Räntsati - mu esimene vigastus

Täna oli kavas 8 km, millest pool tugevamas tempos, pool 6 min/ km, nii vaheldumisi.
Üldiselt kulges jooksmine hästi, natuke tempokamalt kui oli plaanis. Siis aga hakkas u kolmandast kilomeetrist kõik logisema, sest minule teadaolevad kilomeetripostid erinesid Endomondo hõigatud kilomeetritest. Ehk siis minu jaoks oli tempovahetus märgatav, Endomondo jaoks üsna ühtlane.

Tagasitee kulges keskmises vastutuules ja oli raske kiiremat kilomeetrit tunduvalt kiiremini joosta. 1 km enne lõppu otsustasin tagasi pöörata ja minna viimase kiire pärituult.

Oli natuke asfalti, hoog kiire, jalg lippas. Võtsin kindad käest, sest muidu nuti end ju näppida ei lase. Lõin kellal lõpuks 8 km hea ajaga kinni, kuid telefon väitis, et joosta on veel. Keerasin ühest teeotsast alla, kus saaksin tuulevaikuses taastumispulsse võtta, kuid paraku oli see suur viga.

Seal, kuigi ka teel edasi, oli tugev jää, lisaks veel langus. Vaatasin korra telefoni, kui palju veel siis vaja. 40 meetrit.... ja pauhh! Jalg libises alt, maandusin käe päkaosale ja vasaku alaselja peale. Lõpuks sai paugu ka kukal.

Korjasin oma olematu väärikuseriisme üles ja avastasin, et ohoh, käsi kolmest kohast verine. Sinna jäid mu taastumispulsid, viimane km lõdvestusjooksu jne. Tegelikult järele mõeldes polnud ju nii hull ja oleks võinud vapralt lõpuni vedada.

Haav puhastatud, mõtlen, kas käepäkast vaja pilti ka teha.. st röntgenit. Valulik on, aga see normaalne. Tõenäoliselt pole vaja oma pisimurega tülitama minna. Selg tuikab ka, aga õnneks mu munakoored on luud ära betoneerinud :-P Pulmadeks paraneb ära! Shit, ma olen juba abielus...

Minu armsad hemorroidid

Olen täheldanud, et "suured inimesed" ei armasta oma isiklikke probleeme väga jagada. Mine tea, mis seal põhjus on. Tuntakse oma murede üle piinlikkust, kardetakse seeläbi nõrgemad näida või muud, ei tea. Aastad pole minu suule filtrit ette kasvatanud, aga võib-olla peaks. Samas on mu murede jagamine alati leidnud lohutust ja toetajaid ning teate küll, mis nende kohta matemaatika keeles öeldakse.

See post läheb siis austusavaldusega hemorroididele. Just nimelt see sama 50+ potil luuletavate meeste haiguseks peetav häda (ma soovitan teil ette juba mitte guuglist selle kohta pilte otsida, sest tulemus on rõvedam kui asi tegelikult).

Hemorroidid on põhimõtteliselt igal inimesel - veenid päraku piirkonnas. Probleem tekib siis, kui mõni veen laieneb (nagu olete näinud tüsedamate naiste säärtel looklevaid ussikesi) ja hakkab põhjustama vaevuseid. Hemorroid on seega veenilaiend päraku piirkonnas. Tegelikult tabavad hemorroidid üsna tihti rasedaid, kelle alumine korrus aina kasvava surve all enam vastu ei pea. Seega pole see ainult kehva kõhuga vanameeste häda.

Ma võin siis end "õnnelikuks" pidada, et ma kuulusin nende sekka, keda hemorroidid tabasid alles pärast sünnitust. Kuigi väliselt oli kõik korras (mitte nii nagu guugli piltidel), siis sisu poolest tähendas see seda, et pool aastat käisin potil igapäevaselt tulejuga või kive si..umas.

Tihti oli ikka päris raske, kui väike beebi röögib süles ja ise oigad samal ajal nuttes potil ning üritad last lohutada. Värske ema tavaline vaatepilt, kuid toona oli olukord naljast kaugel. Lisaks oli üsna keeruline tegeleda hemorroidide koduse raviga (kerged jalutuskäigud, istevannid, häda tekkimisel kohe potile jooksmine jne), kui elasid kellegi teise taktis. Seega läks mul kena pool aastat, et hemorroidid lõpuks ise otsustasid lõunamaale lennata või siis oli tõesti kasu apteegist ostetud vene kreemist Girudo Prokt.

