Jõukõnd ja parim km

Täna oli mul taas kavas kõnnipäev. Kuna tõsise tempoga fitkõnd (7.30-7.45 min/ km) tekitas mul põlvekõõlusevalusid, siis hakkasin tempot alla võtma. Et see aga liiga igav paistis, siis lisan sinna värvi muul moel. Näiteks viimasel korral sörkisin kõnnile vahele tagurpidi, tegin ööliblikatantsu, külg-galoppi, ristsammuga külg ees, jalaga tagumikku sörk ehk sääretõstejooks jne. Aga need tempod olid väga aeglased ja harjutused lühikesed, et niisama kulgemine veidigi põnevam oleks.

Täna viskasin siis lapse lina sisse ja võtsin jalutuseks kõhule. 10 kilo naise ilu. Kuigi ta jäi 400 meetriga magama, siis ega see teda kergemaks teinud. Tempo võis olla maksimaalselt 10-10.30 min/ km, et ma teda tammumisega üles ei põrutaks. Jalad rohkem vudisid ühtlaselt all, et oleksin liikuv emalaev, mitte roomik kuul.

Kuuendal kilomeetril ta mult siiski eemaldati kõhu küljest ja läksin ühe kilomeetri tavapärases kiirkõnnis. Viimase kildi mõtlesin lipata elutempos. Sellega tegin siis oma senise parima km aja - 4:57 min/ km. Nagu keegi kunagi ütles, siis võib jooksmiseks nimetada seda, mis algab alla 5 min/ km. Seega selle küüniku hinnangul jooksin ma esimest korda elus alles täna.

Eks see km on ka küllalt suhteline ja olen kindel, et staadionil või siseoludes oleks see aeg parem, aga  minu jaoks hea seegi. Olen ammu soovinud lihtsalt saavutamise pärast ühe kildukese alla 5 mindi joosta ja no nüüd on see siis tehtud :)

Kuna mul endast uusi pilte pole ja ei viiiiitsi teha ka, siis üks natuke vanem võrdlus. See siis tehtud kuu aega tagasi ja esimesed pildi on kuskilt kevadest. Aga nagu mu ema nende võrdluste peale ütleb: "Ma ei saa küll aru, et mingitki vahet oleks näha!"

Läks jälle loivamiseks

Pärast 6. jaanuari 5 kõnd + 5 sörk olen sama meetodit katsetanud veel neljal korral. Plaan oli seda nädala jagu teha, kuid jääb ära. Põhjus järgnev.

Sörkide lõpupulsid (esimesel korral olid need 181, 182, 184, 184, 181):
8. jan: 182, 180, 181, 185, 179.
Max 185, AVG 169.
9. jan: 174, 176, 180, 180, 177.
Max 182, AVG 166.
11. jan: 167, 174, 179, 181, 180.
Max 184, AVG 164.
13. jan: 169, 170, 173, 173, 172.
Max 175, AVG 158.

Ehk siis mõistetavalt pärast trenni, kus ma isegi nahka märjaks ei saanud, tüdinesin sellest 5+5 asjast ära. Ülehomme proovime 7+3 skeemi. Ainult pean mõtlema, mis süsteemiga see 50 minuti sisse mahutada.

Pulsside langus pole seotud minu aeglustumisega, sest täna jõudsin kaugemale kui tavaliselt. Aga tempot hoian ma loomulikult aeglasena, sest praegu on eesmärk jõuda kogu aja täis sörkimiseni. Ja eks siis jõua tempot teha.

Aga no täna oli selline loivamine, et mida asja. Ei saa enam viis minti muneda vahele ja sörk oli ka selline, et 160 pulsi peale sörkamiseks läks paar minti aega. Ja lõpus hakkas jalgadele isegi meelde tulema, et kunagi olid nad suutnud isegi mida jooksu moodi teha.
Tempo oli: 10:01 min/ km (ma ju räägin, et loivan!), distants 5.02 km. Ja kust ma nii täpselt seda tean, sellest järgnevates postides.

Sörgiproov

Eile tegin üle 11 kuu (no võib öelda lausa aasta) proovi teha paar kiiremat sammu. Armas sõbranna tuli külla, vedasime kannikad kergliiklusteele kiirkõnnile ning vahepeal ka sörkisime.

