Poolmaraton alla kahe tunni - lõpuks!

Tegin möödunud nädalal loo tõelise raudnaisega - Annette Fredskov. Lugege varsti Aja Lehe novembrinumbrit!

Pärast intervjuud Annettega tundsin suurt igatsust pika distantsi järele. Ausalt öeldes, siis minu viimane poolik oli ikkagi aasta tagasi. Ööjooksul oli poolenisti tegu kõnniga ehk siis päris jooksmiseks seda pidada ei saa.

Tahtsin väga-väga pikka teha, aga polnud eilse hommikuni kindel, kas ikka nüüd... Üleeile õhtuks olin paras kott ja mõtlesin, et ei tee, kuid eile enne minekut mõtlesin, et no proovib siis. Et kui ei klapi, olen tunkaga tagasi, kui klapib, siis 2:14ga peaks ikka lõpule jõudma.

Esimesed kilomeetrid veeenisid ja veeenisid.. Kolm oli tehtud ja mõtlesin õõõk, 18 veel!!

Viiendal sai kuidagi samm lahti ja hakkas lippama. Jõudsin omadega Pajustisse ja muudkui imetlesin, et on ikka pikk kergliiklustee. See läks veel edasi, aga vaatasin, et ok, aeg tagasi siirduda. 

Ümber pööramisel tabas mind aga ebameeldiv üllatus. Mul polnud suurt aimugi, et mul oli päris tugev taganttuul ehk siis tegelikkuses nüüdsest päris tugev vastutuul. See sõi energiat kohe mõnuga ja proovisin püsida alla 6 tempos. Ca 12 kilomeetri paiku hakkasid kannikad krambi poole kiskuma. Tagusin neid väheke rusikatega ja tundus, et saab edasi mindud küll. Kuid kilomeetrid vastutuules olid päris ebameeldivad. Jõudsin tagasi linna ja lootsin, et majad lõikavad seda vähemaks, kuid suurt mitte.

Arvutasin kuidagi oma segases peas, mis tempos peaksin püsima, et üritada vähemalt alla 2 tunni lõpetada. Kuidagi see mul õnnestus ja proovisin oma plaanist kinni hoida.

Kuigi viimastel kilomeetritel tekkis mul juba ajavaru, siis oli ikka raske, raske, raske. Väga järsk tõus 20. kildil.

Kõige raskemad olid kolm viimast minutit, kui ma mõtlesin, et aitab... ma ei suuda lihtsalt enam. Aga sundisin edasi ja üllataval kombel lõpetasin.. ja lõpetasin alla kahe tunni!! Ai, ilgus, mis rõõm!!!

Kõht oli ainult hullupööra tühi. Aga üle pika aja on kohe eriline rahulolu ja rõõm. Justkui sai suure leegiga suure kuhja kasutuid pabereid põlema pistetud. Oh hää!

Jõin ca 200 ml vett kokku. Erilist vajadust polnud.
Personal best Half marathon of 1h:58m:45s which is a 20m:11s  improvement.

21,21 km/ 1:59.29/ tempo 5.38 min/km/ 1576 kCal/ keskm pulss 179, max 187.

Seis täna - kerge väsimus, kuskilt miski ei valuta.

32. Paide-Türi rahvajooks - juhhei!

Täna oli siis see päev, mil osalesin kolmandat korda päris võistlemise mõttes Paide-Türi rahvajooksul. Valisin taaskord distantsiks Kirna-Türi, et saaksin eelmiste osaluste aegasid ja enda vormi võrrelda.

Tegelikult ei pidanud ma täna üldse stardis olema, kuid sain nädala keskel vastava korralduse ülevalt poolt ja mõtlesin, et tühja kah. Kuigi 2 kuud olen olnud trennides vägagi ligadi-logadi ja esimesed normaalsed trennid said tehtud möödunud nädalal, siis lootsin, et äkki õnnestub mul siiski aega parandada. Möödunud aasta keskmiseks tempoks oli 5.30 min/ km. Mõtlesin, et 5.10 keskmiseks oleks vägagi hea.

"Juhuu!"

Hommikul jõin kaks tassi smuutit (maasikad + melon + banaanid + maitsestamata jogurt + mesi). Ülihää! Aga teades, et rohke vedeliku peale hakkab mul alati pistma, jätsin kolmanda tassi võtmata. Peale pisut maapähkleid ja minek. Juba minnes tekkis hull põiekas ja Aravetel tegime kiire peatuse ning siis sõin ära ühe müslibatooni (aitäh, Marko!).

Jõudsime ehk 20 minti enne starti. Võtsin numbri, veel väike põiepeatus, väga-väga kerged liigutused soojenduseks ja jäin starti ootama.
Käis pauk ja teel olingi, Endomondo õlal tiksumas. Kirna mäel liitus minuga treener Meelis.
Esimese kilomeetri ajaks huilgas Endo miski 4.47 min ja siis oli vou - tõesti? No nii - ilmselgelt sai valitud liiga kiire tempo. Eks tegelikult saigi esimene kõige kiirem, aga ega ma märgatavalt aeglasemaks teistega jäänud.

Kogu aeg saatis mind mõte - ma ei jõua selle tempoga lõpuni, ma ei jõua, ei jõua... 4 veel... 3 veel.. Pool on läbitud... 2,4 veel.. Anni hüüdis Endosse peptalke. Kahjuks oli volüüm maas ja ei kuulnud neid.

Meelis keeras enne staadionit ära ja käskis uue käigu sisse panna. Aga no mul polnud tõesti rohkem midagi panna. Staadionil ergutasin üht noort kutti, et pangu must mööda. "Ma ei jõua!". Vaidlesin talle vastu ja juba must möödas ta oligi. Tubli poiss!

Ja siis finiš - juhuuu, huilgasin!! Ületasin ennast metsikult! Uued isiklikud rekordid: cooper (2,49 km), 3 km (14.32), 5 km (24.29). Vauuu!! Poleks seda oodanudki pärast kahte kehva kuud!
Olen siiani ikka väga õnnelik ja rahul.

