ETKle vihast kirja.

22.00 Asun väsinult voodisse. Ootan kuni laps magama jääb. Vahin une toomiseks telekat ja istun mobla kaudu netis.

23.00 Ülikiirelt unes.

Minu armsad hemorroidid

Olen täheldanud, et "suured inimesed" ei armasta oma isiklikke probleeme väga jagada. Mine tea, mis seal põhjus on. Tuntakse oma murede üle piinlikkust, kardetakse seeläbi nõrgemad näida või muud, ei tea. Aastad pole minu suule filtrit ette kasvatanud, aga võib-olla peaks. Samas on mu murede jagamine alati leidnud lohutust ja toetajaid ning teate küll, mis nende kohta matemaatika keeles öeldakse.

See post läheb siis austusavaldusega hemorroididele. Just nimelt see sama 50+ potil luuletavate meeste haiguseks peetav häda (ma soovitan teil ette juba mitte guuglist selle kohta pilte otsida, sest tulemus on rõvedam kui asi tegelikult).

Hemorroidid on põhimõtteliselt igal inimesel - veenid päraku piirkonnas. Probleem tekib siis, kui mõni veen laieneb (nagu olete näinud tüsedamate naiste säärtel looklevaid ussikesi) ja hakkab põhjustama vaevuseid. Hemorroid on seega veenilaiend päraku piirkonnas. Tegelikult tabavad hemorroidid üsna tihti rasedaid, kelle alumine korrus aina kasvava surve all enam vastu ei pea. Seega pole see ainult kehva kõhuga vanameeste häda.

Ma võin siis end "õnnelikuks" pidada, et ma kuulusin nende sekka, keda hemorroidid tabasid alles pärast sünnitust. Kuigi väliselt oli kõik korras (mitte nii nagu guugli piltidel), siis sisu poolest tähendas see seda, et pool aastat käisin potil igapäevaselt tulejuga või kive si..umas.

Tihti oli ikka päris raske, kui väike beebi röögib süles ja ise oigad samal ajal nuttes potil ning üritad last lohutada. Värske ema tavaline vaatepilt, kuid toona oli olukord naljast kaugel. Lisaks oli üsna keeruline tegeleda hemorroidide koduse raviga (kerged jalutuskäigud, istevannid, häda tekkimisel kohe potile jooksmine jne), kui elasid kellegi teise taktis. Seega läks mul kena pool aastat, et hemorroidid lõpuks ise otsustasid lõunamaale lennata või siis oli tõesti kasu apteegist ostetud vene kreemist Girudo Prokt.

Kuid nagu selliste hädadega ikka kombeks, siis kipuvad nad ikka suure rõõmuga tagasi tulema. Olen viimasel ajal taas nendega järjepidevalt hädas. Nii, kui trenni teen, siis pingutus toob jälle ora persse, ja kui puhkan, siis on päevaga kõik korras. Hemorroidid on äärmiselt valus või ebamugav probleem ja häirib tõsiselt igapäevaelu. Tark oleks seega mitte trenni teha, aga samas on mõõdukas liikumine sooltetegevuseks ja -vereringeks hoopis oluline.

Kodus võib ravida istevannidega (mis minu hinnangul ei aita, sest istuvas asendis on alumisel korrusel taas suur surve), riivitud kartuli kompressidega (ei ole katsetanud), kuid mina proovin edasi veel kreemi, istuda pigem pehmel pinnal ja vältida suuri pingutusi. Kõhukinnisusega mul probleeme pole, seega menüüd vahetada pole mõtet. Lasta keegi laseriga pepu kallale või tõmmata veenilaiend kummiga kinni, et need ära kärbuks - thanks a lot, I rather not!

Kui kellelgi on veel häid nippe, siis olge lahked kommentaarides jagama! Meid pepuhädalisi on oi, kui palju! Vahe on selles, et paljud ei kurda ega hädalda nagu mina :-P

Kehvematest uudistest veel nii palju, et lisaks üleüldisele majandusele, siis ka kodune mikromajanduslik olukord on muutunud pingeliseks, mistõttu tuleb mul rabada viimasel ajal tööd nagu vanal hobusel sügisese künni aal. On tulnud ette päevi, kus tuleb poole üheni öösel trükkida ja terve see nädal on möödunud hommikust õhtuni tööd vihtudes. Ehk on ka suur pinge avaldanud oma mõju ka tagumendile.

Minu ainsad ajutuulutusvõimalused ongi 4x nädalas tunnikeseks trennirajale möllama või kirjutada absoluutselt igapäevastel ja teistel teemadel siia või mujale. Aju lihtsalt kuumeneb üle. Ma hakkan lõpuks aru saama, miks reedet nii väga idealiseeritakse. Mina idealiseerin ka!

Töökad päevad

Eile tegin aeglusjooksu rekordi - 13 km ja 1 h 50 min. On siin väiksed eesmärgikesed ikka võimalikult madalat pulssi hoida ja pigem harvem mõni kiire lühike ots teha.

Aga nüüd on kiired tööpäevad käsil ja peab kuidagi natuke vägisi neid tormamisi sisse mahutama.

Klõps tänasest päevast Tartust. Oli huuuulll päev!

Head uut aastat ka, kallid!