Täna oli mul taas kavas kõnnipäev. Kuna tõsise tempoga fitkõnd (7.30-7.45 min/ km) tekitas mul põlvekõõlusevalusid, siis hakkasin tempot alla võtma. Et see aga liiga igav paistis, siis lisan sinna värvi muul moel. Näiteks viimasel korral sörkisin kõnnile vahele tagurpidi, tegin ööliblikatantsu, külg-galoppi, ristsammuga külg ees, jalaga tagumikku sörk ehk sääretõstejooks jne. Aga need tempod olid väga aeglased ja harjutused lühikesed, et niisama kulgemine veidigi põnevam oleks.
Täna viskasin siis lapse lina sisse ja võtsin jalutuseks kõhule. 10 kilo naise ilu. Kuigi ta jäi 400 meetriga magama, siis ega see teda kergemaks teinud. Tempo võis olla maksimaalselt 10-10.30 min/ km, et ma teda tammumisega üles ei põrutaks. Jalad rohkem vudisid ühtlaselt all, et oleksin liikuv emalaev, mitte roomik kuul.
Kuuendal kilomeetril ta mult siiski eemaldati kõhu küljest ja läksin ühe kilomeetri tavapärases kiirkõnnis. Viimase kildi mõtlesin lipata elutempos. Sellega tegin siis oma senise parima km aja - 4:57 min/ km. Nagu keegi kunagi ütles, siis võib jooksmiseks nimetada seda, mis algab alla 5 min/ km. Seega selle küüniku hinnangul jooksin ma esimest korda elus alles täna.
Eks see km on ka küllalt suhteline ja olen kindel, et staadionil või siseoludes oleks see aeg parem, aga minu jaoks hea seegi. Olen ammu soovinud lihtsalt saavutamise pärast ühe kildukese alla 5 mindi joosta ja no nüüd on see siis tehtud :)
Kuna mul endast uusi pilte pole ja ei viiiiitsi teha ka, siis üks natuke vanem võrdlus. See siis tehtud kuu aega tagasi ja esimesed pildi on kuskilt kevadest. Aga nagu mu ema nende võrdluste peale ütleb: "Ma ei saa küll aru, et mingitki vahet oleks näha!"
