156. päev pooletoobiselt

Täna lihtsalt magasin, nagu ikka. Tegin tööd ja siis imehead koore-seenesuppi, kütsin ahjusid ning lõpuks vajusin magama. Kui üles ärkasin, siis oli juba kottpime. Et kuidagigi päeva kasulikuks teha, mõtlesin lähen õue koeraga mürama.


Riided selga, pulsikella ja rinnahoidjad jätsin lauale, sest plaan oli niisama tuierdada. Aga kui juba õue sain, siis läksin koera ja taskulambiga kottpimedas teele. Tegin ca 9mindise tiiru. Siis mõtlesin, et võiks juba JH ja K ka teha. 7 JH ja 8 K. Siis tegin lõppu veel ca 5mindise tiiru, seekord metsapoole. Aga kui jõudsin suure palgivirnani, siis kujutasin ette, kuidas sealt hüppab kohe kaela suur ilves, siis otsustasin koeraga tagasi kodupoole kepsutada.

Ega see taskulamp suurt valgust andnud ja kottpimedas, kus lähim tänavavalgustus on 7 km kaugusel, siis on päris hirmus.


Aegadest ja pulssidest ei tea midagi ning märkimisväärne on ka asjaolu, et ilma rinnahoidjateta on veidi valus joosta. Ei kujuta ette, mis veel siis suurte pommide omanikel võib hüplemisel olla - ouch! Ei pane sugugi imeks, et Rumeenia tennisist Simona Halep (pildil) lasi oma rindu aasta tagasi vähendada (http://sport.postimees.ee/?id=140522). Kuigi niivõrd rikkalikku loodusliku anni peale jätaksid paljud naised pigem juba sportimata....

Nii palju siis rindadest.

95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.