Kuid nagu selliste hädadega ikka kombeks, siis kipuvad nad ikka suure rõõmuga tagasi tulema. Olen viimasel ajal taas nendega järjepidevalt hädas. Nii, kui trenni teen, siis pingutus toob jälle ora persse, ja kui puhkan, siis on päevaga kõik korras. Hemorroidid on äärmiselt valus või ebamugav probleem ja häirib tõsiselt igapäevaelu. Tark oleks seega mitte trenni teha, aga samas on mõõdukas liikumine sooltetegevuseks ja -vereringeks hoopis oluline.

Kodus võib ravida istevannidega (mis minu hinnangul ei aita, sest istuvas asendis on alumisel korrusel taas suur surve), riivitud kartuli kompressidega (ei ole katsetanud), kuid mina proovin edasi veel kreemi, istuda pigem pehmel pinnal ja vältida suuri pingutusi. Kõhukinnisusega mul probleeme pole, seega menüüd vahetada pole mõtet. Lasta keegi laseriga pepu kallale või tõmmata veenilaiend kummiga kinni, et need ära kärbuks - thanks a lot, I rather not!

Kui kellelgi on veel häid nippe, siis olge lahked kommentaarides jagama! Meid pepuhädalisi on oi, kui palju! Vahe on selles, et paljud ei kurda ega hädalda nagu mina :-P

Kehvematest uudistest veel nii palju, et lisaks üleüldisele majandusele, siis ka kodune mikromajanduslik olukord on muutunud pingeliseks, mistõttu tuleb mul rabada viimasel ajal tööd nagu vanal hobusel sügisese künni aal. On tulnud ette päevi, kus tuleb poole üheni öösel trükkida ja terve see nädal on möödunud hommikust õhtuni tööd vihtudes. Ehk on ka suur pinge avaldanud oma mõju ka tagumendile.

Minu ainsad ajutuulutusvõimalused ongi 4x nädalas tunnikeseks trennirajale möllama või kirjutada absoluutselt igapäevastel ja teistel teemadel siia või mujale. Aju lihtsalt kuumeneb üle. Ma hakkan lõpuks aru saama, miks reedet nii väga idealiseeritakse. Mina idealiseerin ka!

TT jooks ja põlvehäda

Tegin täna tõusvas tempos jooksu. Aga alustaks siis pigem enne hädast. Mu armas kallis vasak põlv on juba paar nädalat tunda andnud, aga tõesti annab vaid tunda. Ka täna andis, kuid ma pigem ennetaks probleemi enne, kui see valuks üle läheb.

Ja tunda annab see kuidagi nagu luu pealt ja ainult siis, kui astun. Täna üritasin sellele pihta saada ja täpsemalt tunnetada. Ilmnes see väga aeglasel sörgil ja kadus (või siis tempo pärast enam ei täheldanud) kiiremal jooksul. Kas siis probleem selles, et aeglasemal sörgil jooksen valesti (mida ma ka reaalselt teen) ja viga heel strike'is? Ma olen küllalt uurinud õiget jooksutehnikat, aga aeglasel sörgil ma lihtsalt pole selleks võimeline. Samm läheb õigeks vaid tempo korral.

Või on siis tegu lihtsalt sellega, et kõik legendid asfaldil jooksmise kohta peavad paika ja need tõesti võtavad põlved läbi? Ma olen järjepidevalt trenni teinud ju kõigest 10 kuud.
Ülekoormusest ei maksa ka rääkida. Kaks korda nädalas rahulikku jooksu ja 2 kiirkõndi ei suuda noort inimest veel ära tappa.

Aga jooksust siis ka. Tõusvas tempos plaanipärast jooksu pole ma tänavu üldse teinud. Plaan oli 2 x 8 min/ km, 2x 7, 2x 6.30, 2x 6 ja 2x 5.30. Kokku siis 10 km ja tempotõus iga 2 km tagant.

Ma kahjuks ei arvestanud selle vahva asjaoluga, et mul üldiselt tempotunnetus on päris puudulik :-D

Algus oli mõistagi päris aeglane ja väägagi meeldiv.. I km 8:06 min/ km. Olin kuuesekisest hilinemisest häiritud ja tõstsin väga kergelt tempot. Teisel kilomeetril selgus, et see väga kergelt oli kõvasti allahinnatud, 7:11.