Võrdlused möödunud aastatega:

2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46.17,8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7.07.4.
2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35.23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5.30.
Keskmine pulss: 182, max 189.
2013. aasta tulemus: 111. koht 1269 seas, 23. koht naiste seas, aeg 31.39, N18 seas 9. koht, kilomeetri keskmine tempo 4.54.
Keskmine pulss: 188, max 205 (võimalik). Ja kusjuures - Järvamaa naistest olin ma 8. kohal! Ai kurja, kui uhke! Aga pagan.. ma pole ju enam järvakas :o)

Mina ja Mel.

Ajaparandus mullusega võrreldes siis 3.44 min. Järgmisel aastal teeb alla 30 mindi! Jaa!

Üks kurb juhtum oli ka. Seisin parklas ja järsku kuulsin kõva häälega ulgumist ja märkasin väikest poissi, kes, tatt põlvini, nuttes ringi lonkis. Läksin ligi ja selgus, et ta on oma emme ära kaotanud. Rahustasin ta maha, lubasin, et leiame emme igal juhul üles, ja läksin tagasi staadionile. Seal oli juba infopunktis kaks naist, kes üks läks mikrimeest jahtima ja teine jäi valvesse. Ma nii loodan, et olukord sai ruttu ja ilusasti lahendatud ja 5-aastane Mihkel leidis oma emme üles. Oh, kullakesed - hoidke ikka oma pisikestel hoolega silm peal ja kaaskodanikud - see poiss oli ilmselgelt juba jupp aega ringi liikunud ja nuttis nii kõva häälega - kuidas siis keegi teine ei märganud?

Täna trennis

Vahelduseks trennijuttu ka. See kuu tuleb kilometraaži poolest rekordiline, kuigi puhkuse tõttu olen siiski üsna lõdvalt võtnud.

Kuid rekordilised on olnud ka ajad. 1 km parima jooksin pärast puhkepäevi üleeilse 7 km sees, aeg 4.44 (kuigi Endomondo ütles 4.38 ja mu kell veelgi vähem ning ise tundsin, et see oli kiirem, siis olgu see väiksem number - saab taas üle lüüa). 5 km puhul sain uueks tippmargiks 24.58, mis oli samuti pikema trenni sees, 9 km.

"Võluv" naeratus kevadel Tallinna spordihallis.

Ülemöödunud nädalal oleks kergemalt tulnud 1 tunni rekord, kuid lõpetasin paraku kaks sekundit enne tunni täitumist. Sellest trennist tuli seevastu 10 km rekord, kuid selle lõin samuti täna üle.

Täna oli kavas 5.40 tempos minek, mis vahelduks iga km tagant 4.40-4.50ga. Paraku ma nii tasemel polnud, et 4.40 viiel korral loopida, kuid enam-vähem. Km ajad: 5.29/ 4.45/ 5.27/ 4.53/ 5.28/ 5.01/ 5.20/ 4.49/ 5.35/ 4.50. Taastumine oli üllatavalt kiire, ca 50 sekundit. Kuigi ma ei võtnud kohe pärast viimast kilti, vaid jooksin sips kergemalt edasi, et naabri koerast mööda pääseda.
10 km aeg 51.41. No olümpiale just ei pääse, kuid külajooksudel esisajasse juba jõuab.

Mis on eesmärgid? Ega midagi, ausalt öeldes. 10 km võiks alla 50 mindi joosta ja on kena küll. Poolmaraton alla kahe tunni ja on kena küll. Sügisene maraton alla 5 tunksi ja võingi tiksuda omas rütmis ja kuis aga viitsin.

Järgmine pühapäev Paide triatlon

 ja nädal hiljem Nurmekivi jooks Järva-Jaanis ja algavad ettevalmistused Aleksandri poolmaratoniks. Liigume!

Tehtud! Kokkuvõte suusasõidust

Täna siis pidi lõpuks olema see kaua kardetud päev ehk Tervis Plussi 12. Tartu maratoni naistesõit. Hühh, jube pikk nimetus. Pigem siis juba Tervis Plussi naistesõit, sest päris maraton on alles tulekul ja muud maratoniga seal suurt ühist pole peale suusatamise.

Eilsest saati olen olnud üsna uimane ja kodust välja sõites hakkasin tundma lausa kõrval astuvat grippi. Põrutasime siis Elvasse, sõime korraliku seaprae ja koogi õhtuks ning varsti kobisime magama. Meenutasin veel mõni aeg tagasi Jaak Mae suusakooli treeneri Riho Roosipõlluga tehtud intervjuud, kus ta rääkis, et enne maratoni ei tasuks sealiha süüa ja pugida pigem süsivesikuid, et keha ei peaks järgmisel päeval veel rasket taaka endaga kandma. Aga maratonile ma ju ei läinud ning väga suurt numbrit korralikust kõhutäiest ei teinud.

Hommikul söök 9.30, sättimine ning siirdusime starti. Tegin kähku ühe väikse ringi, et külm ei hakkaks ja tundsin, et suusk hakkab igal sammul tugevalt lume külge. Mu viimane määre oli -5 ja veel külmem. Kahtlesin natuke, kuid läksin ja küsisin liigselt lustakatelt, kuid töökatelt määrdemeestelt, kas mul oleks targem need määrdejäägid maha hõõruda või ikkagi nendega teele minna. Selgus tõsiasi, et määrdest polnud mul enam haisugi all, seega tuli teele minna täiesti õlitamata.

Enne starti meeleolud väga ülevad polnud.

Suusasõidu patroon Annely Adermann ja Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas.

Start tuli üsna peatselt ja isegi üsna väikse massi tõttu asusime aeglaselt teele. Mõned minutid aerutasin kergelt, kuid peatselt sai siis ka sõitma hakata.

Läksin rahvaga kaasa ja valisin enda jaoks väga kõrge tempo. Kui ma üle-eelmisel päeval lootsin 16 km peale püüda alla kahe tunni, siis vaadeldes ilmastikuolusid ning oma takjalikke suuski, siis ma kartsin, et mul võib isegi kolm tundi minna.