Esimese sörgiminuti järel oli pulss 160 kandis, mis mind väga-väga-väga üllatas, sest möödunud aasta juulis, tuletagem meelde, olid pulsid pärast üht sörgiminutit 190 kandis. Seega võisin ette kujutada, et pool aastat sörkimist pole täielikult kadunud (samas on mul 5 kuud jalutust tänavu ette näidata), mingi õrn põhi kuskilt kumab. Kaasa pole muidugi aidanud see, et ma 3 kuud pole suurt midagi teinud.

Tegime väga kiiret kõndi, vaheldumisi sörgiga 67 minutit, keskmine pulss 157, max 184. Lõpetasime ca 5 minti järjest sörkides, siis oli pulss 182, 30 sekundi pärast 156, minuti pärast 136, taastus umbes 2 minutiga. Taastumise poolest sama seis, mis 27. treeningpäeval möödunud aastal. Imestasin, et kiirkõnd mu pulsse kuhugi lakke ei viinud.

Pärast istusime saunas ja olime kaks mõnusat vässukolli. Ma muidugi räägin enda eest, sest sõbranna kiirkõnni pulsid olid vaevu 120 ligi, joostes 130 kanti ja taastus ta vist paari sekundiga, sest 30 sekundi peal hõiskas ta juba numbrit 80.... Pagana rahvatantsija....

121. päev, ikka nullis, edasi või mitte?

Olen nüüd selles punktis, kus olen olnud kümneid kordi varem. Tavaliselt jõuan sellesse punkti 1-2 kuuga, 3 max, nüüd olen 4. kuu täitumise eel lõpuks seal. Ehk siis tundub kõige lihtsam variant olema diivanile edasi jäämine. Täna tundsin, et niivõrd kerge on loobuda ja jääda koju.

Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.

Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.


















Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....

120. päev, nullis tagasi

Indiast siin nähtavasti ei jaksa pikemalt kirjutada, liiga palju ulmekusi. Õnnestus siiski ühe korra tiir ära teha ja seda 30 minti jooksulindil, kus higistasin palavusest nagu põssake.

Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.

Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.

Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(

86. päev, kus on, kus on kurva kooduuu

See on ainus meloodia, mis mulle tänase lihasevaluga meenub. Ma isegi ei saa aru, kust kohast mul EI valuta. No nii suurt lihastevalu ei mäleta ma küll, millal viimati oleks olnud.

Aga mis sest. Kuigi liikusin ringi nagu 300-aastane vana kõbi, siis õue sai ikka siirdutud. 5 minti rahulikku kõndimist, ai kui külm tuul ja jahe, aiai, 15 minti kiiremat kõndimist, 5 minti venitusi metsavahel, 5 minti tagasi kõndimist ja 20 minti sörki+10 minutit koduseid venitusi.

Tagasi tulles oli põõsaste vahel selline rapsimine, et isegi koeral võttis junni jahedaks. Rääkimata must, konnakulleste kartjast. Mingi suurem ja aeglasem kohutav kolekoll seal igatahes oli.

20minutilise alguse keskmine pulss suutis olla lausa 122. 20minutilise sörgi keskmine 163. Kuigi ma toas toolilt tõusen nagu oleks iga sentimeetri küljes 100kilone sangpomm, siis ometi oli joosta niivõrd kerge ja hea - lõpmatuseni jooksmise tunne. Taaskord kinnitamas teooriat - väga rämedale treeningule järgneb kerge ja lihtne järgmise päeva treening.
Taastumine püstijalu: 158, 131, 112.

Nüüd tagasi toas ja kõbitsemas.

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..

43. päev ja külm

Eile puhkasin, täna kiirkõnd 43 minti. Keskmine pulss 131, max 154. Päris mitmel korral nägin ka pulssi 115 ja 117 - uskumatu! Keha nagu ei tahagi kõndi, jääb lahjaks. Enamjaolt nägin pulssi 120 kandis.

Alguses oli väga külm. Siis oli juba normaalne. Vahepeal jälle jahe.

Kuna enesetunne oli eelnevalt kummaline, õhtul viskab 37,1, siis pistan kõvasti küüslauku, väskelt vurritamisel olevat mett ja kohevarsti lippan ka sauna... mmm, elu on ilus!

ET: iiiigaaaaav.