Kolmas km pidi olema 7, aga tuli 7:05 ja häirumise tõttu üritasin taas väääga kergelt tempot tõsta. Ja nii ta mul edaspidigi mööda läks. Kuna pulsivöö patareid olid tühjad, siis pimedas joostes ei saanudki oma tempot väga reguleerida, sest kella valgustus otsustas töötada siis, kui ise tahtis.

Lõpuks tuli auto taha saatjaks, aga täistulede vihk, liikuv valgustus ja muu segasid absoluutselt kõiksuguse tunnetuse, kui kiiresti ja KUIDAS ma liigun. Kuigi algne plaan nägi ette lõpetamist 1 h 06ga ja lõpetasin sellest vaid 10 sekki varem, siis ma oma tempoarvestustega siiski rahule ei jäänud. Max 4 sekki võinud km kohta eksida, aga eksisin pidevalt palju rohkemaga.

Km ajad siis nii: 8:06 - 7:11 - 7:05 - 6:46 - 6:32 -6:41 - 6:10 - 6:12 - 5:39 - 5:23.
Pidanuks olema: 8:00 - 8:00 - 7:00 - 7:00 - 6:30 - 6:30 - 6:00 - 6:00 - 5:30 - 5:30.

Ja kui kellelgi on põlvevalu kohta soovitusi, siis jään põnevusega ootama! Täpsustuseks ka see, et tavaelus on mul põlved terved ja ilusad, kuid just sörgil annavad teada, et nad on olemas.

Hambakivi ja hammaste spaa

Detsembris õnnestus mul saada tuusik hammaste sügavpuhastusele Kliinik 32s. See sisaldab endas kolme tähtsamat etappi:
ultrahelipuhastust, mille käigus eemaldatakse hambakivi nii igeme pealt kui ka igeme alt, sealhulgas hammastevahelises piirkonnas;
hammaste soodapesu (airflow), mille käigus eemaldatakse katt, pigmentatsioon ja võimalik igemepealne hambakivi;
pastapuhastust, mis annab viimase lihvi säravale puhtusele. (www.kliinik32.ee).

Põhirõhk on hambakivil ja selle eemaldamisel. Hambakiviks nimetatakse kõva kattu hammastel, millesse on kogunenud kaltsiumi ja fosfori soolad sülje keemiliste omaduste muutumise tõttu (www.inimene.ee). Rääkides hiljem suuhügienist Eveli Harkiga, siis tuleks hambakivi käia eemaldamas igal aastal! Vastasel juhul ootab ees Paradontaxi reklaamis nähtu – sülitad verd ja lõpuks oma hamba välja. Hark küll ütles, et hambakivi lükkaks hamba suust, selleks läheb siiski paarkümmend aastat.
Kuid hambakivi võib tekitada mitmeid probleeme, sealhulgas ka igemete veritsus, mis iseenesest viitab hambakivile.
See oli siis loo taust.

Maandusin Stockmanni lähistel Kliinik 32 fuajees, mis meenutas rohkem mõnd päevaspaa vastuvõttu. Hambaarstid käivad patsiente ukse peal tervitamas ja ära saatmas, stiilne sisustus ja selle võrra kindlasti krõbedamad hinnad. Ma ei kuulnud ühegi patsiendi arvet alla 60 Euro, kes uksest välja maksma tuli. Aga on meil Eestis kuskil hambaravi üleüldse odav? See selleks.
Peatselt lamasin ma mugavas toolis ja suuhügienist Eveli Hark rääkis põgusalt, mis ees ootab. Mulle selline lähenemine meeldib, sest nagu hiljuti õmbluslaual viibides, siis ma pidin iga kord küsima, kas nüüd tuleb torge, et mitte pooleks ehmuda.

Esmalt määriti igemed meeldiva kirsilõhnalise geeliga kokku, mis mõjub tuimestavalt, küll mitte täielikult valutustavalt.
Seejärel näitas Hark koledat nõela moodi ora, mis pidi hakkama vibreerima ning millega siis kogu suu igemetaskud läbi käiakse.
Lihtsamalt öeldes torgatakse ora igeme alla, kus see teeb surra-murra ja hambakivi eemaldab.