Kui paar kilomeetrit oli läbi ja ma avastasin, et ma siiski liigun alla kahe tunni tempos, siis meenutasin mitmel korral paari blogikommentaari: "Sult oodati, et sõidad alla kahe tunni! Sa saad sellega hakkama - alla kahe tunni!!"

Enamik töökaaslaseid olid eest minema pannud. Ja kui viimanegi kannule jõudis rahuliku vahelduvtõukega, siis tundsin, et ei... mul ei ole jaksu võistelda mitte kellegagi peale iseenda.

Ma liikusin ülepingutusele väga lähedal. Loetlesin kilomeetreid joogipunktini, see oli mu esimene eesmärk. Üsna kiiresti oligi ligi seitse kilomeetrit täis ja ees ootamas toetajad ja kosutusvõimalus. "Spordijooki või vett?" küsiti. Kuigi ma pole spordijookide fänn, siis võtsin selle. Õõk, soe?! Okei. Kaanisin topsitäie paari lonksuga alla. Minu kaanimisrekord. Ok, andke vett ka! Õõk, see ka soe?! Vett läks ehk pool topsi ja otsustasin, et aitab küll looderdamisest. Enam puhkemomente polnud.

Kuigi joogipunktis hoiatati, et edasi tõotab raskem tulla, siis mina sellest aru ei saanud. Rada kulges küll tõesti palju rohkemate tõusudega, kuid see-eest oli ka rohkem languseid.

Massid olid must möödunud, olin jäänud väga tahapoole ja lund sadas metsikult. Ma ei tundnudki, et olin kontideni märg. Laskumistel tulistasid lumehelbed silma nagu nõelad ja otsustasin laskuda hiinlase stiilis ehk siis silmad pea viimseni kissis.

Ca 5 km enne lõppu tajusin, et mu hommikusöögist on mööda neli tundi ja ma unustasin süüa ka kaasa võetud banaani. Jalad hakkasid all näljast värisema ja veresuhkur oli tõesti nullis. Oleks ma vähe julgem, siis võinuks küsida rajal tiirutavail meedikuilt, kas neil oleks mulle ehk glükoosi visata. Olen juhuse tõttu varemgi pikemalt näljas olnud (jah, neli tundi on minu jaoks pikk aeg, eriti veel võistlusmomendil), siis ikka käed värisevad ja jalad ka tudisevad all. Nüüd olin aga rajal, süüa ei kuskilt ja lõpuni oli veel päris palju aega. Mind aitas ainus mõte: "Mõtle, kui palju sa sel nädalal oled söönud? Saiakesi, kooke, kräsupeakooki, eile õhtul sealiha! Nende abil lähed lõpuni!"

Aitas küll, jalad ei tudisenud enam all. Viimased kolm kilomeetrit läksid nagu linnutiivul.

 

Ja viimane kilomeeter oli tõesti, täiesti lennates. Tahtsin küll hullult spurtida, aga ega väga jaksu polnud ja olin niigi endast kõik andnud. Kui nägin tablool 1.43, siis olin täiesti-täiesti rabatud. Ma lootsin, et ehk pingutan alla kahe tunni, aga alla 1.50 ja lausa 1.43 oli minu jaoks midagi uskumatut. Ma oskan pea alati oma lõpuaegu ennustada. Olgu, küll jooksmises, aga olen ka suusatamise puhul selgeks saanud, kus mu lagi on. Ma poleks arvanudki, et mu lagi on 1.43. Olgu, see pole mingi super aeg, mille üle uhkust tunda, aga MINU kohta ON see S-U-P-E-R aeg.

Mul oli hea meel, et inimesed olid sõbralikud, olenemata sellest, et ma enamikul jalus tolgendasin. Tore, et ühel onklil jagus ka julgustavaid sõnu. Keegi ei pahandanud ega kaagutanud. Kõik kulgesid oma maailmas ja mõtetes.

Aitäh, mu Salomoni suusasaabastele, Swixi keppidele ja Fischeri suuskadele. Mul on ülimalt kahju, et tänasel rajal, ma-ei-tea-kus, suutsin suuskadele alla tõmmata väga rämeda ja ülisügava sälgu :-( Nagu oleks mingist orast väga tugeva jõuga üle sõitnud. Nii kole kahju. Tea, kas seda annab tasandada-sulatada vms teha. Peab viima kuhugi hooldusesse.

Pärast sõitu olin küll väga õnnelik, aga kahjuks ei taibanud vahetusriideid kaasa võtta. Oli ainult soe jope peale tõmmata, aga märjad riided jäid alla. Seega külmetasin tooohuutuult pärast sõitu. Ootasime ka teiste järel ja kinkisin oma supi toetusmeeskonna näljahäda leevendamiseks. Ainult kaks topsi teed lürpisin üksi ära, aga soojem sellest ei hakanud. Külmetasin ca tund aega ja lõpuks lihtsalt lõdisesin. Hotelli jõudes olid mu huuled täiesti tumesinised, pole nii sinised varem olnudki. Soojendasin end duši all väheke ja tõmbasin lõpuks kuivad riided selga. Ehk mu keha andestab mu tänased ekstreemsused ega vea mind alt. Rajal ta seda igatahes ei teinud.

Jäin täna endaga väga rahule ja üritus oli samuti tore. Aitäh korraldajatele ja aitäh mu toredatele töökaaslastele!

Jõukõnd ja parim km

Täna oli mul taas kavas kõnnipäev. Kuna tõsise tempoga fitkõnd (7.30-7.45 min/ km) tekitas mul põlvekõõlusevalusid, siis hakkasin tempot alla võtma. Et see aga liiga igav paistis, siis lisan sinna värvi muul moel. Näiteks viimasel korral sörkisin kõnnile vahele tagurpidi, tegin ööliblikatantsu, külg-galoppi, ristsammuga külg ees, jalaga tagumikku sörk ehk sääretõstejooks jne. Aga need tempod olid väga aeglased ja harjutused lühikesed, et niisama kulgemine veidigi põnevam oleks.

Täna viskasin siis lapse lina sisse ja võtsin jalutuseks kõhule. 10 kilo naise ilu. Kuigi ta jäi 400 meetriga magama, siis ega see teda kergemaks teinud. Tempo võis olla maksimaalselt 10-10.30 min/ km, et ma teda tammumisega üles ei põrutaks. Jalad rohkem vudisid ühtlaselt all, et oleksin liikuv emalaev, mitte roomik kuul.

Kuuendal kilomeetril ta mult siiski eemaldati kõhu küljest ja läksin ühe kilomeetri tavapärases kiirkõnnis. Viimase kildi mõtlesin lipata elutempos. Sellega tegin siis oma senise parima km aja - 4:57 min/ km. Nagu keegi kunagi ütles, siis võib jooksmiseks nimetada seda, mis algab alla 5 min/ km. Seega selle küüniku hinnangul jooksin ma esimest korda elus alles täna.

Eks see km on ka küllalt suhteline ja olen kindel, et staadionil või siseoludes oleks see aeg parem, aga  minu jaoks hea seegi. Olen ammu soovinud lihtsalt saavutamise pärast ühe kildukese alla 5 mindi joosta ja no nüüd on see siis tehtud :)

Kuna mul endast uusi pilte pole ja ei viiiiitsi teha ka, siis üks natuke vanem võrdlus. See siis tehtud kuu aega tagasi ja esimesed pildi on kuskilt kevadest. Aga nagu mu ema nende võrdluste peale ütleb: "Ma ei saa küll aru, et mingitki vahet oleks näha!"

Foto: jõulukaunistused - jah, juba hakkab pihta

Vanad blogilugejad peaksid juba teadma, et ma olen üks suurimaid jõulufänne siinpool Uuraleid. Tänavu olen jõulukaunistustega isegi hiljapeale jäänud, aga siin paar ideed, mis on loomingulisematelt inimestel ahvitud ja mugandatud.

Olen blogimises väga laisaks jäänud, aga justkui pole ka midagi suurt ja erilist kogu aeg kirjutada. Jooksmisest nii palju, et läksin ühel õhtul tempokamale lippamisele ja parandasin 10 km aega üle minutiga. Uus aeg siis 57:27. Oleks kindlasti kiireminigi jõudnud, sest enesetunne oli mõnus, aga ei hakanud end päris ära ka nikastama.

Mul hea meel tõdeda, et enamik blogikülastajaid soovib rohkem lugeda mõtteid ja sündmuseid mu igapäevaelust. Seega proovin neid ka rohkem lugejateni tooma hakata.

Olge muhedad ja jätke ilusate mõtete ja küsimuste puhul ka kommentaar :)

Oktoobri trennide kokkuvõte

Poolmaratoni tulemus jooksutuulekal.

Oktoober suutis mahukuselt ka septembrile ära teha. Olin liikvel 18 tundi 03 minutit ja 29 sekundit.

Distantsi mõttes olin sama edukas kui kõige edukamas kuus augustis. Ent augustis oli mul 84 km rattasõitu, see kuu ainult puhas tammumine jalul.

Jooksin samuti siiani enim ehk 127 kilomeetrit, fitnesskõndi tegin 34 kilomeetrit.

10 kilomeetri rekordit seekord ei jooksnud. Parim oli 59:52. See-eest jooksin parimat viit kilomeetrit ja selle ajaks tuli 26:57. Ajaparandus ca 1,5 minutit.

Kuu alguses läbisin uuesti poolmaratoni ja seda ajaga 2.18:56. See oli tunduvalt kergem kui esimesel korral ja ma ei saa aru, mis nii lühikeses distantsis hullutavat on. Eneseületuse mõttes on see tõesti suurepärane, kuid mõistliku tempo puhul ei saa olla juttugi oksendamisest ja elu suurimast katsumusest. Maratonis ma muidugi nii kindel poleks... Pildil siis ka üks "verinaiss" pilt mu täis higistatud tuulekast pärast poolmaratoni. Noh, imeb tühjaks küll!

Kõige positiivsem on jooksutreeningute keskmise pulsi langemine 170 peale. Eelmistel kuudel oli see 175 +. Kas ma võin tõesti tänada fitness-kõndide liitmist treeningutesse?

Kuu halvim pulss oli Paide-Türi rahvajooksul, 182 bpm. Kuu parim pulss, ja pange nüüd tähele kõrgepulsilise eufooriat, oli 152 bpm!! Tempo oli muidugi üüüüliaeglane (7:24 min / km), aga otsustasin tookord (10 km jooksul) võimalikult aeglaselt ja pulsside ideaalis püsida. Pole elus mitte kunagi niivõrd hea pulsiga jooksnud!

Kuu oli... no ütleme siis, et seni kõige edukam! Muidu ainult hädaldan igal kuul, et üks või teine asi jäi puudu, aga lõpuks võiks rahul ka olla. No ma olen siis väga rahul! :)

Arvestades tulevaid ilmasid, täistuisanud teid, siis ma ei usu, et enne kevadet suudan rekordeid lüüa või mahtusid ületada. Liigume tasakesi ja aegamööda.

Ja kuna ma näen, et te tahate rohkem isiklikumaid mõtteid, siis jätame tulevikuplaanideheietused kohe eraldi postituseks.

Olge muhedad ja pidage meeles, et.... jõulud lähenevad, armastuse ja helguse aeg.. ahhh......

Paide-Türi rahvajooks, vigade parandus

2010 oli siis see aasta, mil ma osalesin oma esimesel jooksuvõistlusel ja pärast kolmekuulist tõsisemat harjutamist osutus selleks Paide-Türi rahvajooksu poolik (6,5 km) distants.

Vahele on jäänud kaks aastat, millest üks on kulunud rasedaks olemisele ja lapsekasvatamisele, ja üheksa kuud on nüüd taas trenni tehtud.