Juba esimeste surkimiste ajal mõtlesin, et oleksin pidanud ema ettepaneku vastu võtma ja selle paketi talle kinkima. See oli ikka päris valus! Kui olete kunagi midagi kogemata igeme alla lükanud ja sellega hullu valu tekitanud, siis ultrahelipuhastus tähendas kogu igemete sellise tundega täitmist.

Hoidsin kramplikult käsi koos ja higistasin nagu põrsas jaanipäeval, sest see oli ikka väga valulik. Olenes muidugi kohast, sest osadel kohtadel oli lihtsalt vähe ebamugav, osadel kohtadel rõvedalt valus. Võib-olla mu valulävi hammastega seoses on kõrgendatud pärast aastatepikkust breketite kandmist. Mine tea.

Igatahes hügienisti positiivsed hüüatused, et ma olen ikka väga tubli ja teeme vahelduseks teisest kohast jne aitasid kõvasti kaasa. Kui ise mõtled, et oled tubli, siis kannatad rohkem ka – eks ole!

Kohad, mis olid eriti valusad, käis Hark hiljem läbi tavalise konksuga ja kraapis sealt niisama kivi ära.

Sellele järgnes palju meeldivam soodapesu ning lõpuks pastapuhastus. Läksin peegli ette oma soodast täis pritsitud nägu pesema ja suud loputama. Verd lahmas kõvasti. Aga hambad paistsid kõik puhtad ja – valged! Soodapesu peaks mu teada hammaste valgendamiseks üks hea moodus iseenesest olemagi.

Uurisin, kas on normaalne, et mu hambad nii hullusti veritsevad. „See on täitsa normaalne. Mõnel pritsib lausa pulseerivalt,“ vastas Eveli Hark.
Pulseerivalt... võeh...

Igatahes mu igemed küll valutasid veel mitu päeva, kuid nad olid tunduvalt puhtamad ja ilusamad. Ning kuigi mul hambad eelnevalt alatasa veritsesid, siis siiamaani, praegu küll vaid kuu, pole nad mul kordagi veritsenud.

Ja kuigi protseduur oli minu jaoks väga valulik, siis hammaste tervise nimel tuleks ka need spaasse aeg-ajalt puhkusele viia. Iseasi, kas ma suudan seda igal aastal, nagu peaks, teha.

145. päev, hull, hull, hull, hull ilm....

Kui terve suve ja sügise sai õue vaadata, et oi kui kehvad olud ja välja minnes selgus, et ei tapa see palavus või vihm kedagi, siis täna oli vastupidi. Torminaine Monika oli kohale jõudnud, kuid siit toast paistis, et põle see torm miskit hullu. Nagu see pole ammu enam üllatuseks, siis eksisin taas.
Kohe algus oli vastu tuult... No ma ei leia sõnu selle kirjeldamiseks. Ainukesena mõistavad seda ehk need, kes täna lageda põllu peal jooksid. Olgu ka eelmainitud, et ma viskasin täna üle pika aja silda ja sellega oma selja nii rämevalusaks keerasin, et enam peadki ei saa pöörata - ajab juba naerma, ausalt.

Torm oli igatahes kõva, nii kõvasti peksis lund, et silmi ei saanud lahti hoida - loomulikult ei saanud ka pead ära pöörata, sest selg oli valus. Siis lippasin nina maas. Õnneks oli koer kaasas, kes enam-vähem teadis, kuhu minna. Igal pool lumevallid. Vahepeal sumpasin kõnnisammul põlvili lumes, sest pulss oli kohe alguses 180.

Rasketes oludes aitavad mind kujutluspildid. Tänaseks teemaks võtsin lennuõnnetuse Antarktikas... küsimus muidugi oli see, kuidas ma koeraga sinna sain, aga no see oli vaid kujutlus. Ja sedamoodi tänane jooks ka paistis. Igav lumi ja tühi väli, tuisk, torm, tuul, tatt rippumas maani... Ja kogu aeg mõtlesin, et ega ju Mel ei pahanda, kui ma selle otsa lühema teen, ja teise otsa, ja kolmanda.... ja neljanda... Soojenduse 20 mõtlesin küll lühendada, aga siis leidsin traktorijälgedes tee, mis viis metsa. Seal oli täitsa rahulik, ainul puud kääksusid kaeblikult ja panid tipus tuultele vastu. Tagasiteel pidi koer käe liigesest välja tõmbama, sest ta avastas järsku hiire ja tõmbas NAKSAKIII! jõle järsku, et hing jäi kinni. Ehk oleks pidanud rihma teise kätte võtma, vahest oleks mu teise käe ja selja paika rebinud.