Vabalt võinuksin ette võtta ka pika distantsi, aga oli suur soov 2010. aasta Pammile ära teha.

Varahommikust saati kasutati mind batuudina - virutati käega näkku, peaga ribidesse, põlvega kõhtu (tänks, AJ!). Seega kõige parem magamine just polnud.

Kirnasse jõudsin suhteliselt tühja kõhuga, sest hommikupudrule lisaks pidin banaanid kaasa haarama, kuid need unustasin maha.

Läksin siis seegi kord kõvema tempoga teele, kõht korisedes. (PS! Jooksin neljapäeval oma elu teise poolmaratoni ajaga 2.18:58!!, kuid see oli nii rahulik minek ja kondid lubanuksid juba eile-üleeile lisatrenni teha, aga puhkasin täielikult tänaseni).

Üllataval kombel olid pulsid seekord madalamad kui eelnevatel startidel. Muidu on enne pauku ikka üle 130 tulnud. Tundub, et keha harjutamine võistlusteks hakkab vaikselt vilja kandma.

Kuid teel olid pulsid muidugi kõrged, nagu ikka, aga seda ka tempo pärast. Kirna tõus oli väsitav, nagu alati, ja Türi-Alliku tõus samuti.

Lõpukoridoris pani must mööda BodyJami treener. Oleks võinud konkureerima hakata, aga mul miskipärast vastumeelsus lõpuspurtide suhtes. Ma pigem panen oma auru tervele teele ja lõpetan ühtlase lõpukiirendusega, kui et säilitan võhma selleks viimaseks 50ks meetriks ja medaliriputaja täis oksendan :o)

Seega lasin tublimad spurtijad mööda ja lõpetasin ennast igati ületades. Läksin püüdma aega alla 40 minuti ja selle suutsin ka täita.

2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.

2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35:23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5:30.

Keskmine pulss: 182, max 189. (Kuuke tagasi sügisjooksul oli keskmine 190, max 197 vist isegi).

Vahe - märgatav? Jaa!
Olen enda üle tõeliselt uhke ja minu jaoks on see äärmiselt oluline. Kuigi ma naudin osalemist võistlustel osalemise pärast, motivatsiooni pärast, eesmärkide pärast... siis tegelikult on vahelduseks kuradi hea olla mitte viimane :)

Juhuu - kümme kilti alla tunni!

Enne kui põhifakti juurde asun, siis tänan veel kõiki osalejaid, kes tulid Aleksandri poolmaratonile oma panust andma. Üritus oli ääretult meeldiv ja soe.

Kuigi hommikul sadas lahinal vihma ja me märjas märgistasime teekonda, ise olin ka peaaegu pisardamas, et selline ilm siis ja kes siis sellise ilmaga lõpuni jõuaks? Uskumatu, aga mõni minut enne starti oli taevas oma nuustiku tühjaks väänanud ja esimesel veerandil tuli LAUSA päike välja!

Imeline!

Aitäh kõigile ja kui vähegi võimalik, siis üritame teha üritusest traditsiooni ja märgata rohkem oma lähedasi.

Aga juhuu selle peale, et eile suutsin esimest korda oma elus joosta 10 kilomeetrit alla tunni ehk siis ajaga 59:44. Minusuguse loru jaoks on see uskumatu saavutus! Olin enda üle tõsiselt uhke!

Sel reedel-laupäeval peaksime olema perekondlikult Tõrva triatlonil, kui miski alt ei vea. Näeme!

Juuli trennide statistika + mis toimub

Alustan esmalt statistikaga ja seejärel filosoofiaminutid, miks ma kõigest nii eemale olen jäänud.
Juulis jooksin 104 kilomeetrit, rattaga sõitsin 15 kilomeetrit, ujusin 300 m. Koguliikumine seega 119,3 km.
Parimat kümmet kilomeetrit ei jõudnud ma lõpuks jooksma minna, aga siiski tegin lihtsalt korraliku tempoga jooksu, mille aeg tuli 3 sekundit parem kui juunis ehk siis 1:03:29. Küll aga võin seda etteruttavalt öelda, et rekordjooks lükkus augustisse ehk siis eile suutsin lõpuks pärast 7 kuud treenimist lüüa 10 kilomeetri rekordi üleüldse ehk siis ära sai tehtud ka eelmise jooksuperioodi ajale. Pole küll märkimisväärne paranemine, aga lõpuks siiski: 1.00:57. Juhhaidi! Eelmise kuu rekord paranes seega ca 2,5 minti.

Parimad 15 kilomeetrit tulid ajaga 1.39:57 ehk siis parandus juuniga sips üle 5 mindi.
Parimad 5 kilomeetrit tulid ajaga 28:32, parandus möödunud kuuga 22 sekundit. Tempo oli sel 5 kilomeetril 5:44 min/km. Parim 1 km aeg 5:30 min/km, mis võetud träkitud jooksude seest.
Endomondo arvutatud Cooper 2,14 km.

Halvim keskmine pulss oli kõige kiirema 10 km jooksul, milleks oli 182, ja parim pulss kõige aeglasemal 10 km jooksul ehk 164 (juhuu!). Möödunud kuul olid numbrid vastavalt 189 ja 167.

Juulis jäi ideaalist puudu 1 trenn ehk 3 x nädalas. See üks trenn pidi olema ka 10 km rekordjooks, aga paraku tulid metsikud palavused ja mõistlikum tundus Pärnus soojas meres hullata kui kirves kuklas maantee ääres joosta.

Enda jaoks võtan juuli kokku kui päris eduka kuu. Põhimõtteliselt suutsin hoida end korralikult trennilainel, suutsin läbida ammu unistatud triatloni ja parandasin siiski kõiki aegu. Aga muidugi on märgata, et enam tohutuid rekordiparandusi ei tule nagu möödunud kuudel. Küll aga on see võimalik veel pikematel distantsidel ehk siis 15 km +, sest seal mul rekordeid pole veel üldse.

Mina siin niisama tsillimas muuseas

AGA

Mis siis praegu toimub? Võin öelda, et kerge hullumaja puhvet. Kõik algas "tänu" sellele, et ümberringi otsustasid inimesed muutuda aktiivseks. Luua ettevõtteid, minna edasi õppima, reisima jne. Ja selle kõige keskel olin mina, kodus, lapse ja nelja seina külge aheldatud, võimeline mitte kuhugi liikuma. Tekkis lausa mitmepäevane masendus, millele lõpuks otsisin rohu välja ja algatasin projekti, millest võib-olla saab kuulda juba sügisel.
Rääkimata sellest, et inimesed ise kiskusid tahtmatult mind oma projektidesse ja rääkimata sellest, et järgmise nädala põhiprojekt Aleksandri poolmaraton nõuab juba väga detailset pühendumist ja organiseerimist. Tahaksin siinkohal siiralt tänada A. Le Coq'i, kes meie pisitillukest, kuid ometi tähtsat üritust otsustas toetada spordijookidega. Uskumatu, et suurfirma nii väikeste ürituste puhul on valmis appi tulema.

Rääkimata mitmetest tööülesannetest, mis on kaela sadanud ja tulevatavad meelde, et mul pole võimalustki masenduda ja jääda nelja seina jõllitama.
Ütlesin seda täna oma FaceBooki lehel ja ütlen seda ka siin, et suured muutused on praegu käsil ja uued tulemised ja projektid tulekul. Need haaravad inimesi üle Eesti või need haaravad lihtsalt minu lähedasi. Ühesõnaga asju on palju ja üle pea! Ning mul on kahju, et mu lemmikajaviited jäävad seetõttu passima. Näiteks see blogi. Mul oli päris kurb eile mobiilis surfates avastada paar kommentaari, millele ma polnud jõudnud vastata, sest mulle väga meeldib, kui keegi siin kaasa räägib. Rääkimata ka sellest, et mul 110 ideed, millest pean tingimata kirjutama, aga no näed - masetse veel, et midagi pole teha.

Teen veel millalgi ekstra üleskutse, aga hoidke praegugi meeles, et ootan KÕIKI Aleksandri poolmaratonile!

Juuni trennide ilus statistika

Juuni jooksude ajad olid lõppeks päris ilusad. Kokku jooksin 91,16 km, kõndisin 8,78 km ehk kokku liikumist 99,94 km. Trennide keskmine pulss oli 177, sama mis möödunud kuul.
Keskmine jooksutempo oli 6:44 min/km. Möödunud kuul oli see 7:08.

Parim 10 km aeg oli 1.03:32, mis on peaaegu täpselt 6 (!) minuti võrra parem kui möödunud kuul. Parim 5 km aeg oli 28:52. Möödunud kuuga parandus ca 2:22 minti. Need 5 kilomeetrit jooksin ka kuu parimas tempos: 5:47 min/km kohta. Kuna mul too kord Endomondo ei träkkinud, siis sealt tuli ka parim 1 km aeg, milleks on 5:47. Parim 15 km aeg oli 1.45:13. Kuna nii pikka otsa teen endiselt üsna rahulikus tempos, siis ajaparandus möödunud kuuga võrreldes 4,5 minutit.
Kui tagasi minna 5 kilomeetri jooksu juurde, siis oli tempo selline, millega ma ca 2 aastat tagasi lõigutrenni jooksin. Vahe oli selles, et seekord olid need tempokad kilomeetrid jutti ja midagi okseleajavat seal polnud.

Cooperiks arvutas endomondo 2,08 km.

Halvim keskmine pulss tuli pärast pikemat puhkust, kergelt külmetatuna Nurmekivi jooksul 3,44 km joostes. See oli siis 189 lööki minutis, elu halvim maksimum tuli samuti sealt - 199. Madalaim pulss tuli 10 km jooksul ja see oli 167 lööki minutis.

Juunis jäi ideaalist puudu 2 trenni. Ehk siis eesmärk iga nädal 3 korda end teele vedada. Aga muus osas jään siiski rahule. Olen väga rahul oma 5 kilomeetri ajaga. Samuti on rõõmustav 10 km aeg. Enda hinnangul olen juba üsna lähedale jõudnud selle vormini, mis oli mul aasta tagasi jaanuaris, mil mu jooksutreeningud katki jäid. Samas tunnen, et praeguse vormini läinud vähem võhma, pisaraid ja vingumist. On olnud kiired viis ja pool kuud.

Eesmärke mulle seada ei meeldi, sest kui see ei õnnestu, siis on pettumus suur. Aga hoian kiival kinni 2011. aasta Pamelale ära tegemisest ehk siis joosta alla 61 minuti.

Kohtume homme Ööjooksul!

Homme siis Rakvere Ööjooks, mul kavas 10 km. Eile tegin katsetust, kuidas tald lippab ja lippas küll. Parandasin möödunud kuu parimat 10 km aega 5 minutiga ehk siis 1 h 4 min ja 20 sek. Minu üleüldisele parimale 10 km ajale jääb see vaid 3 minti alla, juhuu!

Olen viimastel kuudel madala pulsiga jooksnud ja see kuidagi väsitab ja kurnab. Eilne kümps keskmise pulsiga 181 andis samas vinksi vonksi ja pani tahtma edasi põrutada. Samas kui 169se pulsiga viimased jooksud tekitavad tüdimust ja soovi jääda jooksupuhkusele.

Ma ei loodagi, et ma homme kordan eilset tulemust või panen veel paremini. Süda ei pea võistluspingele vastu (kuigi ma reaalselt ei närveeri ega lähe kunagi võistlema, vaid niisama osalema) ja viskab pulsid lakke. Seega - kui homne 10 km tuleb ajaga 1 h 9 minti, siis võin rahule jääda. Väga loodan, et pulss siiski suudab püsida mõistuse piires... oehh...

Aprilli trennide statistika

Aprillis ujusin 3 km, jooksin 55,03 km.
Aprilli parim 5 km aeg: 33:09.
Kaks korda jooksin ka 10 km väga rahulikus tempos. Parim aeg oli 1h 13 minutit.