Kuigi ma kauplesin igal sammul, et teen vähem, sest no olud on ju rasked ja keegi ju ei pahanda, siis ometi panin tatt ripakil lõpuni. JH + HÜ. Ristsammuga külg ees jooks oli küll uuu, sest üks käsi ei lipanud sugugi. Ja jooksuharjutusteks lahti lükatud rada tuiskas ca 2 mindiga täis, pointful...

Nii, vool juba kõigub...

Ja siis, jalgupidi läbimärg, esimest korda avastasin ka kuklast jäätükke, jõudsin õnnelikult koju.
Täna siis: SJ 20' + JH 7x50m/50m + kergelt HÜ jalalt jalale 10x30m/30m + LJ 5'.
Aeg: 37:36, AVG 169.

102. päev, kapsapuder

Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.

Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.

Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..

52. päev, täiesti besees

Nii irriteerivat ja vihast trenni pole veel siiani olnud. Soojenduseks suutis üks teatud persoon mind täiesti keema ajada. Noh, õigemini ma ise olin loll, et keema läksin, aga nii kristlane ma ka olla ei suuda, et iga asja peale teine põsk ette keerata. A no mis sest enam.

Seega olin enne oma 2 x 15 sörk / 5 kõnd skeemi juba närviline. Tagatipuks ajas mind iga viimne asi veel rohkem närvi. Seekord oli selleks mu koer. Kõigepealt kohtus ta üle pika aja naabri koeraga ja ma pidin tõsiselt vaeva nägema, et hoida jooksurütmi ja samal ajal tõmmata kaamlit läbi nõelasilma ehk siis koera enda juurde.

Seejärel otsustas koer, et oma pahameele märgiks märgistab ta naabrikutsa territooriumi suure sitahunnikuga. Paraku oleme talle liiga palju saia söötnud ning ta kõht oli kinni, mistõttu istus ta kujuteldava poti peal kükakil juba minut aega - minu väärtuslik jooksuminut raisus!!! Siis hakkas ta nii kõvasti punnitama, et tekkis erektsioon - väkkkk! Ma ei suuda lambasooles vorstikesi kunagi endise pilguga vaadata..... Seejärel suutis kuidagi pooliku pabula enda kintsu külge riputada, mis õnneks kerge sörgiga lõpuks maha kukkus... No kurat!!!

Seejärel, saades aru minu kasvavast ärritusest, otsustas ta igal võimalusel jääda rohuliblekesi nuusutama ja kivikujuna iga sammu peal tarduma. Vahepeal otsustas ta sellist pulli teha, et jäi risti mu jooksuteekonnale lambist ette nii muuseas põldu ja kauguseid silmitsema.

Lisaks muule andis väike armas sõdilane jala küljes, Achielleus, taas märku kui koera sittumisel kohapeal timpisin. Lõpuks tuli juba iga samm läbi kerge-kerge valu. Aga nagu puusaga - see on mööduv nähtus.

Tänased pulsid pole sugugi üllatavad. Kui, siis selles mõttes, et sellise ärritamise peale suutsid niigi madalaks jääda.

I keskmine 175, max 186
II keskmine 179, max 190

51. päev, ratastel.

Täna siis vahelduseks taas ratta seljas. 1 h ja 3 minti, kesmine pulss 132, max 162. Km ca 16,5.
Eile pealinnas kõpsutades hakkas kannast vertikaalasendis lähtuv kõõlus valutama. Iga sammu peal andis tunda. Aga no ma kõpsutasin ka väikeste kontsakestega, jusiis jallule ei meeldinud.

Mõtlesin, et läks üle täna. Aga kui panin kossid jalga ja läksin ratast võtma, siis tundsin, et ikka sama häda. Ja väntamise peal andis ka tunda. Aga see on selline valu, mis läheb üsna varsti üle. Tuleb ainult kenasti ära kannatada :) Lihtsalt ei tohi nii palju kõpsutada.

Muud uudist põlegi. Uus ISC müts on äge ja hea.