Kui meenutan 2010. aasta esmakordset 10 km jooksu, mil ma jooksin ligi 190se pulsiga, enda jaoks metsikus tempos ja seetõttu ülepingutuse tõttu nädalaks auti vajusin, siis toona oli aeg 1 h 09 minti. Ehk oleks võinud tempokama jooksuga sama aega korrata, kuid eesmärk oli ikka rahulikult-rahulikult.

1 km parim aeg, mille Endomondo salvestas: 6:10 min.
Kiireim 7 km tempo: 6:38 min/km.
Kokku jooksin 7 korda, BodyJammisin 2 korda, jõusaalis käisin 2 korda, ujumas 3 korda.  Ühe korra jooksin ka fartlekki (pulsid 30 seki kiirenduse lõpus: 183, 187, 185, 188, 183, 189, 191, 189, 188, 187).
Kõrgeim keskmine pulss: 182 7kildisel jooksul, madalaim 170.
Kogu trenniaeg: 12 h 29 m 56 s.

Kuu lõpp vajus väheke ära, sest on aiatööde- ja kodunokitsemise hooaeg. Pärast tundidepikkust füüsilist rassimist on päris raske veel jooksma end sundida,

Minu kiirus täna ja 1,5 aastat tagasi

Vahepeal olen jäänud paratamatult uinuma ja oma suured lubadused seljalihaste fotoõpetusest samuti soiku jätnud. Paraku tabas mind pikk madalseis. Täielikult ei kinnita, kuid nähtavasti 5-6 treeningkorda nädalas ei sobi veel kokku 5kuuse lapsega tegelemisega. Seetõttu imestan ma ikka väga-väga, kuidas Egle Uljasel õnnestus sama vana lapse kõrvalt Eesti meistriks tulla.

Ma ei oska sel teemal ka väga spekuleerida. Võimalik, et tema saab terve öö magada ega pea iga kahe tunni tagant ärkama, võimalik, et ta ei imeta last, mis tõmbab päevas naiselt ca 500 kCal, rääkimata vajalikest toitainetest. Aga kui ta jällegi nende asjaolude kõrval tegeleb tipptreeninguga, siis ma kummardun küll sügavalt maani.

Mina igatahes hakkasin toitainetest märgatavalt tühjaks jooksma juba kuu tagasi, mil juuksed salkudena peast hakkasid langema. Ega mõnusalt intensiivsed trennid ka abiks olnud, vaid nõudsid oma. Kaalulangust sellega ei tulnud, sest söön, nagu ikka, suure rõõmuga, aga söögist hoolimata jäid energiapaagid tühjaks. Seega imetamise + trenniga kaotasin ma päevas ca 1000 kCal, rääkimata vajalikest toitainetest.

Seega ühel hetkel olin omadega augus ja võtsin ette vitamiinide topeltannused (tuletan meelde, et hoolimata kunstlike ainete vastasusest olen ma korduvalt öelnud, et ekstreemoludes peab võtma lisaabi).

Ühel oma augupäeval suutsin end kraavis olevast autost välja sundida ja kõndisin paar kilti hullueelses lumetuisus Johan Pitka matkalistega (fotol)... kuni auto kraavist välja sai. Muide, mul on nüüd jooksukäru, XLander X-run.

Aga pika sissejuhatuse taustal siis pealkirja teemal ka. 1,5 aastat tagasi käisin pärast 2,5 kuud treeninguid Paide-Türi rahvajooksu lühemal distantsil. 6,5 km distantsi aeg oli siis 46:17.8, kilomeetri keskmine tempo 7:07.4. Praegu olen järjepidevat trenni teinud peaaegu 1,5 kuud. Nädalase augu järel sundisin end täna välja ja.. Distants 7,16 km, aeg: 49:04, km tempo ca 6:55. Panen enam-vähem umbes, sest jätsin Endomondole sisse automaatse pausi, kui ma seisma jään, aga süsteem arvas ca 15 korda jooksmise ajal, et ma pean pausi. Aeg on siiski paari sekundi eksimisvõimalusega täpne. Seega - olen ma praegusel trennihooajal kiirem kui 1,5 aastat tagasi. Aasta kestnud paus seega pole laastavalt mõjunud. Samas treenin ma praegu puhtalt enesetunde järgi, piitsutamata ja lõpuks ometi ka protsessi täielikult nautides.

Minu eesmärk oli Maijooksul joosta 7kildine distants alla 50 mindi. Seega olen ma selle eesmärgi juba praegu täitnud. Wihii!

Aga edaspidi jätkan ma 3 treeningkorraga nädalas. 1 neist on Bodyjam, esialgu 2 jooksu. Ehk millalgi saab ujumas või jõusaalis käima hakata.

183. päev, 10 km personal best

Viimane kord jooksin seda marsruuti ja üldse täpselt 10 km oktoobri lõpus ehk 2,5 kuud tagasi ja enne Indiasse siirdumist. Kümpa tegin Meliga koos, tõusvas tempos. See tuli väga raskelt, täiesti tilgatumaks pingutades. Jõuvarud oli praktiliselt viimseni mängus. Loomulikult jäin pärast seda ka mitmeks päevaks haigeks.

Kuigi vahepeal on olnud 8, 9,2 kui ka 13 km, siis seda kümpat polegi läbi uuesti teinud. Eile sain siis tänaseks plaaniks 10 km ning hakkasin selleks vaimselt juba valmistuma. Madalaim eesmärk oli nüüd lumes saada sama aeg, AGA ilma oksetunde ja pingutuseta.

Jõin täna palju, hommikusöök tugev ja korralik. Ootasin kuni kõht tühjenes ja asusin pärast 12 välja. Seekord siis paar venitust ka toas ette.

Tegelikult oli mul veel suurem soov joosta terve tee tempos 6.30 ehk siis lõpetada 1.05ga. Alustasin liiga tormakalt ega osanud kuidagi tempot alla tuua. Esimese kilomeetri punktini jõudsin 6.14ga. Siis mõtlesin, et ouou, tempo alla. Teiseni jõudsin 6.15ga ja siis mõtlesin, et no hea küll, jooksin siis 30 sekki varuks, et pärast loivata. Ja nii kogunes seda varu kuidagi iga lõiguga.

Üsna kerge oli, aga samas ei jäänud loivama ning tempot oli küll. No päris jooksu veel ei meenutanud, aga enam-vähem.

Kilomeetrikohad erinesid siia-sinna, sest ei uskunud, et vot selles punktis on kilomeeter täis, kui kell näitas alles 5.45. Aaaaga:

I km 6:14
II 6:15
III 6:16
IV 6:03
V 5:39
I pool: 30.27
Tagasipööre
VI 6:03
VII 6:28
VIII 6:04
IX 6:06
X 6:10
II pool: 30.51

Koguaeg: 1.01:23. Keskmine pulss, khmkhm, 185. 614 kcal. -13 kraadi, 4 kihti riideid üleval ja all, tee oli lahti lükatud, kuid kinnisõidetud lumi oli libe. Enesetunne oli kogu aeg hea. Välja arvatud ca 100 m enne lõppu, kui hakkasin hirmsasti spurtima, sest ajasin ajus minutid sassi ja oleks juba ka alla minuti teinud. Siis tuli juba tuttav oksetunne, mis eelmise 10 km ajal oli poole teest sees.

Taastumine pea alaspidi seekord: 185/ 158/ 136. Taastus 1:48. Tempo: 6.06 min/ km

Erinevalt 2,5 kuu tagusest korrast, siis on võhma veel üheks koma teiseks, söömiseks ja trallitamiseks :o) Olen väga rahul ja õnnelik! Wiiii!

162. päev, "piirid ja nende nihutamine"

Trenn Meliga, esmakordselt jooksin 1,5 tundi vahelduvas tempos ca 13 km.
Kilomeetri ajad, mille pikkus varieerub vastavalt autoga tulnud mõõtetulemustele.
Esimene tundmatu lühike ots: 2:54.
I km 7:30
II 7:12
III 6:36
IV 7:11
V 6:40
VI 7:01
Taastumine: 176, 152, 140
VII ehk tagasitee esimene 6:23
VIII 6:55
IX 7:02
X 6:38
XI 6:28
XII 6:49
Viimane tundmatu jupp tagasi: 2:40.
Pulsi kogukeskmine: 169. Kardan, et see peaks rohkem olema, sest pulss oli enamiku ajast üle 170.

Koguaeg: 1.29,55, siit miinus ca 2 minutit, mis kulus taastumispulsi võtmisele. Km aeg ca 6,47 minti.
Minnes: 44:24, tulles: 40:05.

Üldiselt oli kerge. Ja nagu ikka, siis jõudes 6,5 km tähiseni, mis pidi tagasipöörangut tähistama, siis mõtlesin, et tagasi küll ei tule. Mida rohkem tuttavamad majad hakkasid taas silmapiirile tulema, seda lihtsamaks läks. Ja muidugi oli palju kasu ka Melist, kes terve tee mu vaikust kuulas.

Oktoobri 10 km ei anna võrrelda. Täna ei pushinud üle ega lidunud surm silme ees. Tempo oli minu jaoks ok, kuigi jalad olid kohati nagu pakud all ega tahtnud lõpuni maast lahti tõusta. Aga tõeline väsimus on saabunud alles nüüd. Meeeetsik rammestus. Saunaga sai kintsud turgutatud, ahjus kohe valmis juustuga kala ja kartulipüree, caesari krevetisalat juba naha vahel ja piparkoogi sokulaadi kook ka oma järge ootamas... Pagana kahju, et kõht nüüd tühi enam pole... Meli arvates võib minust asja saada, kui külm vahepeal ära ei võta.

47. päev, maru, tuul, paduvihm

"Torm läheneb koerana haukudes.
Huu! - remmelgad painduvad maani!
Tuul roostetand võtmeaukudes
vilistab kaerajaani.

Suits lendab ja kelluke täriseb.
Huu! - koldes käib mökitav tõmblus.
Teel Madruste-Martal käriseb
simmaniseeliku õmblus.

Ta punased juustesabrikud
hoi! - tilguvad sula traani!
Plekkninadest puhuvad vabrikud
üht vana padespaani."

jne

B. Alveri "Maru" kirjeldab imeliselt tänast ilma. Loomulikult ilma, mil ma ei saanud oma ringi vahele jätta.
Tänane skeem: 4x 12 sörk, 3 kõnd ehk 1 h trenn. Seega rekordiline 48minutiline sörgiaeg.
Venitasin korralikult 10 m ette ja asusin teele. Õues oli ikka jahedavõitu küll, kuid õnneks vihma täiesti ei ladistanud. Esimene seeria läks kenasti. Teisel ringil hakkas Alveri luuletuse kombel marutama ja padutama, tuul vastu. Siis hakkasid jalad kangeks jääma iga kolmemindise kõnni peale. Nagu puitproteesid oleks all olnud. Ei saanud aru millest, külm nagu polnud ja lihased ka ei valutanud. Küll aga praegu on kintsud nagu jääkamakad all ja lausa õhkavad jahedust.

Palav igatahes polnud ja higi esmakordselt ei tilkunud, see-eest tilkus märga igalt poolt. Ainukesed soojad kehaosad olid ainsana paljastunud käed. Sääred ka soojad, aga reied ikka jääkülmad.

Ilmastikuolude poolest siiani raskeim ring. Suvised 35kraadised leitsakud on poisikesed tänase kõrval. Aga nagu endiselt - rütm oli väga hea, hingata kerge, probleemi polnud mingisugust. Väga lihtne ja hea. Jaksu oleks rohkemakski olnud.

I ring keskmine 172, max 181
II 180, 188 (tuul vastu, padukas)
III 174, 182
III 172, 189

Taastumine: 172/ 137/ 128 (seda oli ebameeldiv tuule ja vihma käes võtta, urr!)